Aeglases taktis august

 Ma olen südamest tänulik selle ilusa augusti ja kogu oma imelise suve eest! Et nendesse kolme kuusse mahtus neli Pärnut ja neli isaisade maakodu külastust. Et ma jõudsin ikka Muhusse ja Saaremaale emaemade juurte juurde ka. Et ma kuulasin ennast ja tegin asju omas rütmis; et see kõik oli suurem nauding, kui ma oleksin julgenud loota. 

Augustit alustasin pärast juuli festivalimöllu rahulikuma nädalavahetusega maal... aga selle tasakaalustamiseks viis elu mind siis teisipäeval Pärnusse õhtust sööma, kus ma ostsin Siluetist endale veel ühe MÖMi portselanprossi (kisub sõltuvuseks), avastasin Röömule lisaks uusi kohvikuid-restosid ning naersin mõõdutundetult palju. 

Muhu ja Saaremaa nädalavahetust alustasin Lõunaranna sadama Kala resto & baaris, mis mulle juba eelmisel suvel väga meeldis. Oli jätkuvalt suurepärane, võtsin jääkohvi kõrvale säinaäkise Muhu leival, lisaks saabus mu lauda põnevaid üllatuskülalisi, kellega sai arutleda, kas ja kumb on sensuaalsema alatooniga väljend, kas "ringi kepsutama" või "sekeldustesse sattuma". :)

Magustoitu sõin juba päikeselises Kuressaares Gospa terrassil, šokolaadikook oli sama suussulav kui 18 aastat tagasi. Seejärel võttis kaptenihärra kirjanikupreili oma hoole alla (kui pärast 25 aastat abielu tähistatakse hõbepulmi, siis kas 25 aastat sõprust on hõbesõprus?), käisime Muratsi sadamas Mari Jürjensi kontserdil (Kuressaare merepäevade raames) ning pärast Hafenis praelestade & klaasi cremanti kõrvale päikeseloojangut nautimas. Laupäevahommikune Böns oli peaaegu et pisut liiga rahvarohke, aga sain siiski oma hõrgu kaneelisaia ja jääkohvi. Pärast pikka mõnusat jalutuskäiku ümber lossi ja Albert Uustulndi 100. sünniaastpäevale pühendatud mereajaloo konverentsi tundsin, et olen Kuressaaresr kõik saanud, mida tahtsin, Muhu ootas.

Mu kohvikute-restode armastus lõi seal eredalt välja, jõudsin ära proovida nii uue JJA Liival, nostalgitseda Bottengarnis Koguvas ning nentida, et mu süda kuulub (lisaks Kala restole Lõunarannas ja Pädastele seal lähedal) Liival siiski Muhu toidutänavale - sõbrad võtsid Meite Napolist pitsa, ma Island Burgerist jätkuvalt ülimaitsva burksi. Lisaks andsin endale järeleaitamistunde Muhu geograafias, keerasin paarile teele, mis panid endalt küsima, kas ma üldse olin neid kunagi varem sõitnud. Õhtuujumine Tillunires (väga kena ujumiskoht on sinna tehtud!) ja hilisem jalutuskäik mu lapsepõlveradadel maalinna ümber tegid hingele head ning natuke oli tunne nagu Alice'il Imedemaal - vahepeal lippas me ees külatänaval jänes ja näitas teed suure hõbeaarde leiukoha juurde uduvines kastesel heinamaal...

Tallinnas mahtus nädala sisse šampanjat ja õhtusööke LaBoccas ja La Cucinas, Apollo Plaza avapidu ja R14 terrassichill, pikki lummavate vaadetega päikeseloojangujalutuskäike Noblessnerist Kalaranda. 

Nädalavahetus viis Pärnu kirjandusfestivalile Koidula pargis ja teistele lemmikradadele - Siluett, Pastoraat, Rööm, Mon Ami, Varjupaik (kus esines SkaMeika), veel kord Koidula park (kus esinesid Kosmikud), Düün - ja selle suve uude hittkohta Villa14sse jõudsin ka lõpuks (ma loodan, et kohtun sealsest aiast leitud Taco Mani tacodega kunagi kuskil veel).

Taasiseseisvumispäeval oli võimas isapoolse suguvõsa kokkutulek esivanemate talu kuursaalis, kohe pärast seda mu augustikuu ainsad neli päeva Võrus, linna 241. sünnipäeval. Reedel oli Jääääre kontsert Kreutzwaldi muuseumi õuel ja pika laua pidu koos ansambliga Regatt Kandle aias, laupäeval Võru pärimustantsu festival, toidutänav, Smilersi staadionikontsert ja Hea Story Playas (üks liiga vähestest elava muusikaga õhtutest sel suvel Võru rannabaaris). Kallite naistega oli tore, aga ilm jälle kohutavalt külm, kasuka & saabastega pidin peole minema. :)

Kinos vaatasin "Materialiste" (ootasin midagi lõbusamat ja tempokamat, oli aeglane ja mõtlik, aga siiski head näitlejad ja mõtlemisainet suhete teemal), lugemislaual olid Santa Montefiorelt mitu raamatut, Marci Shimoffi "Happy for no Reason" ja Sylvia Franki "So long, Marianne" Leonard Coheni suurest armastusest. Õnn & armastus, mu kõige südamelähedasemad teemad, nagu ikka.

Postimehe kolumnis kirjutasin eelolevatele kohalikele valimistele mõeldes suurte asjade tegemisest (ja palun vabandust Katariina Suurega seotud faktivea pärast, mis sinna sisse lipsas!), Naisteleht küsis ja ma vastasin, kuidas end laen, tänud!

Ole siin praegu täna... õnnelik

Sõnastasin millalgi mindfulnessi/kohaloleku ja olevikus elamise üle arutledes mõtte, et lõpuks me elame kõik igaveses tänases. Natuke nagu "Lõputu küünlapäeva" ("Groundhog Day") filmis, ainult et selle peategelane oli veel ka ühes kohas kinni. Muidugi me meenutame minevikku ja planeerime tulevikku (halvemal juhul kahetseme minevikku ja kardame tulevikku), unistame ja fantaseerime, aga lõpuks on ikka kogu aeg TÄNA. Ja see TÄNA on see, mis otsustab elu kvaliteedi. Vana hea: oled täna õnnelik, oled kogu aeg. Tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada

Kunagi juba päris ammu olen salvestanud ka sellise lookese, lugesin nüüd üle ja kõnetas ikka, head põhimõtted...

1. Kujunda teadlikult oma igapäevaharjumusi (piisavalt und, liikumist, aega looduses, mediteerimist).

2. Loe rohkem raamatuid (JAA! :))

3. Leia nii isiklikus kui ka tööelus, mida/keda armastad.

4. Ole tänulik.

5. Naerata rohkem.

6. Tunne rõõmu väikestest asjadest.

7. Tee väikseid heategusid.

8. Kuluta rohkem elamustele ja vähem asjadele.

9. Väldi võrdlemist.

10. Loo ja hoia lähedasi suhteid.

Nagu küps maasikas

Milline rõõm, et pikalt oodatud kuum suvi jõudis ikka kohale - suvesüdamekuu on olnud hõrk nagu küps maasikas. Sirelid ja jasmiinid andsid teatepulga üle (metsikutele) roosidele ja aedhortensiatele, õnneks oli juulis Tallinna ja Võru päevi peaaegu võrdselt, nii et sain Kaneelimaja terrassilt enda istutatud õiteplahvatust imetleda.

Sisuliselt möödusid kõik juulikuu nädalavahetused festivalide ja ühendkooride tähe all. Kuu algas laulupeonädalaga. Laulu- ja tantsupeotuli saabus Runbjarniga Tallinna Noblessneri sadamasse 2. juuli keskpäeval mõnusas suvekuumuses. Ivo Linna ja Kalamaja segakoor esinesid. 

Laupäevase rongkäigu ajaks kallas muidugi paraku vihma nagu oavarrest, nii et peaaegu oleksin minemata jätnud (pealtvaatajana on see võimalus), aga kuna kõigele muule lisaks oli mu Muhu vanavanaema sünniaastapäev, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et... ega ma mingi suhkrust tüdruk ei ole! Esiemade tehtud Muhu rahvariided selga, kollased Hunteri kummikud jalga ning muhulased ja võrukad said ilusasti vaadatud ning ma möödakäijate kingitud lillepärja ja tammeokstega kaunistatud. Kirjutasin ka Postimehe juulikuu kolumnis, et naljakal kombel on mu jaoks olnud kõige meeldejäävamad rongkäigud kõige vihmasemad: 2004. aasta isetekkelise rongkäigu kajastamine Postimehe suvereporterina ja nüüd 2025. aastal võrukatega spontaanselt Kadriorust Pirita teeni kaasa kõndimine. Komplimente ja häid sõnu sain südantsoojendavalt palju. Kontserte vaatasin ekraanide vahendusel laupäeva õhtul kodus ja pühapäeval perega, sellise ilmaga sobis mulle hästi.

Järgmiseks nädalavahetuseks jõudsin lõpuks Võrru, oli hea ja üle tüki aja toimus ka midagi märkimisväärset: reedel avati Võrumaa muuseumis Marko Mäetamme näitus "Teekond tundmatusse". Pärast seda sõitsime Ostrova festivalile, kus mõned kassmehed tahtsid meile kohe parimas veinibaaris šampanjat välja teha ja vedasid Ivo Linna järgi tantsima. Muidu oli ka hea seltskond ja Tanel Padari hilisõhtune kontsert üle ootuste. Torm läks meist vahepeal mööda, öösel tagasi Võrru jõudes imestasime, miks kõik on märg ja murdunud puuoksi täis... aga kui Playasse jõudsime, siis säras täiskuu peegelsileda järve kohal. Lummav.

Tallinnas kiskus pidevalt nädala sees ka peoks: kolmapäeval OKO terrassil Haabneemes pärast mõnusat rannapäeva, järgmise õhtu romantiline päikeseloojangujalutuskäik algas Noblessneris Wambolast, jätkus peoga Kai klubis ja lõppes Veinos Charles Heidsiecki Blanc des Millénaires 2007 šampanjaga. Järgmisel nädalal alustasime kaaviariga Lee restost (kunagise Šoti klubi aed on jätkuvalt lihtsalt imeline, söögile lisaks!), seejärel kulgesime üle Skoone bastioni Fotografiska katuseterrassile ja lõpuks Mökusse, kus asi läks muidugi üsna käest, shotid jne. Aga järgmisel õhtul Rotermannis olime R14 terrassil taas kõik hea muusika saatel rivis ja selgus, et proffide käes käib ka magnumpudeli sabraaž ühe liigutusega, muljetavaldav!

