30.4.21

Aprill

Aprill on olnud loomulikult metsikult põnev ja sündmusterohke, oludele vastavalt (ausalt öeldes oli kerge kiusatus lisada pealkirja sõna agoonia). Tänasega said õnneks kooliasjad (ja seega kõik doktorantuuri õppeained!) peaaegu tehtud, maisse jäänud paar pisiasja pole loodetavasti enam mainimisväärt. Arvestades muu meelelahutuse puudust, on küllap hea, et need loengud ja ettekanded olid.

Aprilli algul õppisin makrameed sõlmima ja tegin valmis uksekardina ilusasse heledasse kööki sobimatult pruuni ukse ette. Hiljem veel ühe unenäopüüdja ja väiksemaid kaunistusi ka. See on olnud tore ja teraapiline - midagi vahelduseks oma kätega teha. 

Ilm lubas vahepeal tasapisi aias ka toimetada ning ühel nädalavahetusel päikesepoolsel terrassil juba üsna paljalt päikest võtta samuti. Aga keskmised temperatuurid on siiski olnud sellised, et tulbid on muudkui sirgunud ja sirgunud, aga õied pole siiani avanenud.

Paar säravalt päikeselist ja õnnelikku Tallinna päeva oli ka, head seltskonda, mullijooke, põnevaid jutte ja ilusaid inimesi, merevaateid ja hõrgutisi. Võrus käis ka paar armsat külalist ja oli paar kena aiapidu. :)

24.4.21

Istuda ja vaadata järve

Chopra keskuse äpp pakub aeg-ajalt tasuta Oprah' & Deepak Chopra 21päevaseid meditatsioone ning ma olen neid väga nautinud, ehkki ma muidu olen rohkem omaette ja omal käel mediteerimise usku. Sel kevadel kuulasin ka ühte nende meditatsioonisarja - ja ilmselt see tuli mind toetama just kevadväsimuse & koolistressi ajal, kui mul oligi seda kõige rohkem vaja. Igatahes oli see mõnus rütm, mis sel ajal välja kujunes - pärast mu tavalisi hommikurituaale ja muid toimetusi iga päev paarkümmend minutit meditatsiooni (lisaks Duolingo äpiga hispaania keele õppimisele, mille aasta algusest ka uuesti igapäevaselt ette võtsin).

Ilmselt selle kõige järelmõjuna ärkasin nüüd ühel hommikul selle vana tuttava tundega, et tahaksin lihtsalt istuda ja vaadata järve. Või siis istuda terrassil ja vaadata oma aeda (taamal paistab õnneks järv ka, vähemalt seni, kuni puud lehes pole). Mida ma siis tegingi. 

Ilmselt see tunne oli märk sellest, et pea on liiga mõtteid täis ja oleks vaja natuke harvendada, õhku juurde tekitada. Mõnda mu kohati hüperaktiivsest tegutsejast sõpra vaadates tunduvad sellised tunded mu niigi üsna lihtsustatud ja rahulikus elus ehk naljakad, aga eks igaüks elab nii ja loob seda, mis talle parasjagu kõige paremini sobib. Ja kui ma meenutan oma üliaktiivse tegutsemise perioode, siis... need olid meeldejäävad ning omas ajas ilmselt vajalikud, välist edu ja saavutusi jätkus, aga kas ma olin puhtalt säravalt õnnelik? Meenutades tundub, et vähem kui praegu.

Nüüd on muidugi ilmad jälle sellised, et kõige toredam on istuda ja vaadata ahjus leegitsevat tuld. :)

29.3.21

Kevadeootus

Ma ei mäletagi nii painavat kevadeootust kui sel aastal (viimati eelmisest kooliajast ehk?). Piirangud kindlasti ka mõjutavad - kui muidu sai rõõmsalt mööda kohvikuid, spaasid, kunstinäitusi, kontserte ja pidusid lehvida, reisimisest rääkimata, siis kui menüüs on lõõgastumiseks - peale raamatute lugemise, filmide vaatamise ja kokkamise, mis on ka kõik toredad, aga kodused tegevused - ainult õues uitamine, siis muutub palju olulisemaks küsimus, kui palju parasjagu väljas sooja on. Ja päikest. Ametliku kevade esimesed päevad sellega ülemäära ei hellitanud ka, lõunas on nüüd mõni päev olnud siiski +12 kraadi sooja ja päikesepoolsetel terrassidel päris hea.

