Kevadeootus

Ma ei mäletagi nii painavat kevadeootust kui sel aastal (viimati eelmisest kooliajast ehk?). Piirangud kindlasti ka mõjutavad - kui muidu sai rõõmsalt mööda kohvikuid, spaasid, kunstinäitusi, kontserte ja pidusid lehvida, reisimisest rääkimata, siis kui menüüs on lõõgastumiseks - peale raamatute lugemise, filmide vaatamise ja kokkamise, mis on ka kõik toredad, aga kodused tegevused - ainult õues uitamine, siis muutub palju olulisemaks küsimus, kui palju parasjagu väljas sooja on. Ja päikest. Ametliku kevade esimesed päevad sellega ülemäära ei hellitanud ka, lõunas on nüüd mõni päev olnud siiski +12 kraadi sooja ja päikesepoolsetel terrassidel päris hea.

Läbi põdenuna meeldis mulle muidugi väga lustimajade idee, mille käis välja Andrus Kivirähk oma kolumnis EPLis. Aga ehkki läbi põdenuid ja vaktsineerituid peaks olema juba ligi 25% elanikkonnast, ei ole meie armsas e-riigis miskipärast keegi sellist lahendust välja töötanud, mille abil antikehade omanikud elu nautida ja majandust edendada saaksid, EL lubab midagi sellist vist juuniks. Nii et eks oleme siis teistega solidaarsed.

Sellistes oludes on muidugi eriti tore omada mõnda aiandus- või ehitus/sisustus/kinnisvaraarendusprojeki. Loomingulisus päästab. Ma olen muu hulgas paarile vanale mööbliesemele kriidivärvidega uue ilusa elu andnud, rõõm.

Natuke külaskäike ja külalisi, toredaid veinijoomisi ning esimene väike grill aias mahtusid märtsikuusse õnneks siiski ka, lisaks hulk jalutamistiire ümber Tamula järve ja üks lõbus naistesaun.

Suhtes või vallaline

Ühest arutelust inspireerituna lugesin ma mingi hetk kokku, et olin oma täiskasvanueast vaheldumisi umbes täpselt poole ajast olnud kooselus ja poole vallaline (nüüdseks olen siiski suhtes kauem olnud, sh kihlatud ja abielus). Vallaline on minu puhul tähendanud muidugi enamasti seda, et ma olen olnud samal ajal siiski ka ühte või mitmesse inimesse korraga armunud. :)

Esimene kiire järeldus tagasivaatest neile eluperioodidele: vallaliseelu on lõbusam ja spontaansem. Maitse asi muidugi, inimesed on erinevad, aga minusugusele vabaduse ja vahelduse idealiseerijale on kooselu rutiin (ÕS piltlikustab viimast sõnadega "üksluine korduvus") üsna väheatraktiivne tundunud. Seda enam, et on neid paare, kes koos tõeliselt säravad, aga ka neid, kes kooselus halvemal juhul lihtsalt külma sõja seisukorras kõrvuti eksisteerivad. Seda on ikka kurb vaadata, kui 1+1 ägedat inimest võrdub kõvasti vähem kui kaks ägedat inimest, samas kui koos säravad paarid on muidugi tõeliselt inspireerivad (ja värskelt armunud ei loe, nendega ei tohi end võrrelda! :)).

Mainitud arvamistest hoolimata on mitu mu suurt armumist siiski ka kooseluni viinud, kaks lausa kihluseni ja üks abieluni. Ja need juhtumid, kui ma olen plehku pannud, tagasi vallaliseellu, ja siis eriti süvitsi oma kogemusi analüüsinud, on mind pannud mõtlema, et ideaalis võiks olla nii, et hea suhe lubab teha kõike, mida inimene tahab. Et heas suhtes on kogu vabadus, aga ka kogu armastus - see üks armas, lähedane ja lojaalne inimene, kes on alati olemas. Et hea suhe on nagu kirss niigi suurepärasel vahukooretordil. Sellega seoses on mulle nii mõnigi kord tundunud kõige täiuslikum suhtevorm sõprus - kõige lähemal tingimusteta armastusele koos vabadusega.

Teoorias kõlab imeilusasti, aga praktikas pole ma kooselus seda ideaali muidugi päriselt täiuslikkuseni lihvituna rakendada suutnud. Visiitsuhtes küll - siis on mõlemal oma aeg ja ruum ning koos oldud ajale pühendutakse ja seda nauditakse 100%. Kooselus kipub sisse sõitma see kaaslase mingil hetkel iseenesestmõistetava koduse mööbliesemena võtmine, mis on tegelikult lõpu algus. Keegi ei ole kohustatud kellegagi olema, inimene on oma valikutes vaba.