Pärnu ahvatles nagunii, aga kui siis veel juhuslikult sõbraga mõlemad Tuborgilt Retro Beachile lapsepõlvest Music TVst tuttavale rootslaste Rednexile piletid võitsime, tundus, et tuleb minna. Lisaks toimus laupäeva pärastlõunal Embassy of Fashioni moeetendus Silueti ees, nii et peaaegu et väljakutse oli ka ujuma ja Oreganosse Kreeka toitu nautima jõuda. Aga sain hakkama. :) Pärast triivisime Röömust Krabisse, hiljem veel Templisse räpipeole ja siis Sunseti... oli pikk, kuum ja ilus öö, nagu suvine suudlus. :) 

Pühapäeva hommikul sulpsasin algatuseks sõudebaasi juures jõkke, linna jõudsime nii hilja, et Pastoraadis hommikusööki enam ei saanudki, Barbaras õnneks küll. Edasi kulgesime Siluetist Düüni (kus käisime meres ujumas), seejärel armsate taaskohtumistega mööda rannaäärt  Surf'n'Souli teises ranna otsas. Seejärel veel Pärnu Gurmee Itaalia Maitsete peole ja Pärnu Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: La Paloma". Jalutuskäik üle uue Rääma silla ja veel üks sulps jõkke... ma imestasin, et me pühapäeva hilisõhtuks ikka Tallinna tagasi jõudsime, kiusatus oli öelda, et ma ei tule siit alla/tagasi. :)

Seejärel läks Merkuur retrograadi ja oli tunda ka: ma olin aasta aega olnud täiesti kindel, et juuli viimasel nädalavahetusel olen Viljandi folgil, aga miskipärast leidsin end neljapäeva õhtul Võrust. Reedene Reina ja Sten-Olle kontserdi, mereannipaella ja ujumispausidega pidu ühes suures ilusas kodus Võru taga oli siiski seda väärt, laupäevane Hargla Uma Üülaat ka väga kaunis - tõeline haldjamets, täis hõljuvaid unenäopüüdjaid ja makrameekaunistusi, lilli ja küünlaid. Sten-Olle Moldau ja Öösorr esinesid, see pakkus natuke nostalgiat ja palju rõõmu.

Pühapäeva lõunaks jõudsin ikka Viljandisse ja see on hämmastav, milline suurepärane folk see üks (öö)päev oli! Kirsimäel Nikns Suns 20 "Folk rokib, raisk!" kontsert, peamiselt murul lebades kuulatud Imar (Šotimaa) laululaval ja Ando & sõbrad Kirsimäel ning õhtu lõpuks absoluutselt fantastiline Noep Goes Folk laululaval (+külalistena Duo Ruut, Mari Kalkun ja Sandra Sillamaa, kellega läks laval lausa suudlemiseks - kibeee!). Kesköö paiku polnud me üldse valmis folki lõpetama, Aida katuseterrassi jämm pakkus õnneks rõõmu peaaegu hommikuni. :) Ah jaa, millalgi õhtul oli vikerkaar ka taevas ning hommikused köögijutud, sulps Paala järve ja hiline hommikusöök Fellinis ka hingele head.

Lugemise väljakutse peale mõtlen uuesti vist sügisel, praegu on päevades ja öödes nii palju muud elu. Kinos vaatasin kirjandusfilmi "Jane Austen rikkus mu elu", lisaks õnnestus ära näha kunagi vaatamata jäänud "Vaba raha" investeerimise teemal, päris hoogne ja vaimukas. Jalgrattatiirude ja ujumiste arv nii lapsepõlve lemmikrandades kui ka selge veega järvedes teeb heameelt ning loodetavasti kasvab veelgi.

Lõputult õitsev juuni

"Jahe juuni" tundus pärast külma mai blogipostitust natuke igav pealkiri, nii et leidsin üles selle ühe positiivse nüansi, mis nende ilmadega kaasneb: Tallinnas õitsevad sirelid ja jasmiinid juuni lõpus ikka veel. Jah, Tallinnas, sest tulin juuni algul pealinna (pärast 1. juunil Navitrolla Tamula konna skulptuuri avamist ja esmatutvust padeliga Võru uutel väliväljakutel - sulgpalli-tennist-rannatennist mänginuna oli lihtne) ja jäin mitmeks nädalaks, kohe saab kuu.

Sellist asja, et olen suvel kuu aega järjest Võrust eemal, juhtus viimati vist kümme aastat tagasi, 2015 ehk, enne Võrru kolimist. Üldse on selles mõttes teistmoodi kevadsuvi, et esimest korda peaaegu veerand sajandi jooksul ei jõudnud ma mai lõpus Tartusse ajakirjandusinstituudi kevadgrillile Rotalias ega Kuressaarde suve kick-off peole Rannakuuris (õnneks kutsus sünnipäevalaps õigel päeval külla, mis tundus temperatuure ja jutustamiseks jätkunud kvaliteetaega arvestades lõpuks paremgi variant).

Naudin möödunud aastate pöörasele tempole vastukaaluks iseenda, oma keha, intuitsiooni ja südamesoovide tähelepanelikumalt kuulamist ning on väga mõnus. Juuni oli üsna ideaalilähedane: kaks nädalavahetust Tallinnas ja esivanemate maakodus, ühel nädalalõpul väljasõit Pärnusse ja teisel Haapsallu. 

Muu hulgas õnnestus üle väga paljude aastate Tallinna vanalinna päevade ajal pealinnas olla, juhtumisi tähistasid need just seekord Eesti Raamatu Aastat ning tegid kummarduse kodumaistele kirjanikele, luuletajatele ja kirjasõna hoidjatele. Vaiko Epliku & Eliidi värskeima plaadi esitluskontsert Harjumäel, Betti Alveri tekstidele loodud muusika ja vanade lemmiklugudega, oli kena.

Pärnu nädalavahetuseks võttis ilmataat end kokku, isegi tema teab, et suvi algab Pärnus, korraks oli päike ja soe. Loomulikult jõudsin ma siis suurest vaimustusest seal peaaegu igale poole: Mulligaleriisse klaasile šampanjale, suve avapeole Wasas (Silueti eksperimentaalse moeetendusega), uue Tuju avapeole ning siis veel spontaanselt Wunderbaari tantsima ka. Öösel koju jalutades imetlesime uut/kolmandat/Rääma/Juhusliku Kohtumise silda, mis siis ootas veel avamist. Tollele suvisele nädalavahetusele pani meeldejääva punkti sõbranna esmaspäevane sünnipäevapidu vahepeal valmis saanud Veinos. Ma olen südamest tänulik kõikide säravate ja kaunite Kaksikute eest mu ümber, kes korraldavad imelisi pidusid!

Jaanipäevaeelset nädalalõppu alustasime Tallinnas, Viru hotelli katuseterrassilt avanesid lemmikvaated, Rotermannist sai esimest korda läbi Golden Gate'i Admiraliteedi basseini äärde rannapromenaadile lonkida, Suveterrassil ootas hea muusika, lõbusate nimedega ülimaitsvad kokteilid, hõrgud söögid ja sume atmosfäär. Ära tulema hakates takerdusime sama maja esimesel korrusel Stars karaokebaari, kus sai ka nalja. Pühapäevast teisipäevani olin maal ja see oli hea valik: pühapäeva õhtul ilusa ilmaga õhtusöök õues, soojenduspidu ja väike tuli vanas pajas, võidupühal-jaanilaupäeval kuursaalipidu, toas kamina ees naudisklemine, aga kui vihm üle jäi, siis pärast päikeseloojangut ikka suurem lõke ka. Vahepeal kahekesi kasvuhoonesse šampanjat jooma hiilida oli ka lõbus, sest olin oma mopsiga nii populaarne, et kui maha istusime, moodustus pidevalt me ümber ja peale lastest väike külakuhi. :) Uue tünnisauna proovisin ka ära.

Ja ma olen väga õnnelik, et mul tuli idee juuni viimasel nädalavahetusel Haapsallu sõita - Võrust on see nii hirmus kaugel, aga Tallinnast vaid veidi rohkem kui tund. See isegi ei seganud, et oli jahe, hall ja vahepeal ka vihmane, lopsakas õitsev rohelus rõõmustas ikkagi, nagu ka puitarhitektuuripärlid ja väikelinnaidüll. Õhtusöök Hapsal Dietrichis oli lihtsalt nii super, krevetid, valge vein, šokolaadi-kohupiima-mustikatort ja cappuccino (ja mu mopsile toodi veekausile lisaks jänesekõrvasnäkk, mis läks kohe kaubaks). nagu ka hiljem klaas veini kaunis Von Gernetis, tantsusammud Disco Tallinna peol Kuursaalis, uni armsas merevaatega katusekambris ja hommikusöök Müüriääre kohvikus.

Väikeste sõbrakestega käisin kinos "Lilo & Stitchi" vaatamas ja Ring spaakeskuses. Itaalia film "Briljandid" meeldis mulle ka väga, ilusad värvid, valgus ja stilistika ning palju naiseks olemisega seotud teemasid. Ja ma vaatan, et unustasin eelmises postituses kirjutada aprilli lõpus vaadatud "Õnne tarkuse" filmist Dalai-laamast, mis puudutas... nt see, kuidas ta rääkis üksildustundest vs mõttest, et tal on kaheksa miljardit õde-venda. Postimehe kolumnis kirjutasin linnaruumist, aga vaatan, et värskete poliitiliste arengute valguses oleks võinud mõelda suuremalt ja linnaruuminõuniku asemel hoopis pakkuda, et Spark linnapeaks! :) Ühtlasi tänan südamest kõiki neid inimesi, kes eelmisel aastal raamatukogudest mu raamatuid laenutasid!

Väikesed värvilised suvekleidid

Tegin eelmisel sügisel Kreetal puhates ja promenaadi ääres lemmikrestos istudes suvekleitide teemal... noh, mitte päris doktoritöö, aga korraliku (osalus)vaatlustel põhineva uurimuse küll. :) Kreeka kuurortlinn pole muidugi mingi Lõuna-Prantsusmaa, kus maailma kõige stiilsemad prantslannadest fashionistad ringi lehvivad, aga mõtlemisainet sain siiski. Kavatsesin oma järeldusi juba siis jagada, aga sügistalvel pole suvekleidijutud kuigi aktuaalsed, nii et teen seda nüüd, ehkki ka see juunikuu on sundinud kapist liiga sageli teksad & kampsuni haarama, vahel veel saapad ja vihmamantli ka.