Läbi põdenuna meeldis mulle muidugi väga lustimajade idee, mille käis välja Andrus Kivirähk oma kolumnis EPLis. Aga ehkki läbi põdenuid ja vaktsineerituid peaks olema juba ligi 25% elanikkonnast, ei ole meie armsas e-riigis miskipärast keegi sellist lahendust välja töötanud, mille abil antikehade omanikud elu nautida ja majandust edendada saaksid, EL lubab midagi sellist vist juuniks. Nii et eks oleme siis teistega solidaarsed.

Sellistes oludes on muidugi eriti tore omada mõnda aiandus- või ehitus/sisustus/kinnisvaraarendusprojeki. Loomingulisus päästab. Ma olen muu hulgas paarile vanale mööbliesemele kriidivärvidega uue ilusa elu andnud, rõõm.

Natuke külaskäike ja külalisi, toredaid veinijoomisi ning esimene väike grill aias mahtusid märtsikuusse õnneks siiski ka, lisaks hulk jalutamistiire ümber Tamula järve ja üks lõbus naistesaun.

8.3.21

Viis naiselikku aastat

Kõigi nende ilusate naistepäevasoovide ja lillede keskel tuli mulle äkki meelde, et mul on täna üks isiklik tähtpäev ka. Nimelt 8. märtsil viis aastat tagasi müüsin ma maha oma ettevõtte ja otsustasin pühenduda raamatute kirjutamisele. Teha ainult meeldivaid asju ja vaadata, kaugele nii jõuab. :)

See tundub päris uskumatu, et sellest on märkamatult juba viis aastat möödas. Esimesed mitu aastat lendlesin päris vabalt, paar aastat tagasi alustatud kirjanduse doktorantuur on toonud siiski ka mõned tähtajad mu ellu.

Vaatasin aastate jooksul kirjutatud #inspiratsiooniblogi sildiga postitusi ja see "Õnneliku elu disainimisest"... ma olin siis veel nii selle tee alguses, elasin veel Tallinnas, aga tunne näitas õiget teed. Kõik mu suuremad ja olulisemad unistused on täitunud, ootamatu hulk pisemaid ka.

Mu silme eest vilksatas millalgi läbi suurepärane lause "naine võidab lõõgastudes" ja miski teooria selle kohta, kuidas meesenergia loomulik element on aktiivne tegutsemine ja pingutus, naisenergial aga lihtsalt olemine ja lõõgastumine. Tundub tore teooria, jätkan testimist. :) Head naistepäeva!

26.2.21

Vabana võid

Oh-oh-hoo, need jaanuar ja veebruar on olnud päris pöörased. Kõigepealt jaanuaris ligi 10 päeva sünnipäevapidustusi erinevates väikestes ja turvalistes kooslustes - Tallinnas kodustes tingimustes, sest restod olid siis pealinnas kinni, Võrus supervaatega Tamula Sunset Apartmendis, Tartus Hõlmas & Lydias ning Wagenküll spaas & restos.

Seejärel oli üks imearmas käsitöökinoõhtu Suures Munas, ägedate naiste ja Taani filmiga “Õnnelik lõpp” (sama pealkirjaga filme on segadust tekitavalt palju, arvasingi algul, et lähen ühte teist vaatama, aga õnneks tuli näitamisele just see mõnusalt lõbus ja head tunnet tekitav film - soovitan, väga, kui ette jääb).

Aga varsti pärast seda toodi koju kätte võimalus lähikontaktsena 10 päeva eneseisolatsioonis istuda. Lugesin kevadsemestri kohustuslikku kirjandust ja arvasin juba, et mulle ei hakkagi see viirus külge, kuni jäin nohusse, sõitsin igaks juhuks testima ja läks nii, nagu juba eelmises postituses mainitud. 

