Sa oled juba täiuslik

Mulle meenus kunagi ammu avastatud ja kohe sümpatiseerinud mõte Zenhabitsi blogist, et... Sa oled juba täiuslik, just sellisena nagu oled. Ja võid seega lõpetada stressamise ja aidata teisi. :)

Miks see mulle meenus - kahte tüüpi vestlustest ja olukordadest inspireerituna.

Üks: need vestlused, mida ikka vahel naiste vahel toimub. Kus jagatakse seda, et ma olen enda meelest liiga seda ja mitte piisavalt teist, siin on mingi jooneke ja see võiks teisiti olla. 

Ühel hommikul pärast toredat veinijoomist ja (muu hulgas) sedasorti juttudesse kaldumist mõtlesin ma, et... täitsa napakad oleme ikka. :) Sest kui ma jagasin oma joonekesi, siis teine pool kallutas end siira uudishimuga ette ja küsis "Kus? Ma pole iialgi märganud! Aa, aga mul on see ka!" - mille peale ma pidin nentima, et polnud seda joonekest tema juures ka iialgi märganud. Mina ja mu lähemad sõbrad olemegi õnneks sellised, kes teiste juures märkavadki peamiselt head ja ilusat. Võib-olla ei peaks ennast ka luubiga vahtima? Seda enam, et vanuse kasvades pole silmanägemine peaaegu kellelgi päris nagu kotkal, loodus on armuline. :)

Ja siis meenus mulle jälle mu kevadel lahkunud sõbranna, kes oli läbi elu alati minu silmis täiuslik ja imeilus (lisaks elegantne ja hea maitsega nagunii), aga ise arvas midagi muud... noh, vähemalt me saime aegade jooksul omajagu nalja oma ebakindluste teemal. Aga... ühel hetkel inimest enam pole ja siis on täiesti ükskõik, kas tal oli kuskil paar sentimeetrit rohkem või vähem, jääb ainult igatsus tema isiksuse ja armsa näo, hääle ja naeru järele. 

Iluideaalid on aegade jooksul käinud seinast seina nagunii. Olles olnud 20ndates selles ideaalseks peetavas 80-60-80 modellimõõdus ja nüüd pärast lahkuminekut enam-vähem 90-60-90 liivakellafiguuriga, siis ma võin kinnitada, et oma kehaga on muidugi meeldiv rahul olla, aga naistena me leiame alati midagi enda juures, mille üle obsessida. Alati!

Kaal ja vanus on lihtsalt numbrid, millele paljud meist mõtlevad liiga tihti. Minu (õnneks üsna napid) lahkuminekujärgsed ebakindlused purustas eelmisel nädalal üks armas kuueaastane noormees, kes küsis, kui vana ma üldse olen, ausa vastuse peale ütles, et valetada ei tohi, sest ma ei saa olla vanem kui tema issi, kes on 35. Küsisin, kui vanaks ta mind siis peab, pärast väikest mõttepausi arvas ta, et kuskile sinna oma emapoolse onu kanti - kes, selgus, on 22. :) Sobib. :)

Kaks: mulle meenus nädala alguses Neale Donald Walschi raamatutest ka see mõte, et universumi silmis me oleme oma keerulisemateski olukordades nagu pahandust teinud kolmeaastased. Täiuslikud ja vastupandamatud just sellistena, nagu oleme, mis siis, et ei oska veel kõike.  

Millega seoses see meenus: nagu ehk mõnest mu eelmisest postitusest on olnud aru saada, siis aastatagusest lahkuminekust suurematki meelehärmi tegi mulle ühe kauaaegse sõbra arusaamatu käitumine, reetmine ja suhete katkemine. Eksabikaasale oli mul lihtsamgi andestada - kurb, et meiega nii läks, aga ta on ka vaid inimene... ja kellel nende armusuhetega ikka kogu aeg kõik väga lilleline on, vähestel lotovõitjatel ehk. :) Meil oli isegi pikalt ning lisaks ma näen tagantjärele selgelt ka enda osa, mida ma seal teisiti ja paremini oleksin võinud teha. Sõpradega samas... ma annan ise oma parima ja mitmed on kindlate kaljudena mu kõrval läbi elu. Nii et selle valdkonna ootamatult suured pettumused Võrus tekitasid minus suurematki meelekibedust, mida ma ei ole jätnud ka väljendamata.

Aga samas viis see kõik nüüd taipamiseni, et ma armastan neid omadusi endas - õiglustunnet, otsekohesust, avameelsust, vajadust tõde jalule seada, nõrgemate eest seismist, enesearmastust, lahendustele keskendumist ja harmoonia poole püüdlemist. Isegi oma emotsionaalsust ja impulsiivsust. Selline ilus iseendaga rahu tegemise hetk - et olen selline, nagu olen, ja ma tean, et minu inimesed armastavad mind sellisena, nagu ma olen. Ja mulle tundus, et seda tasub jagada, ehk toetab kedagi veel... siin selle rahva keskel, kus pigem justkui ei ole hea toon endaga liiga rahul ja julgelt ise olla. Jah, oma päris tundeid ja olemust alla surudes ning maha vaikides võid ju olla rohkematele vastuvõetav, aga need päris tunded ja olemus ei kao kuskile. Palju toredam on olla armastatud selle pärast - või sellest hoolimata - kes ma päriselt olen. 

Ole siin praegu täna... õnnelik

Sõnastasin millalgi mindfulnessi/kohaloleku ja olevikus elamise üle arutledes mõtte, et lõpuks me elame kõik igaveses tänases. Natuke nagu "Lõputu küünlapäeva" ("Groundhog Day") filmis, ainult et selle peategelane oli veel ka ühes kohas kinni. Muidugi me meenutame minevikku ja planeerime tulevikku (halvemal juhul kahetseme minevikku ja kardame tulevikku), unistame ja fantaseerime, aga lõpuks on ikka kogu aeg TÄNA. Ja see TÄNA on see, mis otsustab elu kvaliteedi. Vana hea: oled täna õnnelik, oled kogu aeg. Tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada

Kunagi juba päris ammu olen salvestanud ka sellise lookese, lugesin nüüd üle ja kõnetas ikka, head põhimõtted...

1. Kujunda teadlikult oma igapäevaharjumusi (piisavalt und, liikumist, aega looduses, mediteerimist).

2. Loe rohkem raamatuid (JAA! :))

3. Leia nii isiklikus kui ka tööelus, mida/keda armastad.

4. Ole tänulik.

5. Naerata rohkem.

6. Tunne rõõmu väikestest asjadest.

7. Tee väikseid heategusid.

8. Kuluta rohkem elamustele ja vähem asjadele.

9. Väldi võrdlemist.

10. Loo ja hoia lähedasi suhteid.

Koerad & südamed

 Ma olen mõelnud, et koerad on natuke nagu me kehast väljaspool ringi lippavad südamed. Märgikuninganna nagu ma olen. Ja see, kuidas me kohtleme oma loomi, näitab ehk ka seda, kuidas me kohtleme oma südant... ja südamesoove?

Mul on oma mopsikesega kalduvus olla overprotective mother (taevale tänu, et mul lapsi pole!), aga nagu üks "sõbranna" kunagi poolpiprase naeratusega mainima kippus, on mu koeral parem elu kui nii mõnelgi inimesel (tõepoolest, sisuliselt ma olen koeraga kaheksa aastat kodus olnud, samas kui teised on lapsega kolm... aga olgu, ma olen kolm raamatut ka nende aastatega kirjutanud ja avaldanud, lisaks kolm tõlget, ühe kodu seest & maja väljast renoveerinud). Ning jah, ma suhtun ka oma südamesse üsna sarnaselt - 2016. aastal südame järgi elule pühendumisest alates on lennanud valdavalt väga kergekäeliselt üle parda kõik, mis ei resoneeru. Kes ka, aga vähem kergekäeliselt - ja tagantjärele vaadates oli nii mõnegi inimese puhul liiga kaua igasugustele nõmedustele läbi sõrmede vaatamine muidugi viga.

Koerad ja südamed on ses mõttes ka sarnased, et neile on õnneks üsna vähe vaja. Õdusat pesa, natuke hõrgutisi, looduses ringi uidata, puhke- ja mänguaega ning kedagi, kes kallistab ja pai teeb.

Ma ei hakka kuskilt meediast loetud õuduslugudest rääkimagi, aga paraku meenub ka mu tutvusringkonnast inimene, kes kunagi oma koera pikkadeks tööpäevadeks üksi pimedasse sauna-vannituppa kinni pani - pole ime, et vaene loom vaid värises ja võbeles. Tagantjärele on mul kahju, et mul polnud tol ajal piisavalt teadlikkust, et talle midagi öelda või loomakaitse kutsuda, aga ega nad vist Eestis paraku sellise käitumise peale midagi ette ei võtakski (lugesin selle peale kohe huvi pärast natuke loomakaitseseadust - alust oleks olnud küll). Ja ma saan aru, et ilmselt ta kohtles oma südant samamoodi - öeldakse, et selle tunneb ära, kellel on süda lukus, nad on südametud, külmad, puised, jäised.

