26.2.21

Vabana võid

Oh-oh-hoo, need jaanuar ja veebruar on olnud päris pöörased. Kõigepealt jaanuaris ligi 10 päeva sünnipäevapidustusi erinevates väikestes ja turvalistes kooslustes - Tallinnas kodustes tingimustes, sest restod olid siis pealinnas kinni, Võrus supervaatega Tamula Sunset Apartmendis, Tartus Hõlmas & Lydias ning Wagenküll spaas & restos.

Seejärel oli üks imearmas käsitöökinoõhtu Suures Munas, ägedate naiste ja Taani filmiga “Õnnelik lõpp” (sama pealkirjaga filme on segadust tekitavalt palju, arvasingi algul, et lähen ühte teist vaatama, aga õnneks tuli näitamisele just see mõnusalt lõbus ja head tunnet tekitav film - soovitan, väga, kui ette jääb).

Aga varsti pärast seda toodi koju kätte võimalus lähikontaktsena 10 päeva eneseisolatsioonis istuda. Lugesin kevadsemestri kohustuslikku kirjandust ja arvasin juba, et mulle ei hakkagi see viirus külge, kuni jäin nohusse, sõitsin igaks juhuks testima ja läks nii, nagu juba eelmises postituses mainitud. 

Esialgu just ei rõõmustanud, aga pärast sõbrapäeva terveks tunnistatuna esimest korda koos suure vabanemistundega kohvikusse pääsedes sain aru, et pole aasta aega kõrvallauas köhiva naise kuulamisse nii suure rahuga suhtunud. Komeedi koogid & kohv olid ka jätkuvalt imelised.

Lilled ja šokolaadikommid tulid sõbrapäeval õnneks koju kätte, kuklijahil käisin vastlapäeval juba ise. Seejärel armsasse Noa restosse sööma saada oli nirvaanalähedane elamus (läbipõdenute ja vaktsineeritute hulga jätkuvat kasvu arvestades oleksid mu meelest restod võinud ikka 21ni edasi avatud olla, erilist tunglemist seal ju polnud nagunii). Ja kuna enamik sõpru on ka läbi põdenud, pidasime ühel reede õhtul Võrus uues nunnus järveäärses majas soolaleivapidu.

Vabariigi aastapäeva veetsin Tallinnas perega, sinimustvalge laud oli kaunis ja kõik väga hõrk. Õnneks taipasin ka kultuuri nautida nii palju, kui jaksasin - käisin kinos "Tom & Jerry" filmi vaatamas (joonistatud on ainult loomad, NY, hotell ja näitlejad päris, nii et ehkki natuke lastekas, oli ikka tore), "Keegi, kes hoolib" oli hoopis teisest ooperist, raputav ja mõtlemapanev, aga hästi tehtud, Ellen von Unwerthi näitus Fotografiskas meeldis mulle samuti väga (palju ilusaid inimesi ja andekaid ideid, paljast pinda ja kauneid kurve ka).

16.2.21

Värsked märgilood

Mu märgilugude raamat ilmus küll juba üle kahe aasta tagasi, aga et neid juhtub minuga ikka, tegin eraldi märgilugude blogi, kus hiljem juhtunuid jagan: https://readtsigns.blogspot.com. Aga otsustasin 2021. aasta alguse kaks kõige kummalisemat kokkusattumust ka siia üles kirjutada.

Esimene. See oli jaanuaris, kui olin Tallinnas ja mõtlesin hommikul pealinna kodus, et võiks vanaema juures käia - jalutan koeraga õues ära ja siis vaatan äpist, kas läheduses vedeleb mõni CityBee rendiauto. Läksin õue... ja kõrvalmaja ees seisis türkiissinine CityBee Mini. Mõtlesin, et oo, eriti kiire küsi ja Sulle antakse lugu, teen koeraga tiiru ära ja siis vaatan, kas see on saadaval. 

