26.10.17

Spaablogi: Hilton ja Nordic Hotel Forum

Üks mujal elamise meeldiv kõrvalnäht on see, et sünnilinna külastades on põhjust veeta aega ka Tallinna suurepärastes (spaa)hotellides - enne Võrru kolimist olin ma rohkem kõikide teiste Eesti linnade spaadesse sattunud.

Ma vaatasin juba siis, kui - veel Tallinnas elades - 2016. aasta suvel Hiltoni avapeol käisin, et jaa, see uus maja meeldib mulle. Lobby baar Linnutee on efektne, restoran Able Butcheri terrass kena vaatega ja executive lounge 11. korrusel ka väga mõnus.

Teisel korrusel asuv Eforea spaa on tegelikult üsna minimalistlik: seal on jahedam ujumisbassein, soe mullivann, aurusaun ja leilisaun, aga kuna kõik on ilus ja uus, siis sellest täiesti piisab. Mugavad lamamistoolid ja vaade Tallinna city tornidele sinna juurde ning tegemist on igati suurepärase lõõgastumiskohaga, eriti muidugi sügisel-talvel ja nädala sees - siis on mul õnnestunud nii mõnigi kord seal peaaegu ainus külastaja olla, samas kui ühel suvisel nädalavahetusel oli spaa üsna ülerahvastatud.

Nordic Hotel Forumi lõõgastuskeskus oli mu jaoks ootamatum, aga seda toredam leid - ma olin aastaid Tallinna elanikuna nende sümpaatsest majast mööda käinud ja restorani Monaco ka sattunud, aga mul polnud õrna aimugi, et 8. korrusel peidab end mõnus spaa. Seal on samuti valikus ujumisbassein, mullivann, auru- ja leilisaun, lamamistoolid ja kaunis vaade vanalinna tornidele. Kõik on heledates toonides ning valgusküllane, nii et ühel kevadpäeval oli seal väga tore naudiskleda.

Mul on tegelikult meeles ka see, millist lõbu võivad pakkuda suuremad veepargid ja äkilisemad atraktsioonid, aga mu sümpaatia kaldub viimasel ajal selgelt pigem õdusate, pisikeste ja vaiksete spaade poole, selles mõttes tegi nende kahe avastamine vägagi rõõmu.

Pilt on tehtud NHF spaas.

9.10.17

#hygge & sügise parimad palad

Mul tiksus juba tükk aega mõttes üks "kõik head asjad sügise juures" tüüpi postitus, lisaks olen ma ammu tahtnud enda jaoks kuidagi ära märkida taanlaste suurepärase hygge ehk nipid, kuidas lisada ellu õdusust, mugavust ja rõõmu (see sõnakombinatsioon peaks olema eestlaste lähim vaste taanlaste toredale sõnale). Maailma ühed kõige õnnelikumad inimesed elavad just nimelt Taanis, eestlastel on arenemisruumi.

Sügis on ammusest ajast üks mu lemmikaastaaegu - Eesti suvi napsab endale iseenesestmõistetavalt esikoha, aga sama ilus ja (mõnikord) veidi rahulikum sügis tuleb kohe pärast seda. See "veidi rahulikum" on kindlasti üks võtmesõna - üle mitme kuu on aega jälle süvenenumalt ja põhjalikumalt lugeda ja kirjutada. Ei ole sisemist sundi kogu aeg kuskile tormata, vaid on täiesti okei jääda koju, kas või voodisse pehmete patjade-tekkide vahele, süüdata küünlad ja kaminas tuli, teha endale tass teed ja võtta sinna kõrvale tükk šokolaadi või mõni kaneeli- või kardemonirull.

Sügisel on topeltmõnus lisaks endasse vaatamisele teha kehale pai - sulpsata vanni, saunas ja spaas käia, massaaži nautida, ennast kvaliteetsete kehatoodetega poputada ja pärast eriti siidisena mõnes elegantses loungerie-rõivaesemes kodukassi kombel niisama laiselda.