Ma olen kursis teooriaga, et puur võib koera jaoks olla pesa ja turvapaik, hüperaktiivsete mööblihävitajate puhul võib see olla kodus vältimatu abivahend, transpordikastid võivad samuti vajalikud olla… aga ma ei suudaks ikkagi tungiva vajaduseta ei oma koera - ega südant - puuri panna. 

Enamik mu sooja südamega armsaid sõpru kohtlevad õnneks oma loomi siiski üsna samamoodi kui mina ehk siis nagu pereliikmeid - armastavad ja nunnutavad, pakuvad neile pehmeid patju ja parimaid palasid, ühist kvaliteetaega ja palju hellust. Ega need tarkuseterad, et see näitab inimese kohta palju, kuidas ta loomi kohtleb, nagu seegi, kuidas loom ühe või teise inimese peale reageerib, pole ka asjata sündinud ja ajahambale vastu pidanud.

Terve meesenergia kaitseb ja võimestab

 Terve meesenergia kaitseb ja võimestab (protects & empowers).

See mõte jäi mulle millagi aasta alguse poole ette ja on kummitanud sealt alates.

Minu elu esimene mees... mu isa on alati andnud oma parima, et ma oskaksin ennast ise kaitsta ja mu tiivad kannaksid (ema tegelikult ka, aga see postitus on pigem meestest). Kohelnud mind võrdsena ja palju head veel. See seletab mu jaoks paljuski, miks ma olen end üsna varajasest noorusest peale enamiku meessoo esindajate seltskonnas väga hästi ja mugavalt tundnud.

Aga kui ringi vaadata, kas enda ümber või uudiseid, nii kohalikust elust kui ka maailmapoliitikast... maailmas on ka väga teistsuguseid mehi. Kes tahavad ainult omada ja kontrollida, oma niigi paksu kõhu alla ahnelt kõike veel rohkem kokku kahmida. Raha, naisi, maad, maavarasid. Allumatutele ähvardavad otseses või ülekantud mõttes rusikaga "kümpi virutada" jne. Ja piir võib olla õhuke ägedalt rohmaka meheliku mehe (väga atraktiivne) ja agressiivsuse-arrogantsuse (väga mitteatraktiivne) vahel.

Pärast kokkupuuteid nende teist sorti meestega võib kergesti libastuda tundesse, et mehed enam üldse ei meeldigi. :)

Samas, eks alati ole hea ka varjupooli tunda. Suhete alguse komplimentide-lillede-kingituste-väljasõitude keerises on alati raskem hoiatavaid märke näha, mõnikord saad alles tagantjärele aru, et oot... ta ei rõõmustanud kunagi, kui mul hästi läks ega soovinud mulle siiralt tuult tiibadesse, samas kui mõni teine toetab unistuste täitumist ka siis, kui see tema enda südant kriimustab.

Nende juurest, kes puuri püüavad toppida, põgenetakse, nende juurde, kes tiivad annavad, jäädakse. Kas pole põnev paradoks?!

Pildivalikuga oli keeruline, kuni jäi ette grafiti riigimehest. Sest see meesenergia-naisenergia dünaamika kehtib ka valitsejad-rahvas, juht-alluvad, õpetaja-õpilased, vanem-lapsed suhetes.

Armastusest

Üks mu läbi aegade lemmiktsitaate armastuse kohta on pärit Gunnar Aarmalt, kes leidis, et armastus on see, kui teise inimese lähedal on hea olla, tema energiaväljas. Teine toredate mõtteterade autor on Osho, kelle meditatsiooniraamat, mida aasta lõpus lugesin, meenutas, kuidas me kõik vajame armastust ja vabadust.

Mindfulnessist ja olevikuhetkes elamisest räägitakse palju, Eckhart Tolle ja Oprah ka hiljuti. See on päris oluline küsimus, kas mul lähevad selle inimese peale täna, siin ja praegu silmad särama. Kas ma tahan talle käed ümber kaela panna? Kas mul on rõõm ja soe tunne teda näha, sõltumata sellest, kas mul on hea või mitte nii hea päev?! Üks asi, millest ma möödunud aastal aru sain: ma olin nii mõnegi inimese pannud - sageli eriliste teenete ja kunagiste südantsoojendavate hetkede eest - mõttes kasti sildiga "minu inimesed" ja siis sattusin segadusse, kui minevikumälestused olid küll head, aga olevik enam üldse mitte.

Mind on looduslapsena kummitanud ka mõte, et kallima puhul on päikesetõusud ja -loojangud need võtmehetked, mida tahaks koos veeta. Päeval on enamikul inimestel oma töö ja toimetused, öösel on muidugi ka armas voodit jagada ja kaisus magada, aga eriline võlu on just nendel tundidel, kui päevast saab öö ja ööst päev. Ühistel hommikukohvidel ja õhtusöökidel, looduses uitamistel ja šampanjastel piduõhtutel ning neid saatvatel vestlustel ja puudutustel. Nojah, kirjanikuna ongi mu esimene armastuse keel loomulikult sõnad, aga ühistesse söömistesse mahub ka kvaliteetaeg, füüsilised puudutused, teened ja mõnikord kingitusedki (või mis need ülejäänud neli armastuse keelt olidki).

Muide, seoses sellega, et pool aastat tagasi - juuli lõpus - läksid minu ja eksabikaasa teed lõplikult lahku, on mul tunne, et mu Võru ellu oleks teretulnud üks autojuht-turvamees-kohvitooja, eelistatavalt pikk, heas füüsilises vormis ja maasturiga - ei pea kastikas olema, aga võib, peaks vist lisama, vaadates kui palju neid Võrus ringi vurab. :) Mõtlen veel, kas vajaksin ka esindusmeest - sõltub, kas linnapea kutsub mind vabariigi aastapäeva vastuvõtule, maavanem küll kutsus ja eelmise linnapea ajal käisin ka alati. :) Sobivusel võimalik muidugi ka suurem vastutus, rohkem ülesandeid, laiem geograafiline haare, pikk koostöö jne.

Tänases ägedas naisteringis tuli ka juhtumisi jutuks, et sobivust kellegagi aitab hästi hinnata koos reisile või kas või kanuumatkale minek. Sportmängud muide ka - mul oli kunagi üks austaja, kellega koos rannatennist mängides tundsin, et minu naisenergia ja tema meesenergia olid ideaalses tasakaalus - mina naudisklesin seal oma ilusas kleidis, vahepeal tegin ka mõned hästi sihitud löögid, tema jooksis ja rahmeldas, nagu talle meeldiski... ja me muudkui võitsime. Samas kui ühe teisega sain jahmatusega aru, et võitsime tänu mulle - minu energia ja mänguoskused kandsid nii hästi, et ta ei suutnud seda ära rikkuda, ehkki mingid punktid tema tõttu ikka kaotasime ja see, kuidas ta vastaspaariga ühe piiripealse palli pärast agressiivselt jauras, oli ka piinlik.

Ühesõnaga, hakkasin täitsa aru saama, miks ka äripartneritega minnakse nt golfi mängima - nii näedki, kuidas inimene erinevates olukordades käitub. Rohkem neid esimest sorti ja muidu hästi sobivaid partnereid kõigile!

Me peame rääkima sõprusest

 Algatuseks - minu meelest on sõprus üks kõige ilusamaid suhtevorme ja oma puhtaimal kujul väga lähedal tingimusteta armastusele. Sa jagad oma aega ja elu teise inimesega ainult sellepärast, et te mõlemad tahate, kohustuse elementi selles suhtes pole. Sõbrad toovad ellu kergust ja rõõmu. Sõprus ja sõbrad kuuluvad astroloogias Veevalaja märgi alla… 

Minu suureks kurvastuseks on mul elu jooksul sõpru ka teele maha jäänud. Eelmisel kümnendil triivisime mõne sõbraga üksteisest eemale suurte armumiste pärast ning ehkki ma soovin praegu, et oleksin mõnel hetkel teisiti käitunud ja me poleks lasknud neid suhtluspause sisse, siis omamoodi oli ilus ka kellegi pärast nii arust ära olla... ning mu suureks rõõmuks jäi enamik neist tollastest sõpradest siiski tegelikult mu ellu alles ja mitmega on suhtlus taastunud. Mu suurim kurvastuse allikas on see, et kõige kauaaegsema ja armsamaga ei õnnestunud kaotatud aega päriselt tasa teha. :(

See kümnend on paraku toonud hoopis uutmoodi tuuli. Ma olen viimaste aastate sees kaotanud paar kunagi väga lähedast sõpra ning kahjuks vist... kadeduse tõttu? Mis tundub mulle pöörane, sest kas siin on ikka nii palju kadestada? Jah, ma olen endale loonud toreda elu tõesti, ise ja väga teadlikult just sellise nagu mulle meeldib, aga mitte keegi ei takista teistel sama teha. Seda enam, et ma olen oma tehnikaid lähedaste sõpradega alati heldelt jaganud (nagu ka muid ressursse).