Tegime tiiru pargis ja mu tähelepanu köitis just selleks hommikuks ühele prügikastile ilmunud number - sinna oli sama värvi türkiissinisega, nagu see Mini, maalitud number 126. Vaatasin, et ahah... ja siis tagasi koju jalutades vaatasin selle Mini registreerimisnumbrit. See oli ka 126... Selle koha peal hakkas natuke kummaline ja lõbus ühekorraga, aga võtsin seda kokkusattumust hea märgina, avasin CityBee äpi, broneerisin endale selle Mini ja hästi veetsime koos aega, oli rõõmuküllane tee tõesti.

Teine lugu. Tragikoomilisem. Olin ligi 10 päeva lähikontaktsena sümptomiteta eneseisolatsioonis ära istunud, kui tekkis nohu ja läksin igaks juhuks testi tegema. Sealt tulles nägin punast autot Pesakonna koomiksiga, tekstiga "Ole paigal, ma lasen Su Pekingisse". Vaatasin seda ja nentisin, et nii väga kui ma ka vastupidist ei tahaks, siis see märk paistab küll kangesti seda nägu, et tuleb positiivne vastus, sest noh, alguse sai see viirus ju Hiinast. 

Ja tuligi. Tuju rikkus algul ikkagi, aga nüüd olen juba terve ja on vist põhjust tänulik olla, et asi piirduski vaid umbes neli päeva kestnud nohuga.

"Küsi ja Sulle antakse" raamatut on ka mõned eksemplarid Pilgrimi lehel veel täitsa alles, hea hinnaga pealegi. Mind on armsad sünkroonsused õnnelikuma eluni ja rohkemate soovide täitumiseni juhatanud, kui kunagi oodata või loota oleksin osanud, nii et soovitan südamest märke märgata ja järgida teistelgi.

25.1.21

Mängime valitsemist

Lugesin uue valitsuse ministrite nimekirja ja sattusin mõtlema, millele mina valitsuse liikmena (või miks mitte siis juba valgustatud monarhina, inspirerituna Võru asutanud Katariina Suurest :)) rõhku paneksin. Mõned tagasihoidlikud ettepanekud siit Eesti kagunurgast, kust asjad paistavad vist vahel teise nurga alt kui Toompealt.

- Kõigepealt loomulikult (samuti üsna katariinalikult, muide) mu armas "rongiühendus kõikidele mandri maakonnakeskustele" algatus. Tõele au andes on mul muidugi nt Paide saatusest selles küsimuses üsna ükskõik, aga ma usun jätkuvalt, et Võru elanikel ja külalistel oleks Põlvast tulevast 25 kilomeetri pikkusest lisaraudteeharust ja sellega kolmetunniseks lühenevast ühistranspordi sõiduajast väga palju võita. Rohuküla saab rongiühenduse ja nt Hiiumaal on elanikke alla 10 000, nii et ehk ikkagi kiire ja keskkonnasõbralik rongiühendus ka rohkem kui 12 000 elanikuga Võrule (+ümbrus+külalised+turistid)?! Suur samm regionaalarengus ja kaugemate nurkade järele aitamises. Mis arvate, lugupeetud majandus- ja taristuminister, riigihalduse minister ning keskkonnaminister? Muide, veel üks tähelepanek: meil on peagi Rail Baltic, aga ehkki värskelt loodud transpordiametisse pandi kokku lennuamet, maanteeamet ja veeteede amet, siis miks ei ole seal all olemas raudteeametit??? Kas see võib olla põhjus, miks Eestis on rongiühendustega lood kehvad, ehkki inimestele väga meeldib rongiga sõita, looge vaid rohkem võimalusi?!

- See on väga tore, et tänu kriisile avastas kultuuriministeerium vabakutseliste loovisikute olemasolu ning neile mõeldud sotsiaalsete garantiide nappuse, millega hakati kohe tegelema ja loojaid toetama. Järgmise kultuuriministri üheks südameteemaks soovitaksin kindlasti laenutushüvitiste väärikale tasemele tõstmist (senise 100 000-200 000€ pealt 500 000-1 000 000€ peale oleks väike samm riigieelarvele, aga suur samm kirjanikele - kord aastas mõnekümne euro asemel sada või mõnesaja asemel tuhat oleks väärikam tasu). Jätkuvalt vääriks ka Eesti Ajakirjanike Liit mu meelest loomeliidu staatust.