Suhted on lõpuks lihtsalt peeglid. Üks saladus, mida teavad koos säravad paarid, on see, et sisuliselt kõik sõltub iseendast ja mõlema panusest, et hoida suhtes alles värskus ja flirt. Ka see, kas te elate halli argipäeva või mahub igasse päeva päikesekiiri, vikerkaari ja ükssarvikuid. Igasse nädalasse, kas või, Margus Vaher ütles selle kohta kunagi päris tabavalt, ta keskendus selles loos küll mehe panusele, aga naisest sõltub vähemalt sama palju. 

“Mees, mis oleks kui Sa võtaksid suhet, kui ühte ägedat pikaajalist projekti, mille edukus ja lõplik õnnestumine sõltub Sinu osavusest. Juhatuse koosolek on mõnes firmas täitsa iganädalane, eks? Ja Sa tahad öelda, et Sa ei suuda iga nädal enda naise jaoks välja mõelda kasvõi ühte väikest armast žesti, mis paneks Su naise tundma maailma hoitumana ja õnnelikumana. Küsige naiste endi käest, see ei pea olema midagi üüratut - ühel nädalal viid naisele üllatuseks tema lemmik trühvleid, teisel ulatad koos lillede ja šokolaadikarbiga koos piletid kontserdile, kolmandal korral lased enda naisele teha cooli T-särgi… Tundub raske ja mittetehtav? Ei tundu ju! Kui Sult tööl koosolekul küsitakse, kas jõudsid viimased joonised üle vaadata, siis Sa ju ei vasta eitavalt ja ei hakka kolm nädalat järjest erinevaid vabandusi välja mõtlema, sest siis Sa saaksid lihtsalt kinga!"

Viis naiselikku aastat

Kõigi nende ilusate naistepäevasoovide ja lillede keskel tuli mulle äkki meelde, et mul on täna üks isiklik tähtpäev ka. Nimelt 8. märtsil viis aastat tagasi müüsin ma maha oma ettevõtte ja otsustasin pühenduda raamatute kirjutamisele. Teha ainult meeldivaid asju ja vaadata, kaugele nii jõuab. :)

See tundub päris uskumatu, et sellest on märkamatult juba viis aastat möödas. Esimesed mitu aastat lendlesin päris vabalt, paar aastat tagasi alustatud kirjanduse doktorantuur on toonud siiski ka mõned tähtajad mu ellu.

Vaatasin aastate jooksul kirjutatud #inspiratsiooniblogi sildiga postitusi ja see "Õnneliku elu disainimisest"... ma olin siis veel nii selle tee alguses, elasin veel Tallinnas, aga tunne näitas õiget teed. Kõik mu suuremad ja olulisemad unistused on täitunud, ootamatu hulk pisemaid ka.

Mu silme eest vilksatas millalgi läbi suurepärane lause "naine võidab lõõgastudes" ja miski teooria selle kohta, kuidas meesenergia loomulik element on aktiivne tegutsemine ja pingutus, naisenergial aga lihtsalt olemine ja lõõgastumine. Tundub tore teooria, jätkan testimist. :) Head naistepäeva!

Kuidas ennetada suitsiide

Ma nüüd rikun pisut sellise morbiidse teemaga siin blogis mu enda kehtestatud reeglit kirjutada eelkõige helgetest asjadest, mis teevad rõõmu, aga mulle tundus (juba kunagi ammu), et ma võiksin jagada oma aastatetagust lugu - ehk see ka rõõmustab kedagi ja iga päästetud elu pikas perspektiivis paljusid. Selle postituse mustand on kaua oma aega oodanud (ja pandeemiaga läks see statistika veel vist kehvemakski), algne impulss tuli kunagi Liina Kersna arvamusloost ja sellest lausest: "Kui süsteemse ennetustöö tulemusel on meil viimase kümne aastaga tule-, vee- ja liiklussurmade arv vähenenud pea kolm korda (2006. aasta 443 hukkunult 160le 2018. aastal), siis enesetappude arv ei ole olulist muutust näidanud."

Ühesõnaga. See oli juba hea hulk aastaid tagasi, kui ma ühel tatisel märtsiõhtul tundsin, et nii, mina enam ei jaksa, istusin autosse ja sõitsin Tallinnast välja mere äärde, päris kindla plaaniga end ära uputada. Miks ma sel hetkel väga endast väljas olin ja nii sinna läksin - peamisteks põhjusteks olid ilmselt mõned mu tollased mitte kõige õnnestunumad karjäärivalikud ja raskused suhetes, mille kõige tulemusena ma tundsin end põhjalikult läbikukkununa. Ja tagantjärele vaadates, eriti oma praeguseks aastaid kestnud "ma olen nii õnnelik" mätta otsast tunduvad need loomulikult liiga tühised põhjused oma elu lõpetada, aga see ongi see asi, mida ilmselt need, kes pole sarnases olukorras olnud, ei mõista lõpuni iialgi. Ma oletan, et mu biokeemia oli ka mõnevõrra sassis, ebakorrapärane toitumine jne - see soovitus, et võta magneesiumi, pole ka laest võetud, see tõesti aitab paremini magada ja teeb muud head mu (hilisema) kogemuse kohaselt.

