Leccos oli meil kena hotell Adda jõe ääres, Borgo Di Pescarenico vana kaluriküla kandis - mägede, vee, roheluse ja õite kombinatsioon, millele avanes vaade hotelli ees olevalt terrassilt, oli lihtsalt vapustavalt ilus. Esimest õhtut alustasimegi piknikuga sealsamas - natuke veini, juustu, prosciuttot, ciabattat, meeldiv seltskond ja need vaated olid kõik, mida vaja. Lecco vanalinna ja tagasi oli kõige ilusam jalutada mööda promenaadi, mis lookles algul piki jõeäärt ja seejärel Como järve kaldal. Jällegi: lummavad vaated, rohelus, veelinnud, rohtu nosiv saarmapere... Lecco vanalinn, kuhu hiljem jalutasime, on väike, aga armas.
Järgmisel päeval saime aru ka sellest, kui suur boonus on see, et Lecco on pigem kohalike päralt olev rahulik väikelinn. Sõitsime pärast hommikusööki puupüsti täis rongiga paarkümmend minutit Varennasse, mis on küll samuti väga ilus, aga turiste tihedalt täis. Sõime jäätist ja lonkisime mööda maalilist veepiiril looklevat La Passeggiata Degli Innamorati rada, ise samal ajal arutades, et kui seal juba praegu selline laulupidu on, siis mis siis veel suvel toimub?! Mul on hea meel, et kõndisime siiski botaanikaaia ja Villa Monasteroni - kauni vana maja ümber laiuvad vapustavad aiad ja puude varjus leidub imelisi vaateid pakkuvaid pinke, kus istuda ja puhata.
Pärastlõunal sõitsime praamiga Como järve sirutuva kolmnurkse poolsaare tipus asuvasse Bellagiosse, mida eri allikate andmetel peetakse kõige ilusamaks linnakeseks ja Como järve pärliks. Noh... see oli veel turistirohkem. :) Avastasime kena väikest vanalinna ja rannapromenaadi, sõime ühel järvevaatega terrassil mõnusalt lõunat ja uitasime veidi ringi, aga minu silmis on küll nii Varenna kui ka Lecco kaunimad, viimasesse saime õhtuks Bellagio-Lecco bussiga tagasi.
Kuna ma polnud Milanosse varem sattunud, siis siirdusime laupäeval rongiga edasi sinna. Veendusin taas, et Itaalia suurlinnu ma ikka ei armasta, ei Roomat, Palermot ega Milanot, eriti 25 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kipuvad nad ainult väsitama. Napoli on ainus võluv, oma pöörase iseloomuga.
Sellegipoolest olen ma südamest tänulik kallile sõbrale, kes meie seltskonna Duomot vaatama, selle katusele linnavaateid imetlema ja sisse küünlaid süütama vedas. On uhke küll ja vaated nii väljast, katuselt kui ka sees efektsed. Pärast uitasin ka belle époque stiilis Galleria Vittorio Emanuele IIs.
Aga kokkuvõttes oli mul siiski hea meel järgmisel päeval võimsas raudteejaamas taas rongile minna ja Bergamosse sõita. Veetsime viimase ööpäeva seal ning see linnake jällegi ületas kõiki ootusi. Ma üles mäe otsa vanalinna ei viitsinud ronida, ehkki seal olla sõbra sõnul hulk kirikuid, restosid ja sel soojal pühapäeval jätkus ka turistihorde. Piirdusin all-linnas ringi lonkimisega ja nautisin seda üliväga: sõin jäätist ja imetlesin vaateid, uitasin dj-de ja hea muusikaga pühapäevasel kirbuturul, jõin Dante väljaku äärses sammaskäigus mõnusate tugitoolidega välikohvikus veini ning šoppasin vanalinnas. Tänu Liina Karroni Bergamo loole Edasis sõin õhtuks ja siis veel esmaspäeval lõunaks ka kohalikke rustikaalseid salveihõngulisi ravioole casoncellisid, mis olid ülimaitsvad!