Kõigepealt, kleit on minu meelest üldse üks geniaalne rõivaese. Erinevalt pükstest ja seelikutest ei teki mingit küsimust, millega seda kombineerida. Suvekleidi viskad bikiinidele peale, lisad sobivad jalanõud ja käekoti, vajadusel ka päikeseprillid jms aksessuaarid ning voilà, stiilne outfit ongi olemas.

Niisiis, minu järeldused mainitud puhkusereisilt...

1) Toredad on nii lühikesed kui ka pikad kleidid, aga ilusate jalgadega daamide puhul on viimased siiski pisut nagu ressursi raiskamine - kõik on õnnelikud, kui selline naine valib oma kaunist säärejooksu maailmaga jagada. :)

2) Mustad ja valged kleidid on ühelt poolt klassika ja turvaline valik, aga teisalt natuke igavad ka, välja arvatud siis, kui aksessuaaridega on veidi vaeva nähtud - sellisel juhul võib lõpptulemus mõjuda väga stiilsena.

3) Siin on mängus muidugi tugev isiklik sümpaatia, aga maksimumpunktid said mult ikkagi väikesed värvilised suvekleidid! Punased, oranžid, kollased, roosad, rohelised, sinised, erivärvilised, kirjud, mustrilised, lillelised, triibulised, täpilised - puhas rõõm ja silmailu! Oskuslik mäng aksessuaaride ja ehetega on ka siin muidugi kirss tordil.

Parimad restoranid

Maailma kuulsaima restoranigiidi Michelini tärnide seis on värskelt selgunud ja see tuletas mulle meelde, milline kirg ja armastus on head restod, kohvikud, baarid, (spaa)hotellid mu jaoks läbi aegade olnud. Meenus 2000ndate algus, kui olin sõpradega koos asutatud ööelu teejuhi Heat peatoimetaja (igakuine tiraaž 10 000 tk, fotol meie kunagine reklaam avanumbriga, kas ma peaksin täpsustama, kes modell oli? :)) ning hästi kursis kõikide suuremate linnade paremate kohvikute ja restodega. Enamiku oluliste avapidudele sain kutse või nendega mõnikord juba enne, aga kindlasti varsti pärast avamist tutvuda. Sõbrad helistasid-kirjutasid päris sageli, et küsida soovitusi, kuhu sööma minna.

8+ aastat Võrus pole kahjuks selles vallas minuga palju head teinud (Eesti Maitsed kuulutas Võru oma kevadises artiklis kiirtoidu linnaks, kus on vaid kolm arvestatavat restot, millest üks on tänaseks juba uksed sulgenud). Tänu rohketele väljasõitudele ja spaapuhkustele olen Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare, Haapsaluga veel suutnud enam-vähem kätt pulsil hoida, viimased neist on nii väikesed, et sinna tekib uusi tõelisi pärle harva, aga Tallinnasse on lisandunud kohvikuid ja restorane nii palju, et siin on küll järg käest läinud. Samas on see tore ka, mul on südamest rõõm näha Eesti restoranikultuuri õilmitsemas, 2000ndate algul olin oma kohviku- ja restovaimustusega pigem ufo. Hakka või uskuma neid horoskoope, mis ütlevad, et vaadake, kuhu suunda läheb Veevalaja, mõnekümne aasta pärast lähete sinna kõik. :)

Igatahes. Restoranid. Kaval nipp on sellises külluslikus olukorras vaid parimatele keskenduda ja läbi selle filtri vaadates tuleb nentida, et Eesti kõrgeima kvaliteediga restode nimekiri kattub paljuski mu lemmikutega. Mõne aasta tagusest ümmargusest sünnipäevast on 180° by Matthias Dietheri restoranist imelised mälestused ja kogu NOA koos mu lapsepõlve Meriväljaga mulle armas. Rohelise tärni saanud Fotografiska 6. korruse restost on ka kalleima kaaslasega häid mälupilte.

Bib Gourmandi kohtadest meeldivad mulle mõned rohkem kui teised, aga soovitust väärivad tõesti kõik: Härg, Mantel ja Korsten, NOA, Tuljak, Lore ja UMA, Fellin Viljandis ka.

Külm mai

 Selle külma, aga siiski imeilusa maikuu juhatas sisse seiklusterohke volbriöö - Tartu volbritele ikka võrdväärset pole, mu esimene kümme aastat tagasi oli muidugi kõige unustamatum. Ilm viskas seekord küll krutskeid, temperatuurid langesid nulli ligi ja vihma sadas, aga see ei takistanud mind paljasääri kontsakingades, väikeses mustas kleidis ja nahktagis ringi kepsutamast (meil on perekonnas pikad traditsioonid kalendri järgi riietumisega). :) 

Lugesin hiljem kokku, et kui arvestada ka vihmas laulvaid volbrirongkäigulisi ning ülikooli raamatukogus tema ja Toomas Kuusingu näituse avamisel laulnud Lauri Sommerit, siis mul õnnestus 24h jooksul kogemata ja meelega osa saada kokku seitsmest muusikalisest etteastest: lisaks siis veel Nedsaja Küla Bänd Lodjakojas, 5Miinust x Merlyn Uusküla Kaarsillal, Svjata Vatra korp! Ugalas, Lexsoul Dancemachine EÜSis ja ansambel Bläh Raimlas. Sinna vahele natuke head sööki ja veini Pazzos, Pompeis, Veinis ja Vines ning magusaid unenägusid Dorpati jõevaatega toas. 1. mai hommik oli särav ja päikeseline, uitasin koeraga jõe ääres ja Turusillal, kuhu ma polnudki varem sattunud, aga kust sain kohe märgiloo - silla keskele oli kirjutatud "Musi, armastan Sind" ja sinna peale väikselt valgega "kohuke" ka (teatavasti kutsutakse niimoodi hingelt blonde brünette). :)

Seejärel olin kaks nädalat Võrus, tegin kaminasse tuld, käisin Kubija spaa saunades soojas, ulpisin basseinis ja (mulli)vannides ning nautisin pikkadel jalutuskäikudel õiteilu. Mai esimesel nädalavahetusel kuulasin viis päeva põnevaid veebiloenguid tantrast ja armastusest, oli inspireeriv ja pakkus mõtlemisainet. Euroopa päeva raames toimus Võru keskväljakul Uma Mekk kevadlaat ja Ott Lepland esines, see kõik oleks jällegi palju meeldivam olnud, kui poleks ikka nii külm olnud. Pärast käisin üle pika aja pubis, aga kui kõige meeldejäävam asi sealt, mida järgmisel hommikul meenutada, on see, et oh, nii tore oli sõbrannaga doominot mängida, siis see ütleb. nii üht kui teist Võru ööelu kohta neil päevil. :) Pur Muddile hiljem Club Tartusse jõudsime siiski ka.

Mai keskel pidin Eduard Vilde 160 reisikirjade konkursi autasustamise tõttu ootamatult plaanitust varem Tallinna sõitma, tseremoonia oli ilus ning seejärel oli Tallinn mu vastu eriti armas. Kõigepealt Tallinn Design House'i 8. sünnipäevapidu, kus lisaks moele esines Uku Suviste, seejärel Veino veel valmimisjärgus uue asukohaga tutvumine. Šampanjat voolas ojadena ja elu läks järjest ilusamaks. Järgmisel õhtul jäime imekaunisse Sazeraci toppama, aga jõudsime siiski lõpuks Vabaduse väljakule absoluutselt fantasilise vokaaliga Morcheebat kuulama. Ilm oli jälle selline, et taandusime mingi hetk Moodi teed & kakaod jooma, aga meil ei lastud kaua korralikud olla, peagi hakkas lauda saabuma pokaale mullidega ja põnevaid inimesi. Laupäev jätkus päevikupidajate töötoa, Krulli pargi avakontserdiga Rita Ray & Robert Linnaga, Kalamaja päevade muu mõnusa melu ja Eurovisiooni vaatamisega. Pühapäevast nautisin täiega rahulikumat rütmi, enda ja kodu eest hoolitsemist, kvaliteetaega pereliikmetega ja lugemist.

Fotografiskas käisin oma kauaaegse lemmiku näitusel "Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade", must-valges fotograafias ikka on mu jaoks See Miski. Reedeõhtusel klassikokkutulekul Hobujaama St. Patrickus kavatsesin algul vaid korraks näo ära näidata, aga üle ootuste ülitore oli, pärast jõudsime viimaste vapratega veel Stalkerisse tekiilat jooma, pidu peaaegu hommikuni. 

Südantsoojendavaid brunche ja õhtusööke jätkus Tallinna nädalasse ka, Kringel, Literaat, Noa, Nop olid kõik head, kaaslastest rääkimata. Maikuu kolumni Postimehele inspireerisid paljuski hiljuti loetud Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast" ja Urmas Vadi "Kuu teine pool". Jonas Jonassoni "Algot, Anna-Stina ja õnnistatud samakas" oli lustakas ja Nina George'i "Väike Prantsuse restoran" puudutas ootamatult palju. Nüüd olen tagasi Võrus, neljapäeval õnnestus pärast kooliõpilastele esinemist siiski ühel terrassil lõunatada, kus kuuldud lause "kuu aega hooaega läinud" (kui märkisin, et mis ilm - kõigepealt külm ja siis muudkui vihm!), pani mind mõtlema, et tõesti - tavaliselt olen ju Võrus maikuus juba ujunud ja "pruuniks 2. juuniks" on ka lihtsasti tehtav olnud. Õnneks tuli selle peale reedel lõuna ajal päike välja, nii et sain terrassil päikest võtta, ja õhtusel üliägedal salongipeol (kalli sõbra sünnipäeva, uue kodu, muude saavutuste ja elu tähistamiseks) sulpsasin nende kohalikku järve (Võru külje all) ujuma ka.

Kui muutud ise paremaks...