Välja minnes on põhjust kanda saapaid, kampsuneid ja salle, mis tekitavad ka omajagu elevust pärast kõiki neid suve õhulisi kleite, jakke ja rihmikuid. Ilusad sügispäevad värvilisi lehti täis parkides ja päikeses sillerdava vee ääres on imelised, aga midagi romantilist on ka nendes hülgehalli mere ja taevaga päevades, kui tuul ja vihm teineteisega tagaajamismänge mängivad.

Läbi maru kuskile kohvikusse või baari jõudes tunduvad need eriti soojad ja õdusad, loodetavasti lisandub ka Eestisse järjest rohkem neid kohti, kus menüüst saab lisaks teele ja piimavahustele kohvijookidele valida kuuma šokolaadi vahukommidega või kuuma siidri kaneelipulgaga. Keegi ei keela neid muidugi ka kodus kokku keerata, nagu ka mõnusaid oranžides toonides ahjuroogasid ja õunakooke, mis kuuluvad ka iseenesestmõistetavalt sügise juurde.

Hygge kõige otsesem tähendus on õdusa atmosfääri loomine ja heade asjade nautimine koos kallite inimestega (via visitdenmark.com). Soe küünlavalgus ja armsad esemed kodus, kvaliteetaeg pere ja sõpradega... õnn peitub pisiasjades, mis tegelikult on suured.

3.10.17

Lääne-Imedemaa

Seiklesime septembris kaks nädalavahetust Lääne-Eestis, mis on suurema osa mu senisest elust olnud palju rohkem minu maa kui Lõuna-Eesti, mis nüüd on nii omaks saanud. Kuidagi supertore oli ja inspireeris, nagu ka rõõmus taaskohtumine Sadama 5 krahviga, kes võttis septembris eesmärgiks blogida iga päev - meie jutuajamise käigus jõudsin järeldusele, et iga nädal oleks minu kohta väga hea saavutus ja kirik keset küla. :)

Algatuseks läksime septembri keskel üsna spontaanselt Matsalu loodusfilmide festivalile, mis tähistas 15. sünnipäeva ja kuhu ma olen suure osa nendest 15 aastast minna tahtnud - nüüd siis lõpuks õnnestus. Lihula on väike asula, millest ma olen lapsest peale läbi ja mööda sõitnud, nii et erinevalt Lõuna-Eesti väikelinnadest tajun ma seda kuidagi intuitiivselt (kusjuures, linnad on mu jaoks sedavõrd nagu isiksused, et ma tahtsin esimese hooga kirjutada "tajun teda intuitiivselt").

Kaks reedeõhtust filmi Lihula kultuurikeskuses, "Hinge portreed" ja "Loodust otsides" olid üliägedad, kumbki isemoodi. Esimesest taasavastasin enda jaoks mõtte, et sisemine rahu ja rõõm on väga vähe seotud raha ja SKTga. Teine film oli loodusfotograafi ja lastekirjaniku 9-aastase poja silme läbi nende pere ümbermaailmareisist seitsme ohustatud liigi fotografeerimiseks ning lihtsalt väga südamlik. Nagu ka hilisem Rändaja kontsert & kohvik kaunis Lihula mõisas.

Aga päris seiklused algasid pärast ametliku osa lõppu, kui me hakkasime oma ööbimiskohta otsima. Läänemaal ei ole nimelt vist üldse luksuslikke hotelle ja hooajavälisel ajal eriti. Valisime siis nende seast, mida pakkuda oli, ning orienteerusime läbi pimedate metsade miskisse puhkemajakesse, mille olime broneerinud. Leidsime õige koha üles, pimestava pealambiga peremees juhatas meid kaminaga palkmajakesse ja ehkki olime omast arust broneerinud terve maja, teatas: "Mul on seal üks saemees sees, aga ma tegin magamistoa vabaks ja panin ta elutuppa."

