Kaneelimaja & paradiisaed

Mu ägeda Võru-Tallinna-Pärnu raamatutuuri üks ilusaid ja meeldejäävaid hetki oli see, kui mind Tallinnas intervjueerinud Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio ütles, et talle meenutas mu raamat "Kaneelimaja & paradiisiaed" kõiki neid "Toscana päikese all", "Aasta Provence'is" jt sarnaseid teoseid. Minu jaoks oli see suur ja südantsoojendav kompliment, sest mulle on need raamatud ja filmid väga meeldinud. Ja tõesti, suures plaanis me kõik läksime lõunasse ja asusime maja renoveerima. :)

Täna hommikul sattusin sealt edasi mõtlema õnne valemi peale, mille kirjanikust sõbraga kunagi ühe vestluse käigus sõnastasime ja mis ka raamatusse jõudis: loodus & looming. Loodus tasakaalustab ja maandab, looming pakub loomisrõõmu ja annab tiivad, ideaalis ka suurema (elu)eesmärgi, võimaluse anda sellega ka teistele midagi. 

Edasi mõeldes taipasin, et see seletab mu jaoks ära eestlaste ja teistegi kinnisvaralembuse: majade ehitamine ja vanade renoveerimine ongi kaunis missiooniga tegevus, eesmärgiga luua oma perele kodu ja pakkuda teistelegi mõnusaid peatuspaiku. Minu neli aastat selles valdkonnas viisid küll taipamiseni, et ma eelistan enda peamise loomevaldkonna ja missioonina siiski pigem kirjutamist - inspiratsiooni, rahu, lootuse, rõõmu, ajaviite ja meelelahutuse jagamist.

Samasse väravasse taipamisi pakkus ka esitlusnädal: ühelt poolt oli kogu turnee hullupööra tore, kergelt rokkstaari tunne, ehkki staadionitäisi rahvast ma siiski kohale ei meelitanud, kõik jäi õnneks kenade salongikoosviibimiste mõõtkavasse - ja teisalt oli väsitav ka, nii et nentisin, et mul on hea meel, et raamatuesitlusi on mu elus mõneaastase intervalliga, naudin kirjutamist ikka kõige rohkem. Lihtsalt kohtumisi lugejatega ja esinemisi siiski ka, need on kuidagi vabama õhkkonnaga kui pidulikumad esitlused. Igal juhul: veel kord suured tänud kõigile, kes osalesid ja kaasa elasid! Imelist, säravat, naudinguid ja rõõme täis suve!

10 aastat kirjanikuelu

 Novembris sai kümme aastat mu esimese romaani "Lenda minuga" ilmumisest ja see tähtpäev on andnud põhjust natuke tagasi vaadata.

Kui ma mõtlen 2013. aastale ja sündmustele, mis eelnesid ja järgnesid mu esimese raamatu ilmumisele, siis... ma reaalselt arvan, et kui ma poleks tookord seda sammu astunud ja oma raamatut avaldanud, siis ma ei oleks täna elus. Ei ülekantud tähenduses ega võib-olla ka otseses füüsilises mõttes. Oma südame järgi elama hakkamine ja unistuste täideviimine tõstis mu elukvaliteeti nii palju, et ma ei kujuta enam ettegi, et oleksin võinud seda teist elu jätkata.

Mõned inimesed üritasid tookord selle raamatu ilmumist takistada ning mõned ma seetõttu ka kaotasin... et siis natukese aja pärast aru saada, et 1) need üksikud, kes täielikult mu elust haihtusid seetõttu, et mina kirjanikuna neile ei sobinud, polnudki vist päris sõbrad; 2) asemele tulid nii imelised, säravad ja inspireerivad inimesed, oma südame järgi elavad oma ala tipud, et... see polnudki lõpuks mingi kaotus. I am the real winner here, tsiteerides nooremaid klassikuid. :)

Ja ma ei taha isegi mõelda, millest kõigest ma oleksin ennast ilma jätnud, kui ma ei oleks oma südame kutset (noh, mingitel hetkedel lausa sundi, universum ei jätnud mulle kohati palju muid valikuid) järginud. See, mida kõike on need kümme aastat sisaldanud ja mu ellu toonud... Ma olen olnud suurema osa ajast terve, õnnelik, armastatud. Ma kolisin Võrru (samm, mida oleks olnud ilmselt üsna võimatu astuda teistsuguse elustiili puhul, st Tallinnas kontoritööl käies) ja avastasin siit terve uue maailma, täis üle mõistuse sooje ja säravaid inimesi, andsin siin oma panuse, et üks rohkem kui sada aastat vana maja saaks uue elu. Ma olen reisinud, naernud, pidutsenud, armastanud, lugenud, kirjutanud... ja ma olen nii tänulik selle kõige eest!

Ja oma südame järgimine on andnud mulle rõõmule lisaks meelerahu, hoolimata kõigest, mis maailmas toimub, lõpuks on see ehk suurim väärtus. Kui mul olid mu elu kõige olulisemad asjad tegemata ja suurimad unistused täide viimata, olin ma palju neurootilisem ja närvilisem, paanika- ja masendushood polnud mulle võõrad. Täna... kui ma lahkuksin, siis ma ei kahetseks midagi, ainult ehk seda, et oleks tahtnud seda kõike veel, veel, veel nautida ja ringi lennelda, ilmunud kuuele lisaks veel raamatuid kirjutada ka. Kui ma miljonite eurode suuruse lotovõidu saaksin, siis ma ei muudaks ka oma igapäevaelus suurt midagi. Mis on jätkuvalt need kaks head testküsimust, mis aitavad aru saada, kas elad oma unelmate elu.

Ma olen ülitänulik kõigile teile, kes te olete mu ellu tulnud, kes te olete läbi nende väga erinevate eluperioodide mu kõrvale jäänud, ning teile, kes te loete ja naudite mu raamatuid. Suurimad tänud ja kõige imelisemat jõuluaega teile!!! Ja õnnelikku südame järgi elu ja unistuste täitumist ka!

Ajarännakud raamatutega

 Ma loen Erika Auliku raamatut "Viru tänav ja teised", aga taamal heliseb see kuskilt hiljuti loetud mõte (Mihkel Mutt ehk ütles seda, aga ma ei leidnud enam, kus), et kirjaniku üks oluline ülesanne on oma aja jäädvustamine. Ja seda raamatut lugedes tunnen ma täiega, kuidas jalutan ringi 20. sajandi alguse ja keskpaiga Tallinnas, nagu oleksin ajamasinaga rännanud. 

Miskipärast meenusid mulle täna hommikul mu Muhu lapsepõlvesuved ja ohjeldamatu lugemine, raamatukastides tuulamine ja Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (tegelikult ma tean küll, miks - sest mu praegune pesa Võrus meenutab seestpoolt kummalisel kombel mu esivanemate talu armsaimal saarel, laed on sarnased). 

Ja see on nii huvitav, et ehkki Juhan Peegel sai mulle Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas hoopis teistmoodi tuttavaks ja oluliseks, siis meie esmatutvus toimus just läbi selle raamatu, kui ma olin teismeline plika (või veel varem, ma tegelikult ei mäleta, kui vana ma olin, kui seda esimest korda lugesin, aga ilmselt väga noor). See raamat oli mu jaoks igatahes natuke hirmus ja hirmus põnev - eriti see, kuidas autor oli lisanud (loodan, et mäletan õigesti) kursiivis lõigud, mis ühest või teisest võitluskaaslasest hiljem sai. Koos avalausega "Ma ei saanud kunagi teada, et..." Geniaalne. Sest me ikka ju tahame selliseid asju teada. Ja ehk see raamat meenuski mulle seetõttu, et Erika Auliku mälestustes on seda omajagu ka. Mis kellestki sai.

Samamoodi on mu jaoks huvitav see, et ehkki Juhan Peegel tegi nii ajakirjaniku kui ka õppejõuna palju Eesti ajakirjanduse jaoks väga olulist tööd, siis mingis mõttes tundub see raamatu kaudu kontakt kõige vahetum ja ajatum. Ehkki ajakirjanikuna elu vahendades on samamoodi igal loojal oma käekiri, aga eks ma tema ajakirjandustekste olen ka lihtsalt vähem lugenud.

Armulugu Võruga

Mu Võrust inspireeritud romaani "Võr(g)utamine" ilmumisest sai juunis aasta, jagan linna 238. sünnipäeva puhul veel sellest suurepärasest linnast inspireeritud lemmikkohti raamatust.

See on huvitav, et me ei käinud seal, õigupoolest üldse kuskil Lõuna-Eestis, kogu mu lapsepõlve jooksul mitte kunagi. /.../ Võrru sõitsin esimest korda alles täisealisena (ma ei mäleta, aga võib-olla oli siiski kunagi varem üks klassiekskursioon ka?). Igatahes oli meil ühe muusikaprojekti seltskonnaga ülitore suvine pidu Võru taga Suure Munamäe kõrval Vaskna järve ääres, tänu mu Võru sõbrannale, kellega olime siis alles värskelt tuttavad. Sõitsin tookord Võrust läbi ega saanud sellest linnast absoluutselt aru – mäletan ähmaselt vaid mingit halli hoonet ja hämmingut.