 "Kui muutud ise paremaks, muutub paremaks ka kõik Su ümber." See lause on mind täna hommikust peale kummitanud, sest saabusin eile õhtul Võrru ja hommikul avastasin, et lisaks kõrvalmajale, mis läbib uuendusprotsessi, paigaldati just tellinguid ka järgmisena lähimale vastasmajale. Ma mäletan, et juba kunagi Tallinnas oli nii, et kui ma kuskile uude kohta kolisin, siis tingimata alustati seal kohe kortermaja rõdude uuendamist, fassaadivärskendust, tänava asfalteerimist vms teeremonti maja ees. :)

Huvitav, et esimestest Võru aastatest mulle midagi sellist ei meenu (lugesin just kokku, et jõudsin siin elada kokku viies üürikodus enne oma Kaneelimajas & paradiisiaias maandumist), aga lisaks sellele, et see maja sai tänu mulle täiesti uue välimuse ja ka suure osa sisemusest, kaevati eelmisel sügisel maja ees tänav üles (aga siis ma olin õnneks nii palju järjest erinevatel reisidel, et see eriti ei seganud)... ja nüüd siis uuenevad kõrvalmajad. Tore. :)

Eile õhtul mõtlesin küll, kuhu ma tulin - kui tavaliselt on Tallinnas jahedam ja Võrus soojem, siis eile oli Tallinnas suvi, 19 kraadi sooja ja päike, Võrus aga 14 ja vihm. Tegin siis kaminasse tuld, hilisõhtul istusin natuke veel ikkagi terrassil ja nentisin, et eelmisel sügisel lisandunud varikatusel on selgelt plusse, saab vihmaga ka õues istuda.

Tänaseks oli õnneks Võrru ka suvi jõudnud, nii et nautisime terrassil arbuusi ja päikest, hiljem korrastasin aeda - üritasin aru saada, kas aastataguse karmi talvega otsad andnud Kanada & tavalistest roosidest mõnel on veel elulootust, paar tükki neist eelmisel suvel ikka hingitsesid. Loobusin paarist peenrakastist, kuna sain aru, et ei viitsi potipõllundusega siiski nii palju tegeleda. Küll aga tekkis isu minna ja terrassile ohjeldamatult suvelilli juurde osta. Seni hoolitsevad õiteilu eest sirelid ja pelargoonid. Märtsikellukesed, tulbid, forsüütiad, kreegivõsa, õunapuu ja toomingas on õitsenud, õnneks, sest see vanarahvatarkus, et kui toomingas õitseb, läheb külmaks, pidas ka seekord mai alguses täitsa paika. Natuke mõtlen siin veel terrassi ja aia üle, kas tahan midagi lisada või ümber tõsta, aga loomeprotsess käib ja tundub, et suvi võtab juba täitsa ilmet, rõõm.

Koerad & südamed

 Ma olen mõelnud, et koerad on natuke nagu me kehast väljaspool ringi lippavad südamed. Märgikuninganna nagu ma olen. Ja see, kuidas me kohtleme oma loomi, näitab ehk ka seda, kuidas me kohtleme oma südant... ja südamesoove?

Mul on oma mopsikesega kalduvus olla overprotective mother (taevale tänu, et mul lapsi pole!), aga nagu üks "sõbranna" kunagi poolpiprase naeratusega mainima kippus, on mu koeral parem elu kui nii mõnelgi inimesel (tõepoolest, sisuliselt ma olen koeraga kaheksa aastat kodus olnud, samas kui teised on lapsega kolm... aga olgu, ma olen kolm raamatut ka nende aastatega kirjutanud ja avaldanud, lisaks kolm tõlget, ühe kodu seest & maja väljast renoveerinud). Ning jah, ma suhtun ka oma südamesse üsna sarnaselt - 2016. aastal südame järgi elule pühendumisest alates on lennanud valdavalt väga kergekäeliselt üle parda kõik, mis ei resoneeru. Kes ka, aga vähem kergekäeliselt - ja tagantjärele vaadates oli nii mõnegi inimese puhul liiga kaua igasugustele nõmedustele läbi sõrmede vaatamine muidugi viga.

Koerad ja südamed on ses mõttes ka sarnased, et neile on õnneks üsna vähe vaja. Õdusat pesa, natuke hõrgutisi, looduses ringi uidata, puhke- ja mänguaega ning kedagi, kes kallistab ja pai teeb.

Ma ei hakka kuskilt meediast loetud õuduslugudest rääkimagi, aga paraku meenub ka mu tutvusringkonnast inimene, kes kunagi oma koera pikkadeks tööpäevadeks üksi pimedasse sauna-vannituppa kinni pani - pole ime, et vaene loom vaid värises ja võbeles. Tagantjärele on mul kahju, et mul polnud tol ajal piisavalt teadlikkust, et talle midagi öelda või loomakaitse kutsuda, aga ega nad vist Eestis paraku sellise käitumise peale midagi ette ei võtakski (lugesin selle peale kohe huvi pärast natuke loomakaitseseadust - alust oleks olnud küll). Ja ma saan aru, et ilmselt ta kohtles oma südant samamoodi - öeldakse, et selle tunneb ära, kellel on süda lukus, nad on südametud, külmad, puised, jäised.

Ma olen kursis teooriaga, et puur võib koera jaoks olla pesa ja turvapaik, hüperaktiivsete mööblihävitajate puhul võib see olla kodus vältimatu abivahend, transpordikastid võivad samuti vajalikud olla… aga ma ei suudaks ikkagi tungiva vajaduseta ei oma koera - ega südant - puuri panna. 

Enamik mu sooja südamega armsaid sõpru kohtlevad õnneks oma loomi siiski üsna samamoodi kui mina ehk siis nagu pereliikmeid - armastavad ja nunnutavad, pakuvad neile pehmeid patju ja parimaid palasid, ühist kvaliteetaega ja palju hellust. Ega need tarkuseterad, et see näitab inimese kohta palju, kuidas ta loomi kohtleb, nagu seegi, kuidas loom ühe või teise inimese peale reageerib, pole ka asjata sündinud ja ajahambale vastu pidanud.

Armas aprill

 Aprill oli juba päris sulnis, alates esimesest päevast, mil mul oli Tartusse asja, nii et nautisin siis ühtlasi hommikukohvi ja hõrgutisi TOKOs ning hiliseks lõunasöögiks Creppi rohkete mälestustega seotud kanamaksasalatit klaasi veiniga. Imeilus kevadpäev soosis ka jalutuskäike Emajõe ääres ja kaunites parkides.

Aprilli head muusikaelamused algasid Tallinn Music Weekiga kuu esimesel reedel ja laupäeval, miskipärast jõudsime Terminal Recordsi, Fonoteegi ja Kivi Paber Kääride vahepeal ka Manna La Roosasse. :) Laupäevased bändid Kivi Paber Käärides Roots Sessionil, mis lubas countryt, folki, jazzi, rocki jm, olid lemmikud.

Järgmisel reedel möllas Club Tartus Hunt ja neljapäeval enne munadepühi Terminaator, mõlemal õhtul oli klubi rahvast täis ja super pidu, kõik laulsid kaasa, tantsimine oli kohati küll rohke füüsilise läheduse tõttu raskendatud. :)

Pühadeks saabus Võrru imeline 25kraadine suveilm, nii et tõeliselt mõnus oli oma lehvivates värvilistes suvekleitides ühelt gurmee-elamuselt ja kontserdilt teisele kulgeda. Neljapäeval nautisin Nammi meritindi erimenüüd, reedel Suure Muna pashakooki, heas seltskonnas esimest päeva avatud Playa Võrus jäätist & roosat veini, hiljem Eva Sushi samuti väga operatiivselt suvevormi saanud terrassi ja Ismo Haavisto esinemist Võru Bluusiklubis, laupäeva õhtul tünnisauna & grilli sõprade juures ning pühapäeval traditsioonilist brunchi Paulines.

Sattusin ka Osula kooli kokkutulekule (kena, arvestades seda, et mu Tallinna keskkooli enam ei eksisteeri) ja kalale (lõpuks ometi leidus üks mees, kes mu kaasa võttis!). Võrumaa loovettevõtjate võrgustiku esimene kohtumine Suures Munas oli inspireeriv, väga hästi korraldatud päev! Pärast seda Tallinna kolm korda madalamate temperatuuride keskele saabuda oli päris karge elamus, meeldivad koosviibimised ja filmielamused õnneks leevendasid. Artises näidati 35 mm lindilt filmi “Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad”, mida nägin esimest korda 2003. aastal PÖFFil ja pean mind tugevalt mõjutanud filmiks, kirjutasin sellest ka Võrru kolides. Oli hõrk kogemus seda uuesti suurelt ekraanilt vaadata ja vist teistelegi - kogu saalitäis inimesi istus vaikselt tiitrite lõpuni. Samas, ma ei mäletanud, et seal oli nii palju seksi ja vägivalda, mul oli meeles, et see oli väga zen film… ja tegelikult muidugi oligi, ikka. Ühe väikese sõbrakesega vaatasin ka “Paddingtoni seiklusi džunglis”, oli nunnu. 

Postimehe kolumnis kirjutasin sellest, kuidas teha hirmust ja surmast toetavad sõbrad. Natuke ilusaid uitamisi Kadriorus, vanalinnas, Stroomi rannas ja Kopli liinidel (mulle endalegi ootamatult, aga vau, milline elukeskkond ja rannapromenaad sinna on ehitatud!), natuke ulpimist NHF spaas ja läinud see aprill ongi. Aasta parimat aega alga!

Mitmenäoline märts

Veebruari lõpus sattusin (nüüdsel ajal väga episoodiliselt avatud) Kodase restosse Lavassaare Trio kontsert-õhtusöögile. Mul sai juba hulk aega tagasi totaalselt kõrini igasugustest 5-7-9käigulistest õhtusöökidest, ma ei jaksa nii palju süüa, nii et olin ülirõõmus, kui nägin, et seal on kavas vaid kolm hõrku käiku, kontsert osutus ka väga meeleolukaks. Ja Kodas tähendab kotkast, ilus märk. 

Järgmise õhtu Hedonism Après Ski Kütiorus oli õues efektsem kui toas (see laseretendus lumistel nõlvadel ja šampanjabaari deko!), aga head muusikat ja tuliselt kirglikke hetki sai lõpuks nii toas kui ka õues. :) Tegelikult oli mu nikastatud jalake siis veel üsna õrn, aga huvitaval kombel saime samuti rivist väljas sõbrannaga igal nädalavahetusel reede ja vahel ka laupäeva õhtuks terve(ma)ks, et laua peal tantsida ja muid trikke teha. :)

Kandles avanes kuu algul kolm uut näitust, Eva Jeršovi maalinäitus “Naiselik jõud: Näod läbi uue prisma”, Viido Polikarpuse maalinäitus “Enda kunsti selgitus” ja Ave Kruusmaa graafikanäitus “Hoitud hetked” (viimase käekiri meenutas mulle pisut Kadi Kurema töid), lisaks Vana-Võromaa kultuurikojas märtsi lõpus Johannes Luige skulptuurinäitus "Mõeldes jõgedes". 

