Tallinn, Võru ja tunded

Olin pühapäevast teisipäevani Tallinnas, esimest korda pärast Võrru kolimist. Ja muidugi oli tore, kõik need südantsoojendavad külaskäigud ja kohtumised kallite inimestega, samuti pildistamine, mille pärast läksin - ilmaga vedas ja Kadrioru park oli sama kuldne kui Kreutzwaldi oma Tamula järve ääres.

Aga väga huvitav oli ennast jälgida - pühapäeva hommikul Võrus ärgates oli tunne, et üldse ei viitsi ega raatsi hästi kuskile minna. Ja ma väsisin kuidagi nii ära nende paari päevaga seal Tallinnas. Need muidugi olidki üliintensiivsed... Nii et tegelikult tuli juba esmaspäeva õhtuks koduigatsus ja see tekitas rohkesti sisemisi ohoo-elamusi - et kodu on Võrus ja ma igatsen sinna! Ja teisipäeva õhtul tagasi jõuda oli jumalik! Nii et terve kolmapäeva ja neljapäeva ma kulgesin ja naudisklesin eriti väljapeetud tempos, kolmapäevane imeilus päikeseline päev soodustas seda ka ja tekitas jälle tunde, et suvi kestab ikka veel. :)

Rõõm nakkab

Mul on üks väliseestlasest tuttav, kelle siiruse ja spontaansuse aste on seal kuskil rõõmsa kolmeaastase ja elevil kokkerspanjeli vahepeal. Ja mul on eredalt meeles üks episood, kui sattusime paar aastat tagasi seltskonnaga Käsmu Viru Folgile. See oli vist Curly Stringsi üsna hilisõhtune kontsert metsalaval, kust tulles üritasid kõik kottpimedal metsateel püsti jääda, aga see noormees, mõnevõrra joonud ka, kilkas igal sammul ekstaatiliselt: "Me oleme Eestis! Me oleme metsas! See on nii äge!!!"

Püsti jäämise tegi see teiste jaoks mõnevõrra raskemaks, sest tema siirad emotsioonipursked olid lihtsalt nii naljakad, et me naersime ohjeldamatult. Rõõm nakkab. :)

See kõik tuli mulle meelde, kui ma tulin paar päeva tagasi Võrus poest, vaatasin kollaseid lehti, rohelist muru, taamal sinetavat järve ja tekkis tahtmine samamoodi hõisata, et ma olen paradiisis! Kuna minus on ikka rohkem eestlast kui ma kunagi arvasin, siis mängis see tekst vaikselt mu peas ja pani mind lihtsalt naeratama. Ja rõõm nakkas jälle - jalutasin mööda lummavalt lõhnavatest lookas õunapuudest, kus üks naine vilju noppis, ta vaatas mind ja naeratas mulle vastu.

Ta ei olnud nii vana, aga miski tema olekus meenutas mu Muhu vanavanaema ja ma tundsin end selle peale äkki nii hoituna, et mul tulid korraks peaaegu pisarad silma. Mulle meenus see kunagi kuskilt loetud ilus müstiline mõte, et aega ei ole olemas ja tegelikult toimub kõik erinevates dimensioonides samaaegselt - see mõte ajas mul natuke juhtme kokku, aga samavõrd inspireeris mind. Ja pärast seda ma olen vahel mõelnud - näiteks siis, kui nägin mõne aasta eest möödasõitvas bussis oma lahkunud vanatädi paarikümne aasta taguse versiooniga äravahetamiseni sarnast naist -, et äkki see ongi nii. Äkki me kõik oleme korraga siin. Meie kõikide erinevas vanuses ja erinevates ajastutes elavad versioonid. Ja äkki need, keda me armastame, on sõltumata ajast, ruumist ja vahemaadest tegelikult alati meiega.

Ma kolisin Võrru!

Tegelikult võiks selle postituse pealkiri olla ka "miks ma kolisin Võrru", sest ma olen sellele küsimusele pidanud viimasel ajal nii palju vastama, et lihtsam on midagi seletuskirja ja pressiteate vahepealset siia kirjutada. :)

Lühidalt: ma kolisin Võrru, sest mulle meeldib siin. Ja minu meelest sellest tegelikult täiesti piisab.