/.../ Ma ei tea, millal ma tegelikult päris Võruga tuttavaks sain. Ilmselt millalgi pärast koolide lõppu, kui mu ellu tekkis rohkem vaba ruumi, mille ma täitsin külaskäikudega Võru sõbranna juurde. Ta oli kolinud Võru vanimasse, kõige ilusamasse, muinsuskaitse all olevasse linnaossa, kus on palju imelist puitarhitektuuri. Umbes siis oli valminud nende värvilisi nukumaju täis kvartalite ja Kreutzwaldi pargi külje all (tänu tollasele ülisäravast daamist linnapeale Ivi Eenmaale) ka uus rannapromenaad, mis teeb praegugi silmad ette nii mõnegi Eesti merelinna rannapromenaadile. 

Saaretüdrukuna, kelle juured ulatuvad sinna, kus Sinu kodu ümber praegugi meretuuled uluvad ja lained mühavad, suhtusin ma algul järvedesse üsna üleolevalt. Need ka mõned veekogud! Aga sõbranna tutvustas mind Tamula järvega ja tasapisi kasvas meie esialgsest vargsi tekkinud sümpaatiast truu armastus. Sellele andsid hoogu need suved, kui põhjaranniku kaunites pikkades laulvate liivadega randades ei läinudki raudkülm merevesi soojaks, aga lõunaosariikide järvedes oli mõnus ujuda suve algusest lõpuni. Ja mulle hakkas meeldima mururand, Tamula ääres laiub küll ka eeskujulik liivariba, aga avastasin, et promenaadile ehitatud teletupsumaad meenutavate muruküngaste vahel on palju mõnusam sõpradega päevitada. Maastikuarhitektuur on Võrus üldse Eestis seninägematul tasemel, rohkete auhindadega pärjatud ka.

Tamula järv, rannapromenaad, Kreutzwaldi park ja Võru vanim elumajade piirkond, mis laiub Tamula ja Roosi tänavast Katariina allee, Tartu ja Vabaduse tänavani, äärmisel juhul ja mõningate mööndustega Liiva ja Petseri tänavani – sellest sai minu Võru. Sinna kuulusid algusest peale luiged, valged pargipingid ja Roosisaare kaunis rippsild, kuhu värskelt abiellunud käivad oma armutabalukke kinnitamas, aga seda ma kuulsin alles Võrru kolides, et see olevat inspireeritud San Francisco Kuldvärava sillast.

Umbes sel ajal sai alguse ka minu armastus Katariina kohviku vastu. Ma ei mäleta enam, kas sõbranna viis mu sinna kättpidi või lihtsalt juhatas mulle teed, aga vahel käisime seal ka kohapeal söömas, ning lõpuks kujunes mu tema juures ööbitud aegadel laupäevahommikuseks rituaaliks, et kuni ta teed ja kohvi tegi, jalutasin mina Katariinasse saiakeste järele. Mulle lihapirukas ja kohupiimatasku, sõbranna eelistused on olnud ajas muutuvad. Kohvik on ju iseenesest väike ja lihtne, aga selle koha teevad lisaks küpsetistele eriliseks perenaised ning nende eriline silmasära ja naeratused. 

Kunagi jäi mulle hommikuti seal käies teele lokaal nimega Põrgu, mille aias veel hommikulgi (ja need ei olnud enamasti varajased hommikud, sest ma armastan kaua magada!) sumises eelmisest õhtust sinna jäänud härrasmehi. Kust ma tean, et nad härrasmehed olid? Muidugi tänu sellele, kui palju ilusaid sõnu ma alati sealt möödudes enda kohta kuulsin! “Neiu! Neiu! Kui vana te olete? Issand, kui ilus te olete! Poisid, ma nägin just inglit!” (Ma ei olnud siis veel üldse kuulus, nii et nad kindlasti ei teadnud midagi mu nimest ega saare juurtest, kust see nimi pärit). Ma võisin oma eluga olla parasjagu keerulistel radadel, aga Katariinast jõudsin ma sõbranna juurde tagasi lisaks saiakestele sageli koos komplimentidega, naeratades.

Küllap ma olen näinud Võrus ka teetöid. Mul on tunne, et Katariina allee sillutati nii ilusaks juba minu seal käimise ajal, aga naljakal kombel ei mäleta ma sellest suurt midagi. Sel kevadel peaks valmima Võru uus keskväljak. See on mu jaoks ilus mõte, et Võru ja minu süda saavad uue hingamise ja ilme ühel ajal, aga see, et mind ei ole siis enam seal, tõmbas mul praegu silmad märjaks. Seal, kus sa nutma hakkad, on su süda, ütles vist Coelho raamatus Alkeemik. Võru still has my heart.

Ma ei ole kunagi olnud väga usulembene, aga ilusate kirikute vastu on mul nõrkus. Pühapäevahommikuti mu visiitsuhteaegsest Võrust Tallinna bussile minema hakates põikasin sageli korraks 1793. aastal valminud Katariina kirikust läbi, see on veel üks minu koht seal. Kirikust sai hiljem teine mu südame sümbol; kui seal tuled särasid, lugesin selle heaks märgiks. Tegelikult oleksin tahtnud teha seal heategevusliku kontserdi, et aidata neil kiriku remondiks raha koguda, mulle oleks meeldinud seal laulda, eriti veel sellise eesmärgi nimel, aga see jääbki vist paraku ainult ilusaks mõtteks.

/.../ See ongi ilmselt õige aeg ja koht meelde tuletada, et see Võru pool, millega ma alustasin ja esimesed aastad veetsin, ongi mulle südamelähedasem. Juba mainitud kohad, millele lisandusid mingil hetkel džässiõhtud järve ääres asuvas kohvikus ja suvised istumised-kokteilitamised-tantsimised rannabangalos. Põrgu asemele ehitati naljakal kombel hiljem hoopis Taevas, mõnusa suveterrassiga söögikoht. Seegi nimi tundub märgiline.

Populaarseim kõrts, Pubi17, kus on head söögid ja tasuta elava muusikaga peod, võitis mu südame ilmselt tänu samuti Tallinnast tulnud noortele peakokkadele ja kohalikele baaritöötajatele, kelle soojus ja teenindustalent teevad suured silmad ette enam-vähem kõigile Tallinna kohtadele. Kui vanasti olid asulate elu keskpunktiks kirik ja kõrts, siis Võrus on need Katariina kirik ja Pubi17.

Alles hiljuti lisandus Stedingu maja elegantne kohvik, kus mulle on samuti väga meeldima hakanud, džässiõhtud kolisid ka peagi sinna.

Aga Võru nõndanimetatud kesklinn sealsete poodide ja kõrtsidega, mis asuvad linnasüdame ainsa valgusfoori ümber, tuli mu ellu alles umbes siis, kui ma juba Võrru kolisin. Siis, kui Ivogi. 

Ma tahan veel nostalgitseda, meenutada kõike seda, mis oli enne teda.

Ükskord, kui ma hakkasin Võrust tagasi sõitma, jõudsin veidi liiga vara bussijaama. Mu kõrvale pingile tuli istuma armas hallipäine vanaproua, kes hakkas minuga juttu rääkima. Kuidas ta käis oma Võru sõbrannal külas, kellega nad on eluaeg lähedased sõbrad olnud ja teineteist külastanud. See oli südantsoojendav, see eluaegse sõpruse lugu.

Ma käisin seal muidugi igasuguste tujude ja tunnetega. Tegelikult umbes samast ajast, kui hakkasin vähemalt korra kuus Võrus käima – nii oli see pärast kooli lõppu aastaid, vahel muidugi tekkis ka pause –, ilmus mu ellu kummalise kokkusattumusena järjest Võruga seotud mehi. Ka Sandri juured on seal.

Ma imestasin selle üle mõõdukalt ja juurdlesin aeg-ajalt, mis see on, mis mind sinna tõmbab – ja sealt pärit mehi minu poole. Sa tead, kui palju ma usun perekonnamustritesse – jah, ka sellesse, et meie võimuses on neid muuta. Ma vist ei olegi Sulle sellest kirjutanud, aga kui ma ükskord pärast Võrru kolimist eriti intensiivselt nende asjade üle mõtlesin, siis meenus äkki see ammune jutt, et ühel mu vanavanaemal, kes suri enne mu sündi, oli armulugu miski Lõuna-Eesti mehega ja sellest sündis mu vanaisa, Su isa. Vanavanaema abikaasa, vanaisa õdede isa, võttis poja suuremeelselt enda nimele, et päästa ta sohilapse staatusest. Selle lõunaeestlasest mehe, mu vanaisa päris isa, minu vanavanaisa kohta pole seetõttu mitte kuskil ühtegi kirjalikku märget. 

Kas see võis olla see verekübe, mis mind Võrru vedas? Kas selle naise teostamata unistus armastuse pärast Lõuna-Eestisse kolida, mis tol ajal olnuks ilmselt veel palju keerulisem ja pöörasem kui tänapäeval, võis olla üks impulss, mis pani mind kaks ja pool aastat tagasi kõiki lähedasi jahmatama otsusega pealinnast Võrru kolida? Ajal, mil minuvanused kolivad pigem Pariisi, Londonisse ja New Yorki.