Küllap see on mulle mingit sorti enesearmastuse õppetund - tagasi vaadates ma saan ju aru, et... tegelikult olid neis suhetes vist ammu asjad tasakaalust väljas. Et kui ise pakud alati tingimusteta toetust ning vastu saad peamiselt kriitikat oma loomuse, suhete ja muu kohta, pluss näed, et inimesel pole tegelikult hea meel, kui Sul hästi läheb, siis... milleks see kõik? Ma sain Naistejuttude podcastis külas käies äkki ka jahmatusega aru, et mõnele inimesele võibki kellegi vihkamiseks piisata sellest, et tal on sale(dam) peps... ning tegelikult on arusaadav seegi, et kui endal meest pole, siis võib hirmsasti närvi ajada, et teine julgeb olla ehedalt selline, nagu tahab, ja siis teda veel armastatakse ka!

Katri Teller tegi hiljuti samal teemal Blondcasti episoodi, tema lugu merevaatega koju külla tulnud ja seal pipardama hakanud sõbrannast, et päris nõme elamine, oli parim! Kuulasin ja meenus endagi elust tragikoomilisi lugusid. Nt see üks naine, kes küsis menüüs Skinny Bitchi kokteili nähes mult, kas on vahva, kui on omanimeline kokteil, ja kelle kõik muud naljad olid ka kergelt halvustava alatooniga (ma suutsin hiljem küll välja mõelda paar kokteilinime, mis tema kehakuju sobiksid iseloomustama ja mille kohta oleks võinud küsida, kas ta on kurb, et neid menüüs pole, aga ma ei suuda isegi praegu olla piisavalt õel, et need siia postitada). Mu CVd vaadates on ikkagi paraku natuke raske mulle mõttetu bimbo silti külge kleepida, mis rikkus tal silmanähtavalt tuju iga kord, kui ma sellesuunalised naljad ära pareerisin või mõnda uut saavutust mainisin... Samas kui kõik ta naljad mu mehe suunas olid ülijumaldavad ja üldse sellise tooniga, et tekkis tahtmine öelda, et... võtke ometi tuba, kui teil nii väga vaja on?! :) Ja siis see sõbranna, kes ise tegi suhetes järjekindlalt väga kaheldava väärtusega valikuid (ning ma ei arvustanud teda - ma toetan oma sõpru tingimusteta, ise teab, suhteid on igasuguseid ja kes poleks nooremana kuskil ämbrites kolistanud?!), aga mulle hakkas kriitiliselt väärikusest rääkima - kullake, Sa pole päris selles kohas oma eluga, et teistele väärikusest loengut pidada?! :) Ja siis see, kes teeskles altruistlikku maailmapäästjat, üdini head inimest, aga selja taga virutas verbaalseid nuge kõigile selga, kritiseerides suvaliste inimeste välimust, käitumist, kõike. Mitmele ühisele sõbrale võlgu jäämisest ma parem ei räägigi, ehkki seetõttu eelistasid nad temaga mitte suhelda ning läksid aastaid näost imelikuks iga kord, kui mina teda mainisin ja kaitsesin... kuni sain ka lõpuks oma vitsad. Oleksin võinud näha ohumärke me viimasel ühisel reisil, kui ta muudkui ketras vestlust selles suunas, et tema on nii hea ja mina selline egoist - kuidas saab ometi olla nii, et kõik mind armastavad? Hmm... autentsus ehk?! (Ja "kõik" oli siin muidugi kirjanduslik liialdus, ütlen igaks juhuks.)

Kui ma selle kõik kirja olin pannud, siis hakkasin ise ka vaatama, et tule taevas appi, mis seltskonnaga ma suhelnud olen?! :) Ja miks ma neid suhteid päästa püüdsin? Ilusate mälestuste tõttu ilmselt. Eks tuleb vist leppida sellega, et inimesed kasvavad mõnikord lahku ja eri suundades. Õnneks on enamik kauaaegseid ja ka hiljem lisandunud sõpru hoopis teise energiaga. Ma olen tänulik selle eest, millised ennast kirega unelmate aladel teostavad, suhetes ausaid valikuid tegevad ja muidu suurepärased inimesed mind täna ümbritsevad!

Ma kõhklesin tükk aega, kas ma üldse kirjutan selle postituse, aga mind ennast toetas väga see juba mainitud podcasti episood... nii et ehk annab mu postitus ka kellelegi jõudu. Natuke oli deja vu ka selle ajaga, kui kogesin põhikoolis koolikiusamist, kui meie klassi pätid ei kannatanud seda, et ma olin hea õpilane, enesekindel, teistsugune... toona lohutasid mind mõned head sõbrad väga õigete sõnadega, mis pidasid paika ka - enamik nendest kiusajatest ei jõudnud elus kuskile, mõni vist isegi keskkooli lõpetamiseni mitte. 

Üks mu ellu tulnud uus armas astroloogiahobiga naine ütles mulle kuupäevad, mil Pluuto olla mu elus suurpuhastust teinud, need langesid suuremate raputustega üsna kokku. Ta kinnitas, et mõne aasta pärast vaatan tagasi ja hüppan rõõmust lakke, et kõik läks just nii ja need inimesed, kellega ma ei saanud päris mina ise olla, mu elust lahkusid ja uutele imelistele ruumi tegid. Olgu. :)

Veel üks taipamine, milleni jõudsin Kreetal olles: ma arvasin kunagi, et mul on koos teatud inimestega meeldiv aega veeta tänu neile. Lahtilaskmine tõi arusaamise, et mõnega mul oli tore tänu endale ja nad ei suutnud seda lihtsalt ära rikkuda. Aga ma kogesin juba ka seda, et ballastist vabanemine lubab palju kõrgemale lennata... 

Õnneks on vabad kohad mu elus täitnud inimesed, kes toetavad mind sama palju kui mina neid, vaimustuvad minu tegemistest sama palju kui mina nende omadest... väga meeldiv tunne! Seega - tasakaalus suhete ja väärtuslike sõprade hoidmise terviseks!

Kuulujuttudest...

Mõtlesin kuulujuttude peale, kuna üks päris värvikas mu enda kohta jõudis hiljuti kenasti ringiga minuni (nagu nad ikka teevad). Kergitasin kulmu, naersin natuke ja mõtisklesin natuke selle üle, kust ja miks see tulla võis.

Seejärel meenus, kuidas kümmekond aastat tagasi, kui ma juba raamatuid kirjutasin ja ka Postimehe laupäevalisa juhtisin, kuulsin, kuidas mõned inimesed mind hirmsasti kartvat. Tookord olin ma ajakirjanikuna ikka väga pehmete ja helgete teemade peal, good vibes only, nii et see sügavalt jahmatas mind. Kodujäneseid kardate ka? Ma olin omast arust umbes sama malbe. :)

Kümme aastat elutargema ja karastunumana saan ma muidugi aru, kui nõmedad ja vaid välisele keskendunud inimesed need olid. Ikka väga must südametunnistus peab olema ja üsna loll ka, kui hirmsasti kardad pehmetele persooniintervjuudele ja moe-toidu-koduteemadele keskendunud ajakirjanikku?! Eks ma olen sarnasest suhtumisest muidugi teisteltki ajakirjanikelt kuulnud, see aitab seda vähem isiklikult võtta. Pluss elukogemus aru saada, et suur õnn on see, kui võltsid ja varjamist vajavaid tegusid tegevad inimesed Sust ise eemale hoiavad.

Lõpuks on ju kõmu ja kuulujuttudega nii, et kui räägitu pole tõsi, pole mõtet solvuda, ja kui on, siis veel vähem. Enamik inimesi muretseb nagunii kõige rohkem enda maine pärast, aga kui tundub, et teistele on ikka väga vale mulje jäänud, siis võib ju alati ise oma tõe välja öelda?!

Nt kui ma mõni aasta tagasi kuulsin, kuidas üks “sõber” olla väitnud, et ma magan kõigiga, siis ajas küll korraks natuke närvi, eelkõige mõte kogu mulle omistatud, aga tegelikult saamata jäänud seksist. :) Aga rohkem ajas ikkagi naerma, sest kui hakkasin kuulujutu mõjul arvutama-meenutama, selgus, et viimane uus mees, kes mu voodisse lisandus, oli seesama, kellest sai hiljem mu abikaasa (ja sellestki on juba uskumatu hulk aastaid, appi!)… Aga noh, klassika - selle “sõbra” probleem oli muidugi see, et ma temaga ei maganud.