Pikemalt... Ma olen suurema osa oma elust Tallinnas elanud ja mingi hetk tuli tunne, et see kõik seal on juba nii palju kordi olnud, tahaks vaheldust. Kordustel on muidugi ka oma võlu ja seal on palju armsaid inimesi, nii et ma käin pealinnas ikka, ilmselt lausa mitu korda kuus. Aga mul tuli ka tunne, et ma võiksin kuidagi paremini kasutada kogu seda vabadust kellast kellani töölkäimisest, mida ma olen juba natuke üle aasta aja nautinud. Talveks Aasiasse või kuskile mujale kenasse sooja kohta lennata oli teine variant, aga see sobiks siis, kui ma saaksin oma kallid lähedased sinna kaasa võtta. 

Veel. Ma arvan, et mu elu esimene Võru-külastus jäi kuskile ülikooliaja algusse ehk siis sellesse sajandisse. Sellest peale on neid olnud järjest rohkem ja mulle on järjest rohkem siin meeldima hakanud. Oma roll selles on ka tervel hulgal võluvatel inimestel, keda kõiki ma siiski siinkohal nimeliselt ära tooma ei hakka. :)

Mulle on üldse alati meeldinud Eesti väikelinnad ja ma olen tegelikult juba kuskil alates keskkooli lõpust fantaseerinud mõnes neist pikemalt peatumisest. See süvenes mõni aasta tagasi, kui ma hakkasin märkama, et (liiga) paljudes Tallinna piirkondades on tegelikult ainult autoga mõnus liikuda (ja sedagi väljaspool tipptunde), samas kui väiksemate linnade kitsamatel tänavatel on hea jalutada - õhk on värskem, majad väiksemad, kiirustamist vähem, rohelust rohkem. Elukvaliteet parem.

Ja siis oli veel üks hetk, mis mõjutas. See oli jaanilaupäeva õhtul, järv oli peegelsile, päike loojus, taevas oli helesinine ja õhk vaikne. Mulle meenus äkki Kim Ki-Duki film "Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad" ja see tunne, mida see minus tekitas. Ja see mõjus nii, et ma ütlesin emotsiooni ajel, et ma tahaksin ka elada nii nagu see zen-munk seal filmis - lihtsalt olla ja vaadata järve. Ja muidugi meeldib mulle tegelikult ikka omajagu elusam elu, kohvikud ja peod ja palju muud, aga selles tundes ja hetkes oli midagi erilist. Ilmselt peegeldas see paljuski Tallinna kesklinnas elades suureks kasvanud igatsust looduse ja loodusläheduse järele, aga... midagi oli seal veel.

Ja siis see põhjus, et Võru tekitab minus sarnast tunnet, nagu lapsepõlvesuvede kõige õnnelikumad hetked (ehkki suurem osa neist möödus hoopis vanaema juures Viimsis). Ja teate ju küll neid toredaid lööklauseid, mis ütlevad, et "Don't grow up, it's a trap!" ja et oma sisemise lapse vastu tuleb hea olla. :)

Ja siis see ka, et ma tunnen end kuidagi eriti hästi veekogude ääres. Kui ma oleksin Tallinna jäänud, siis ma oleksin ilmselt kesklinnast Meriväljale kolinud, aga selle idee peale rääkis hulk inimesi lugusid tuulest ja rõskusest. Need ei kõigutanud eriti mu eelistusi, aga järve ääres on tõesti tuult vähem, nii et ka see rääkis Võru kasuks.

Nimega seotud naljaka kokkusattumuse avastasin ka, kui olin juba otsustanud kolida ja korteri leidnud: Eestis on Katariina kirik Tallinnas (kus ma olen sündinud), Muhus (kus ma veetsin ka suure osa oma lapsepõlvesuvedest) ja Võrus (kuhu ma kolisin nüüd). Selgus, et Pärnus on samuti Katariina kirik, aga ma vaatasingi vahepeal huvi pärast Pärnu üürikortereid ka. Võrus on lisaks ka Katariina allee ja jumalik Katariina kohvik.

Reaktsioonid mu otsuse peale on siiani valdavalt olnud "MIKS???" ja "Sa oled täitsa hull!" - julgemad ja otsekohesemad on selle välja öelnud, mõnel on lihtsalt pilgus peegeldunud. Aga mul on väga lõbus, sest ma tean, et see on see kogemus, mida ma praegu tahan. Osana mu lihtsa ja rõõmuküllase elu ning südame järgi elamise projektist. Ja kui ma mingi hetk midagi muud tahan, siis see on ka okei.

