Suhtes või vallaline

Ühest arutelust inspireerituna lugesin ma mingi hetk kokku, et olin oma täiskasvanueast vaheldumisi umbes täpselt poole ajast olnud kooselus ja poole vallaline (nüüdseks olen siiski suhtes kauem olnud, sh kihlatud ja abielus). Vallaline on minu puhul tähendanud muidugi enamasti seda, et ma olen olnud samal ajal siiski ka ühte või mitmesse inimesse korraga armunud. :)

Esimene kiire järeldus tagasivaatest neile eluperioodidele: vallaliseelu on lõbusam ja spontaansem. Maitse asi muidugi, inimesed on erinevad, aga minusugusele vabaduse ja vahelduse idealiseerijale on kooselu rutiin (ÕS piltlikustab viimast sõnadega "üksluine korduvus") üsna väheatraktiivne tundunud. Seda enam, et on neid paare, kes koos tõeliselt säravad, aga ka neid, kes kooselus halvemal juhul lihtsalt külma sõja seisukorras kõrvuti eksisteerivad. Seda on ikka kurb vaadata, kui 1+1 ägedat inimest võrdub kõvasti vähem kui kaks ägedat inimest, samas kui koos säravad paarid on muidugi tõeliselt inspireerivad (ja värskelt armunud ei loe, nendega ei tohi end võrrelda! :)).

Mainitud arvamistest hoolimata on mitu mu suurt armumist siiski ka kooseluni viinud, kaks lausa kihluseni ja üks abieluni. Ja need juhtumid, kui ma olen plehku pannud, tagasi vallaliseellu, ja siis eriti süvitsi oma kogemusi analüüsinud, on mind pannud mõtlema, et ideaalis võiks olla nii, et hea suhe lubab teha kõike, mida inimene tahab. Et heas suhtes on kogu vabadus, aga ka kogu armastus - see üks armas, lähedane ja lojaalne inimene, kes on alati olemas. Et hea suhe on nagu kirss niigi suurepärasel vahukooretordil. Sellega seoses on mulle nii mõnigi kord tundunud kõige täiuslikum suhtevorm sõprus - kõige lähemal tingimusteta armastusele koos vabadusega.

Teoorias kõlab imeilusasti, aga praktikas pole ma kooselus seda ideaali muidugi päriselt täiuslikkuseni lihvituna rakendada suutnud. Visiitsuhtes küll - siis on mõlemal oma aeg ja ruum ning koos oldud ajale pühendutakse ja seda nauditakse 100%. Kooselus kipub sisse sõitma see kaaslase mingil hetkel iseenesestmõistetava koduse mööbliesemena võtmine, mis on tegelikult lõpu algus. Keegi ei ole kohustatud kellegagi olema, inimene on oma valikutes vaba.

Suhted on lõpuks lihtsalt peeglid. Üks saladus, mida teavad koos säravad paarid, on see, et sisuliselt kõik sõltub iseendast ja mõlema panusest, et hoida suhtes alles värskus ja flirt. Ka see, kas te elate halli argipäeva või mahub igasse päeva päikesekiiri, vikerkaari ja ükssarvikuid. Igasse nädalasse, kas või, Margus Vaher ütles selle kohta kunagi päris tabavalt, ta keskendus selles loos küll mehe panusele, aga naisest sõltub vähemalt sama palju. 

“Mees, mis oleks kui Sa võtaksid suhet, kui ühte ägedat pikaajalist projekti, mille edukus ja lõplik õnnestumine sõltub Sinu osavusest. Juhatuse koosolek on mõnes firmas täitsa iganädalane, eks? Ja Sa tahad öelda, et Sa ei suuda iga nädal enda naise jaoks välja mõelda kasvõi ühte väikest armast žesti, mis paneks Su naise tundma maailma hoitumana ja õnnelikumana. Küsige naiste endi käest, see ei pea olema midagi üüratut - ühel nädalal viid naisele üllatuseks tema lemmik trühvleid, teisel ulatad koos lillede ja šokolaadikarbiga koos piletid kontserdile, kolmandal korral lased enda naisele teha cooli T-särgi… Tundub raske ja mittetehtav? Ei tundu ju! Kui Sult tööl koosolekul küsitakse, kas jõudsid viimased joonised üle vaadata, siis Sa ju ei vasta eitavalt ja ei hakka kolm nädalat järjest erinevaid vabandusi välja mõtlema, sest siis Sa saaksid lihtsalt kinga!"