Kirsina koogil näitas Instagram mulle just nüüd paar päeva tagasi lauset, mis ütles, et alati tulekski suhtuda väga ettevaatlikult kuulujuttudesse, mida kuuled naise kohta - enamasti on nende allikaks kas mees, kes teda ei saa, või naine, kes ei suuda temaga võistelda. Väga tabav! Muide, teine hea Instagrami tarkusetera ütleb, et parem hoida oma nina raamatus, kui seda teiste asjadesse toppida... Inspireerivaid raamatuid saab nt Pilgrimi kodulehelt.

Kaneelimaja & paradiisaed

Mu ägeda Võru-Tallinna-Pärnu raamatutuuri üks ilusaid ja meeldejäävaid hetki oli see, kui mind Tallinnas intervjueerinud Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio ütles, et talle meenutas mu raamat "Kaneelimaja & paradiisiaed" kõiki neid "Toscana päikese all", "Aasta Provence'is" jt sarnaseid teoseid. Minu jaoks oli see suur ja südantsoojendav kompliment, sest mulle on need raamatud ja filmid väga meeldinud. Ja tõesti, suures plaanis me kõik läksime lõunasse ja asusime maja renoveerima. :)

Täna hommikul sattusin sealt edasi mõtlema õnne valemi peale, mille kirjanikust sõbraga kunagi ühe vestluse käigus sõnastasime ja mis ka raamatusse jõudis: loodus & looming. Loodus tasakaalustab ja maandab, looming pakub loomisrõõmu ja annab tiivad, ideaalis ka suurema (elu)eesmärgi, võimaluse anda sellega ka teistele midagi. 

Edasi mõeldes taipasin, et see seletab mu jaoks ära eestlaste ja teistegi kinnisvaralembuse: majade ehitamine ja vanade renoveerimine ongi kaunis missiooniga tegevus, eesmärgiga luua oma perele kodu ja pakkuda teistelegi mõnusaid peatuspaiku. Minu neli aastat selles valdkonnas viisid küll taipamiseni, et ma eelistan enda peamise loomevaldkonna ja missioonina siiski pigem kirjutamist - inspiratsiooni, rahu, lootuse, rõõmu, ajaviite ja meelelahutuse jagamist.

Samasse väravasse taipamisi pakkus ka esitlusnädal: ühelt poolt oli kogu turnee hullupööra tore, kergelt rokkstaari tunne, ehkki staadionitäisi rahvast ma siiski kohale ei meelitanud, kõik jäi õnneks kenade salongikoosviibimiste mõõtkavasse - ja teisalt oli väsitav ka, nii et nentisin, et mul on hea meel, et raamatuesitlusi on mu elus mõneaastase intervalliga, naudin kirjutamist ikka kõige rohkem. Lihtsalt kohtumisi lugejatega ja esinemisi siiski ka, need on kuidagi vabama õhkkonnaga kui pidulikumad esitlused. Igal juhul: veel kord suured tänud kõigile, kes osalesid ja kaasa elasid! Imelist, säravat, naudinguid ja rõõme täis suve!

10 aastat kirjanikuelu

 Novembris sai kümme aastat mu esimese romaani "Lenda minuga" ilmumisest ja see tähtpäev on andnud põhjust natuke tagasi vaadata.

Kui ma mõtlen 2013. aastale ja sündmustele, mis eelnesid ja järgnesid mu esimese raamatu ilmumisele, siis... ma reaalselt arvan, et kui ma poleks tookord seda sammu astunud ja oma raamatut avaldanud, siis ma ei oleks täna elus. Ei ülekantud tähenduses ega võib-olla ka otseses füüsilises mõttes. Oma südame järgi elama hakkamine ja unistuste täideviimine tõstis mu elukvaliteeti nii palju, et ma ei kujuta enam ettegi, et oleksin võinud seda teist elu jätkata.

Mõned inimesed üritasid tookord selle raamatu ilmumist takistada ning mõned ma seetõttu ka kaotasin... et siis natukese aja pärast aru saada, et 1) need üksikud, kes täielikult mu elust haihtusid seetõttu, et mina kirjanikuna neile ei sobinud, polnudki vist päris sõbrad; 2) asemele tulid nii imelised, säravad ja inspireerivad inimesed, oma südame järgi elavad oma ala tipud, et... see polnudki lõpuks mingi kaotus. I am the real winner here, tsiteerides nooremaid klassikuid. :)

Ja ma ei taha isegi mõelda, millest kõigest ma oleksin ennast ilma jätnud, kui ma ei oleks oma südame kutset (noh, mingitel hetkedel lausa sundi, universum ei jätnud mulle kohati palju muid valikuid) järginud. See, mida kõike on need kümme aastat sisaldanud ja mu ellu toonud... Ma olen olnud suurema osa ajast terve, õnnelik, armastatud. Ma kolisin Võrru (samm, mida oleks olnud ilmselt üsna võimatu astuda teistsuguse elustiili puhul, st Tallinnas kontoritööl käies) ja avastasin siit terve uue maailma, täis üle mõistuse sooje ja säravaid inimesi, andsin siin oma panuse, et üks rohkem kui sada aastat vana maja saaks uue elu. Ma olen reisinud, naernud, pidutsenud, armastanud, lugenud, kirjutanud... ja ma olen nii tänulik selle kõige eest!

Ja oma südame järgimine on andnud mulle rõõmule lisaks meelerahu, hoolimata kõigest, mis maailmas toimub, lõpuks on see ehk suurim väärtus. Kui mul olid mu elu kõige olulisemad asjad tegemata ja suurimad unistused täide viimata, olin ma palju neurootilisem ja närvilisem, paanika- ja masendushood polnud mulle võõrad. Täna... kui ma lahkuksin, siis ma ei kahetseks midagi, ainult ehk seda, et oleks tahtnud seda kõike veel, veel, veel nautida ja ringi lennelda, ilmunud kuuele lisaks veel raamatuid kirjutada ka. Kui ma miljonite eurode suuruse lotovõidu saaksin, siis ma ei muudaks ka oma igapäevaelus suurt midagi. Mis on jätkuvalt need kaks head testküsimust, mis aitavad aru saada, kas elad oma unelmate elu.

Ma olen ülitänulik kõigile teile, kes te olete mu ellu tulnud, kes te olete läbi nende väga erinevate eluperioodide mu kõrvale jäänud, ning teile, kes te loete ja naudite mu raamatuid. Suurimad tänud ja kõige imelisemat jõuluaega teile!!! Ja õnnelikku südame järgi elu ja unistuste täitumist ka!

Armuhulknurkadest & vallalistest kaunitaridest

 Mul on tükk aega olnud tunne, et tahaks sellest teemast kirjutada, üheks päästikuks hiljutised petmisskandaalide meediakajastused ja eriti ühe osapoole kommentaar teise naise suunas, et "tasub väga ettevaatlik olla, keda oma koduuksest sisse lasete". Suures plaanis - muidugi tasub ette vaadata, igasuguseid müügimehi ja usukuulutajaid hulgub ringi. :) Aga armukolmnurga puhul on alatu süüdistada kõige nõrgemat osapoolt ehk siis vallalist naist, sest valiku, kas oma kaaslast petta või mitte petta, tegi siiski mees. Jah, alati võis juhtuda, et põrand oli värskelt pestud, mees libastus, jalas polnud pükse ja kukkus täpselt sinna, kus see teine naine lebas, aga olgem ausad, see on siiski üsna vähetõenäoline. :)

Konkreetsete skandaalide täpseid asjaolusid teavad vaid seotud osapooled ja eks olen minagi näinud mõnda vallalist naist, kes abielus/kooselus/püsisuhtes meest tormijooksuga vallutama asub. Aga kui mees armastab oma partnerit ning on talle truu ja lojaalne, siis teeb see vallutajast naine end vaid lolliks, pigem taandub suurema kärata või siis juhatatakse lihtsalt viisakalt ukseni.

Mu enda värvikat minevikku vaadates võis muidugi mõni inimene kunagi ka mind sedasorti vallutajaks pidada, aga kurb teile pettumust valmistada, ma olin oma kahekümnendates lihtsalt nii naiivne, et kui mees tuli selle jutuga, et "mu naine ei mõista mind, aga sinuga on kõik teisiti", siis enamikul juhtudel ma kuulasin teda kaastundlikult ja proovisin mõistev sõber olla. Mõnikord astusid mängu ka tunded ja kirg, me kõik oleme ainult inimesed ja võime vigu teha, aga kui ma nägin, et teisel osapoolel pole soovi aus olla ja oma elu muuta, lõppes asi minu poolt ruttu. 

