Kevadeootus

Ma ei mäletagi nii painavat kevadeootust kui sel aastal (viimati eelmisest kooliajast ehk?). Piirangud kindlasti ka mõjutavad - kui muidu sai rõõmsalt mööda kohvikuid, spaasid, kunstinäitusi, kontserte ja pidusid lehvida, reisimisest rääkimata, siis kui menüüs on lõõgastumiseks - peale raamatute lugemise, filmide vaatamise ja kokkamise, mis on ka kõik toredad, aga kodused tegevused - ainult õues uitamine, siis muutub palju olulisemaks küsimus, kui palju parasjagu väljas sooja on. Ja päikest. Ametliku kevade esimesed päevad sellega ülemäära ei hellitanud ka, lõunas on nüüd mõni päev olnud siiski +12 kraadi sooja ja päikesepoolsetel terrassidel päris hea.

Läbi põdenuna meeldis mulle muidugi väga lustimajade idee, mille käis välja Andrus Kivirähk oma kolumnis EPLis. Aga ehkki läbi põdenuid ja vaktsineerituid peaks olema juba ligi 25% elanikkonnast, ei ole meie armsas e-riigis miskipärast keegi sellist lahendust välja töötanud, mille abil antikehade omanikud elu nautida ja majandust edendada saaksid, EL lubab midagi sellist vist juuniks. Nii et eks oleme siis teistega solidaarsed.

Sellistes oludes on muidugi eriti tore omada mõnda aiandus- või ehitus/sisustus/kinnisvaraarendusprojeki. Loomingulisus päästab. Ma olen muu hulgas paarile vanale mööbliesemele kriidivärvidega uue ilusa elu andnud, rõõm.

Natuke külaskäike ja külalisi, toredaid veinijoomisi ning esimene väike grill aias mahtusid märtsikuusse õnneks siiski ka, lisaks hulk jalutamistiire ümber Tamula järve ja üks lõbus naistesaun.