12.12.17

Aasta Võrus ja mis edasi sai

Septembri lõpus sai aasta mu Võrru kolimisest, püüan nüüd veel enne kalendriaasta lõppu natuke tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha. Elu parim aasta siiani, tuleb vist kohe algatuseks öelda. Naljakal kombel tundub tagantjärele eriti õnnelik just esimene poolaasta mu esimeses Võru kodus, sügis ja talv, mida ma esialgu pigem natuke pelgasin (ehkki kevad ja suvi olid muidugi ka superägedad).

Ratsionaalset seletust pole kuigi lihtne leida, suurepäraseks tegi selle kõik ilmselt eelkõige lihtsalt mu sees helisev õnnetunne. Sellele hoogu andnud komponendid... uudsuse võlu? Lisaks oli lihtsalt väga mõnus sügis, ilmus mu neljas raamat ja jätkus aega lugeda-kirjutada, olin palju oma ilusas kodus ning hulkusin looduses, milleni oli mu koduuksest vaid mõni samm. Looduse ja vaikuse aspekti ei tasu alahinnata, see laeb külluslikult hea energiaga. Isegi siis, kui kõik on parasjagu jahe ja vaikne või valge ja krudisev, ilmast ja aastaajast sõltumata.

"Kas igav ei hakanud?" küsis hiljuti üks inimene ja vastasin hetkegi kõhklemata ei. Ma elasin tõesti varem Tallinnas väga intensiivset elu, aga vajasin ka siis vahepeal omaetteolekut, Võrus avastasin ma iseenda seltskonnas olemise võlud enda jaoks veel võimsamalt. Samas jätkus ka seltsielu, Võrus toimub üllatavalt palju. Võru söögikohti ja meelelahutusskeenet avastada oli väga lõbus ning mu ellu tuli armsatele sõpradele lisaks ootamatult palju uusi inspireerivaid inimesi.

Kevade ja suve kohta olen ma vist juba varem öelnud, et need olid peaaegu et liiga intensiivsed, ehkki kõik need päevitamised-ujumised-paadisõidud-peod toredad ikka. Tallinn ja Võru tunduvadki mulle natuke nagu kuulsatest romaanidest Ameerika töökad põhjaosariigid vs hedonistlikud lõunaosariigid. Põhjas muudkui töötatakse ja ehkki lõunaosariikides ka, siis neis on oluliselt suurem rõhk elu nautimisel, kenadel koosviibimistel, heal söögil ja tennisemängudel. :)

Kui ma aasta täitudes mõtlesin, mida ma nüüd järgmiseks tahan, kas ma olen valmis uueks aastaringiks Võrus, siis ujusid pinnale muidugi ka mõned agad. Nt see, et ongi valida umbes kuue hea söögikoha vahel. Väiksus ja kaugus samuti, aga esimene on samal ajal ka pluss ja teine... Eestis pole tegelikult ükski koht kaugel. Igatahes, kui ma esialgu jäin äraootavale seisukohale, siis peagi viisid mõned ootamatud arengud selleni, et alates novembri algusest seadsin uuesti sisse ka Tallinna kodu. Novembris olingi enam-vähem võrdselt nii Tallinnas kui ka Võrus. Ja ehkki valikute rohkus igas valdkonnas on Tallinnas muljetavaldav, sai uuesti kinnitust ka see juba ammu mind kummitanud tunne, et elukvaliteet Eesti väikelinnades teeb paljudes aspektides pealinnale silmad ette.

Ma olin varemgi mõelnud, et võib-olla mul peakski olema kaks linna/kodu/peatuspaika, mille vahel end jagada - jätkub vaheldust, värskust ja võimalusi mõlema parimaid külgi nautida. Linnakodu+maakodu lahendus on päris levinud, linnakorteri+puhkusekorteri variant mitte nii väga, ehkki see on oluliselt mugavam, muruniitmist ja muid haldusküsimusi oluliselt vähem, kohvikuid ja lõbu rohkem. :) Nii et praegu jagangi end Tallinna ja Võru vahel.