Esialgu just ei rõõmustanud, aga pärast sõbrapäeva terveks tunnistatuna esimest korda koos suure vabanemistundega kohvikusse pääsedes sain aru, et pole aasta aega kõrvallauas köhiva naise kuulamisse nii suure rahuga suhtunud. Komeedi koogid & kohv olid ka jätkuvalt imelised.

Lilled ja šokolaadikommid tulid sõbrapäeval õnneks koju kätte, kuklijahil käisin vastlapäeval juba ise. Seejärel armsasse Noa restosse sööma saada oli nirvaanalähedane elamus (läbipõdenute ja vaktsineeritute hulga jätkuvat kasvu arvestades oleksid mu meelest restod võinud ikka 21ni edasi avatud olla, erilist tunglemist seal ju polnud nagunii). Ja kuna enamik sõpru on ka läbi põdenud, pidasime ühel reede õhtul Võrus uues nunnus järveäärses majas soolaleivapidu.

Vabariigi aastapäeva veetsin Tallinnas perega, sinimustvalge laud oli kaunis ja kõik väga hõrk. Õnneks taipasin ka kultuuri nautida nii palju, kui jaksasin - käisin kinos "Tom & Jerry" filmi vaatamas (joonistatud on ainult loomad, NY, hotell ja näitlejad päris, nii et ehkki natuke lastekas, oli ikka tore), "Keegi, kes hoolib" oli hoopis teisest ooperist, raputav ja mõtlemapanev, aga hästi tehtud, Ellen von Unwerthi näitus Fotografiskas meeldis mulle samuti väga (palju ilusaid inimesi ja andekaid ideid, paljast pinda ja kauneid kurve ka).

16.2.21

Värsked märgilood

Mu märgilugude raamat ilmus küll juba üle kahe aasta tagasi, aga et neid juhtub minuga ikka, tegin eraldi märgilugude blogi, kus hiljem juhtunuid jagan: https://readtsigns.blogspot.com. Aga otsustasin 2021. aasta alguse kaks kõige kummalisemat kokkusattumust ka siia üles kirjutada.

Esimene. See oli jaanuaris, kui olin Tallinnas ja mõtlesin hommikul pealinna kodus, et võiks vanaema juures käia - jalutan koeraga õues ära ja siis vaatan äpist, kas läheduses vedeleb mõni CityBee rendiauto. Läksin õue... ja kõrvalmaja ees seisis türkiissinine CityBee Mini. Mõtlesin, et oo, eriti kiire küsi ja Sulle antakse lugu, teen koeraga tiiru ära ja siis vaatan, kas see on saadaval. 

Tegime tiiru pargis ja mu tähelepanu köitis just selleks hommikuks ühele prügikastile ilmunud number - sinna oli sama värvi türkiissinisega, nagu see Mini, maalitud number 126. Vaatasin, et ahah... ja siis tagasi koju jalutades vaatasin selle Mini registreerimisnumbrit. See oli ka 126... Selle koha peal hakkas natuke kummaline ja lõbus ühekorraga, aga võtsin seda kokkusattumust hea märgina, avasin CityBee äpi, broneerisin endale selle Mini ja hästi veetsime koos aega, oli rõõmuküllane tee tõesti.

Teine lugu. Tragikoomilisem. Olin ligi 10 päeva lähikontaktsena sümptomiteta eneseisolatsioonis ära istunud, kui tekkis nohu ja läksin igaks juhuks testi tegema. Sealt tulles nägin punast autot Pesakonna koomiksiga, tekstiga "Ole paigal, ma lasen Su Pekingisse". Vaatasin seda ja nentisin, et nii väga kui ma ka vastupidist ei tahaks, siis see märk paistab küll kangesti seda nägu, et tuleb positiivne vastus, sest noh, alguse sai see viirus ju Hiinast. 

Ja tuligi. Tuju rikkus algul ikkagi, aga nüüd olen juba terve ja on vist põhjust tänulik olla, et asi piirduski vaid umbes neli päeva kestnud nohuga.