Aga neis suhetes oli absoluutselt alati olulise komponendina sees mehe initsiatiiv, jätkuvad kontaktivõtud, lubadused ja tugev veenmine suhteid jätkata ja süvendada. Kinnitused, et kodus on ammu kõik läbi ja (eks)naisest eraldumine vaid vormistamise küsimus. Mis ongi põhjus, miks mind häirib armuhulknurkade puhul vallalise naise süüdistamine. See on umbes sama, et "mis ta siis kandis nii ahvatlevat dekolteed" või see, mida ma olen enda kohta kuulnud, et "ja siis ta tuli oma pikkade jalgadega ja mehi langes loogu" - vabandust, aga ma ei arva, et keegi peaks suhtes inimeste kehva enesekontrolli pärast piirama oma moe-eelistusi. Kanna, mida tahad, ja ole, nagu oled, koos kõigi anatoomiliste iseärasustega.

Kui mees petab, siis vastutus selle valiku eest lasub ainuisikuliselt temal. Püsipartnerist naine tahab ilmselt vaid oma mehega nunnult koos olla ja tema tähelepanu, vallaline naine on ilmselt ka avatud tähelepanule ja püsipartneri leidmisele (enamik mõistlikke muidugi hoiabki ise seotud meestest eemale, aga nagu öeldud, vahel astuvad mängu tunded ja kirg). Mehegagi võib loomulikult juhtuda, et ta kohtab kedagi ja armub - ning ma tean ka päris mitut meest, kes on selle koha peal sirge seljaga koju läinud ja oma naisele seda öelnud. Ausus võib tunduda kõige raskem ja suurimat julgust nõudev valik, aga pikas perspektiivis hoiab kõigi aega kokku ja on kõigile parim, võimaldades kõigil osapooltel üksteise vastu austus säilitada. Probleemid algavad koos valetamisega, kui petja püüab end mitmel pool mugavalt sisse seada.

Ja loomulikult kehtib see kõik ka vastupidisel juhul, kui naine satub kahe (või rohkema) mehe vahele armuhulknurka, aga naised on vist osavamad selliste olukordade varjamisel või teevadki enamasti kiiremini otsuse eelmise partneri juurest lahkuda ja ausalt uuega koos olla, nii et selliseid skandaale kohtab justkui harvem?!

Mehed, naised, raha & seks

Mul oli hiljuti usalduslik vestlus kauni naisega, kellega me oleme aeg-ajalt samas seltskonnas liikunud. Kuidagi tuli jutuks, kuidas inimesed eeldavad liigagi sageli automaatselt, et ilus naine, kes on eduka mehe kõrval, on ülalpeetav iluasi. Pidin muidugi nentima, et tema puhul pole ma seda kunagi arvanud, kuna nende koos üles ehitatud äri puhul nägin selgelt, kuidas ka naine tööd rabas. Tema oli aga minu puhul küll seda oletanud ja seda ei saa talle ka pahaks panna, sest kuna kirjutamine on üsna privaatne tegevus, siis ei näe tõesti peaaegu mitte keegi, kuidas ma iga päev oma eesmärkide nimel töötan (naise ja perfektsionistina muidugi koos kuklas tiksuva tundega, et tegelikult võiks alati teha rohkem ja paremini). Valgustasin talle siis pisut tegelikku olukorda ja üllatasin teda sellega (meeldivalt, mulle tundus). Aga see pani muidugi ka kogu selle teema peale mõtlema.

Ma ei jaga selles mõttes hinnanguid, et minu meelest on ilus mõlemat moodi: nii see, et rohkem meesenergias pool töötab rohkem ja hoolitseb oma naisenergias hõljuva partneri eest, kui ka see, kui mõlemad rabavad, on heal järjel ja panustavad ühisesse ellu võrdselt. Iga paar otsustab ise, mismoodi neile meeldib, vaba maailm. Ma pean sõltumatust tähtsaks, samas mul ei ole kunagi olnud mingit sedasorti fetišit, et ma pean tingimata saama oma šampanja eest ise maksta - jah, ma suudan ja teen seda vahel, aga selle arusaama sain ma küll juba lapsepõlvekodust kaasa, et džentelmen tasub daami eest restoraniarve. Ma olen elanud ka koos ühe sellise mehega, kellega ma algusest peale ka oma kohvid ise maksin... ja see kogemus (koos teistsugustega, mul oli kunagi ka peika, kes tahtis lisaks õhtusöökidele ja muule meelelahutusele mulle ka riideid osta, ning see oli miskipärast küll algul hullult imelik mu jaoks) on mind pannud mõtlema, et alljärgnevates teooriates on tegelikult iva. 

Nimelt. Üks mu tuttav mitte-eestlasest naissoost tantraguru (Oxfordi ülikooli eksperimentaalpsühholoogia kraadiga, kui ma õigesti mäletan) kommenteeris kunagi ühte dokfilmi, kus idaeurooplastest naised ütlesid, et kui mees esimesed kohtingul restoraniarvet ei tasu, siis teist kohtingut ei tule. Filmitegija (mees?) oli vist üsna kriitiline, aga tantraguru nägi seda lugu teisiti. Ta jagas oma teekonda - kunagi oli temagi võrdselt panustamist pooldav ja mitte oma naiselikkusega kontaktis olev eurooplanna, kes maksis alati oma poole arvest ja vahel ka mehe eest. Kui ta aga kohtus mehega, kes jumaldas teda ja hoolitses tema eest täielikult, et tal oleks turvaline ja mugav (tuli autoga lennujaama vastu, hoolitses, et tal oleks soe, snäkke, juua...), korraldas ühisel reisil kõik majutuse ja meelelahutusega seotu, siis ta avastas, et tema keha reageeris sellele mehele teistmoodi. Avanes teistmoodi, avanes rohkem, sai enneolematuid orgasme ja pulseeris ekstaasist. Ja... kes naise keha natuke tunneb, teab, et sundida neid asju ei saa. See võib tunduda müsteerium, miks meie keha ühe inimesega reageerib ühtmoodi ja teisega teistmoodi, aga tema leidis, et see müsteerium on väga palju seotud sellega, kellega see keha tunneb end turvaliselt ja hoituna. 

See lugu läks edasi nii, et mainitud naine tundis ühel hetkel mehega, kes hoolitses tema eest kuninglikult, et ta keha üritab rasestuda. See oli šokeeriv, sest neil polnud seda plaanis. Aga see pani teda mõistma, kuidas see, et mees maksab kohtingul ja hoolitseb naise eest, on otseses seoses sellega, kuidas naise seksuaalsus ja keha pärast mehe peale reageerivad. Kuidas keha nagu ütleks, et jah, ma usaldan seda inimest nii palju, et ma võiksin temaga isegi lapse saada. 

Evolutsiooniliselt on see kõik ju tegelikult väga loogiline, seotud sellega, et lisaks teadlikule tasandile püüab ka alateadvus välja valida parima partneri, kellega järglasi saada ja neile pikk mõnus elu tagada. Ja see pole see, et naisele ei meeldi mees, kes ei maksa ta eest. Mingil tasandil võib väga meeldida ja naine võib ise maksta. Aga võib ka juhtuda, et tema keha ütleb pärast ei, seks ei klapi ega suju või selles pole seda särtsu, mis nende meestega, kes on valmis suhtesse rohkem panustama, algusest peale.

Minu meelest on see igatahes väga põnev lugu ja teooria. Olles samal ajal jätkuvalt (nagu mainitud loo autorgi) muidugi igati võrdsete õiguste ja võimaluste poolt (mille osas on paraku arenguruumi veel omajagu).

Mu hea sõbra poodi jalutas kunagi üks slaavlasest noormees, kellel oli teise nurga alt teooria: tema ema oli talle öelnud, et mehel, kes on helde oma naisega, ei saa kunagi raha otsa. Noormees oli ema sõnu selleks ajaks aastaid järginud, ka mainitud poodi sattus ta naisele kingitust ostma, jagades siis ühtlasi seda teooriat ja kinnitades selle paikapidavust. :) See aga pani mind omakorda mõtlema sellele, et kuna meist igaühe enda sees on samuti nii mees- kui ka naisenergia olemas, siis ilmselt ka see, kuidas me iseendaga käitume ja oma sisemist naist kohtleme, mõjutab seda, kui hästi küllus me ellu voolab. Nii et... rohkem naudinguid ja poputamist, kõigile!

Foto on ekraanitõmmis minu kunagistest nõuannetest sõbermehele, kes uuris, kuidas oma südamedaami rõõmustada. :)

Kuidas leida oma kutsumus

Internet on täis üleskutseid end leida ja välja selgitada, kes sa oled ja mis on su kutsumus siin elus, just nägin sama küsimust ka ühe mu postkasti saabunud uudiskirja teemareal. Kuskil 20ndate alguses küsisin ma endalt ka neid küsimusi, kuni sain aru, et enese otsimise asemel tasub tegeleda pigem enese loomisega - kes ma tahan olla ja mida teha, luua, anda, siin lõputute võimaluste maailmas.