1784. aasta augustis legendaarse keisrinna Katariina Suure asutatud Võrul ja New Yorgil on muidugi õnneks vähemalt üks ühine joon, korrapärane tänavateruudustik. :)

Oh, lõppkokkuvõttes ma olen ikkagi väga õnnelik oma kahe ja poole aasta pikkuse ekspeditsiooni üle metsikusse lõunasse! Võrru, Eesti kunagisse pealinna – veel üks vähetuntud fakt. Üts ummamuudu liin, ütlevad oma pealinna kohta võrukad ise.

Ood Võrule

Jagan paari lõiku romaanist "Võr(g)utamine", mis tundusid imehästi selle pildi juurde sobivat, kui vaid aastaajaga seotud ebatäpsused välja arvata. :) Ma olen seda vist juba öelnud, et Võru linnast rääkivad osad ongi mu lemmikkohad sellest raamatust.

"Muide, siia korteri leidmine oli arvatust suurem väljakutse – väikese Võru kinnisvaraturg on vaikne ja üüriturg peaaegu olematu. Ausalt öeldes see üllatas mind, näiteks Haapsalus on elanikke vähem, aga pakkumisi palju rohkem ja korterite-majade müügihindadel üks null lõpus rohkem kui Võrus. Peamiselt tänu soomlastele ja suvitajatele, ma loomulikult mõistan seda, aga minu jaoks teeb Võru ka puhkusepaigana Haapsalule silmad ette! Parem rand, ujumiseks sobivaid sooje järvi iga künka taga, kohvikuid sama palju, pidu ja elu palju rohkem! 

Mu uus ilus üürikodu asub Võru vanimas linnaosas, kus on palju muinsuskaitse all olevaid armsaid puumaju. Minugi oma ümber rohetab kena aed, kääksuva värava ja lilleklumpidega.

 
Ümbritsevatel väikestel tänavatel särab palju värve – majad on punased, kollased, helerohelised, heleroosad, helesinised, mõni oranž ka sekka. Lisaks aeglaselt kolletuv pargirohelus ja järvesina. See on veel üks asi, mis mind siin võlub. Värvid. Ma ei ole seda otseselt varem teadvustanud, aga Tallinna suured tänavad – Pärnu, Tartu, Narva maantee – on kõik natuke liiga hallide-beežide-pruunide klotsidega ääristatud. Nõukaaja taak siiani? See värvide puudus. Pealinna nunnudes puitasumites – Kadriorus, Kalamajas, Kassisabas, Uues Maailmas – on pilt muidugi palju helgem ja mõnes neist ongi tunne, nagu oleks Tallinna sees mõnda väikelinna sattunud."

Võr(g)utamine

Ma olen üldiselt pigem seda meelt, et kirjanik ei peaks oma teoseid väga lahti seletama (kui üldse), sest nagunii tajub igaüks maailma isemoodi ning loeb läbi isiklike kogemuste ja uskumuste filtri. Mõni nopib oma laia silmaringi ja tajuga raamatust välja rohkem tähendusi kui kirjanik sinna tahtis panna, teine tajub vaid mõnda õhukest kihti - ja mõlemat moodi on okei. Ning kui mõni raamat või tegelane väga närvi ajab, on ilmselt ka põhjust pigem endal peeglisse vaadata ja mõelda, miks nii. Kas puudutas mõnda valusat kohta endas või ei kõneta lihtsalt sel eluetapil?

Sellegipoolest või seda enam tahaksin ma tänutundega ära märkida Daki rajuvõitu arvustuse Postimehe raamatuportaalis "Triin Katariina Tammerti «Võr(g)utamine»: kapitalistlik muinasjutt ühest vägivaldsest suhtest". (Mille meeldiva kõrvalmõjuna sain ma mitu toredat lõunakutset ja kirja vanadelt sõpradelt, kes arvustust - aga raamatut veel mitte - lugenuna ja mind tundes hakkasid pisut muretsema, kas minuga on kõik korras, et ma selliseid teemasid puudutava raamatu olen kirjutanud. :)) 

Ning jah, mulle endale meeldib ka sealt raamatust armastuslugu Võruga kõige rohkem, üks esialgseid alapealkirju oligi "Ood Võrule".

Mu algne plaan oligi kirjutada midagi hoopis teistsugust (kas just päris "Söö, palveta, armasta" stiilis Võru uueks Baliks turundava versiooni, kuid midagi sinna suunda küll :)), aga mu raamatute kirjutamisprotsess on alati olnud nii palju juhustest ja õhus olevatest teemadest kantud, et tuli selline. Kuskil trükieelse toimetamise ja korrektuuri lugemise protsessi käigus hakkasin ma ise ka juba üsna muretsema, et mis siis, kui... noh, kui lugeja loebki seda kui kerget inspireerivat ajaviiteromaani (mille elemendid on seal ka olemas) ega hammusta üldse läbi neid asju, mida ma allhoovustes näidata tahtsin? 

Lugesin umbes samal ajal Anna Gavalda raamatut "Ma armastasin teda" ja see rahustas mind natuke, sest seal kirjeldas üks tegelane ka, kuidas ta tegi elus nn "vale valiku" ning tema kahetsusest lugemine tekitas palju võimsamaid emotsioone, kui oleks ilmselt tekitanud nn "õige valik" ja happy end. Aga Daki arvustust lugedes langes mul kivi südamelt, kui ma nägin, et jah, jõudsid kohale kõik need teemad, mille ma selle sädeleva glamuuri varju peitsin - armastus vs vabadus, romantika ja pulmadega seotud ootused, kultuurilised koodid, sh juba väikeste tüdrukute programmeerimine, liigsed kompromissid, säravate fassaadide tagant nii mõnigi kord avanevad hoopis teistsugused vaated, korraliku hariduse ja eneseteostuse tähtsus jne.

Lõbusaim lugu juhtus hiljuti, kui mulle kirjutas üks võõras naine Võrust ning uuris, et kuna Villa Olga tundub tühi ja pime ning ta sõbranna otsib üürikodu, siis kas oleks ehk võimalik seda rentida. Nentisin, et minu meelest on ka kurb, et see imeilus maja niisuguses metsistunud seisus on ja soovitasin omanikult uurida. Mille peale oli teisel pool hämming, et aga ma ju lugesin raamatut ja see peaks teile kuuluma? Mille peale ma naersin südamest ja kinnitasin, et tegemist on siiski ilukirjandusega.

Vastukaaluks sellele arvamusele leidis ühes FB grupis keegi, et väga ebatõepäraselt kokku fantaseeritud lugu, nii et... saa siis aru. :) Muidugi on mõned päris elu inimesed ja olukorrad mind ka inspireerinud ning neil on põhjust võtta seda komplimendina, sest ma kirjutan ainult ilusatest ja ägedatest asjadest ja inimestest. Mu ümber on aegade jooksul tilbendanud ka tüüpe, kes on olnud sõna otseses mõttes okse ja selliseid ma kuskile sisse ei kirjuta, sest nad ei vääri seda.

Mulle meeldib Paulo Coelho blogist kunagi loetud mõte, et kui ma elaksin oma elu uuesti, siis ma julgeksin teha rohkem vigu (sest need panevad end elusana tundma ja läbi nende arenetakse). Ja mulle meeldib see mõte, et hea kirjandus annab võimaluse mõned tunnid või päevad elada kellegi teise elu (ja õppida tema vigadest, sest teadagi, tark õpib ka teiste vigadest, loll mitte enda omadestki).

Juunisüda

Juuni vilgutab juba tagatulesid, aga see on olnud imeline sõit! Iga nädalavahetus mõne kalli Kaksikutest sõbra sünnipäev: kõigepealt Kuressaares (marsruudil Gospa-Kuursaal-Rannakuur-Hafen), siis Tallinnas mootorlaeval Mojito (täiuslik suveilm roosa-oranži-kollase-helesinise päikeseloojangu, tüüne mere ja suurepärase muusikaga dj Tom Lilienthalilt oli samuti paketis, tantsisime laevalael ja oli lihtsalt maagiline, sadamasse naasmine "Tuulevaiksel ööl" ja "Adios Ayer" lugude saatel ka; vürtsi lisas armas sünnipäevalaps selliste juttudega, et ma ei suutnud pärast uinudagi - oih, praegu märkasin apsu, see sünnipäevalaps on siiski Kaalude tähtkujust!), seejärel Võrus Jaan Söödi terrassikontserdiga Pubi17s ja lõpuks Pärnus õdusa hoovipeoga (millele järgnes Võrus veel kena rannapidu Hea Storyga). 

Pärnus jätkus õnneks niisama lonkimise aega ka, Naine & Naine näitus Kunstnike Majas ja Mees & Mees Pärnu Linnagaleriis olid lustakad, Pastoraadi hommikusöögid jumalikud, Villa Wesset, Mon Ami ja Simple Day tuntud headuses ning uus Oaas seekordne lemmikleid.