- Maksusüsteemi lihtsustamiseks meeldiks mulle muidugi selle ammu välja pakutud lihtsa maksunõksu teostamine ka - kui sisuliselt mitte midagi muutes hakata brutopalgana arvestama praegust brutopalka pluss sotsiaalmaksu, oleks Eesti tulu- ja sotsiaalmaksumäär hoobilt mõlemad väiksemad ja kõlaks atraktiivsemalt, ehkki absoluutsummadena jääksid tulud ja kulud ikka samaks.

Mis veel? Eesti looduse, metsade ja pühapaikade hoidmine ja kaitsmine on üks kõlama jäänud teema, piiri väljaehitamine, hoolduskindlustuse küsimus, eestikeelsele haridusele üleminek (mis küll praegu edasi lükati). Riigikogu kuluhüvitised kaotaksin ka ära otsekohe - sõbrakesed, teil on kindlasti raske töö ja suur vastutus, aga enamiku eestlastega võrreldes on palk siiski nii korralik, et normaalne oleks sellega hakkama saada.

Paraku puuduvad mul igasugused poliitilised ambitsioonid, nii et oma panuse nende ideede teostamisse annangi ma ilmselt eelkõige kirjutamise ja valimas käimisega. Ja unistamise ja aeg-ajalt kirglike sõnavõttudega selle kõige teemal.

3.1.21

2020/2021

Panin aastavahetuse eel - nagu traditsiooniks on saanud - ritta oma 2020. aasta kolm kõige-kõigemat: abiellumine & pulmad, mu uus Võru aed & väike arendusprojekt... ning Tenerife & La Gomera reis aasta alguses oli ka väga mõnus (+Läti-Leedu suvel). Üldisest foonist hoolimata oleks isiklikus plaanis patt nuriseda, mulle tundub.

Detsembri teine pool tõi ikkagi ka hulga toredaid jõuluhõngulisi koosviibimisi nii minu kui ka abikaasa sõprade ja perega, mitu rabamatka heas seltskonnas Meenikunno ja Luhasoo radadel ning ehkki algul plaanisime olla Gospas, siis lõpuks hoopis väikese aastavahetuspeo peaaegu kella kuueni hommikul siin Võrus, mille eest ma olen eriti tänulik, seda oli palju rohkem, kui oleks julgenud selle 2020. aasta lõpetuseks loota.

Tegelikult mõtlesin detsembris mitu korda, et kirjutan oma jõuluvaimustusest ja -tegevustest eraldi postituse, aga mõtteks see jäigi. Igatahes oli Võru, Tartu ja Tallinna keskväljakute jõuluilu lummav ning moeteemaline 15. Piparkoogimaania näitus samuti vaimustav. Star FM mängis autos jõulukontsertide-pidude aseaineks jõululaule ja jõulufilmiks sattusin vaatama Netflixist üsna napakat, aga siiski omamoodi nunnut jõulufantaasiat "The Knight Before Christmas". Lugesin läbi "Eia seikluse Tondikakul", nii et tundub, et checklisti lisandus jõuluraamatu kategooria. :) Piparkooke küpsetasin, traditsiooniline romantiline jõuluõhtusöök toimus seekord Tallinnas kodustes tingimustes Wolti toodud Villa Thai toidu ja Lallier' šampanjaga. Jõuluõhtul sadas Võrumaal paks lumi maha, nii et nautisime maalt kirikusse ja surnuaeda ning tagasi sõites tõelist talvemuinasjuttu. 