Aga kui mulle nüüd ükspäev jäi ette julge väide, et sünnikaardi 10. maja tipp näitab ära inimese kutsumuse, siis ma muidugi ikka läksin huviga vaatama, mis tähtedes kirjas. :) 

Ja ära sa märgi, selgus, et mu 10. maja tipp on Kaksikutes, märksõnadeks objektiivselt faktide ja mõtete vahendamine, hea kõnelemis- ja kirjutamisoskus, rohke lugemine, aga ka käeline osavus, võime saada oma emotsioonidega kontakti neist rääkides ja kirjutades.

Päris põnev, arvestades, et valdkonnad, kus tegutsedes ma olen kõige edukam ja õnnelikum olnud, on ajakirjandus ja (sageli just tunnetele keskendunud ilukirjanduslike) raamatute kirjutamine. 

Memory lane

Ärkasin üks hommik nelja ajal (oma Tallinna kodus), uni läks ära lihtsalt, Kõrge helesinise taeva ja piduehtes kastanitega tuli mulle jälle meelde see 2016. kevad, kui olin siinsamas nii-nii õnnelik. Ma seostasin seda päris kaua oma tollase silmarõõmuga, mingid eluperioodid ja inimesed, tunded ja lõhnad jäävad mälus ikka omavahel kokku seotuks. Aga briljantselt aus olles toitis ilmselt ka seda suhet eelkõige see suur särav puhas rõõm ja armastus, mida kiirgas minu keskmest tol kevadel (ja suvel ja sügisel ja talvel, ehkki siis olin juba Võrus) ja mida inimesed mu ümber mulle tagasi peegeldasid. Ja neid tundeid toitis ikkagi eelkõige see, et ma olin otsustanud pühenduda oma südame kutsumusele ja raamatute kirjutamisele ning joovastuses sellest, kui magus saab see unelmate elu olla.

Sest romantilisi päevi ja öid oli siin kodus ju ka varem ja hiljem. Üks kuum ööpäev palju aastaid tagasi, kui Laura “Südasuve rohtunud teed” mängis korduse peal lugematu hulga kordi ning sushit ja roosat veini pidime peikaga ise tooma, sest Wolti polnud veel olemas. Üks suveöö, kui nägin köögilaua taga kallima süles istudes kahe suudluse vahel aknast välja vaadates tähte kukkumas. Siis oli ka ilus, aga taustsüsteem raskem. Ja taustsüsteemi teeb raskemaks see, kui endaga kaasa lohistada liiga palju kohustusi ja kraami, mis pole üdini oma. Ja see on ulme, kui märkamatult sellised asjad vahel pardale hiilivad - tagantjärele tunduvadki 2016-2019 kõige pilvitumad õnneaastad. Midagi muutus, kui läksin 2019. sügisel doktorantuuri, ja ehkki ma oma sellele järgnenud kinnisvaraarendusprojektidele olen lähenenud ka eelkõige kui loomingule, siis see kõik on mind ikkagi omajagu väsitanud.

Intervjuu kui meditatsioon: Vilja Kiisler & Siiri Sisask

Lugesin hommikul voodis paradiisivaate ja rohelise tee kõrvale Vilja Kiisleri intervjuud Siiri Sisaskiga ning see oli nagu meditatsioon. Resoneerus väga, soovitan väga: https://epl.delfi.ee/artikkel/120196090/siiri-sisask-mul-on-habi

Allpool mõned kuidagi eriti kõnetanud kohad, mille tahaks enda jaoks alles jätta. Intervjuu ise on palju-palju pikem, nii et soovitan väga ka tervikut lugeda (ja kui vaja, osta, sest tegemist on suurepärase ajakirjandusega).

- "Kas jätame sestap üldse tegemata? Ütlen, et mina ei tee, sest mind ei huvita? Võin vabalt öelda, et mind ei huvita. Olen suhteliselt sõltumatu. Mul on oma kodu, ei pea siit üldse välja minemagi. Ka kontserte võin korraldada siinsamas. Loomi kasvatada, põldu pidada. Mul on kodulava ka, ise lasin ehitada. Kaks korda kaks ruutmeetrit, kas vajangi rohkem? Kellele minu muusika sobib ja meeldib, on siia teretulnud."

- "Minu elus ei ole raha esikohal ja sellega, et haigekassat pole, olen ammugi harjunud. Mulle meeldibki see, et vastutan ise oma tervise eest."

- "Mina teen ikka omi asju, sest kelle elu ma siis elan? Ma ei jäta tegemata midagi, mis mulle oluline tundub."

- "Kuidas sa julged? Kuidas sa julged ignoreerida ühiskondlikke ootusi?" - "Tead, ma olen süüdimatu. Hull lugu on see, et ma lähen järjest julgemaks. Varem vaatasin maailma imestunud pilgul, võtmata seisukohta, on see kõik hea või halb. Praegu vaatan mööda kõigest, mis võiks pealesurutud kibedusena mulle sisse lõigata. Olen endaga teadlikult tööd teinud, et hoida eneses lapselikku ja armastavat. Et hoida kulgemise puhtust. See tähendabki julgust."

- "Tõeliselt tugevad inimesed on seestpoolt õrnad. Minus elab kõiksusetunnetus. Ma ei ütle, et jumalatunnetus. Vanaema ei võtnud ka jumala nime suhu, kuigi luges meieisapalvet. Tema rääkis universumist. Aitäh, universum, ütles ta. Mu vanem vend ütles samamoodi: aitäh, universum.”

- "Sageli vastandatakse loodust ja kultuuri, kas see vastandus on õige?" - "Kultuur võib olla ka kulduur, aga kuula: loodus. Looming. Loom. Loomulik. Loodis. Need kõik on üks ja seesama sõna. Inglise keeles on teisiti: nature ja creation. Aga meil on loodus ja looming üks, muidugi. Ja selle pärast tuleb sisemist loodust hoolikalt hoida. Kui ühiskond sisemise looduse hoidmist ei toeta, domineerib jõuguvaib ja individuaalsus on alla surutud, siis pole looming enam aus. Ja seda on praegu igal pool näha."

- "Võib-olla oleks midagi head saanud?" - "Mida? Võrreldes kellega? Oleksin ehk tallanud maailma suurte lavade laudu? Oleksin ma siis õnnelikum olnud? Pole üldsegi kindel."

 - "Räägime sellest, kuidas iseendaks saamine käib." - "Ilma meditatsiooni ja mõtlustamiseta pole see võimalik. See ei ole võimalik ilma vaikuseta. Enese keskmeni jõudmine käib eneselt küsimise kaudu."

- "See algpunkt või lõpp-punkt, see püha asi, millest ei saagi õieti rääkida, on inimese „ise“. See ei kuulugi õieti meile enestele. „Ise“ on inimese sisse pandud, talle antud. Inimene saab seda ainult hoida ja teenida. Kui inimene oskab eneses seda püha hoida, siis teab ta alati, mida peab tegema. Kõik see elu ongi inimesele ainult selleks antud, et ta jõuaks eneseni."

- "Sest kui sa surma lähed, mis siis jääb? On see sõnamulin või midagi muud? Seda küsiksin igaühelt, kes endal kortse sirgeks süstib, selle alla oma vara paneb. Milleks sa üldse siia ilma sündisid? Milleks anti sulle vaim? Me ju muutume niikuinii uuesti seemneks, kõduneme."

Kas on võimalik olla iga päev õnnelik?

Mind on see teema peaaegu kolm kuud kummitanud, nii et ma pean selle vist ikka endast välja kirjutama.

Ühesõnaga, ma sattusin sõbrapäeval vestlema tuttavaga, kes ütles jutu sees umbes midagi sellist, et ”aga noh, ei saa ju iga päev õnnelik olla” vms. 

Mille peale ma lihtsalt pidin ütlema pärast väikest mõttepausi, et… saab ju? Ma olen. Iga päev. Võib-olla mitte iga päev kogu päeva, aga ma olen iga päev õnnelik. (Ja hiljem meenus, et terve hulk inimesi mu lähiringis ka!)

Mille peale ta küsis, kas ma olen hullarist jooksus või valetan.

Noh, ma igaks juhuks ei välistaks 100% kumbagi varianti. :)

Aga kuidagi see teema keris ja keris edasi mu sees ning endas kahtlema löömine tekitas muu hulgas kevadtalvel ka perioodi, kus ma ei tundnud end üldse õnnelikuna, mis viis kerge eluinventuurini, nagu ma neid vahel ikka teen. Kahtlesin korraks kõiges… kuni mulle tuli uuesti meelde, kes ma olen, mida ja keda ma armastan, mis mind õnnelikuks teeb… ja mis mitte.

Ma mõtlesin tükk aega, et ma teen miski instastory sellest kõigest, aga ilmselgelt asjade lahti kirjutamine on rohkem minu element.

