31.3.24

Õhus on kevadet

 Märtsi lõpp jõudis kuidagi ootamatult kätte ja see on nii vaimustav, arvestades seda, kuidas eelmised talvekuud venima kippusid! Võib-olla oli asi ka selles, et olin enda kohta uskumatult töökas - toimetasin intensiivselt järgmise raamatu käsikirja, enne kui see toimetajale läks, ja tegin sinna vahele toredat ajakirjanikutööd.

Käisin veel veebruari lõpus Tartus ühele seltskonnale oma raamatutest rääkimas, aga juttu tuli ka minu nippidest, kuidas elada oma parimat elu, oma unelmate elu... nimetagem seda, kuidas tahes. Kuidas olla õnnelik. Kuna hiljem kuulsin südantsoojendavat tagasisidet, kuidas see ühele inimesele tõeliselt tuule tiibadesse andis, olen mõelnud, et ehk peaks ikkagi seda kõike rohkem jagama, aga täiskasvanuna tundub ikkagi imelik hakata teisi elama õpetama. Oma kogemuse jagamine on teine asi, aga samas ma olen ka enamiku sellest, mida usun, siin inspiratsiooniblogi sildiga postitustes ja oma raamatutes ära öelnud - hea vahel endalgi meeldetuletuseks lugeda. 

Veetsin päris mitu nädalalõppu osaliselt või tervenisti Tallinnas, Võrus ka. Naistepäeval olin Võrus ja oli imetore, šampanjat, šokolaadi ja lilli; emakeelepäeval tegin e-etteütluse ära ja siis lahkusin riigist (Luxi & Brüsselisse). Kevad algas ja ülestõusmispühad mahtusid ka märtsikuusse, olen mõned korrad juba paljasääri terrassil päikese käes mõnulenud smuuti/kohvi/teetassiga.

Hõrke hommikusööke Levieris & Levierist tellitud toiduga Tallinna kodus, inspireerivaid lõunasööke Chakras & Ränduri pubis, mõnusaid õhtusööke ägedate naistega Om House'is, Kolmes, Vidrike Külamajas ning pidu Chicagos, Frankis, Bailas, Uues Laines jätkus ka, samuti külaskäike Hiltoni Eforea ja Kubija spaasse. Käisin Tartu Kunstimuuseumis karikatuurinäitusel ja Draamateatris "12 vihast meest" vaatamas. Filmielamustest mahtusid siia kuusse üllataval kombel vaid "Düüni" 1. ja 2. osa, muusikaelamustest fantastiline Kaisa Ling Thing ja vodevillibluus Võru Kandles.

23.3.24

Luxembourg & Brüssel

 Nagu teada, siis ma olen kirjutanud märgilugudest raamatu pealkirjaga "Küsi ja Sulle antakse" ning see pealkiri ikka töötab & keeps on giving. Nimelt mängisin eelmise aasta lõpus korraks mõttega lennata Brüsselisse kunagisele kolleegile külla ja ühtlasi Luxembourgis ära käia (see oli üsna viimane suurem avastamata laik mu Lääne-Euroopa kaardil), aga jõudsin järeldusele, et liiga palju võimlemist ja ikka ei viitsi... ja mis ma siis jõulupakist leidsin, reisi Luxembourgi muidugi (tulevikule mõeldes: lennupiletid Vahemeremaadesse ning troopilistele saartele on ka alati teretulnud). :)

Igatahes kujunes sellest üle ootuste tore reis: Luxis ja Brüsselis oli juba palju rohkem kevad kui siin, forsüütiad ja magnooliad õitemeres ning sooja 15 kraadi, mis lubas erinevatel terrassidel lõunatada ja veini juua (kohalikud veinid pälvivad mult ka kiidusõnu, eriti Crémant de Luxembourg Gales Héritage).