Vastlapäev kuklitega tähistatud, tuli naistepäev (punaste rooside, šampanja ja šokolaadiga, kaunis), reede õhtul esines sel puhul pubis Taavi Peterson ja Club Tartus üle hulga aja ka üks päris staar, rõõm oli Laura laule nautida. Emakeelepäev ja kalendrikevade algus pakkusid veel põhjuseid rõõmustada ja tähistada. Naistepäeval sai juba terrassil päikese käes kohvitada ja oma aia märtsikellukesi imetleda ka.

Armsa sõbra juubelipidu-raamatuesitlus imeilusas Tartu Linnamuuseumis Gerli Padari ja andekate näitlejatega kujunes tõeliselt südantsoojendavaks ja hingekosutavaks õhtuks, hiljem jõudsime veel Veini ja Vinesse ning Maasikasse ka.

Pärast kolme mõnusat nädalat Võrus oli tore Tallinna nädalavahetusel Tallinn Fashion Weekil Liina Steini kaunist moeetendust imetleda ja sõpru näha, järgmise õhtu Ekstaatilise Tantsu pidu pakkus seda, mida nimi lubas.

Mu suureks kurvastuseks jäi märtsikuusse ka mu senise elu üks suurimaid kaotusi. Kui vanad inimesed surevad, siis on ka kurb, aga see on ikkagi paraku elu loomulik käik, see aga... P, mulle ei jõua ikka veel päriselt kohale, et Sind enam ei ole, ilusast ärasaatmisest hoolimata... Aga rõõmu jäävad tegema mälestused me 35+ ühisest aastast (ebareaalne number, me pole ju nii vanadki…).

Filmid ja raamatud aitavad sedasorti asjadelt mõtted kas või korraks mujale saada, kirjutasin meelerahu pidepunktidest ka oma märtsi kolumnis ja rääkisin raamatutest imetoredal esinemisel Lasva raamatukogus. Kinos vaatasin parima filmi Oscari võitnud "Anorat", Eva Kübara "Minu kallimaid", Angelina Joliega "Mariat" Callase elust ja "Oopust" John Malkovichiga. Lugemislaual on sedapuhku peamiselt sõprade teosed. Spaadest ulpisin naudinguga Kubija loodusspaas ja Hiltoni Eforeas, aga märtsi lõpu saunad & tiik, šampanja, suitsukala, kaminatuli ja musitseerimine Haanjas sõbra juures olid kõige ägedamad, jälle üks laupäevaõhtu, mis tegi nii hingele kui ka kehale pai.

Vastuoluline veebruar

"Fkn February" on repliik, mis on mul suure osa sellest - õnneks lühikesest - kuust peas kumisenud. Positiivselt mõelda on oluline, kogenud hedonistina tean seda ju juba 2000ndatest, aga veebruaris 2025 on see küll korralik väljakutse olnud. Ma olen muidugi väga tänulik, et 1. veebruaril meiega Tartu lähedal juhtunud autoõnnetuses osalenud kahes autos olnud viis inimest kõik sealt omal jalal minema läksid, ning tore, et sõbranna (kelle Audi tagaistmel olin, kui üks Honda meile kõrvalteelt peateele ette keeras) sai uue parema auto. Kangekaelsus ja sinikad jõudsid aga vaevalt ära paraneda, kui sain kõrvapõletikuga kõigepealt Võru EMOs ja siis Tallinnas perearsti juures käia (+hambaarst ka tänu autoõnnetusele)... ning vabariigi aastapäeva õhtul väänasin veel jala ka välja. Oleks vist ikka pidanud jaanuari lõpus kuuks ajaks kuskile sooja putkama, ehk oleks see kõik olemata olnud?! Samas nende sündmuste plusspoolele läheb nii meditsiinitöötajate kui ka kallite lähedaste abivalmidus ja soojus, esimestest tahtsin kirjutada ka oma veebruarikuises Postimehe kolumnis.

Palju head mahtus siia kuusse siiski ka. Jaanuari lõppu jäi üks mõnus päev Kubija spaas, Eesti kirjanduse päev ja raamatuaasta algus ning uue Võru piljardiklubi avapidu. Veebruari alguses avanesid Vana-Võromaa kultuurikojas kaks näitust korraga, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogide kaunis "Ajajõgi" ja Ago Ruusi fotonäitus "Kutse", edasi läks rajuks šampanja & handsaga peoks, Kurrunurruvutibaar & Club Tartu lõpuks, tantsud ja jutud. :)

Sünnipäevalilli ja kingitusi tilkus veel veebruari esimese nädala lõpuni, nii südantsoojendav, pluss hakkas tekkima see mu lemmikolukord, et šampanjat on nii palju, et ei mahu enam hästi külmikusse ära... ning seejärel tulid juba sõbrapäevalilled & kingid, rõõm. Põlvasse viidi Rita Ray sõbrapäevakontserdile, mis oli suures saalis ja ületas väga positiivselt kõik ootused, lavakujundus, muusika, kleidid ja kõik muu oli imeline! Romantiline sõbrapäeva lõuna Suures Munas meeldis mulle ka väga. 

Samal nädalavahetusel oli Festaris üks äge pidu nimega Vägi, kus esinesid Mandoterror, Redneck Rampage koos Aapo Ilvesega, Wasteland-6 ja Artifer, nii muusika kui ka valgusmängud olid efektsed ning eelpidu armsa naistenelikuga mu juures samuti väga lõbus.

Veebruari teine pool Tallinnas tõi südantsoojendavaid perekondlikke hetki ja lustaka nädalavahetuse, seikluste ja uskumatult rohkete uute tutvustega jätkuvalt kaunis Manna La Roosas, erapeol ühes teele jäänud baaris ning Kuku klubis Mai Skizo ja Kurjami kontserdil.

Filmielamustest jõudsin vaatama paljukiidetud Läti animafilmi "Flow" ja kodumaist "Jan Uuspõld läheb koju", raamatuelamusi lisandub ka päris heas tempos: pooleli on Blandine Le Callet' "Pulmatort", Al Pacino "Sonny Boy" venis algul, aga lõpuks pigem meeldis, Pedro Almodóvari "Viimast unenägu" nautisin ja Katrin Pautsi "Valge aiaga maja" läks ühe õhtupoolikuga, äratundmishetki seal 1990ndate ja väikelinnatüdrukute lugudes jätkus (mainin igaks juhuks, et mina olen siiski sünnipäraselt suurlinnatüdruk). :)

Armastusest

Üks mu läbi aegade lemmiktsitaate armastuse kohta on pärit Gunnar Aarmalt, kes leidis, et armastus on see, kui teise inimese lähedal on hea olla, tema energiaväljas. Teine toredate mõtteterade autor on Osho, kelle meditatsiooniraamat, mida aasta lõpus lugesin, meenutas, kuidas me kõik vajame armastust ja vabadust.

Mindfulnessist ja olevikuhetkes elamisest räägitakse palju, Eckhart Tolle ja Oprah ka hiljuti. See on päris oluline küsimus, kas mul lähevad selle inimese peale täna, siin ja praegu silmad särama. Kas ma tahan talle käed ümber kaela panna? Kas mul on rõõm ja soe tunne teda näha, sõltumata sellest, kas mul on hea või mitte nii hea päev?! Üks asi, millest ma möödunud aastal aru sain: ma olin nii mõnegi inimese pannud - sageli eriliste teenete ja kunagiste südantsoojendavate hetkede eest - mõttes kasti sildiga "minu inimesed" ja siis sattusin segadusse, kui minevikumälestused olid küll head, aga olevik enam üldse mitte.

Mind on looduslapsena kummitanud ka mõte, et kallima puhul on päikesetõusud ja -loojangud need võtmehetked, mida tahaks koos veeta. Päeval on enamikul inimestel oma töö ja toimetused, öösel on muidugi ka armas voodit jagada ja kaisus magada, aga eriline võlu on just nendel tundidel, kui päevast saab öö ja ööst päev. Ühistel hommikukohvidel ja õhtusöökidel, looduses uitamistel ja šampanjastel piduõhtutel ning neid saatvatel vestlustel ja puudutustel. Nojah, kirjanikuna ongi mu esimene armastuse keel loomulikult sõnad, aga ühistesse söömistesse mahub ka kvaliteetaeg, füüsilised puudutused, teened ja mõnikord kingitusedki (või mis need ülejäänud neli armastuse keelt olidki).

Muide, seoses sellega, et pool aastat tagasi - juuli lõpus - läksid minu ja eksabikaasa teed lõplikult lahku, on mul tunne, et mu Võru ellu oleks teretulnud üks autojuht-turvamees-kohvitooja, eelistatavalt pikk, heas füüsilises vormis ja maasturiga - ei pea kastikas olema, aga võib, peaks vist lisama, vaadates kui palju neid Võrus ringi vurab. :) Mõtlen veel, kas vajaksin ka esindusmeest - sõltub, kas linnapea kutsub mind vabariigi aastapäeva vastuvõtule, maavanem küll kutsus ja eelmise linnapea ajal käisin ka alati. :) Sobivusel võimalik muidugi ka suurem vastutus, rohkem ülesandeid, laiem geograafiline haare, pikk koostöö jne.

Tänases ägedas naisteringis tuli ka juhtumisi jutuks, et sobivust kellegagi aitab hästi hinnata koos reisile või kas või kanuumatkale minek. Sportmängud muide ka - mul oli kunagi üks austaja, kellega koos rannatennist mängides tundsin, et minu naisenergia ja tema meesenergia olid ideaalses tasakaalus - mina naudisklesin seal oma ilusas kleidis, vahepeal tegin ka mõned hästi sihitud löögid, tema jooksis ja rahmeldas, nagu talle meeldiski... ja me muudkui võitsime. Samas kui ühe teisega sain jahmatusega aru, et võitsime tänu mulle - minu energia ja mänguoskused kandsid nii hästi, et ta ei suutnud seda ära rikkuda, ehkki mingid punktid tema tõttu ikka kaotasime ja see, kuidas ta vastaspaariga ühe piiripealse palli pärast agressiivselt jauras, oli ka piinlik.