Jaane alustasime sõbrannaga võidupüha hommikul kell 4 Maamehe golfitalus Öösorri päikesetõusukontserdiga, mis oli lihtsalt vai-mus-tav! Tahtsin öelda, et mind polegi vist varem sellisel kellaajal tantsima palutud, aga siis meenus, et ehk kunagi mõnel pikale veninud klubiööl siiski. :) Edasi läksime sõprade kaunisse maakoju Haanjas, tantsida oleks võinud sealgi rohkem, aga söögid-joogid olid hõrgud ja saun-tiik-tünnisaun mõnusad, lõke ka aus. 

Juuni viimasel nädalavahetusel jõudsin üle hulga aja esivanemate maamajja, mille kõrvale oli vahepeal materialiseerunud uus talvemaja - kuna ma ehitusprotsessi ei näinud, siis tundus üsna sürreaalne, et muidu nii arhailise hõnguga kohas on äkki selline kõigi mugavuste ja ilusa heleda sisuga uus maja. :) 

Tallinnas käisin pärast veel Riviera Palais Brasserie'd avastamas, mis pakkus ootamatult stiilipuhast Lõuna-Prantsusmaa õhkkonda - merevaade, loss, elegantne terrassimööbel, Prantsuse muusika, mustades kleitides ettekandjad valgete põlledega ja Prantsuse Polüneesia stiilis siiatartari mango, passion ja langustiinikastmega kiidan ka heaks. Pühapäevachill OKO terrassil sõprade ja dj Heidy Purga muusikaga oli maasikas koogil.

Õnneks on olnud ka niisama oma terrassil laisklemise ja raamatute lugemise aega, neist Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" pälvis mu kõige kirglikuma vaimustuse. Kaja Heinsalu ja Neeme Raua "Kainus" ajas viimasegi alkoholiisu peaaegu ära ning Brandy Engleri "Mehed minu sohval" pakkus mõtlemisainet meeste peades toimuva üle. Lisaks ilmus mu neljas romaan ja kuues raamat, Võrust inspireeritud "Võr(g)utamine", aga sellest ehk pikemalt juba edaspidi.

On an August day

Kalendri järgi oli augustis viis nädalavahetust, aga tundus peaaegu et rohkem - esimene ja viimane Tallinnas, kaks Pärnus ja kaks lõunas?! Ilmselt seetõttu, et 31. juuli õhtul käisime veel Kiidjärvel teatris, suvelavastus "Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu" oli meeleolukas, sõbra sünnipäev pärast seda seal lähedal ka.

Ja ainus 100% Võru nädalavahetus tähendas tegelikult linna 236. sünnipäeva puhul pidustusi viis õhtut jutti: kohaliku tenniseklubi traditsiooniline (seekord meditsiiniteemaliseks) kostümeeritud ööturniir taasiseseisvumispäeva eelõhtul, järgmisel õhtul väike aiapidu taasiseseisvumispäeva mustikakoogiga + Jaan Sööt & Tõun Koreli pargi avamisel, reedel sõbra saunapidu Roosisaarel & pärast Hea Story rannabangalos, laupäeval Võru kodukohvikud ning pühapäeval Öösorri õdus terrassikontsert Pubi17s. Kaks nädalat varem esines samal terrassil Jaan Sööt koos Indrek Kaldaga, ka see oli väga sume ja mõnus õhtu.

Pärnu nädalavahetustest esimesel oli Silueti Eesti moe poe moeetendus ja festivali mõõtu pidu Karusselli nurgal, dj-d Meri ja Julm ning tegelikult peaaegu liiga palju rahvast. Pidime verbaalseid saltosid viskama, et saaksime Simple Day terrassil klaaspokaalist mulli juua (algul taheti plasttopsid anda), laua ja mõnusad istekohad saime mingi ime läbi. Laupäeval ja pühapäeval käisime Kabli rannas ning sõime Kosmonautika puhkekeskuses, nende fish & chips Pärnu lahe kohakalast oli superhea! Pärnus kõik Pastoraadi, Väikese Kuuba ja Villa Wesseti pakutu ka, massidest hoolimata.

Ja Kablis sulas meri nii peegelsiledalt taevaga kokku, et mu kallis sõber tuli ujumast veidi murelikuna ning küsis: "Triin, mis asi see on, mis seal taevas ripub? Ei liigu üldse..." - vastasin, et see on laev, armas. :)

Teisel Pärnu nädalavahetusel - mis kogu suve arvestuses oli juba lausa kolmas, mis tegi ainult rõõmu - käisime sõbra juubelil Sunseti kaptenisaalis & seenel, seene all käis Shanoni saatel korralik möll. Sõpru oli imetore näha ja pärast nautisime Rannahotellis oma imelise vaatega rõdu, kus oli tunne nagu välismaa kuurordis, ainult et parem, järgmisel päeval Alohas samamoodi. Uue Kunsti Muuseumi jõudsin ka, näitus "Mees. Naine. Lend." oli äge, ehkki mitte nii sensuaalne kui mõni eelmine.

(Juubeli)sünnipäevapidusid ja nunnusid istumisi inspireerivate inimestega oli augustis veelgi, VIP-külalisi ka - kui eelmisel aastal samal ajal käis president, siis seekord tänu Lõuna-Eesti rallile Tänak-Järveoja ja hulk teisi kuulsaid rallisõitjaid veel. 

Tallinnas käisin lausa kahel õhtul kinos, mõjus ka tõelise eksootikana pärast pooleaastast pausi - ühel õhtul vaadatud "Tenet" ja järgmisel nähtud "Palm Springs" resoneerusid omavahel üllatavalt hästi, mõlemad mängisid ajanihete teemaga, ehkki täiesti erinevalt. :) Lugemiselamuse kaudu reisielamusi pakkusid Susan Luitsalu "Minu maailm" ja Mia Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen".

Mõnusaid spaahetki oli ühel vihmasel õhtul Kubija ja kuu lõpus Tallinnas Hiltoni Eforea spaas. Merivälja kodukohvikute päevad olid veel ka ja läbi see august ongi. Oli väga tore suvi, ehkki üsna teistsugune.

Kaks suurepärast raamatut

Ma ei kavatsenud enam Kuuba lainel jätkata, aga lektüür sunnib - lugesin enne reisi läbi Chanel Cleetoni raamatu "Next Year in Havana" ja kui tal ilmus nüüd aprilli algul sellele järg "When We Left Cuba", olin sunnitud selle Amazonist kohe ostma. Esimene oli lihtsalt nii hea ja teise osa peategelane Beatriz juba esimeses raamatus ülimalt intrigeeriv tegelane.

Ja see ei petnud ootusi - ma pole ammu Goodreadsis ühelegi raamatule viit tärni andnud, enamasti eelistan üldse mitte hinnata, aga need mõlemad said mult just selle hinde. Miks? Sest aines, teostus, armastuslugu, ajalooline taust - kõik vastas mu maitsele.

Kui "Next Year in Havana" oli rohkem klassikaline armastusromaan, siis "When We Left Cuba" armastuslugu keerulisem, karakterid värvikamad. Mulle väga meeldis Beatriz, kes ühelt poolt noppis järjest südameid ja abieluettepanekuid, aga teisalt ei tahtnud üldse abielluda, lapsi, pereelu, olla defineeritud eelkõige oma mehe kaudu. Palju lõbusam oli hakata mässumeelselt CIA agendiks ja minna ülikooli. :) 

1960ndatel ja Kuuba kõrgseltskonnast USAsse sattunud naise jaoks olid need abielu vs karjäär teemad muidugi teravamad kui tänapäeval, kui see on eelkõige naise enda valikute küsimus, aga arvestades seda, kui paljudes ajaviiteromaanides seiklevad hoopis teistsugused naised (ka mõnes mu enda omas, tuleb tunnistada :)), siis oli väga värskendav.

Lisan väikesed sisukokkuvõtted ka, isutekitajateks. 
"Next Year in Havana"
After the death of her beloved grandmother, a Cuban-American woman travels to Havana, where she discovers the roots of her identity--and unearths a family secret hidden since the revolution...
Havana, 1958. The daughter of a sugar baron, nineteen-year-old Elisa Perez is part of Cuba's high society, where she is largely sheltered from the country's growing political unrest--until she embarks on a clandestine affair with a passionate revolutionary...

"When We Left Cuba"
The Cuban Revolution took everything from sugar heiress Beatriz Perez. Recruited by the CIA to infiltrate Fidel Castro's inner circle and pulled into the dangerous world of espionage, Beatriz is consumed by her quest for revenge and her desire to reclaim the life she lost.

As the Cold War swells like a hurricane over the shores of the Florida Strait, Beatriz is caught between the clash of Cuban American politics and the perils of a forbidden affair with a powerful man driven by ambitions of his own...

Meri, mehed ja raamatud

Kuna õues oli eriti mittekutsuvalt libe, siis olen naudinguga kodus lugenud. Leidsin jaanuaris vanaisa riiulist kapsaks loetud Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa" saaga ja lugesin nüüd veebruaris suure naudinguga kõik seitse raamatut järjest läbi.

Esimese kahega taaskohtumise juures oli lisadimensioonina juures mälestus sellest, kuidas ma neid esimest korda lapsena lugesin - oleksin nagu äkki uuesti olnud vanaema maja verandal ja tegelased tundusid kui vanad armsad tuttavad, keda pole liiga ammu näinud.