Mu Võru suvi

Šoppasin möödunud nädalavahetusel kampsuneid, salle ja saapaid, mis räägib sügise vääramatust lähenemisest. Aga et natuke veel suves supelda, vaatan korra tagasi nendele natuke rohkem kui 15 nädalale, mida ma tajusin 2016. aasta suvena. Ehkki tegelikult algas seekord suvi mõnes mõttes mu jaoks juba märtsis - mul on tunne, et märtsist või vähemalt aprillist peale paistis lakkamatult päike ja mul oli õnneks ka külluslikult võimalusi õues olla, ujuda, päikese käes vedeleda ja seda kõike nautida.

Igatahes. Mai lõpus, mis oli juba väga suve nägu, oli Tartus uue kaubanduskeskuse Kvartal avapidu ning armsa alma materi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi traditsiooniline kevadgrill. Algul kavatsesin järgmisel hommikul pärast seda Võrus rannatennise võistlustel osaleda, aga lõpuks oli pealt vaadata ja WildEsti mängida toredam. :) Mai lõppu jäi ka mu selle suve ainus Nõva pidu kallite sõpradega neist ühe maakodus.

Juuni algas traditsiooniliselt mu sõbranna sünnipäevapeoga Pärnus, kuhu ma suutsin sõita jälle Võru kaudu, nagu lugematul hulgal kordadel sel aastal. Tol nädalavahetusel oli see muidugi eriti hea valik, sest Võrus oli soojem ja päikeselisem, nii et oli põhjust end järve ääres rannas välja sirutada ja ujuda sai ka. Seejärel tuli Hiltoni hotelli suur avapidu, kust lahkusin rikkamana, kui saabusin, ja siis järgmise armsa sõbranna sünnipäeva tähistamine Võrus Fantuzzi kontserdi, koogi ja mullijookidega.

Pärast rahulikku nädalavahetust Otepääl ühe kena järve ääres (kui oli ära klassikaline jaanipäevailm, millega oli kõige parem põleva kamina ees keras olla ja metsmaasikaid süüa) tulid järjest mu kolmanda romaani esitlus, viimase vanaisa kurvad, aga samas ilusad matused pika perekondliku ajalooga maakodus, imeliselt kuumade ja päikeseliste ilmadega jaanipäev Võrus ja afterparty Pärnus.

Soojad ööd ja päevad jätkusid juuli algul, kui Võrus oli jälle üks imeline nädalalõpp rannatennise ja hea peo, tänavamuusikute ja rannas tantsimisega. Nädal hiljem oli sealsamas Võru kohvikutepäev ja juuli eelviimasel nädalavahetusel Ostrova festival (Ultima Thule kontsert oli superhea!) mille afterparty algul Stedingu majas ja seejärel hommikuni ühe järjekordse lummava järve ääres kujunes selle suve kõige meeldejäävamaks. Sinna ümber mahtusid Tallinna merepäevad ühe armsa jahisõiduga ja Viljandi folk kõige meeldejäävama paadisõiduga, kitarrimänguga ja puha. :)

Juulisse jäi ka üks suurepärane toidupidu, kui Salt käis külas Hapsal Dietrichil ning oli põhjust dj Mart Juure valitud rütmide järgi keset Haapsalu peatänavat tantsu vihtuda; augustisse teine, Home Arti korraldatud skandinaavialik Kräftskiva Hiiumaal ühes Tahkuna poolsaare rannas. Hiiumaa kohvikutepäev sinna otsa ja sõbranna ümmargune sünnipäev ka, tolle nädalavahetuse lõpuks olin küll üsna oimetu.

Kõik mu ülejäänud augusti nädalavahetused said endale Võru ja Pärnu. Võrus olime ühel ööl selili paadisillal ja vaatasime, kuidas perseiide kukkus, siis tuli linna sünnipäev ja hulk mõnusaid kontserte Marten Kuninga, Mick Pedaja ja Teele Viiraga. Muinastulede öö veetsin Pärnus, algatuseks avastasin uusi häid söögikohti (Hea Maa ja Mon Ami mõlemad on super!) ja siis vanu häid peokohti, Sunsetis ja Sugaris oli mõlemas külluses mõnusat muusikat ja pidu.