Ühesõnaga, hakkasin täitsa aru saama, miks ka äripartneritega minnakse nt golfi mängima - nii näedki, kuidas inimene erinevates olukordades käitub. Rohkem neid esimest sorti ja muidu hästi sobivaid partnereid kõigile!

Veel üks Tenerife

See oli mul Tenerifel nüüd juba nii mitmes kord, et mõtlesin, kas on üldse mõtet reisiblogi postitust kirjutada, aga tean, et mõned teist ootavad muljeid ja iga reis on isemoodi ikka, nii et letsgo. :)

Ka selle Tenerife reisi mõte tuli üsna spontaanselt (nagu eelmisegi), sest üks mu pereliige oli pikemalt seal. Vaba magamistoa, soodsate lennupiletite, tavapäraselt vaikse jaanuari alguse ja päikese-sooja-värvide igatsuse kombinatsioon osutus loomulikult vastupandamatuks. Tahtsin nii aastavahetuse kui ka sünnipäeva kindlasti Eestis olla, aga see välistas jaanuari esimeses pooles kuskile kaugemale lendamise - vabandust, armsad Kariibi mere saared ja Aasia! 

Läksin Dublini ja tulin Veneetsia kaudu. Kuna mõne aasta tagusest Dublini reisist on maailma parimad mälestused, siis nautisin seda vahepeatust täiega... ja "To Dublin!" anekdoot mängis muidugi ka jälle peas. :) Tagasiteel Veneetsias sõin hilise hommikusöögi ja tundsin rõõmu sellest, et Itaalias on isegi tagasihoidlikus lennujaamakohvikus Ferrari klassi kohvimasin ja jumalikud värske saia, prosciutto ja mozzarellaga võikud.

Aga et siis Tenerife. See nädal liigitub üheks mu kõige kiiremini möödunud reisiks... ja tänu töökale seltskonnale vist ka üheks produktiivsemaks. Me basseini- ja merevaatega korter Costa del Silencios saare lõunarannikul ning mu päikeselise rõduga magamistuba olid imeilusad ja mugavad. Aega jätkus siiski ka pikkadeks mõnusateks hommikusöökideks Sweet Franki kohvikus (head suured kohvid, avokaadovõikud pošeeritud munaga, eeskujulik smuutivalik ja šokolaadikastmega pannkoogid, kõik oli olemas), niisama ringi lonkimiseks (toredaim leid oli vanameestega purskkaev!), lugemiseks-kirjutamiseks, päevitamiseks-ujumiseks, õhtusteks avastusretkedeks lähedal asuvasse jahisadamasse ning Los Cristianosesse päikeseloojangut vaatama ja headesse restodesse mõnusaid õhtusööke nautima.

See oli ka päris lõbus, kuidas sattusin paar päeva pärast saabumist ühe eestlase Tenerife koju Paul Neitsovi kontserdile ja esimesena jalutas mulle seal vastu hea tuttav. Kirsina koogil selgus, et tegu on tema ema majaga. :) Kontsert meeldis mulle ka, väga minu maitse järgi repertuaariga.

Jaanuarikuine Tenerife oli pisut jahedam ja vesi kargem kui novembris, aga päike soe ikka ja värvid võluvad. Päikesepatarei sai sünnipäevaks natuke rohkem täis, puhas rõõm ja tänutunne!

Soe jaanuar

Mul on kodus üks küünlahoidja, mille peale on kirjutatud "The most wonderful time of the year". Ma olen seda vaadates jõudnud arusaamiseni, et minu jaoks on Eestis aasta kõige imelisem aeg umbes mai algusest uue aasta alguseni, kaheksa kuud jutti. Jaanuar kuni aprill tähendavad mu jaoks paraku nelja kuud, mis on õues valitseva pimeduse ja külma tõttu... mitte just lemmikud. :) Kirjutasin võimalikest ellujäämistehnikatest (ja Eesti romaani 140. sünnipäevast) oma jaanuarikuises Postimehe kolumnis - minu meelest aitavad 1) reisimine; 2) töö; 3) trenn; 4) kultuur ehk siis heade raamatute lugemine, aga filmid-muusika-kunst muidugi samuti. Muide, mulle südamelähedastest lauludest rääkisin Kuku raadio jaanuari viimase pühapäeva "Paaris/Mängu" saates, järelkuulata saab ka.

Samas oli mul kogu eelnevast nurinast hoolimata imetore jaanuar. :) Ikkagi perekondlik sünnipäevakuu, lisaks veel üks spontaanne Tenerife reis... sinna juurde minu kohta enneolematult eeskujulik trennirutiin (mida toetab kindlasti see, et ma olen lõpuks leidnud kaks tantsutrenni, mis mulle tõeliselt meeldivad ja sobivad) ning üsna head tulemused järgmise raamatu käsikirjaga tegelemisel. Veebruar-märts-aprill on Lõuna-Euroopas täieõiguslikud kevadkuud, aga siingi on juba jaanuari lõpus märgata, et päevad on pikemad ja valgemad, linnud laulavad ja Võru hetkel päris rohelised vaated sobivad mulle ka hästi. Aga jah, suures plaanis olen ma ikkagi suve- ja sügisetüdruk. Metafüüsilistesse paralleelidesse kaldudes: ega ma seda inimelu varakevadet ehk siis teismeliseiga ka ülemäära ei armastanud ega nautinud.

Jaanuari kultuurielamused... kinos vaatasin "Babygirli" ja "Aurorat", mõlemat julgen soovitada, armastus on ilus isegi siis, kui sellega kaasnevad võimumängud ja omamisküsimused. :) Lugenud olen peamiselt Julie Caplini "Romantic Escapes" sarja, kunsti- ja muusikaelamused on ka peaaegu kõik üle interneti tulnud, aga Tenerifel sattusin ühe eestlase koju Paul Neitsovi kontserdile ning jaanuari viimasel laupäeval esinesin ise koos andekate muusikutega Võru Bluusiklubi uue sündmustesarja Helilood esimesel salongiõhtul. Mees kitarriga on ikka väga meeldiv nähtus, mees saksofoniga sinna juurde teeb kõik veel paremaks, lõõts- ja suupillidest, trummidest ning muudest instrumentidest rääkimata. Nautisin nii Alari Jansoni tekste ja laule koos Erik Reinholdi, Üllar Kallau ja Ermo Talvikuga kui ka Kauksi Ülle & Evar Riitsaare Baaba ja Ka etteastet.

Ma olen piiritult tänulik, et mul oli imeline aastavahetus ja südantsoojendav sünnipäev. Aastavahetuse veetsin Võrus, kus aasta viimasel päeval olid kõik söögikohad kinni, nii et tegin enda kodus väikese peo šampanja ja kalamarjaampsudega. Mingi hetk tundus, et tuleb nii palju rahvast, et ei mahu tuppa ära, 31.12 päeval paistis korraks, et oleme õhtul sõbrannaga kahekesi, aga lõpptulemus osutus ideaalseks - kümmekond meeldivat külalist, kellest pooltega jalutasime keskööl keskväljakule ilutulestikku vaatama, siis põikasime küünlasäras Katariina kirikust läbi, nentisime, et Öös on tühjus, ja siirdusime Club Tartusse šampanjat jooma. Pärast läksime edasi Festarisse tantsima, kus oli põhipidu ja kõige rohkem rahvast.

Esmaspäevasele päevale sattunud sünnipäeva veetsin Tallinnas ega kavatsenud algul suurt midagi teha, aga rõõmustava üllatusena oli üks mu armas väikelinnasõbranna pealinnas, läksime 12 paiku Meistrite Hoovi Pierre'i kohvile ja martsipaniglasuuriga kaneelisaiu sööma, sealt edasi Navitrolla galeriisse ja siis maandusime spontaanselt Tchaikovskys, et klaasike šampanjat juua. Õhtust sõin heas seltskonnas Shang Shis, 13. sajandisse ulatuva ajalooga Pekingi part oli eriline elamus ning 2012. aasta Laurent-Perrier' Alexandra Rosé Millésimé, küünlaga šokolaadikook ja paar ilusat-maitsvat kokteili selle õhtu kroon.

Suured tänud kõigile, kes lilli, kingitusi ja šampanjat tõid, kallistasid, helistasid, kirjutasid ja mind meeles pidasid! Säravaid uusi ringe meile kõigile!

Detsember & 2024

 Detsember läks armsas tuttavas jõulurõõmude rütmis, avastasin endasuguste kohta uue sõna ka - jõuluhoolik. :) Kaunistasin naudinguga oma kahte kodu, kokkasin jõulutoite ja küpsetasin piparkooke. Tallinna, Tartu ja Võru jõuluilu nautimisega olin igatahes väga hästi graafikus. Tallinna jõuluturult jalutasin juba novembri lõpus mitu korda läbi, mis oli hea, sest 1. detsembril ehk esimesel advendil oli kuuse ümber rahvast sama palju nagu mõnel suvisel festivalil. Nautisime siis hoopis hilist lõunasööki Pegasuses ja vaatasime Shishi kuuske ja ükssarvikunäitust Nigulistes. Järgmisel päeval jõudsin ka Piparkoogimaania näituse avamisele Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, teemaks sel aastal Muinasjutt.

Samal nädalal Tartu Uude Teatrisse "ÜKE ehk ühiskondlikult kahjuliku elemendi" etendusele minnes vaatasin ka Tartu raeplatsi jõuluilu üle, õhtusöök Creppis oli nauding nii kehale kui ka hingele. Nädal hiljem Karlova teatrisse etendust "Hea põhjatuule vastu" vaatama minnes kordasime, rõõm.

Võrus avati natuke unenäoline näitus "Videvikutsoonis", ilusaid klaasobjekte ja sümboleid täis. Siinse keskväljaku ja Katariina allee jõulukaunistuste vahel olen nii mõnelgi õhtul koeraga jalutanud. teise advendi brunch sõpradega Paulines Võrus, kolmanda advendi hea resto vääriline kodune õhtusöök perega ja neljanda advendi brunch pereliikmetega Tallinnas olid ka kõik südantsoojendavad. 