(Need, kes kunagi mõnda raamatut mitu korda ei loe, ei ole vist märganud, kuidas mõni raamat tekitab lihtsalt väga-väga erilise tunde ega tahtnud seda korrata?! Lisaks ka see, et mõnda raamatut üle aastate uuesti lugedes tajud selgelt enda vahepealset arengut, nii et käte vahel oleks nagu täiesti uus teos.)

"Tuulte tallermaa" viimase viie raamatu osas ma pole kindel, kui palju neist teadsin, mõnda oleksin nagu lapanud. Goodreads küll ütles, et need on ka välja antud "Tuulte tallermaa" 3., 4. ja 5. osa nime all, aga mina lugesin raamatuid pealkirjaga "Lummav meri", "Rajud ei rauge", "Tormid ei taltu", "Hullunud meri" ja "Ohtlikud hoovused".

Ja kui näiteks Tammsaare "Tõe ja õiguse" sookuivendamistega ei ole ma kunagi erilist sidet tundnud, siis Uustulndi lood Saaremaa külje all asuvate väikesaarte merest ja inimestest elustasid uskumatult palju kujutluspilte, mõtteid, igatsusi ja fantaasiaid (muu hulgas sellest, milline võiks Eesti merekultuur olla, kui see oleks saanud 50aastase katkestuseta segamatult edasi areneda). Mälestusi Muhus veedetud lapsepõlvest, Kuressaares käimistest ja perekonnalegendidest tuli ka pinnale. Viimastel öödel seiklesin unenägudes juba raamatutegelastega koos ja arutasin nendega ühte kinnisvaraostu. :)

Mu eelmise aasta lugemisvara hulgas oli üsna mitu päevikukirjanduse põnevat näidet nii 19. kui ka 20. sajandi algusest, mis panid mind mõtlema, kuidas elukeskkond on küll ehk muutunud, aga inimesed 100-200 aastaga peaaegu üldse mitte. "Tuulte tallermaa" saaga sisse mahtuvad ajalootormid ja inspireerivad isiksused panid ka mõtlema inimloomuse üle ja tahtma parem inimene olla. Kuskilt oleksin nagu kunagi lugenud, et see on üks suurepärase kirjanduse tunnus.

Kõige imelisem aeg

Minu meelest on üldiselt aasta parim aeg suvi ja sügis, kevadel on oma võlud ja talvel ka. Ühesõnaga, kogu aeg on aasta kõige imelisem aeg. :) Ma ei tea, kas see on rohkesti jõululaulude, sealhulgas "It's The Most Wonderful Time Of The Year" kuulamisest või millest, aga igatahes nautisin ma sel aastal detsembrikuud ja jõuluootust eriti.

Jõulupidusid oleks ehk võinud rohkemgi olla - keegi just rääkis anekdoodi, kuidas mees tuleb koju, näeb naist üksi šampanjat joomas ja küsib, mis toimub, mille peale naine teatab, et tal on parasjagu ettevõtte jõulupidu - vabakutseliste ja väikeettevõtjate rõõmud. Samas suurettevõtte jõulupeo tunde sai kergesti kätte ka Tallinnas paaril detsembrikuu reedel väljas käies, sest suur osa jõulupidude rahvast tuli pärast sinna edasi - nt Chicagosse, kus Lauri Liiv Swing Band tegi ühel reedel väga hästi Michael Bubléd, ja teisel reedel Ennu Rattale F-hoones. Leslie Laasneri lugu firmapidude ajast kummitas seal muidugi pidevalt. :) Tartus käisin ülikooli aulas kaunil klaverikontserdil nostalgitsemas ja jõulumeeleoluselt lumises Võrus Mari-Liis Jõgevat kuulamas. Üks ristimispidu ja üks soolaleiva/pikkujoulu koosviibimine olid ka kenad.

Tallinna Raekoja platsi jõuluturule sattusin enne lund, aga muinasjutuline oli ikka ja kirsiglögi hea, Piparkoogimaania Eesti-teemaline näitus Disaini- ja Arhitektuurigaleriis lummas ka, nagu ikka, soovitan väga! Tartu Raekoja plats tehti ka jõuluajaks nii-nii kauniks! Võru uut keskväljakut veel ehitatakse, aga jõulutulesid tundus linna peal rohkem kui eelmisel aastal ja üldse kõik säravam, ehk muidugi ka seetõttu, et kolisime sügisel Võru kõige ilusama tänava äärde elama.

Detsembri algul tundus, et pean oma Goodreadsi reading challenge'i eesmärgi saavutamiseks umbes kolm raamatut nädalas lugema, aga tunnike enne talve ametlikku algust talvisel pööripäeval sai 101 raamatut äkki täis. Ja nüüd on see juba ületatud, mulle endalegi üllatuseks. Oli väga tore, aga järgmiseks aastaks panen siiski eesmärgiks ilmselt umbes raamatu nädalas, igal juhul super, et õnnestus regulaarne (ilukirjanduse) lugemisharjumus taastada, mis vahepeal ülikooliaastatel natuke soiku jäi.

Kui veel natuke 2018. aasta kokkuvõtteid ka juba siia lõppu lisada, siis kõige toredamad reisid olid sel aastal paari erandiga valdavalt naaberriikidesse - Rootsi, Venemaale, Lätti, lisaks teel unustamatule Gruusia lumelauareisile vahepeatused Soomes ja Ukrainas.

Armsad blogisõbrad, rõõmsaid pühi ja mõnusat kokkuvõtete tegemise aega, head vana aasta lõppu ja sädelevat aastavahetust!

All things autumn

- Õdusad õhtusöögid sõpradega - neid mahtus oktoobrisse meeldivalt palju ja ma olen südamest tänulik kõigi oma jumalikult hästi kokkavate lähedaste eest! Ja nende eest muidugi ka, kes ei kokka, aga kellega on lihtsalt nii lõbus ja hea. :* Mu enda katsetused on olnud viimasel ajal pigem jookide vallas ja ma olen nendega päris rahul: kuum magusapoolne siider kaneelipulgaga ja rumm rabarberilimonaadiga osutusid väga õnnestunud kooslusteks. Esimene on sealjuures oma õunakoogilõhnaga täiesti ideaalne sügisjook, pärast suviseid jahutajaid ja enne jõuluglögisid.

- Lühemad ja pikemad väljasõidud - kohe pärast mu elu esimest Valga seiklust käisime Taagepera lossi ehitatud värskelt avatud Wagenkülli lossispaad piilumas. Modernsemad deluxe-toad meeldisid mulle seal rohkemgi kui vanaaegsed ja natuke raskepärasemad sviidid, kena restoran oli ülitähelepaneliku teenindusega, (joogi)menüü ja köögi tase lähevad loodetavasti ka järjest paremaks ning spaad tahaks põhjalikumalt proovima minna. Tagasi sõitsime Valga-Valka ringiga, vaatasime selle pühale Katariinale pühendatud Valka kiriku ka üle ja ostsime esimest korda elus Lätist alkoholi (sest kohe kiriku kõrval oli alkoholipood, aga jäime ikkagi stiilseks ja ostsime šampanjat :)). Koju Võrru sõitsime Läti piiri äärest mööda imeilusat vana postiteed, see tekitas kollaste lehtede, oranži päikeseloojangukuma ja õrnalt kerkiva udu koosmõjul tunde, nagu oleksime mõnda Disney filmi sattunud, pakkudes muinasjutulisi vaateid.

- Spaakülastused - Kubija Võrus ja Lydia Tartus jätkavad tuntud headuses.

- Kollastes lehtedes sahistamine - Tartu nädalavahetus oli eriti kaunis, tegin pühapäeva hommikul koos koeraga pika tiiru Toomemäel ja vaated olid lihtsalt lummavad! Kadrioru, Viljandi ja Võru pargid oma sahisevatesse lehtedesse mattunud radadega ka.

- Teater, muusika, kino - ühe mitte väga suure teatrisõbra kohta olen ma uskumatult palju teatris käinud: septembri lõpus oli Linnateatris "Tagasitulek isa juurde", oktoobris sattusin Kinoteatri ja Von Krahli Teatri koostööprojekti "Monument" läbimängule ning Tartu Uude Teatrisse "Emmanuelle'i jälgedes" vaatama. Kõikides on olnud suurepärased näitlejad, aga sisu pannud mind mõtlema, et äkki peaks proovima ka kunagi mõne näidendi kirjutada. :) Kinoelamused on selle eest olnud super, "Täht on sündinud" ületas kõiki ootusi, superhead näitlejad ja milline lugu! "Aasia hullult rikkad" oli lihtsalt tore meelelahutus ja käis ka põgusa Singapuri-ekskursiooni eest. :) Võrus kuulasin Prantsusmaalt toodud Vincent Courtois Triot. Kärbses käisin Anu, Liina ja Kethi "Head tüdrukud nii ei tee" vestlusõhtul, see oli päris lustakas. Ja Halva Muusika Pidu Tartus Naiivis oli ka väga lõbus!