Aga et siis. Ma istusin seal märtsikuiste lumejäänuste keskel kiviklibuses rannas suure kivi taga, vahtisin hämarduva taeva all tinahalli vaikselt loksuvat jäist merd ja võtsin väikese mõttepausi enne sinna tormamist. Kõigepealt luges mu aju mulle ette kokkuvõtte mu ebaõnnestumistest. Lisades, et elust lahkumine oleks neist viimane. Selle koha peal tulid mulle meelde mu lähedased - ja ma teadsin ka sel hetkel ju tegelikult, et ma olen armastatud oma pere, sõprade ja tegelikult võib-olla isegi rohkem kui ühe mehe poolt samuti. :) Aga kas see oli see sassis biokeemia või miski muu, mis ei lasknud mul sel hetkel selgelt asjadest aru saada, igatahes tundusin ma sel hetkel endale ainult koormana neile, nii et mu käsi ei tõusnud kellelegi helistama ja abi küsima.

Aga. Siis tuli mulle meelde infokilluke ühest loengust - ma oletan, et see võis olla ühe mu ülikooliaegse suure lemmiku Salli Põldvere antud suhtlemispsühholoogia, kus ta rääkis, et kui keegi tahab elust lahkuda, siis peaks tal paluma mõelda, kas on veel midagigi, mida ta tahaks selles elus teha. Sest suitsiid on lõplik, nii et kuni on veel MIDAGIGI muud, mida tahaks teha, võiks hoopis seda muud teha ja enesetapu edasi lükata, sest seda jõuab alati teha.

Ja siis ma mõtlesin, kas ma tahaksin midagi teha veel enne. Ja need on maailma kõige absurdsemad kaks asja, mis mulle esimestena pähe tulid, aga igatahes oli mul sel hetkel tunne, et ma loeksin meelsasti lõpuni selle raamatu, mis oli mul parasjagu pooleli ja päris põnev, nii et ma tahtsin tegelikult teada saada, kuidas see lõpeb (täna ma seda kusjuures enam ei mäleta :)). Ja lisaks oli kinos üks Veiko Õunpuu film, mille ma tahtsin ka ära vaadata (kes oleks osanud arvata, et kultuur tõesti päästab elusid?!).

Selle koha peal hakkas mul iseendaga suhteliselt lõbus, mis enda ära uputamise plaani seisukohalt oli muidugi väga halb. Sest milleks, kui iseendaga on täitsa tore olla?

Igatahes ma mõtlesin seal natuke edasi ja siis läks juba kõik paika. Sest üks asi, mis oli mind pahupidi pööranud, oli see, et ma jälestasin selleks hetkeks neid sotsiaalmeediaturundustöid, mida ma tegin ja milles ma olin pealtnäha väga edukas. Ma ei julgenud neist loobuda ja raamatute kirjutamisele pühenduda, sest mul oli hirm, kuidas ma ära elan oma unistuste teed minnes. Sel hetkel seal mere ääres sain ma siis muidugi aru, et kui ma olen nii julge, et olen valmis sinna merre minema end uputama, siis võiks ju ka olla nii julge, et riskida sellega, et pühenduda raamatute kirjutamisele ja muudele ainult meeldivatele tegevustele ning vaadata, mis välja tuleb.

Ja seda ma siis tegingi. Ja arvake, mis - need sellele mere ääres istutud õhtule järgnevad aastad on olnud kogu mu elu kõige ilusamad ja õnnelikumad. Külluslikud ja armastuseküllased ka. Praktiliselt kõik mu suurimad unistused on täitunud ja ma olen väga tänulik iseendale, et ma ennast kõigest sellest heast ilma ei jätnud, vaid sealt tagasi tulin.

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et kui keegi teie lähikonnast selliseid mõtteid haub või suhtlusradarilt ära kaob, siis võtke telefon ja helistage, küsige, kuidas tal läheb, öelge, et ta on oluline, saage kokku, näidake, et ta ei ole üksi, vedage ta loodusse (sest see teeb imesid), tunnustage teda ja tema tegemisi - igaühe kohta on võimalik leida häid sõnu. Ja võimalusel jagage seda infokildu ka, et suitsiid on kõige viimane lahendus ja kuni on MIDAGIGI, mida ta on alati tahtnud teha või tahaks enne seda veel teha, võiks teha neid toredaid asju, sest need võivad viia järgmiste toredate asjadeni, mis võivad viia lõppkokkuvõttes pika ja õnneliku eluni.

Ja siis see ka veel, et ehkki ma usun, et rohkem ravimite keskne psühhiaatria teeb tänuväärset tööd ja mõnikord on antidepressandid jõu andmiseks vajalik lahendus, siis esimesena soovitaksin ma pigem alati psühholoogide/terapeutide/sõpradega rääkimist ja endasse vaatamist, et jõuda depressiooni põhjusteni ja nende põhjustega tegeleda, muuta oma elu. Hoiame üksteist.