Meie vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et nojah, šampanjajoomine kamina ees jääb vist ära. Naljakas oli ka, sest see kõik kokku kõlas natuke nagu õudusfilmi stsenaarium - pime mets, majake üksildases kohas, kummaline ülijutukas peremees, saemees paketis... :)

Majakeses oli ka üsna rõske ja linad nailonilaadsest materjalist, nii et pärast natuke aega nõutult magamistoas teineteisele otsa vaatamist sai mu elukaaslase kannatus otsa ja ta leidis meile uue ööbimiskoha (tehniliselt võttes juba Pärnumaal). Sinna orienteerumine oli jälle seiklus, aga kohalejõudmine igatahes suurepärane - Ranna motelli pidajad on ilmselgelt targad inimesed, kes on taibanud panna viidad igale teeristile, kus turist võiks valele poole keerata. Tuba oli soe, voodi mugav, hommikusöök hea ning parim osa see vaade, millega me ärkasime - helesinine meri rõduuksest paistmas, hiljem ka kodustatud rebane terrassil naudisklemas.

Edasi läksime Viirelaiule (mis kuulub tegelikult mu armsa Muhu valla ja Saare maakonna alla), kus meie mops sai lisaks hommikusele rebaseelamusele lammastega mängida ja jänkut taga ajada. Ja meie ise Alar Aksalu tipptasemel gurmeeõhtusööki nautida.

Kuna mul oli hinge peal, et sel suvel üldse idüllilisse Haapsallu ei jõudnud ja septembri viimaseks laupäevaks olime sinna kanti sünnipäevale kutsutud, sõitsime kuu viimasel reedel Haapsallu. Hapsal Dietrichi külaliskorterid on tõenäoliselt Läänemaa kõige ilusam ööbimiskoht! Meie omas oli lisaks mugavale voodile ja imekenale rõdule veel hulk südantsoojendavaid ja silmipaitavaid detaile, nii et eriti ei raatsinudki sealt kuskile minna. Sõime siiski sealsamas all Hapsal Dietrichi kohvikus krõbedaid praelestasid ja magustoiduks kooki ning pärast pikka jalutuskäiku jõime veel natuke veini Kärmes Küülikus, kus saab ka väga hästi süüa.

Hommikul põikasin koeraga jalutades Müüriääre pagariärisse, mis minu jaoks oli uus, ostsin sealt kohvi ja imemaitsvaid saiu kaasa. Lõunat sõime mu kunagiste Haapsalu-puhkuste lemmik-hommikusöögikohas Müüriääre kohvikus, kus oli ka kõik väga sulnis.

Ööelu oleks võinud rohkem uurida, ehkki see on seal jätkuvalt vist üsna tagasihoidlik. Evald Okase ja Epp Maria Kokamäe galeriid olid paraku juba talveks uksed sulgenud, neisse oleksin muidu ka tahtnud. Nunnusid nodipoode oli peatänava ääres veel rohkem kui varem, eriti lahe oli üks uus kohvik-poeke, mida peab paar kuud tagasi Haapsallu kolinud šotlasest vanahärra - tema lugu meeldis mulle eriti, mõistetavatel põhjustel. :)

Sünnipäevapidu laupäeva õhtul andekate muusikute ja muidu meeldivate inimestega oli ka tore ning kirss koogil mu pühapäeva(vara)hommikune jalutuskäik Dirhamis, kui tahtsime koeraga mõlemad värsket õhku. Kõndisin sadamakaile, vaatasin, et oo, miski ilus vana puulaev... ja siis sain aru, et see on koduvetesse jõudnud Hoppet, millega märtsis Kanaaridel purjetasin! Nad olid kohe Tallinna poole startimas, nii et meie kohtumine oli puhas juhus, aga seda elevusttekitavam muidugi.

Eesti on muidugi tervenisti üks imedemaa, aga need kaks nädalavahetust läänerannikul süvendasid seda tunnet eriti, kõigi oma üllatuste ja suuremate-väiksemate imedega. Tasub rännata, see on hingele hea.