- Kunst ja kirjandus - lugenud olen muidugi ka palju, viimasel ajal Hargla apteeker Melchiori sarja, alustasin kunagi kuuendast osast, seejärel lugesin kevadel esimest ja teist ning nüüd oli järg kolmanda, neljanda ja viienda käes. Reading challenge'i seis on 71/101. Ninapidi raamatutes istumise vahepeal sirutamiseks sobivad näituste avamised eriti hästi ja eilne moenäituse "Eesti oma sinine" avamine Võrus oli väga kena.

Juuni raamatud ja peod

Täna tahaks parafraseerida ühte ammust kursavendade nalja ja öelda, et kuulge, mul on juuni kadunud, aidake otsida! Esimene päris suvekuu läks lihtsalt nii ruttu. Igasuguseid toredaid mälestusi jäi sellest maha õnneks siiski palju.

Kõigepealt Viljandi kohvikuöö, kus ma käisin esimest korda ja mis oli nagu väike folk või selle soojenduspidu. Siis tulid raamatuesitluspeod Tallinnas ja Võrus, viimases ühendasime selle Moët & Chandon Grand Day 2018 tähistamisega. Mu "Küsi ja Sulle antakse" raamatu Tallinna esitluse fotosid näeb Delfist, lisaks kutsusid mind külla Naistejutud, Postimehe Sõbranna lehelt saab saadet/podcasti kuulata.

Pärnu jahtklubi restos toimus traditsiooniline suve alguse pidu mu ühe särava sõbranna sünnipäeva puhul ja mõned päevad pärast seda teise armas, lõbus ja kaunis sünnipäevapidu Võrus, koos lustaka kinokülastuse ja hilisema paadi+jahisõiduga järvel (paat+jaht seetõttu, et kohtusime järvel ja sidusime need kokku :)). Juunisse mahtus veel üks kena õhtusöök GMP restorani terrassil Otepääl, sõprade külaskäik Võrru ka korraliku peoga ning üsna raju ja pikaks veninud jaanipäevanädalavahetus Viirelaiul, hõrkude söökide-jookide, sauna-basseini-tünnisauna, Silver Sepa kontserdi, tantsu ja lõkkega. Pühapäeval tormiga tundus, et oleme peaaegu merehädas, tegelikult saime lihtsalt veel ühe mõnusa supervaadetega saunaõhtu lisaks.

Suur progress võrreldes eelmise aastaga on see, et mul on õnnestunud rohkem rahulikult Võrus olla ja olemist nautida, olgu siis paadiga järvel ulpides, rannas päevitades-ujudes, sõpradega meeldivalt aega veetes või lihtsalt kuskil hea raamatuga kerratõmbununa. Katrin Pautsi uus raamat äratas sedavõrd mälestusi ja tekitas tundeid, et sellest oleks peaaegu saanud eraldi blogipostitus, aga Daki mõjul kirjutasin lõpuks "Minu Muhumaast" raamatuarvustuse Postimehesse.

Goodreadsis aasta algul endale püstitatud reading challenge'iga olen peaaegu poole peal, 40 raamatut 101st on loetud, Aldous Huxley "Hea uus ilm" oli kuidagi lugemata ja meeldis mulle väga, Murakami ka, Bukowski oli samuti päris lustakas.

Eelmisel aastal olid muudkui mingid nädala sees peod Tallinnas, nii et ehkki siis elasin justkui täiskohaga Võrus ja praegu poolega, tundub seekord Võrus juunis veedetud aja skoor parem. :) Aga sel nädalavahetusel olen üle hulga aja mitu päeva järjest Tallinnas ja on vahelduseks ka päris hea.

Viimased päevad mägedes & Tbilisi

Viimastel päevadel Mestias ma enam mäele minna ei viitsinud, lugesin hoopis - paljudel meie 15liikmelisest seltskonnast oli raamatuid kaasas, Andrus Kivirähki "Maailma otsas" oli imetore ja sobis sinna maailma otsa. Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" haakus oma kohati sarnase kultuuriruumi ning temaatikaga ka. Marquezi pöörane "Armastusest ja teistest deemonitest" ja Katrin Pautsi põnev "Hull hobune" läksid kumbki ka poole päevaga.

Ja siis oligi jäänud veel viimase õhtu lahkumispidu ja sõit Tbilisisse. Esmaspäeva õhtuks oli meile kohale võlutud kohalikust (muidu kuni 40liikmelisest) koorist kaheksa võimsa häälega meest, kes laulsid ja tantsisid meile kohalikke rahvalaule ja -tantse ning vahepeal võtsid napsi ja pidutsesid koos meiega. Mu sisetunne tahtis, et me lipsaksime sealt natuke enne lõppu minema ja teeksime Bubas selle armsa omanikepaariga veel viimased kokteilid, tänu sellele saime magustoiduks ilutulestiku (sest kellelgi seal pidutsenud seltskonnast oli sünnipäev).

Teisipäeva hommikul hakkasime mööda mägiteid allapoole keerutama. Eredaim hetk oli kahtlemata see, kui üritasime läbi saada kohast, kus mudalaviin oli tee minema viinud, ja bussiga sinna kinni jäime. Ekspeditsiooni juht selgitas hiljem, et lumelaviin on kiire, aga mudalaviin aeglane, selle eest saab minema, aga kuni ma seda ei teadnud, ei teinud tasapisi bussi poole pudiseva muda ja niriseva vee vaatamine mind just rahulikumaks. :) Õnneks tõmbasid teetöölised meid ühe kalluriga sealt kiiresti välja ja teekond jätkus.

Õhtuks jõudsime Tbilisisse, mis tekitas natuke tunde, nagu oleks tagasi 1990ndate Eestis. Linn oli pimedas kaunis, päevavalges paistsid eriti vanalinna räämas kohad rohkem silma. Järgmisel päeval panime paar küünalt üllatavalt uude ja suurde Sameba Holy Trinity katedraali ning jalutasime mööda juba meeldivalt kevadehõngulist linna. 

Ägedaim elamus oli saun nr 5 - meie seltskonnale oli broneeritud kaks kahhelkivimosaiigiga kaunistatud võlvlagedega ruumi, ühes laud ja pingid, teises kuumaveeallikast niriseva väävliseguse veega täidetud suurem vann ja väiksem külmaveevann, millesse siis vaheldumisi sulpsata. Oli väga mõnus, väidetavalt ka kasulik.

Pärast läks jõeäärses Maspindzelo restoranis korralikuks peoks - Gruusia rahvusroad ja vein olid super ning tegemist on selle legendaardse kohaga, kus viiuldaja ja klaverimängija on ära õppinud Hendrik Sal-Salleri & Smilersi loo "Käime katuseid mööda", mida esitati eestlaste seltskonnale loomulikult siis kohe mitu korda, iga kord kestvaid ovatsioone pälvides. :) Hiljem istusime veel natuke Sky Baris, mis pakkus väga ilusaid vaateid.

Viimasel õhtul läksime sööma TripAdvisoris 4. kohal olevasse Café Palermosse. Keemiliste lokkidega perenaine pani menüüd tutvustades käe põlvele ja söötis hiljem ühte hõrgutist isiklikult mulle supilusikaga, koht ise oli lihtne, aga toit tõesti hea. :) Magustoitu sõime pärast elegantses Old Metekhi restoranis kõrgel jõe kohal, seal oli saksofonimuusika ja hoopis teistsugune atmosfäär.

Koduteel mõtlesin sellele, kuidas ma olen kaks aastat järjest märtsis üsna seikluslikele reisidele sattunud ja kui üllatav see mu enda jaoks on - tegelikult ma olen ju see tüüp, kes armastab eelkõige hedonistlikke rannapuhkusi, umbes selliseid, nagu oli sügisene Kreeta reis. Päevad täis päikest, ööd täis pidusid, nagu ütles üks kunagi nähtud reklaamplakat. Ja samas ma tunnen, et nii see eelmise kui ka selle märtsi reis olid mulle väga head - enda paremini tundma õppimiseks ja inimesena kasvamiseks.

Üle ootuste Kreeta

Veetsin oktoobri keskel nädala Kreetal ja mu esimene Kreeka-kogemus ületas kõiki ootusi (mis muidugi olidki üsna madalad, kui aus olla), iga kell läheks uuesti. See kehtib tegelikult kõikide Vahemere maade kohta - Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja ka siiani proovimata Horvaatia.

Teadagi, õnneks on vaja sooja päikest ja merd, head sööki ja seltskonda ning ehkki rannad ja rahvusroad on igas mainitud riigis natuke isemoodi, nagu ka kultuur ja arhitektuur, sobib enamik neist mu eelistustega ikkagi hästi.

Kuna üks meist sai suvel Eestis oluliselt vähem päikese käes vedeleda ja ujuda kui mina, oligi eesmärk lihtsalt puhata ja nautida, seetõttu on järgnev postitus kõvasti toidu- ja hotellielamuste poole kaldu.