Igatahes… kui ma püüdsin kogu seda teemat pulkadeks lahti võtta, siis… esimesed tänusõnad kogu selle aastatepikkuse õnnetunde eest lähevad (enda tehtud valikutele lisaks) vist paarile raamatule, nende autoritele ja lähedastele, kes mõned nendest raamatutest on õigel hetkel kinkinud.

Näiteks Eckhart Tolle ”Siin ja praegu: kohaloleku jõud” õpetas kunagi palju noorema, mineviku ja tuleviku pärast liiga palju stressava minu elama teadlikumalt siin ja praegu. Olevikus kohal olema. Ja märkama oma igapäevarutiine ja inimesi, millised lisavad ja millised röövivad õnnetunnet.

Aga jah: ma leian, et normaalne ja väga tore on olla iga päev õnnelik, ning kui Sa teed asju, mille oled ise oma ellu valinud, mida armastad, koos inimestega, keda armastad, siis Sa oledki iga päev õnnelik. Rahul. Harmoonias. Nimetage seda, kuidas tahes. Ja see võikski tegelikult olla norm ja siht, luua endale elu, kus oled rahul ja õnnelik, mitte nii, et kui keegi on eluga rahul, siis ta on mingi imelik ja kindlasti valetab. Lõpuks taandub palju ka sellele, millele keskenduda, kas asjadele, mille üle rõõmustada ja mille eest tänulik olla, või nendele teistele.

Astroloogianurgake, vahelduseks

 Eestlased on kuulsad oma müstika- ja uhhuu-armastuse poolest. Mitmes mõttes on siinne looduse- ja maagiausk mu meelest toredam kui mõni rangelt religioosne ühiskond, sest neil jäikadel süsteemidel on ka hulk vigu ja kohati ehk hullemaid kui natuke loodusvaimudesse, kristallidesse, (ravim)taimedesse ja haldjatesse uskumine. Viimane on paremal juhul ilmselt üsna kahjutu, kui kombineerida seda mõistlikul määral tänapäevase teaduse ja vajadusel ka meditsiiniga.

Aga sellegipoolest ma olen ka seda meelt, et päris igaüks, kel vastavat haridust pole, end psühhoterapeudiks nimetama ei peaks - kogemuslugusid jagada ja sotsiaalmeedias tsirkust teha on okei, aga selle nimi on pigem meelelahutus. Mis on vahel samuti päris teraapiline, nagu ka rõõmude-murede sõpradega jagamine, muide.

Samas ma loomulikult mõistan tõmmet kogu selle uhhuu poole ka, sest kui õppinud ja tunnustatud spetsialistide juurde on pikad järjekorrad ning ajakirjanduse sõnumid sünged, siis... me kõik vajame lootust ja südamerahu. Selles mõttes on mind nii mõnigi kord toetanud astroloogia, mida ma muidu pean ka kergete psühholoogia sugemetega meelelahutuseks. Aga see pakub mõnikord väga maitsvaid pähkleid ahvikesele peas, kes tahab muretseda selle pärast, mis ees ootab. Lõpuks tuleb nagunii, mis tuleb.

Ja olgem ausad, seal on ikka põnevaid kokkusattumusi ka. Suurepärase sulega USA astroloog, keda ma ammu loen, kirjutas 2020. kevadel (mainisin seda ka oma kunagises "Merkuur on Petrogradis" postituses) pandeemiat analüüsides, et Hispaania gripi ajal 1920ndate künnisel olid sarnased planeediaspektid kui 2020. aastal Hiina gripi ajal, ning märkis, et see aspekt kaotab oma jõu ja hakkab nõrgenema 2021. aasta alguses. Tagantjärele - umbes just siis hakkasid massideni jõudma vaktsiinid, mis aitasid alustada piirangute lõdvendamisega...

2023. märts tõotab ka põnevaid arenguid: Töö, vanade asjade, reeglite ja piirangute planeet Saturn, mis on 2020. aastast olnud Veevalaja (sõbrad & seltsielu) märgis, lahkub naistepäevaks Kaladesse, et enam palju aastaid mitte naasta. Huvitava kokkusattumusena ongi nii mul kui ka mitmel mu lähedasel Veevalajal olnud päris töised suurprojekte täis aastad, vanade majade renoveerimist jms. Lisaks sellele, et seltskondlik suhtlus kannatas 2020-2022 piirangute all - ka väga ehe Saturni Veevalajas viibimise mõju väljendus. :)

Kaks nädalat hiljem märtsi lõpus saabub aga Veevalajasse muutuste tooja Pluuto, mis juhtus viimati 1777-1797, kui toimus ka Prantsuse revolutsioon ja mitmeid muid suuri ülestõuse. Põnevil astroloogide ennustustes korduvad sõnapaarid suured muutused ja people's power... Üks kodumaine staarastroloog on neljasilmavestluses prognoosinud just siis pööret ka Ukraina sõjas, kuna ka Ukraina president on Veevalaja. Pluuto seostub ka raha ja võimuga, nii et loodame parimat! Pildil aga noorkuu, küllust toov Jupiter ja armastuse planeet Veenus Tamula kohal, viimase kahe ühendus peaks terve selle nädala kullatolmuga üle puistama. 

Tasakaal ja rahulolu

Mulle jäi ühel kaunil hedonistlikul jõulueelsel hetkel kuskil Instagramis ette spikker, mis pakkus välja kolm märki, mis näitavad, et oled õigel teel ja kulged eluga kooskõlas:
1) Life feels good;

2) Things just seem to work out for you;

3) You receive divine guidance & confirmation of your alignment. Inspireeris kohe. Sest eriti sel hetkel ma tundsin seda 100% - eelkõige rahulolutunde mõttes. 

Aga eks üks naisenergiaga harmoonias elamise võti olegi OLEMINE ja kulgemise tekitatud tundele keskendumine (vs meesenergia TEGUTSEMINE ja mõõdetavad tulemused). @laurtshik kirjutas hiljuti juhuslikult ette jäänud postituses sellest ka hästi, ta postitus pani mind jälle mõtlema sellele, kuidas ma kõik need (töö)aastad Tallinnas olin nagu hoopis teine inimene. Palju neurootilisem, rahutum, hüplikumate suhetega. Siis ma ei saanud põhjustest aru, tagasi vaadates küll - ma olin kogu aeg tegevuses, ma jooksin kogu aeg ringi, ma ei hoolitsenud enda eest korralikult ega jõudnud peaaegu märgatagi neid mehi, kes must huvitatud olid. 

Need vaprad, kes ikka üritasid ja kellega ma ka koos olin... tagantjärele saan aru, et mu tempoga ilmselt polnudki võimalik sammu pidada. Pluss ma olin nii meesenergias, et mehelikud mehed (kes vist enamikule naistest kõige rohkem meeldivad)... nende meesenergia lihtsalt ei mahtunud minu oma kõrvale. Külgetõmbe tekitab polaarsus, mehelikku meest tõmbab naiseliku naise poole - ja siin pole küsimus küüntes, juustes ja kleidis, vaid energias. Rahus, voogamises, tunnetamises, olemises.

Ja siis see minu praegune mina. Nii zen, nii eluga rahul, et ise ka ei usu mingitel hetkedel. Jõulud ja aastavahetus olid ka eriti kaunid ja õnnelikud. See ei tähenda, et vahel mingeid laperdusi ja emotsioone ette ei tuleks, aga suures plaanis domineerib siiski suur rahulolu. Jah, mu enda sisemise meesenergia ja nendesamade mõõdetavate tulemuste osas tundub vahel, et neid võiks nagu rohkem olla, aga samas on üht-teist ette näidata ka ja enamik mu soove-unistusi täitunud, igasugused manifesteerimisteemad isegi väga ei eruta enam, sest niigi on hea. Tasakaal?

Vahel tundub, et ehk peaks ka mingeid retriite hakkama korraldama, et seda kõike jagada? See oleks siis ilmselt umbes midagi sellist, nagu selles Jaan Tätte "Sõprade laulus"... hm, kohvi & šampanjaga retriidid oleks muidugi vist päris rebel ja täiesti omaette turunišš? :)

Aga kõigile, keda mees- ja naisenergia teemad inspireerivad, siis üks ammune kiirtest Tiina Tiituselt, kuidas kontrollida, kummaga parem seis on: 1) "Kui teil pole rahu oma meesenergiaga, ei leia te üles oma eneseteostust siin kehastuses. Peate tegema töid, mis on tüütud, rasked ja on teiste inimeste antud. Teid kontrollitakse ja külluse vool on ka takistatud. Inimkeeli tähendab see seda, et elu on raske ja vaene." (Ehk siis harmoonias meesenergiaga on elu lihtne ja külluslik.) 2) "Kui on rahu oma naisenergiaga - ümberringi on kõik ilus ja kõik, mida Sa vajad, tuleb ise Su juurde."