Seda kõike üle lugedes tundub mulle, et mu elukunstniku kalduvused on juba mitmendat aastat just detsembris eriti heas vormis ja hoos?! :)

Uue aasta esimesed paar päeva on olnud meeldivalt hedonistlikud: 1. jaanuaril Mimosad & kalamarjasaiad (rasked ajad muidugi, sibul oli kodust otsas) ning pikk brunch armsate sõpradega pubis, 2. jaanuaril veel üks tiir lumises Meenikunno rabas, hõõgveini ja hiljem tule ümber istumisega (need rabarajad on muidugi ka siinkandis väga populaarseks saanud, aga vedas, mahtusime ikka parklasse).

Head uut aastat, armsad lugejad ja sõbrad!

14.12.20

Jõulukuu väikesed rõõmud

- Sügissemester sai reedega läbi, see võtab peaaegu kepsutama. :) 

- Kodu on jõuluehtes.

- Õhtusöögid on viimasel ajal eriti head tulnud, üks õhtu kollane ahjupeet küüslaugu, kitsejuustu ja karbonaadiga, eile verivorstid-hapukapsas-kõrvitsasalat-pohlamoos 3. advendi puhul.

- Goodreadsi lugemise väljakutse seljatasin, sain viimase raamatu läbi - 52 raamatut aastas on üsna mõnus kogus, keskmiselt raamat nädalas.

- Filmi- ja kunstielamusi on ikka õnneks ka olnud: eelmise nädala algul ägedas Tartu Elektriteatris dokfilm "Helmut Newton: halvad ja ilusad", nädala lõpus Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis Eesti kunstnike ühisnäitus "Paus", mis on lihtsalt nii-nii ilus! Soovitan väga!

- Muusikat, pidusid ja reise tahaks ka, hullult, aga mu lemmikastroloogi ennustus, et okt-nov piirangud ja detsembris-jaanuaris piduuu, vist päriselt ei täitunud paraku. Ma küll tahtsin seda uskuda, väga, nii ebaloogiline kui see ka ei tundunud, aga praegu jääb vist vaid jõuluimele loota. Detsembri esimesel reedel õnnestus siiski ühele toredale väikesele salapeole sattuda ja laupäeval kalpsasin sõbrannale punases sädelevas õhtukleidis külla, sest šampanja & makroonid temaga tundus lähim asi jõulupeole, millele sel aastal lootust. 

- Pooltühjadesse kohvikutesse olen ka ikka lipsanud, Katariina kohvik tundub pärast väikest värskenduskuuri heledates toonides poole suurem kui varem, Sulbi kohviku uuest Võru filiaalist Karamell saab imelisi šokolaaditäidisega makroone ning Eva Sushist Philadelphia makisid (praegu hakkasin mõtlema, et makroonide ja sushi puudumise üle nurisesin vist 2016. sügisel siia kolides - küsi ja Sulle antakse!).

- Õues uitamised on detsembrikuule kohaselt üsna karged, aga ka kahvatutes toonides loodus ja jäätunud järv ilusad ikka. Aga uue moehullusega - talisuplemisega - on lõunaosariikides külmakraadidega muidugi ikaldus, kui jääd raiuma ei kipu, nii et meil siin ei teki naljalt sellist olukorda, nagu Tallinnas: Pikakari rannas talisupelnud mees unustas sellest sotsiaalmeedias teada anda! :)

6.12.20

Uitmõtted & paber

Ma igatsen vahel selliste loovpäeviku stiilis uitmõttepostituste järele, mida ma tegin oma esimese blogi aegadel, nii umbes alates 2004 päris palju. Lihtsalt mängisin sõnadega, sõltumata sellest, kas mul oli midagi öelda või ei. (Enamasti ilmselt polnud. :)) Samuti igatsen ma aeg-ajalt paberpäeviku pidamise järele, eriti muidugi siis, kui ülikauneid märkmikke ette jääb. 

Keegi muidugi ei takista kumbagi praegu ka, aga uitmõtetega on nii, et arvestades kogu üleüldist müra ja igasuguse info üleküllust, tundub vähem ütlemine ja kuulamisele/lugemisele keskendumine kohati palju parem variant. Digitaalne hügieen jne. Ehkki siis tuleb vahel jälle see hetk, kus tahaks vahelduseks lugeda midagi kerget ja helget ning seda teistelegi pakkuda.