Lendasime Heraklioni ja lennu pikkus oli esimene rõõmuallikas - vaid natuke rohkem kui kolme tunniga Tallinnast otse suvesse! Oktoobriga sai Kreetal hooaeg paraku läbi, uuesti algab aprillis. Tegelikult oleksin ma eelistanud Chaniasse lennata, aga tänu sellele, et esimeseks õhtuks jäime Hersonissosse, avastasin ma väga suurepärase Akrogiali taverni, kus käisime nädal hiljem enne äralendu uuesti, sest nende frititud kalmaarid, tzatziki, Kreeka salat, suvikõrvitsaõied, valge majavein ja kõik muud hõrgutised olid lihtsalt imelised, nagu ka asukoht rannapromenaadi alguses, toredad teenindajad ja põrandal mängivad kassipojad.

Järgmisel päeval sõitsime oma maailma kõige nunnuma rendiauto, valge Volkswagen New Beetle kabrioletiga saare lääneossa, kus veetsime neli ööpäeva. Sealt pärineb üks mu kõige ägedamaid hotellielamusi üldse - Veneetsia sadamas asuv Domus Renier osutus täiesti fantastiliseks! Meie sviidi imelisel katuserõdul istudes ja tervitusšampanjat juues oli mul esialgu tõsiseid kahtlusi, kas ma olen nõus sealt üldse kuskile minema. Lihtsalt istusin ja ahmisin neid vaateid endasse, ilm oli ka eriti täiuslik, särava päikese ja sinise merega tuulevaikne +25, nagu õnneks enamikul päevadel.

Samal õhtul kuuldud omaniku - väga särava daami - jutt sellest, kuidas tema unistuse ja hotelli lugu ulatub tagasi aega, kui ta oli 10aastane, lisas mu jaoks sellele kohale veelgi sära.

Lõpuks jalutasime ikka randa ja see - ehkki linnas - osutus ka väga mõnusaks. Päevitasime, ujusime ja lugesime, puhas idüll. Tagasiteel sõime sadamasse pargitud laevade juures ühes väikeses tavernis, tellisime natuke üle ja kõik oli nii hea, et õhtul hotelli samuti väga tasemel ja kenas restoranis Zepos ma enam eriti süüa ei jaksanud. Natuke siiski, aga kreeklastel on komme lõpetuseks ka mõned üllatuskingitusmagustoidud ja napsud tuua, nii et kui ma lõpuks tuppa tagasi jõudes nägin sinna vahepeal ilmunud pudelit šampanjat ja veel ühte liuda, siis see tundus mulle juba rafineeritumat sorti piinamisviisina. :) First world problems, I know. :)

Eredamate elamuste sekka mahub veel 1966. aastasse ulatuva ajaloo ja sümpaatse peremehega sinivalge Zemfyra tavern Rethymno vanas sadamas mere ääres, kust läbi põikasime, samuti saare idarannikul Agios Nikolaoses asuv kunstiteoseid täis Minos Beach Art Hotel, kus veetsime viimased päevad. Viimasel õhtul oli nende La Bouillabasse restoranis kena lobsteriõhtusöök, vahelduseks kõikidele nendele frititud kalmaaridele, millest me muidu kuidagi mööda ei saanud.

Palju lummavaid loodusvaateid ja ilusaid inimesi nägime ka, lisaks uuris mult ühe söögikoha pidaja eriti visalt, kust ma pärit olen - "But you have Greek colours!" - oleksin võinud end ka kohalikuks luisata vist. :)

Jaana Albri "Minu Kreetat" lugesin ma pool aastat enne reisi ja Victoria Hislopi "Saart" pärast, paraku, eriti viimane oleks sobinud puhkusele kaasa imehästi, ütlen ma tagantjäreletarkusena.

Raamatud ja esitlused

Ma kujutan nüüd pärast eelmist nädalat natuke paremini ette, mis tunne on olla rokkstaar ja miks see sõltuvust tekitab. Suurim täht oli muidugi mu kaasautor ja uue raamatu peakangelane, aga ma tundsin end miskipärast ikkagi ka nagu tõeline superstaar. Kogu raamatuesitlusturnee oli unustamatult äge - teisipäeval Tallinnas pere ja sõprade, rohkearvulise publiku ja ajakirjanikega, kolmapäeval Tartu Apollos sõprade ja natuke väiksema publiku, aga seda rajuma beaujolais nouveau (järel)peoga Veinis ja Vines varajaste hommikutundideni ning neljapäeval Pärnu Apollos koos tundega, et... TEHTUD! Ja sellele järgnenud imelise õhtusöögiga Hedon Spa restoranis Raimond, mis pakkus ühe kulinaarse orgasmi teise järel. Selle õhtu lillelõhnaline peene mulliga Taittingeri šampanja, kaaviar ja imearmas teenindus jäävad kauaks meelde. Ja siis järgnes veel mitteametlik, aga mitte vähem raju afterparty reedel Võrus, nii et... milline nädal! Aitäh kõigile, kes selle nii eriliseks tegid!

Ja kui ma juba sellele lainele sattusin, siis nostalgitsen natuke ja meenutan ka eelmisi esitlusi.

Mu esimene romaan "Lenda minuga" tuli trükist novembris 2013 ja avalikku esitlust ma tookord ei teinudki. Tähistasime seda ühel reede õhtul armsate inimestega neljakesi õhtusöögiga Glorias ja peoga Teatris ning universum tegi imesid, tuues Teatri ette täiesti juhuslikult just selleks õhtuks kohale ühe vana stiilse auto, üsna sarnase sellega, mis on raamatu kaanel Belgia kunstniku Jaak De Konincki pildil (mis ehib ka Starbrook Airlinesi kommikarpe ja mida ta mul lahkelt kasutada lubas). Palju šampanjat, punane vaip ja eemalt kumav lennufirma valgusreklaam olid ka. Raamat sai mõned päris head arvustused-soovitused naisteajakirjades ning sellel läks ka muidu kenasti. Ja kui ma vaatan pilte sellest õhtust, siis... see oli üks mu senise elu kõige õnnelikumaid!

Mart Kadastikuga koos kirjutatud ja kirjastuselt Varrak ilmunud "Paarismängu" esitlesime oktoobris 2014. "Paarismängu" Tallinna esitlus Massimos oli võimas ja meediakajastus ka (teles Kanal 2 Reporteris, lisaks käisin esimest korda elus Kuku raadios Publikumärgi saates esinemas ja see oli nii lahe!), Tartu ja Pärnu raamatupoeesitlused olid ka kenad (Tartus Tasku Rahva Raamatus ja Pärnu Keskuse Apollos). Sattusin tookord Postimehele antud intervjuule pealkirjaga "Tundeid maha salates salatakse maha ka oma elu" ja täitsa tore oli seda nüüd üle lugeda. Ma mäletan hommikut, kui Pärnus Supelsakstes kohvi ja koogi kõrvale seda esimest korda lugesin, ja tunnet mu sees, mis ütles, et... ma olen nüüd saanud kõik, mida ma eales olen tahtnud!

Mu kolmas romaan, Bestselleri kirjanduskonkursil ära märgitud ja Pilgrimi kirjastusega koostöös ilmunud "Inglid & kelmid", tuli trükikojast juunis 2016. See on tegelikult kirjutatud kohe pärast esimest raamatut, nii et sisuliselt on tegu mu teise romaaniga, mis ilmus kolmandana. Kuna mul polnud varem Tallinnas olnud raamatupoeesitlust, tegime selle Solarise Apollos. Oli armsa õhkkonnaga sündmus. Delfis ilmus intervjuu pealkirjaga "Paljud väliselt sarnased abielud võivad olla sisult väga erinevad", esitluse fotogaleriid saab vaadata Elu24 lehelt.

Ja mu neljas teos, Pilgrimilt ilmunud elulooraamat pealkirjaga "Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused", kirjutatud sel aastal koos Igor Mangiga, ilmus novembris 2016. Tallinna esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatus (TV3 Seitsmeste uudiste klipp Igor Mangi elulooraamatu esitlusest alates 0:45:24). Oli teistmoodi, aga ka väga põnev projekt, võimalus end proovile panna uues žanris ja ilmselt Eesti ühest värvikamast tegelasest kirjutades. Life is magic & dreams really do come true!

Inventuur

Mu meel oli pärast hommikul ühes mu lemmiklinnas toimunu kohta uudiste lugemist kurb, nii et käsi leidis riiulist üle pika aja ühe tuttava raamatu, mis juhuslikult kohalt avades ütles: "Sinu esimene loomuvajadus on olla tingimusteta armastav. Sinu teine loomuvajadus on valida teadlikult oma põhiloomuse, oma tõelise loomuse väljendamine." (Neale Donald Walsch)

Ma sattusin hiljuti lugema maailma haaranud uuest mindfulnessi-vaimustusest ja avastasin üllatusega, et ma olen seda praktiseerinud aastast 2008, kui mitte kauem. Kirjutamisharjumus soosib seda niigi ja tol aastal sõbra kingitud Eckhart Tolle raamat "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" suunas sellele veel rohkem mõtlema.

Sünged uudised mõjuvad mulle - ilmselt paljuski just tänu mainitud teadlikult elamise harjumusele - meeldetuletusena sellest, et enamik meist ei tea, kui palju meile on päevi antud, mis omakorda paneb mind endalt küsima, kas ma elan oma elu ja kulutan oma aega just praegu just nii, nagu ma kõige rohkem tahan ja nagu mu meelest on kõige ideaalsem.