Luxis veedetud kahe päevaga sai vanalinnast üsna hea ülevaate: alustades oma isikliku checklisti traditsioone järgides küünla süütamisest kohalikus suures ja kaunis Notre-Dame katedraalis, kohvitades Place d'Armes väljaku ääres ühel kutsuval terrassil, seejärel imetledes vaateid Pont Adolphe'i sillale, all orus looklevale jõekesele ning teisele poole jäävale lossile. Vee pealt seda linna vaadata oleks olnud keeruline ja otseselt kuskile kõrgele ka ei roninud, aga kuna vanalinn ise asub nagunii kalju otsas, avaneski iga nurga pealt igas suunas efektseid vaateid - sildadele, viaduktidele, Wenzeli ringteele, Le Chemin de la Corniche'ile, Casemates du Bockile ja Grundi piirkonnale. Lõunat sõime vanalinnas ühe Iiri pubi terrassil (ikkagi St Patricku päeva nädalalõpp). õhtust meeldivas Itaalia-Prantsuse restos.

Laupäev-pühapäev olid Brüsseli päralt. Ausalt öeldes ma ei mäletanud, et Brüssel on nii mõnus linn - 2010. aastal esimest korda sinna sattudes avaldas meie tollasele reisiseltskonnale Antwerpen palju rohkem muljet, 2011. aastal käisin Euroopa Parlamentariumi külastuskeskuse kutsel pressireisil ja tollest korrast on säravaim mälestus giid, kes vihmasajus Euroopa ajakirjanikest koosnevat gruppi eurokvartalites ringi vedades selgitas ühe maja juures, et siia tulevad teie kõikide riikide esindajad kokku, seejärel langes ta pilk mulle ja ta täiendas: "Noh, näiteks Hispaaniast." :)

Võib-olla peitub trikk selles, et tuleb püsida vanalinnas?! Taaskohtumised jällegi St Patricku päeva puhul roheliseks valgustatud Grand Place väljakuga, Les Galeries Royales Saint-Huberti kuninglike galeriidega, Pissiva Poisi ja Pissiva Tüdrukuga (Manneken Pis & Jeanneke Pis), samuti Hilton Grand Place ning targa poolkohaliku poolt õhtusöögiks valitud restoran Chez Leon olid kõik absoluutselt suurepärased. Eriti need Chez Leoni juustuga gratineeritud rannakarbid ja jäätise-vahukoore-šokolaadimäe alla peitunud Belgia vahvel! 

Eelmistest kordadest on tegelikult meeldivad mälestused ka Brüsseli toomkirikust ehk St-Micheli ja Ste-Gudule katedraalist ning muusikariistade muuseumist, samuti selle kohvikust ja katuseterrassist. Cinquantenaire'i pargist ja triumfikaarest ka, aga seda ei suutnud ma meenutada, kas külastasime tookord Autoworldi või militaarmuuseumi (kus on ka vapustav lennukeid-helikoptereid täis angaar). Kuna seekord oli pühapäeval aega ja ilm kiskus vihmale, käisime mõlemad läbi ja selgus, et tookord loobusime vist ilusa ilma tõttu mõlemast, kumbki ei tulnud tuttav ette. Aga nii automuuseum kui ka lennukite väljapanek on muljetavaldavad, soovitan fännidele kindlasti!

Viimaseks ööks valisin lennujaama lähedal Château Lamberti ning see osutus elamuseks omaette. Hoovis tervitab külalisi vabapidamisel hani, vestiga ülikonnas piloodist majaomanik (kes räägib ligi kümmet keelt) kokkas õhtusöögiks külalistele ise pasta bologneset. Õhtust sõime koos teiste külalistega suure laua ümber, nii et rohkem oli tunne, nagu oleks sõbrale külla sattunud. Uurisin peremehelt hane taustalugu ja see oli nii põnev, et ma reaalselt kallasin kuulates (õnneks valget) veini ühe lonksu suust mööda! :)

Kokkuvõtteks: oli imeline põige kevadesse enne ametlikku kevade algust.