Uue Maailma festival septembri algul oli suurem ja vihmasem kui kunagi varem, aga ikka tore, ehkki enamik ajast möödus Kohaliku terrassil katuse all. Sellele järgnenud kursuse kokkutulek Roosisaarel (väikese põikega vahepeal kohalikku ööklubisse Virust kuulama) soojendas ka südant. Mõned ööd - nagu mõned suvedki - lähevad liiga kiiresti, isegi kui tahaks, et need kestaksid igavesti.

Loving you

Istusin terrassil, hingasin värsket õhku ja vaatasin õhtuks selgeks läinud taevast, taustaks mängis Ed Sheerani "Thinking Out Loud", jäin sõnu kuulama ja mõtted läksid lootusetult romantilisele lainele ära.

Et... tagasi vaadates tundub mulle, et ma olen suurema osa oma elust armunud olnud. Elusse ja selle erinevatesse esindajatesse. :) Algul tahtsin kirjutada, et alates sellest, kui ma olin 13, aga siis meenusid mõned varasemad sümpaatiad, sh see poiss, kes lasteaias lubas mind naiseks võtta, ja hakkas tunduma, et õigem on siin mitte mingeid numbreid välja käia.

Ja... kui mingi hetk läks selles mängus ja tantsus nii mul kui ka vastaspoolel fookus võib-olla liialt sellele, et keegi päriselt endale saada ning mõnevõrra huvide konflikte tekkis ka mõlemat pidi, siis viimasel ajal olen ma enda jaoks (taas)avastanud lihtsalt armastuse tundmise ja selle väljendamise ilu ja võlu. Tuli kuidagi meelde, et kõik need omamisküsimused on ego mängumaa, samas kui see tunne ise on jumalik... ja minu ja Sinu ja igaühe võimuses on see jumalik armastus maa peale tuua, iga jumala päev.

Selliste järeldusteni siis jõuabki, kui on aega iga päev sügavamalt elu ja asjade üle mõelda ning lihtsalt olla?! Ja muidugi käib nende mõtetega kaasas ka lugu sarjast "mina ja sünkroonsus" - kõigi nende mõtete jätkuks ja oma suureks üllatuseks sattusin ma eile silmitsi tahvliga, kuhu keegi oli kirjutanud: ""Armastan sind" polnud öeldud selleks, et sa samaga vastaksid. Ütlesin seda, kuna soovisin, et sa teaksid. Lihtsalt teaksid..."

Suhteliselt ootamatu avaldus ühelt kohviku ukse kõrval seisvalt pinnalt, selliselt, mis tavaliselt pigem kaubanduslikke teadaandeid edastab... aga väga lahe kokkusattumus igal juhul!

Ja ilus ka. :)

Rõõmuküllase elu disainimisest

Ma sattusin 2015. aasta suvel, kui ma olin juba enam-vähem otsustanud Postimehest Arteri juhi kohalt ära tulla, lugema Mihkel Raua vahendatud suurepärast "Milleks mulle miljonid, seňor?" lugu. Muidugi ma teadsin juba päris lapsest peale oma isalt ka selle loo vanemat versiooni palmi all banaani söövast mustast mehest, kellel valge mees soovitab tööle minna ja raha teenida (et pärast saaks rahus palmi all istuda ja banaani süüa).

“Ma ärkan hilja,” selgitab mehhiklane. “Püüan natuke kala, mängin lastega, pean naisega siestat, jalutan õhtuti küla peal, joon sõpradega veini ja mängin kitarri. Mul on üsna tihe elu, señor.”

Lühidalt: mõlema loo moraal on, et kui saab elada lihtsat ja rõõmuküllast elu, siis ei ole vaja pürgida suurtootmise ja suurte rahade poole - eriti kui viimaste saamise eesmärk on… elada lihtsat ja rõõmuküllast elu. Soojas kliimas, kus puude otsast sajab hõrke puuvilju ja eluks on vähem vaja, tundub see muidugi lihtsamini saavutatav. Aga ikkagi hakkas mind kummitama mõte, et kui prooviks Eestis ka?

Need lood inspireerisid mind mõtlema, millist elu ma siis täpselt elaksin, kui mul vedeleks x+1 miljonit eurot pangaarvel. Ehk teisisõnu: kui ma ei peaks raha pärast midagi tegema.

Tulemus? Magaksin kaua. Sööksin pika ja rahuliku hommikusöögi. Kirjutaksin. Uitaksin värskes õhus, oleksin päikese käes, ujuksin. Sööksin armsate ja inspireerivate inimestega õhtust. Loeksin. Vaataksin filme. Käiksin peol, kuulaksin muusikat ja tantsiksin. Reisiksin.