Detsembri parimad peod olid ülikoolikaaslastega TIKS Rävala 8 kontorihoones - selle maja ja efektse saali viimane pidu, viimasest oli kohe kahju - ning esimese jõulupüha möll sõpradega Võrus, kõigepealt Kurrunurruvutibaaris (kus ma nägin enda ümber oma seltskonnale lisaks peamiselt sõprade täiskasvanud lapsi), ja siis Club Tartus Nancy järgi tantsides. Koju jõudsin väga rahulolevana kell pool viis hommikul. :)

Kinos vaatasin rohkesti nii silmailu kui ka mõtlemisainet pakkunud "Parthenopet" ja "Kõrvaltuba", Star FMist kuulasin ohjeldamatult jõulumuusikat. Kõige imelisem restoelamus tuli Radiost, Telegraaf spaasse jõudsin ka lõpuks, paar päeva enne jõule mõjus see nagu rahu- ja vaikuseoaas keset kiirustavat Tallinna. 

Päikeselised ja rohelised pühad veetsin oma perega Tallinna lähistel. Jõuluõhtu isapoolsete esivanemate maakodus oli kaunis kui sisustusajakirjast, hõrk, armas ja lõbus. Jõululaupäeva jumalateenistus Harju-Risti kirikus kaunis ja küünlasäras surnuaed maagiline. Arvasin, et olen liiga ulakas olnud, aga sain ikkagi ootamatult palju toredaid kingitusi ka ja olen tänulik. Meeldivaid külalisi ja külaskäike jagus ka nii jõulude eelsesse kui ka järgsesse aega.

Mu kolm kõige-kõigemat 2024. aastast on mu majarenoveerimisraamatu "Kaneelimaja & paradiisiaed" ilmumine kevadel, detsembris valmis saanud ingliskeelne versioon mu lennuromaanist "Come Fly With Me" ja kõik imelised reisid (Luxembourg, Brüssel, Como järv, Milano, Albaania, Korfu, Kreeta, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Tenerife). 

Maagilist aastavahetust, kallid sõbrad!

Novembrirõõmud

 Tänu nädalasele 

Tenerife päikesereisile läks ülejäänud november ka märkamatult. Kõigepealt käisin veel oktoobri lõpus Võrus vaatamas filmi "Kafka teine armastus", mis oli lihtsalt imeilus... nagu armastus ikka. See helge filmielamus kompenseeris pisut seda, et PÖFFile sel aastal ei jõudnudki, osaliselt oli see seotud ilmselt sellega, et tahtsin muudkui Võrus olla. "Gildat" vaatasin Jupiterist ka, Hollywoodi üheks kõige sensuaalsemaks linateoseks tituleeritud filmi, soovitan.

Halloweeni pidu Sõmerpalu lossis küünlavalgel oli äge, selline kergelt baltisaksa maa-aadli tundega, hoolimata ameerikalikust teemast, pärast sõitsime veel linna inimesi vaatama ka, Pubi17sse, Öösse, Club Tartusse. Järgmisel õhtul jaksasin mingi ime läbi ka Tamula Vanakesse Itaalia rütmis kontsert-õhtusöögile minna, kus oli üle ootuste lõbus, sümpaatseid kauaaegseid tuttavaid ja uusi inimesi.

Pärast reisilt tagasi jõudmist oli üks erakordselt tore reede šampanjajoomisega minu õdusas kodus ja hiljem hea muusika nautimisega Võru Bluusiklubis - see oli natuke ebareaalne kogemus, väikeses ruumis kaheksa kirglikku meest laval jämmimas, nende vastas natuke rohkem publikut seda nautimas. Täitis igatahes mu jaoks esimest korda Võru Jazziklubist jäänud tühimiku, nii et loodan, et tuleb kordamisele.

Universum isiklikult sundis mu järgmisel õhtul välja, ehkki ma plaanisin koju raamatut lugema jääda; lugesin siis pubis klaasi punase veini kõrvale ning sattusin seiklustesse, millest sündis mu "Võru on New York" kolumn Postimehele.

Järgmisel nädalavahetusel avastasime (minu jaoks uut) Kurrunurruvuti baari, mis osutus väga meeldivaks. Kuna olime juba samas majas, järgnesid ka tantsukeerutused Club Tartus. Järgmisel õhtul põikasime läbi Väike Werrone kooli tuluõhtult, kus laulis kaunilt Eva-Lotta Vunder ja lapsed ka. Kuu viimaseks nädalavahetuseks sundisid mõned remonttööd mind Tallinna, reedesed jutud olid väga hoogsad ning laupäevaõhtune uue Manna La Roosa avapidu efektne - ja mulle meeldib see uus ruum ehk rohkemgi kui vana.

Väga õdusaid pühapäevaseid brunche mahtus novembrisse terve hulk - Suures Munas, uues Paulines, mis selles žanris on päris tubli. Võru keskväljaku äärde uude Tandoori House'i sattusin lõunale ja õhtust sööma, polnud ka viga. Häid hetki Võru raamatukogus, tantsusamme Võrus ja Tallinnas, siserännakuid ning õhtuid Tallinnas inspireerivate inimestega oli ka. Rõõm.

Spontaanne Tenerife

Novembri alguse kena hall pühapäev Võrus, pärast kahte õhtut meeldivate inimeste seltsis peetud pidusid, tulin muinasjutulossist järgmiste pidude ideid põrgatamast ja mõtlesin, et võiks Suurde Munasse sööma minna, kui tuli kõne, et kuulge, tulge meiega homme Tenerifele! (Ja see on nii tore, et Võru elu ongi jälle nagu muinasjutt - nagu alguses, kui seal seiklesid ringi kuningapojad, kentaurid, draakonid, printsessid ja konnad, kes võisid suudeldes printsideks muutuda!)

Ma olin Montenegrost tulles tegelikult hullult õnnelik, et nii, nüüd ma olen aasta lõpuni Eestis, naudin oma kodusid, pehmet sügistalve, seltsielu ja jõuluootust… aga noh, on pakkumisi, mis tekitavad tunde, et… kui magus saab elu olla?! Ja sellistele ei ütle ju ei. Ja nii me siis lükkasime oma graafikud lagedaks ja lendasime teisipäeval minema… kusjuures meie lahked kutsujad jäid sellest lennust maha, elu on seiklus! :)

Ma mäletasin, et mulle meeldivad otselennud, aga mul polnud meeles, et Londoni Stanstedi lennujaam on selline šoppamisparadiis. Ja meil oli seal seitse tundi ümberistumiseks… :) Stanstedi-Tenerife lennul tegime ühed mullid ega muretsenud ülemäära transpordi- ega majutusküsimuste pärast. Olles Tenerifel seigelnud 2017. Hoppetiga ja 2020. aastal lisaks La Gomeral kihlatuga, polnud mul eriti kahtlusi, et saame kenasti hakkama… aga maandudes tervitasid meid lennujaamas sõbrad, kes olid vahepeal Helsingi kaudu meist kiiremini kohale teleporteerunud. :)

Järgnesid idüllilised päevad basseini ja merevaatega villas, dessantidega vahepeal hea kohvi jahile, krevette sööma, šoppama, iga päev ookeani ujuma. Neljapäeval käisime toreda salaranna eeskujuliku mullivalikuga rannabaaris, kus sain teada, et ehkki kalachurrod on väga maitsev kohalik roog, teevad frititud kalmaarid neile ikka silmad ette. Reedel võtsime põhjalikult läbi Santa Cruzi šoppamistänavad ja pärast sain Atlantises selle reisi parimaid krevette küüslaugu & tšilliga. 

Reede õhtul grillisime oma villa kenas võrkkiigega grillinurgas, laupäeva veetsime Los Cristianoses mööda poode ja kohvikuid kulgedes, vahepeal ujudes ja päevitades. Tänu ühele väga armsaks ja lõbusaks reisikaaslaseks kasvanud väikesele preilile avastasin enda jaoks uue mullinätsumaitselise jäätise, mis näeb välja, nagu sel oleks midagi tegemist ükssarvikutega. Ja me naersime, naersime, naersime! Loved every minute of it! Neid hetki ka, kui jätsin teised šoppama ja lonkisin randa päikeseloojangut vaatama… kus üks Poolast pärit mees mängis nii lummavalt kitarri, et ma sain oma harilikust kärsitusest võitu ja istusin seal, kuni päike oli merre vajunud ja kuu säras taevas.

Pühapäeval sõitsime üles Teide rahvusparki ja ma mõtisklesin tõsiselt selle üle, kas tippu jõudmiseks on ikka kogenud alpinisti tuge vaja või piisab tõstukist… :) ja sellest ka, kui huvitav on see, et kui eelmistel kordadel käisin teisi saari, Gran Canariat ja La Gomerat avastamas, siis seekord sattusin hoopis Tenerife südamesse. Ah jaa, mul vedas vist jälle kuuma kõrbetuule kaliimaga ka, liivatolmu väga polnud, aga 25-35 soojakraadi kanti küündinud temperatuurid küll.

Pärast Teidet läksime endisse banaaniistandusse rajatud üliägedasse restosse sööma, mu ahvenaline oli eeskujulik ja Kanaaride veinid ka… ja pärast seda suundusime La Montana Roja juurde nudistide randa paljalt ujuma. :) Nii vähe on vaja, et end väga elusana tunda!

Ookean muidugi leidis, et ma ei eemaldanud liigset enda küljest piisavalt ja pühkis paari üle pea käinud soolase lainega minema ka mu tumedaimad päikeseprillid ja kaks käevõru, mida olin juuste kuklasse kinnitamiseks kasutanud. Prillidest on isegi pisut kahju, suurtel tumedatel päiksekatel on oma glamuurne võlu, aga ma pole kunagi mõne ehte kaotamise üle nii õnnelik olnud kui nende käevõrude! Sest ma ostsin nad juuli lõpus, ühe hallide kivide ja hõbedase südamega, mis hiljem uurides osutus Google’i meelest tugevate kaitsekivide komboks, ning teise roosa, kuldse krooniga, aga tagantjärele vaadates… see oli päris raske ja suurte muutuste aeg. Ja see, et ookean nad nüüd minema pühkis… jah, see on läbi, nad tegid oma töö ära, las kõik uus ja parem alata!

