28.10.19

Väike pühapäevane kriisiõppus Võrus

Kena rahulik pühapäeva pärastlõuna, mõtlesin, et varsti panen õhtusöögi ahju... jaaa siis kustusid äkki kõik tuled ja oli selge, et õues ootamatult möllama hakanud torm viis elektri minema. Kell oli umbes pool viis.

Kodus oli küünlaid, tikke, tulemasinaid. Ma lugesin raamatut, aga kui läks juba liiga pimedaks, siis küünlavalgusest ei piisanud - õnneks selgus, et meil on kodus ka matkapoest ostetud pealamp! Installeerisin selle endale krae külge ja sain natuke veel lugeda. Helistasime sõpradele ja tasapisi selgus, et kogu Võru linn on elektrita ning tormituul uuel keskväljakul ka mitu puud ümber lükanud. Varsti läks kogu linn kõikehõlmavalt kottpimedaks, ainult autod tormi uudistavate inimestega saalisid edasi-tagasi ja neid oli ikka väga palju!

Külmkapis oli üht-teist, aga kuna elektripliidil ega -ahjus midagi soojaks teha ei saanud, läksime pubisse, kus sai gaasipliidil soojendatud seljankat ja leiba. Alkoholipuudust polnud ka lähema aja jooksul ette näha. :) Teel sinna õnnestus juba suletud Circle K-st, kus olid siiski veel inimesed kohal, välja rääkida sularaha eest pakk küttepuid (aitäh!!!), nii et tegime kaminasse tule, panime küünlad põlema, mõned avariivalgustid põlesid mõne tunni ja suveterrassi akutoitel LED-lampe oli ka, nii et atmosfäär kujunes päris õdusaks.

Peagi olime ka veeta, internetita, mobiililevita (Telia internet & levi kadusid esimesena, siis Tele2 oma, seltskonnas olnud Elisa kliendil jätkus kõike, piilusin tema telefonist vahepeal uudiseid ja Facebooki). Õnneks jätkus ka lauamänge ja põnevaid lugusid jutustavaid inimesi, teiste hulgas üks, kes teadis rääkida, et elektrikatkestuse põhjustas liinidesse lennanud Võru alajaama abihoone plekk-katus.

Selleks ajaks, kui kesköö paiku elektriühendus taastus, olime me igatahes jõudnud päris põhjalikult arutada erinevaid "what if" stsenaariume ja igaühe kodu varustatuse taset. Mõnel meist on priimus, aga gaasi peaks varuma. Kütust ja ehk ka generaatori? Puuküttega ahjud-kaminad ja kaevud läksid hinda, järved ka! Ja minu ostunimekirja väike raadio ja patareid. Viieliitrine täis veekanister, mõned purgisupid, küünlaid ja tikke on mu kodu(de)s nagunii, pealampe, tulemasinaid ja muud eelmainitut võiks igatahes rohkemgi olla, nentisin.

Igatahes... ootamatu, aga päris kasulik kogemus ja seiklus.

6.10.19

Portugali reisikiri

Tegelikult olin ma oma kevadisest Kuuba reisist nii laetud, et mul polnud mingit plaani sel aastal väga rohkem kuskile lennata, aga siis tuli suve algul üks ootamatu honorar ja samal ajal nägin superhinnaga lennupileteid septembris Lissaboni, vahemaandumistega Londonis ja Dublinis - ja nii see siis läks. Õigemini - nii me siis läksime sõbrannaga, suve pikendama.

Laias laastus veetsime kaks päeva Lissabonis, kaks päeva Setúbalis ja kaks päeva Estorilis. Esimesel õhtul saabudes olime soojusest ja oma rõduga katusekorteri superasukohast kõige keskel täiesti lummatud, lendasime külg ees sisse miskisse imetoredasse pisikesse söögikohta, kus oli menüüs täpselt üks roog (valida sai, kas väikeses potis või suures potis). Võtsime kahe peale väikese potitäie, roog koosnes riisist ja erinevatest mereandidest ning maitses koos vinho verdega imehästi. Pärast jalutasime jalakäijate tänaval ja teisel pool kohalikku triumfikaart laiuval mereäärsel keskväljakul (Praca do Comércio), kus oli alati tänavamuusikuid ja kauneid vaateid.

Järgmised paar päeva avastasime Lissaboni (mille hüüdnimed on seitsme mäe linn ja ka mere kuninganna, Queen of the Sea). Mul oli kuskilt meeles see checklist, et uues linnas tuleb...
- ronida kuskile kõrgele (tehtud, lisaks väiksematele küngastele ja vaateplatvormidele vallutasime ka linna kohal kõrguva Castelo de Sao Jorge'i, kust avanesid tõesti suurepärased vaated);
- panna kirikusse küünal (tehtud - Lissaboni vanimas katedraalis, pärast sõitsime veel kuulsa puust trammiga nr 28 ka);
- vaadata linna vee pealt (tehtud - käisime ühe ülimõnusa jahiga paaritunnisel õhtusel purjetamisretkel Tejo jõel, teele jäid nii Belémi torn kui ka hulk teisi vaatamisväärsusi; Lissabon on selles mõttes muide hea säästusihtkoht, et ühe hoobiga saab ära teha ka Rio de Janeiro endlid Cristo Rei kuju väiksema koopiaga ja San Francisco Golden Gate'i silla pildid väga sarnase Ponte 25 de Abril taustal :));
- süüa kohalikku toitu (tehtud - sõime nädal aega peamiselt mereande, millest kõige meeldejäävamad olid ülimõnusal Time Out turul asuva Azul resto küüslaugukrevetid ja Setúbali rannaresto choco frito ehk frititud seepia, aga meenutan soojalt ka Estorili grillitud kuldmerikokre ja huntahvenat, igasuguseid karpe, vinho verdet, valget sangriat ja magustoitudest muidugi kuulsat pastel de nata saiakest);
- käia kohalikus baaris/peol (tehtud - mu portugallasest sõber viis meid pärast mõnusat õhtusööki tema sõpradega kõigepealt ühte toredasse baari ning siis kizombafestivalile, mis pakkus päris värvikaid elamusi).

Lisaks kohtasime ühe kohviku ees Fernando Pessoa kuju, mul hakkab juba päris korralik kollektsioon tekkima "mina ja kivist/pronksist kirjanik" (selve)fotodest. :)

Setúbal on armas väiksem linn Lissabonist mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool, õdusa linnasüdame ja suurepäraste randadega. Seal oli vähe turiste ja väga mõnus ringi seigelda.

Viimased päevad veetsime Lissabonist paarkümmend kilomeetrit lääne pool Estorilis. Kõigepealt külastasime Cabo da Rocat, Mandri-Euroopa kõige läänepoolsemat tippu, kus oli väga tore ära käia (novembris 2012 olin sealt umbes 700 km kaugusel Tarifal Mandri-Euroopa lõunatipus). Portugali rikaste & kuulsate lemmik(elu)paigas Estorilis oli meil mõnus basseiniga hotell ja Tamarizi muinasjutuline lossiga rand ka sealsamas, nii et päevitasime ja puhkasime niisama. Kohalikku kuulsasse kasiinosse piilusime ka üks õhtu, aga see küll midagi erilist ei olnud, Tallinna Olympic Park Casino interjöör ja atmosfäär teeb sellele iga kell silmad ette. WMZDXLCY