Ja... täna ma elan sellist elu. Juba peaaegu aasta aega. Kui mul oleksid need miljonid, siis ma teeksin ilmselt seda kõike uhkemas keskkonnas, aga ma teeksin samu asju.

Avastus: nende tegevuste harrastamiseks ei ole vaja x+1 miljonit eurot omada. Palju vähem on vaja (eriti kui selle reisimise punktiga mõõdutunne säilitada, mis on eriti lihtne, kui vaadata kõiki uudiseid selle kohta, mis viimasel ajal maailmas ja lennujaamades on toimunud).

Esimestel sügiskuudel vaba(kutselise)na oli veel igasuguseid asjaajamisi, mõtlesin sealt kõrvalt tasapisi, mida ma täpselt tahan. Talv oli pigem laisk ja mõtlik. Märtsi alguses müüsin maha osaühingu, millega ma tegeleda ei viitsinud, sain aru, et see formaat pole praegu ikka minu tassike teed. Keskendusin ainsale asjale, mida ma päriselt teha tahan: kirjutamisele.

Ja selle peale oli kohe selline tunne, mille kohta müstikud ütleksid ilmselt, et tšakrad avanesid vms. :) Põnevaid pakkumisi ja võimalusi tuli uksest ja aknast, asjad hakkasid liikuma ja see oli mu senise elu kõige õnnelikum kevad. 20. juunil esitlesin oma kolmandat romaani, mille käsikiri oli tükk aega seisnud ja siis talvel Bestselleri konkursil ära märgitud, samaks ajaks kirjutasin kokku eeldatavasti aasta lõpus ilmuva järgmise raamatu käsikirja esimese mustandi.

Ehk et... muidugi mul on roppu moodi vedanud ja see praegune elu on nõudnud ka loobumisi, aga... augusti lõpus saab aasta töölt lahkumisest ja ma pole sellest ajast peale otseselt raha pärast suurt midagi teinud. Kirjutanud jah ikka, aga seda rõõmu, armastuse ja naudingu pärast.

Suurim pluss on see, et ma olen tundnud end iga päev õnnelikuna. Võib-olla mitte iga päev terve päev, aga siiski iga päev. Ja mõeldes nendele perioodidele, kui mul oli pealtnäha justkui kõike külluses, aga hingel ja enda sees valede asjade tegemisest paha, siis... praegu on imeline.

“A man is a success if he gets up in the morning and goes to bed at night and in between does what he wants to do.” - Bob Dylan

"Too many people measure how successful they are by how much money they make or the people that they associate with. In my opinion, true success should be measured by how happy you are." - Richard Branson

Inventuur

Mu meel oli pärast hommikul ühes mu lemmiklinnas toimunu kohta uudiste lugemist kurb, nii et käsi leidis riiulist üle pika aja ühe tuttava raamatu, mis juhuslikult kohalt avades ütles: "Sinu esimene loomuvajadus on olla tingimusteta armastav. Sinu teine loomuvajadus on valida teadlikult oma põhiloomuse, oma tõelise loomuse väljendamine." (Neale Donald Walsch)

Ma sattusin hiljuti lugema maailma haaranud uuest mindfulnessi-vaimustusest ja avastasin üllatusega, et ma olen seda praktiseerinud aastast 2008, kui mitte kauem. Kirjutamisharjumus soosib seda niigi ja tol aastal sõbra kingitud Eckhart Tolle raamat "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" suunas sellele veel rohkem mõtlema.

Sünged uudised mõjuvad mulle - ilmselt paljuski just tänu mainitud teadlikult elamise harjumusele - meeldetuletusena sellest, et enamik meist ei tea, kui palju meile on päevi antud, mis omakorda paneb mind endalt küsima, kas ma elan oma elu ja kulutan oma aega just praegu just nii, nagu ma kõige rohkem tahan ja nagu mu meelest on kõige ideaalsem.

Pärast novembris Pariisis juhtunust lugemist tegin oma elus mõned olulised korrektuurid, sest ma sain aru, et kulutasin aega ja energiat ka paari projektile, mis tegelikult polnud mulle hingelähedased. Praegu... on üsna hästi, aga asju, mida paremini teha, muidugi ikka.