Valguse võit

"Sa ei vaja kümmet aastat harjutamist, et olla valgustunud. Sa vajad ainult paari sekundit. Sul on ainult vaja saada teadlikuks, et sa kõnnid ja et sa hingad. Teadlikkus on juba valgustumine. Igaüks meist on võimeline olema ärgas sisse hingates ja välja hingates. Kui sa hingad sisse, ole teadlik, et sa hingad sisse. Ole teadlik, et sul on keha, et sa hingad sisse ja toidad seda keha. Ole teadlik, et su jalad on piisavalt tugevad, et sa saaksid nautida kõndimist. See on ka valgustumine. Kui sa hingad välja, ole teadlik õhust, mis lahkub su kehast. Ole teadlik, et sa oled elus. See teadlikkus võib tuua sulle nii palju õnne." (Thich Nhat Hanh, tuntuim zen-meister maailmas)

See on nii ilus tsitaat, et ma tundsin, et tahan selle panna siia aasta viimaseks postituseks. Endale meeldetuletuseks, et ühelt poolt on tee valgustumiseni nii palju lihtsam, kui enamasti arvatakse - ja igaühele kättesaadav. Ma usun, et me kõik oleme olnud selles imelises kohas, kus järsku on kõik nii selge ja hea, puhas rõõm ja armastus. Hullem osa on muidugi see, et samal ajal on see igapäevane töö, see oma õnne ja sisemise heaolu hoidmine. Jõudu meile kõigile sellega! 

Rikkaks ja õnnelikuks, siin ja praegu

Lugesin millalgi NY Timesist huvitavat artiklit, kus arutleti uuringute üle, mis vaatlesid, mis teeb rikkaks ja mis õnnelikuks. Rikkaks tegi kohaliku äri omamine, nt automüügisalong või karastusjookide hulgifirma. Õnnelikuks seks, trenn ja aiandus (mille kohta autor nentis lõpulõigus, et need on palju lihtsamad kui pidada automüügisalongi või karastusjookide hulgifirmat, vaimukas!).

Üks õhtu olin veidi hajevil, surfasin netis ja trükkisin miski hetkeemotsiooni ajel ühes pildipangas ka otsingusõnaks “happiness”. Tulemused osutusid väga lõbusateks: kauneid loodusvaateid nautivate ja sõpradega koos naervate inimeste pildid olid üsna ootuspärane tulemus, samuti taeva poole lendavad šampanjakorgid, aga esilehel oli ka mitu fotot Wasa näkileibu nautivatest inimestest! :) Miski turundusdiil pildipanga ja näkileivatootja vahel või mul on midagi kahe silma vahele jäänud? Ma mäletan, et ananassis ja kalkunilihas pidi sisalduma õnnetunnet soodustavaid aineid, aga näkileivad?! Aga muidu jaa, eks meid teevadki õnnelikuks head suhted ja puhas loodus, maitsev toit ja noh, vahel hõrgud mullijoogid ka.

Pühendumine sellele, mida armastad, kindlasti ka. Toob õnne ja küllusetunnet. Ja sellega on huvitav lugu - ma tean seda juba nii ammu, et minu puhul on selleks kirjutamine, aga suudan ikka ja jälle libastuda, mõni uus või vana kõrvalrada ahvatleb jälle ära. Eks ma olen kõigist neist kõrvalradadest võitnud ka, kahe aastaga ära tehtud kirjanduse doktorantuuri õppeained avardasid silmaringi ja kohtasin inspireerivaid inimesi. Sel kevadel sukeldusin poolmärkamatult ühe vana maja renoveerimisse ega saanud aru, miks kogu selle ehitamisega stressitase äkki üles läks, see oli ju justkui ka looming, mitte töö - kuni taipasin, et ei, ikkagi, mu kutsumus on mõnus kirjanikuelu, mitte kinnisvaraarendus. Nii doktorantuur kui ka kinnisvaraarendus tegid mind kergemini ärrituvaks ja vähem kenaks inimeseks. Selles mõttes nagu valed valikud, ehkki valesid valikuid pole olemas.

Aga probleemi teadvustamine on teatavasti esimene ja sageli suurim samm selle ületamisel, nii et ühel esmaspäevahommikul oli rõõm nentida, et ma olen taas suutnud endale luua elu, kus suurim nädala alguse "kohustus" on raamatukogust mulle reserveeritud raamatud ära tuua ja siis minna kohvikusse café lattele. 

Aga selles kinnisvaraarendusest tulnud stressis oli mu jaoks üks oluline sõnum ka. Sest seda analüüsides taipasin, et see tõmbas mu fookuse tulevikku, muutes samas oleviku kõvasti stressirohkemaks. Samas ma usun jätkuvalt, et õnnelik olevik viib õnnelikku tulevikku. Kas Sa oled täna, siin ja praegu õnnelik, kas Sul on kõike külluses? Kui jaa, oled õigel teel.

Jah, plaane teha, tulevikuks valmistuda, varusid koguda ja investeerida on ka tore, aga see ei tohiks saada olulisemaks, kui küsimus, kas Sa elad täna, siin ja praegu oma parimat elu ja annad rõõmuga endast parima. Sest homsed pole kunagi garanteeritud (millele pani mõtlema paraku nii pandeemia kui ka sõda), aga täna... on siin ja praegu.

Mees- ja naisenergia tants

Ma olen sel kevadel ja suvel tabanud end aeg-ajalt mõttelt, et olen meesenergias pettunud. Mitte meestes, vaid just meesenergias - sest meis kõigis on mõlemat, nais- ja meesenergiat. Mõnes naises rohkemgi meesnergiat kui mõnes mehes ja vastupidi. Oma elu meestest enamik on pigem superarmsad, toksilised tüübid jäid õnneks eelmisse aastasse maha.

Edasine jutt võib nüüd üsna metafüüsiliseks & metafoorseks minna, aga see teema käib mul juba nii tükk aega sees ringi, et pean vist ikka endast välja kirjutama. :) Viimane müks tuli ühe loomingulise naise postitusest, mis kuidagi resoneerus, sh see ilusasti sõnastatud mõte, et jumalik naisprintsiip on kollektiivsel tasandil juba päris tervenenud, aga meesprintsiip ja Kuningas, keda Kuninganna enda kõrvale vajab, ikka veel varjus.

Ühesõnaga. Naisenergia vaste looduses on planeet Maa, ühiskonnas rahvas jne. Ja neile ei ole mul nagu midagi eriti ette heita. Eriti siin väikelinna suves näen ma enda ümber, et maa on õitsev, lõhnav, mõnes kohas lopsakam ja mõnes hoolitsetum. Rahvas üritab samuti lihtsalt parimal viisil oma elu elada. Mulle meeldivad ka järjest rohkem vabad, pöörased ja emotsionaalsed naisenergias naised (need, kelle kohta kammitsetumad ja rohkem meesenergias sookaaslased ütlevad mõnikord, et täitsa segane), sest naiselik Maa ka reageerib vahel üleujutuse või tulepurskamisega, kui tasakaal on paigast ära. 

Meesenergia vaste on taevas, ühiskonnas juhid jne. Neile on mul natuke rohkem pretensioone. :) Taevale vähem, ma olen suurema osa ajast rahul nii päikesepaiste kui ka vihmaga, mida sealt tuleb, üks soojendab, teine toidab. Aga juhid ja kohati kogu mankind... nende/meie peamine roll oleks ideaalis hoida ja jumaldada naisenergiat, meie imelise planeedi loodust, rahvast. Selle asemel näen ma liiga palju soovi kontrollida ja kasuahnust, hoolimatust ja teistega mitte arvestamist. 

Alates sellest kõrvaltänavas, kus kopajuht imeilusa väärika vana tamme alumised oksad ära lõhkus ja siis need maha lõigati (sajanditevanune puu vs inimmutukas), aga eelkõige muidugi meist hulk maad ida/lõuna pool. Ma mõtlen, et tore oleks, kui see osa mankindist, kes tahab hirmsasti sõdida ja magusaid maid vallutada, aetaks oma piiridesse tagasi või langeks esimestena, ning need pääseksid kõik elu ja hea tervisega, kes lihtsalt olude sunnil oma kodu ja lähedasi kaitsevad.

Eks need suuremad pildid peegeldavad alati väiksemaid ja vastupidi, seega on põhjust ka endasse vaadata. Samas ma tahaksin loota, et ma olen oma naiselike flow's elamise ideaalidega kontrollisoovist pigem vaba, ning ehkki bestsellerite autorina hea elu nautimine on kaua mu ideaal olnud, sain ma juba hulk aega tagasi aru, et mu jaoks on olulisem ja ausam teha pigem vähem, aga mõtestatumalt ainult seda, mida armastan, ning olla nii õnnelik ja tasakaalus. Work less, but smarter. Ennast ja teisi austav, õrn ja hooliv olla samuti, ehkki selles on vist kogu inimkonnal ka iga päev üritades ikka ja alati arenemisruumi.