"Küsi ja Sulle antakse" raamatut on ka mõned eksemplarid Pilgrimi lehel veel täitsa alles, hea hinnaga pealegi. Mind on armsad sünkroonsused õnnelikuma eluni ja rohkemate soovide täitumiseni juhatanud, kui kunagi oodata või loota oleksin osanud, nii et soovitan südamest märke märgata ja järgida teistelgi.

25.1.21

Mängime valitsemist

Lugesin uue valitsuse ministrite nimekirja ja sattusin mõtlema, millele mina valitsuse liikmena (või miks mitte siis juba valgustatud monarhina, inspirerituna Võru asutanud Katariina Suurest :)) rõhku paneksin. Mõned tagasihoidlikud ettepanekud siit Eesti kagunurgast, kust asjad paistavad vist vahel teise nurga alt kui Toompealt.

- Kõigepealt loomulikult (samuti üsna katariinalikult, muide) mu armas "rongiühendus kõikidele mandri maakonnakeskustele" algatus. Tõele au andes on mul muidugi nt Paide saatusest selles küsimuses üsna ükskõik, aga ma usun jätkuvalt, et Võru elanikel ja külalistel oleks Põlvast tulevast 25 kilomeetri pikkusest lisaraudteeharust ja sellega kolmetunniseks lühenevast ühistranspordi sõiduajast väga palju võita. Rohuküla saab rongiühenduse ja nt Hiiumaal on elanikke alla 10 000, nii et ehk ikkagi kiire ja keskkonnasõbralik rongiühendus ka rohkem kui 12 000 elanikuga Võrule (+ümbrus+külalised+turistid)?! Suur samm regionaalarengus ja kaugemate nurkade järele aitamises. Mis arvate, lugupeetud majandus- ja taristuminister, riigihalduse minister ning keskkonnaminister? Muide, veel üks tähelepanek: meil on peagi Rail Baltic, aga ehkki värskelt loodud transpordiametisse pandi kokku lennuamet, maanteeamet ja veeteede amet, siis miks ei ole seal all olemas raudteeametit??? Kas see võib olla põhjus, miks Eestis on rongiühendustega lood kehvad, ehkki inimestele väga meeldib rongiga sõita, looge vaid rohkem võimalusi?!

- See on väga tore, et tänu kriisile avastas kultuuriministeerium vabakutseliste loovisikute olemasolu ning neile mõeldud sotsiaalsete garantiide nappuse, millega hakati kohe tegelema ja loojaid toetama. Järgmise kultuuriministri üheks südameteemaks soovitaksin kindlasti laenutushüvitiste väärikale tasemele tõstmist (senise 100 000-200 000€ pealt 500 000-1 000 000€ peale oleks väike samm riigieelarvele, aga suur samm kirjanikele - kord aastas mõnekümne euro asemel sada või mõnesaja asemel tuhat oleks väärikam tasu). Jätkuvalt vääriks ka Eesti Ajakirjanike Liit mu meelest loomeliidu staatust.

- Maksusüsteemi lihtsustamiseks meeldiks mulle muidugi selle ammu välja pakutud lihtsa maksunõksu teostamine ka - kui sisuliselt mitte midagi muutes hakata brutopalgana arvestama praegust brutopalka pluss sotsiaalmaksu, oleks Eesti tulu- ja sotsiaalmaksumäär hoobilt mõlemad väiksemad ja kõlaks atraktiivsemalt, ehkki absoluutsummadena jääksid tulud ja kulud ikka samaks.

Mis veel? Eesti looduse, metsade ja pühapaikade hoidmine ja kaitsmine on üks kõlama jäänud teema, piiri väljaehitamine, hoolduskindlustuse küsimus, eestikeelsele haridusele üleminek (mis küll praegu edasi lükati). Riigikogu kuluhüvitised kaotaksin ka ära otsekohe - sõbrakesed, teil on kindlasti raske töö ja suur vastutus, aga enamiku eestlastega võrreldes on palk siiski nii korralik, et normaalne oleks sellega hakkama saada.

Paraku puuduvad mul igasugused poliitilised ambitsioonid, nii et oma panuse nende ideede teostamisse annangi ma ilmselt eelkõige kirjutamise ja valimas käimisega. Ja unistamise ja aeg-ajalt kirglike sõnavõttudega selle kõige teemal.