Pärast novembris Pariisis juhtunust lugemist tegin oma elus mõned olulised korrektuurid, sest ma sain aru, et kulutasin aega ja energiat ka paari projektile, mis tegelikult polnud mulle hingelähedased. Praegu... on üsna hästi, aga asju, mida paremini teha, muidugi ikka.

Jasmiinilõhnalised ööd

Õues valitsev hallus, niiskus ja jahedus soosivad lugemist ja pikutamist, nii et olengi rohkesti laiselnud, igasugused head asjad kaisus. :)

Sagan ja Houellebecq olid huvitavad ja Hemingway viimane teos, "Eedeni aed" meeldis mulle vähemalt sama palju - kui mitte rohkemgi - kui tema esimene, suurepärane "Ja päike tõuseb" (muide - valdavalt kuidagi väga Prantsusmaa-keskne repertuaar on olnud, enamiku raamatute tegevuskohaks Pariis ja Lõuna-Prantsusmaa või mõlemad).

Aga üleeile öösel lõpetasin Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmunud "Jasmiinilõhnalised ööd" Julia Gregsonilt, jäi juhuslikult ette ja... see oli lihtsalt lummav. Põhjuseid, miks see mulle nii väga meeldis, ei ole muidugi raske leida - naispeategelaseks suure sisemise põlemisega särav loominguline brünett (laulja), meespeategelaseks (hävitus)lendur, ilus armastuslugu, taustaks jasmiinilõhn ja elavad kirjeldused, mille peale hakkas kohe film peas jooksma.

Allpool olevad tsitaadid, mis mind eriti puudutasid, on peategelaste Saba ja Domi vestlustest, kus nad räägivad tundest, mida laulmine ja lendamine nendes tekitavad; Domi emast, kes loobus muusikast; Saba lauluõpetajast, kes jätkas raskuste kiuste.

""Alguses on paanika, eriti täna õhtul. Me tulime nii hilja ja see oli meie esimene korralik kontsert, ning kõik need mehed ootasid, ja siis pidi üks sitikas äärepealt mulle suhu lendama, ja siis kõlas muusika äkki nii imelikult, klaver oli veidi häälest ära, aga siis... ma ei tea. Ühel hetkel, kui laulsin "All The Things You Are"... nojah, raske kirjeldada, kui hea tunne see on, nagu voogaks laine sinust läbi."
Saba oli loobunud katsest kirjeldada laulmist kui rasket tööd: tegelikult oli asi nii, et ta nautis esinemise igat hetke, tunnet, et ta aitab sõja võitmisele kaasa ja et tal lubatakse teha tööna seda, mida ta on nii kaua harjutanud, et ta võib elada kaugel kodumaast, teha hästi seda, mida talle meeldis üle kõige teha - see oli nii hea tunne."

""Sel hetkel tunned end täiuslikuna, nagu ei puuduks midagi. Kas see kõlab sinu meelest pööraselt?"
"Ei." Noormees võttis lonksu veini. "See on lendamise tunne.""

""Tundub peaaegu, nagu voolaks igaühe elus jõgi, ütleme - nagu Niilus." Noormehe silmad kiiskasid, kui ta seda teemat arendas. "Jõgi, mis annab sulle sinu erilise elu. Sa ehitad sellele tammi ja hukutad enda.""

""Olgu siis," ütles ta. "Ainult üks: lendamine. Tead küll, mida sa ennist rääkisid, et tunned end kõige rohkem iseendana siis, kui laulad. Nii tunnen mina end lennates. Vabana.""

""Kumbki pole jalgadega maa peal."
"Gravitatsiooni eirajad," sõnas Dom. "Noh, see on alati riskantne. Jumal küll!""

""Ta on ka sufismi pooldaja; seda kõike selgitas ta mulle kõigepealt, ta ütles, et on väga tähtis, et ma sellest aru saaksin, sest igaühel on oma laul: see on nagu Jumala sõnum, mis on mõeldud otse sulle, ja osa laulja tööst on oma laulu leidmine.""

Fragmendid

Olin oma mõtetega täna hoopis teiste teemade juures, kui äkki tuli ootamatu inspiratsioonilaine blogi teemal. Et... väga ego- ja hedonismiblogiks on keeranud? :) Mul endal on muidugi tore oma reisidest ja muudest elamustest muljetada, aga miskipärast tuli meelde see aeg, kui kasutasin blogi rohkem ka mind inspireerinud mõtete jagamiseks. Ja et see oli hea tunne. Ühtlasi tuli meelde, et inspireerivaid tsitaate - nii praktilisi kui ka lihtsalt ilusaid - on jälle kogunenud küll.

"Ja mida tähendab töötada armastusega? See tähendab kududa kangast omaenese südamest tõmmatud lõngast, just nagu hakkaks seda kangast kandma su armastatu. See tähendab ehitada maja kiindumusega, just nagu hakkaks selles majas elama su armastatu. See tähendab külvata õrnusega ja lõigata rõõmuga, just nagu hakkaks vilju sööma su armastatu." (Kahlil Gibran, "Prohvet")

"Maakri ja Lennuki tänava nurk

See tüdruk tundus talle tõeliselt kättesaamatu, liiga rõõmus ja lõuna­maine, liiga erk, liiga andekas ja vaba. Aga ta sai tüdrukut paar korda suudelda.” (Jan Kaus “Tallinna kaart”)

"You own everything that happened to you. Tell your stories. If people wanted you to write warmly about them, they should have behaved better."

"Remember the days you prayed for the things you have now."

Tõeline armastaja elab Sinu sees

Heelium on üks väärisgaasidest

Sattusin hiljuti ühe mõnusa raamatupoehängi käigus muu hulgas lappama Bruce H. Liptoni raamatut "Mesinädalate efekt" (kaanekirjaga "Teaduslik kirjeldus, kuidas luua maapealset taevast"). Tegin seda oma lemmiktrikki, et avasin raamatu suvaliselt kohalt ja lugesin natuke. Sattusin nii ägeda teooria ja meeldejäävate metafooride peale, et olen neist siiani vaimustuses.

Kuna mina ei ole füüsik, keemik ega bioloog, siis on alljärgnev kokkuvõte oluliselt lihtsustatud. :)

Ühesõnaga, autor võrdleb inimesi ja suhteid nende vahel keemiliste elementidega. Ta kirjeldab, kuidas Mendelejevi tabeli esimesed 112 elementi on tasakaalutud ehk siis nende viimasel elektronkihil on elektrone "puudu" või "üle", mistõttu nad otsivad meeleheitlikult võimalusi ühinemiseks - nagu ka paljud inimesed. Nt naatrium ja kloor tõmbuvad lähestikku sattudes teineteise poole, kuna ühe välimisel elektronkihil on üks ja teisel seitse elektroni ning universum on orienteeritud suurema tasakaalu loomisele.

Kuid Mendelejevi tabeli viimases rühmas asuva kuue elemendi (mida tuntakse ka väärisgaaside nime all) väline elektronkiht on maksimaalselt täidetud ja nende aatomid pöörlevad täiuslikus tasakaalus. Samasugused on inimesed, kes on oma teadvusliku ja alateadvusliku meele omavahel ühildanud.

Neil ei ole enam vaja teist elementi, et end tasakaalu viia, nii et kui neil on nt võimalus düsfunktsionaalset suhet alustada, siis nad jätavad selle võimaluse kasutamata. Tsiteerides autorit: "Värisevad aatomid nende ümber võivad käituda ükskõik kui hullumeelselt, kuid väärisgaase sedasorti palaganiga juba ei ahvatle - nad lihtsalt pöörlevad õnnelikult üksinda edasi. Nagu mul on tavaks öelda: "Väärisgaasid võivad küll mölakaid armastada, kuid nad ei ole nende küljes kinni!"" :)

Ja tsiteerin natuke veel: "Sul võib nüüd ikkagi tekkida küsimus, et kuidas käituvad väärisgaasid suhtes olles, kui võtta arvesse seda, et nad suudavad ka üksi täiuslikus tasakaalus pöörelda. Vastus on: "Suurepäraselt!""

Autor põhjendab seda väärisgaaside võimega moodustada eksimeere ehk ergastatud dimeere, mis tekivad tänu erilisele sidemele kahe aatomi vahel, mida tavaolekus pole võimalik luua. Lihtsustatult öeldes, kui väärisgaasi aatomit tabab tugev energiaimpulss, muutub "valgustatud" väärisgaas "ergastatuks".

"Ergastatud olekus väärisgaasi aatom otsib sidet ja partnerlust teise väärisgaasi aatomiga, et oma elevust kellegagi jagada!"

Tekkinud eriline ja suure energiaga ühend(us) omakorda vääristab neid ümbritsevat keskkonda ja muudab maailma paremaks paigaks (kui lühidalt kokku võtta; tahtmata seda postitust liiga pikaks venitada - keda huvitab, saab põhjalikumalt ise raamatust lugeda).

Pealkirjainspiratsioon tuli Osholt: "The real lover is within you."