Paberpäevikus krabistamisega läks igatahes eriti lihtsalt - võtsin lihtsalt ühe imeilusa märkmiku, mille juba tükk aega tagasi kingiks sain, ja hakkasin pihta. Joovastav tunne!

Ja nagu kuskil filmis (ma pealkirja ei mäleta, ainult tsitaati) üks tüüp oma märkmikule osutades ütles: "Ja siia ei saa keegi isegi sisse häkkida! Geniaalne asi!" :)

30.11.20

Novembrivalgus

Osaliselt tänu mu armsale sõbrale, kelle mantra on suurema osa kuust olnud, et tuleb veel nautida, kuni saab, oli november üllatavalt elamuste- ja kultuurirohke.

Kõigepealt oli veel oktoobri lõpus reedel kõrvitsasupiga mu hea sõbra juures Viimsis väike Halloweeni eelsoojendus  ja laupäeval teise sõpradepaari imeilus pulm kinos Sõprus ja Biblioteqis. Silver Sepp tegi muusikat ja tantsida oli nii hea! Dresscode oli all white, mis tundus esialgu mõõdukas väljakutse mustas sügisöös, aga tulemus oli lõpuks väga efektne, kõik imekaunid ja üldmulje pingutust väärt. Boonusena oli kontrast teisel pool kahte klaasseina Nymfis toimuva Halloweeni-peoga muljetavaldav. :)

Tagasi Võrus, uitasin Lanzarote asemel Võrru (aga ikkagi lõunasse!) sattunud sõpradega mööda Katariina alleed, rannapromenaadi, Ööbikupesa, -orgu ja paremaid kohalikke söögikohti. Sellele järgnes väike, aga imetore naiste Full Moon Party. Reede õhtul käisime Tartus kinos (soovitud film oli paraku välja müüdud ja kiirelt asenduseks improviseeritud "Õhtusöök sõpradega" mitte just õnnestunud valik), hiljem Veinis ja Vines oli siiski mõnus. Pühapäeval lipsasin Vana-Võromaa muuseumi galeriisse Eesti Disainiauhinnad 2020 nominentide näitusele, see meeldis mulle väga. Üks õhtu ulpisime Kubija spaas.

7. novembri Uma Meki laat keskväljakul oli suurepärane - kuuldavasti on varasematel kordadel spordihallis hull tunglemine olnud, aga keskväljakul oli väga mugav vabas õhus kohalikke hõrgutisi kokku osta (need Ilumäe talu värvilised köögiviljad ja verivorstid!!!). Lisaks mulle hullult meeldib, kui uutel keskväljakutel ja ajaloolistel turuplatsidel ongi turg ja üldse elu käib!

Tallinnas veetsin kuu keskel ka aega, aga peamiselt lähedastega ja kodus nina raamatutes, ei novembriilm ega Harjumaa numbrid meelitanud väga välja (Love Mussels ja Fleur Royale imeline roosisülem said sellega siiski hakkama). Lõunaosariikides tagasi, sattusin kohe keset eriti kultuurset nädalavahetust. Reede õhtul toimus Stedingu kohvikus Võru Jazziklubi kontsert - ma ei tea, kas Johannes Laas 5tet koosnebki üdini üliandekatest muusikutest või mõjutas topeltrõõm pärast sellist aastat muusikat nautida, aga kohe inimese tunne tuli elavat muusikat kuulates ja oli tõesti superhea kontsert. Laupäevaõhtune Mart Kadastiku kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud "Heade inimeste" esietendus Sadamateatris oli samamoodi ülitore, Veini ja Vine tiir pärast jälle ka.

Viimane nädalavahetus oli rahulik ja juba veidi jõuluhõnguline, reede õhtul nautisime pubis klaasikest glögi ja 1. advendil imetlesime Võru keskväljakule ilmunud jõulukaunistusi.