Veel natuke päikest & basseinisulpse ning oligi nädal möödas ja ruleerisin oma AirBalticu otselennulinnuga hoovõturaja poole… vaatega La Montana Rojale. :) Muide, ma avastasin ühel hommikul kohvi juues, et mu playlistides on küll Itaalia ja Prantsuse muusikat, aga Hispaaniast ei midagi. Kiire guugeldamine pakkus, et Hispaania ühed kuulsaimad muusikud on teiste hulgas isa ja poeg Julio & Enrique Iglesias ning üks armastatumaid lugusid esimese “Me Olvide De Vivir” (“Ma unustasin elada”) - ilus laul, aga mul oli selle saatel õhku tõustes naeratus näol, sest ma tundsin, et selles ma end tõesti süüdistada ei saa. Ma olen elanud, armastanud ja kirjutanud… ja see ongi laias laastus kõik, mida ma olen eales tahtnud. (Mu esimese lennuromaani ilmumise 11. aastapäev oli ka selle reisi ajal, palju õnne meile kõigile!) Ah jaa, raamatutest rääkides, müstilisel kombel vedeles Triin Raave "Tenerifel tegelikult" juba nädala enne selle reisi ootamatut materialiseerumist mul Võrus voodi kõrval, reisil ma selle avamiseni ei jõudnud, aga tagasiteel lennukis lugesin lõpuni.

Ja nii ma siis hõljusin eufoorilisena läbi Euroopa taeva, üleni armastust täis… kuskil Malaga kohal tõmbasin järjekordsele värvilisele kleidile truust reisikaaslasest Zack Marquesi pusa peale, sest jahedaks läks, ja tundsin, et bring it on, Eesti november, ma armastan Sind ikkagi ka, hallidel varjunditel on ka oma ilu. Jõuluootust nagunii.

Säravkuldne oktoober

Oktoobri esimene Võru pidu algas nagu halb Prantsuse film (või Iiri... kus kurjast eksalkohoolikust lihttööline ründab üsna arusaamatutel põhjustel õrna loomeinimest - hm, ei kõla ju nagu hea stsenaarium?!), aga edasi läks õnneks lustakamaks, järgmised plot twistid olid juba palju elevusttekitavamad. Ootamatuid arenguid pakkus see õhtu igatahes hulgem, nii et pärast seda ei saa vähemalt enam nuriseda, et Võrus igav oleks.

Tegelikult eelnes sellele oktoobri esimene Tallinna pidu - väga tore õhtusöök ühel kolmapäeval koos kuue põneva ja sümpaatse inimesega Controventos ja lõbus jätkupidu pealinna parimas karaokebaaris Retroteek.

Pärast Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina reisi jõudsin Tallinnas veel Kompusse/Vatikani Ennu Rattale tantsusamme koguma, dj-d Mart Juur ja Tom Lilienthal in da house garanteerisid hea muusika. Sellele järgnenud reedel avati Võrus Vana-Võromaa Kultuurikojas Tanel Veenre, Mare Kelpmani ja Raili Keivi disaininäitus "Tuba kolme uksega", hiljem tegime Kolmes kerge hõrgu ampsu... ning hoidsime end laupäevaks, mis algas meeldivas seltskonnas juubeli väisamisega Piusal ja lõppes pärast vahepeatust Pubi17s varajastel hommikutundidel hoogsa retropeoga Club Tartus koos hulga kooli kokkutulekult tulnud inimestega.

Tallinn Fashion Weeki raames jõudsin seekord teisipäeval Ketlin Bachmanni ja Riina Põldroosi imekauni "Odi et Amo" näituse avamisele Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning reedel Liina Steini moeetendusele Kultuurikatlas (ja armsate Pärnu moegurude seltskonnaga afterpartyle Morenas, aadressil Kopli 25, minu jaoks on see vist küll alatiseks "kunagine Kamahouse").

Sama nädal pakkus ka väga ilusaid muusikaelamusi - teisipäeval Alexela kontserdimajas Apocalyptica (soojendas The Raven Age), keda ma kuulsin esimest korda 1990ndatel, kolmapäeval Inese kontsert-õhtusöök Chicago 1933s. See viimane mõjus koos intelligentse kaaslase ja 2013. aasta Dom Perignoniga nii, et ma olin ilma viinata purjus ja muude abivahenditeta pilve(de)s. :) Puhas õndsus ja seitsmes taevas.

"The Mystery of Banksy / A Genius Mind" näituse vaatasin ka napilt enne sulgemist Telliskivis ära. Teemad tegid natuke kurvaks, nagu tabav ühiskonnakriitika ehk peakski, samas Banksy julgus ja andekus vaimustas ja rõõmustas. Oktoobri lõpus Võru Kandles avatud kolm näitust olid värvilisemad ja helgemad: Asteria neoonvärviline maalinäitus "Hispaania värvid" ja Toomas Kaskmanni "Ajaaken" - tema maalid ja käekiri meeldisid mulle juba siis, kui nendega kunagi Katariina kohvikus esmakordselt kohtusin, lisaks Danel Rinaldo fotoseeria "Theia", mahekuldsetes toonides kaunis kunst... nagu kogu see oktoobrikuu, millest suurema osa ma olengi hõljunud kuskil kaunites kuldsetes sfäärides. Lisaks lonkinud Tallinna ja Võru sahisevaid lehti täis parkides, Luhasoo rabas ning Kubija spaa veesilmi ja vaateid nautima jõudsin ka.

Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina

 Montenegro oli minus kõhklevat kiusatust tekitanud juba mitu aastat, kohale jõudsin sinna teisel katsel - esimesed, kevadel oktoobri alguseks ostetud lennupiletid läksid tarkusehambaseikluse tõttu tuulde, aga kuna need olid algusega Riiast ja nädalaks, siis lõpuks olin päris rahul, et sain osta uued algusega Tallinnast ja piirduda nelja ööga. Maandumine õnnestus samuti teisel katsel - rattad puudutasid tol sombusel pühapäevahommikul Tivatis juba peaaegu lennurada, kui nina uuesti taeva poole tõstsime, nii et pool rahvast oli muidugi näost kaame, ma flirtisin mõttega, et ehk saame hoopis Dubrovnikusse ja lohutasin Estonian Airi aegse kolleegi sõnadega lähikondseid, et ärge muretsege, taevasse pole ükski jäänud. :) Aga pärast auringi saime teisel katsel siiski kenasti maandutud.

Mul oli kaheks esimeseks ööks Tivatis basseini ja vaimustava merevaatega rõduga korter ning kaks viimast ööd peatusin Budva vanalinna südames. See oli hea valik, sest ehkki Tivatis on ilus rannapromenaad ja sadam (mille kauneim pärl on Montenegro mereväe kolmemastiline purjekas Jadran), tundus see linnake mulle muidu üsna igavavõitu. Natuke seal jalutada ja endale nunnude kassipoegadega Sofi lemmikkohvikuks leida oli siiski tore. 

Rõõmu tegi seegi, et sain reisi lühidusest ja 20 plusskraadi kanti ilmaennustustest hoolimata siiski iga päev päikest, pool päeva isegi Tivatis basseini ääres päevitada ja Budvas meres ujuda. Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mõistlik oleks olnud käia septembris Montenegros ja oktoobris Kreeka saartel, mis on lõuna pool ja kus näitab siiani 25+ soojakraadi, aga samas ringi seiklemiseks oli see umbes 22C ideaalne.

Esmaspäeval tegin daytripi mägede vahele lahesoppi peidetud Kotori, mis on väga maaliline ja imetilluke. 12.-14. sajandi vahel ehitatud UNESCO kaitse all olev vanalinn meenutas mulle natuke Spliti Horvaatias. Sõin jäätist, imetlesin linnamüürilt vaateid Kotori lahele ja jahtidele, efektset Gurdichi väravat, käisin St Tryphoni katedraalis ja jalutasin läbi kellatorniga Relvade väljakult. Muide, linnas on ka kassimuuseum.

Teisipäeval liikusin edasi Budvasse ning ehkki ootused olid madalad, meeldis see mulle lõpuks kõige rohkem. Seal oli rohkem elu ja melu, kutsuv rannapromenaad (kus söögikohtadest soovitati Portot, Jadranit ja Olimpi, aga ma sain parimad kogemused hoopis Rivast) ning kompaktne vanalinn Poeetide väljaku ja tsitadelliga, kus peitub õdus väike raamatukogu ja mille tipust avanevad head vaated kogu linnale ja merele. Kindluse juures on päris kõrvuti ka St Ivani ja Püha Kolmainu (St Trinity) kirikud, soovitan kindlasti viimasesse sisse vaadata - see on küll pisike ja seal ei tohi pildistada, aga ikoonid on imekaunid ja atmosfäär eriline! Mu suurim lemmik oli aga "Tantsiva tüdruku" skulptuur üsna vanalinna lähedal - nii kaunis ja graatsiline! Budva on üle 2500 aasta vana ja Aadria mere rannikul üks vanemaid asulaid, mis on jõudnud kuuluda muu hulgas pikemalt nii Kreeka, Rooma, Veneetsia kui ka Austria-Ungari impeeriumi valitsemise alla.

Aga. Mul kripeldas ju seni külastamata Bosnia ja Hertsegoviina lähedus ka, nii et ehkki bussiühendused olid nõrgad (vaid üks buss päevas sinna ja tagasi) ning ilmaprognoos kolmapäevaks kohutav (torm, tuul, vihm, pluss start varahommikul pimedas) võtsin selle seikluse siiski ette ja olen nii õnnelik, et seda tegin! Sest ehkki lõpuks kulus bussisõitudele 4+4 tundi ja meenus, kui tüütu asi on passikontroll (2+2 korda sabas seismist mägedes asuvates piiripunktides), siis merevaated olid vapustavad (sõitsime umbes 40 kilomeetrit mööda lahe serva Kotorist Herceg-Novini), mäed ja nende kohal tiirlevad kotkad samuti... Mägiteid ma vanasti ei armastanud, aga olen vist karastunud (aitäh, Gruusia - pärast 2018. aastal sealsetes mägedes tee ära viinud mudalaviinis bussiga kinni istumist tundusid Montenegro ja Bosnia teed lapsemäng!). 

Bosnia ja Hertsegoviina lõunapoolseimas linnas Trebinjes lonkisin natuke ringi, vaatasin vanalinna, rahvusmonumendist Arslanagići/Perovica silda üle Trebisnjica jõe, Issanda Muutmise katedraali (Holy Transfiguration Orthodox Cathedral - loodan, et tõlkisin õigesti) ja Gradski parki, šoppasin kiirelt veidi, kohvitasin ja sõin. Ükski sealne hotell päris seda nägu ei olnud, et ma seal omapäi ööbida oleksin tahtnud ja bussid hilinesid, seetõttu jäi üsna lühikeseks see visiit.

Sellegipoolest oli tagasi Budvasse jõudes ja õhtuks head valget kala kohaliku valge veiniga nautides ning järgmisel hommikul rannapromenaadil Rivas hommikust süües ja kohvitades suu kõrvuni ja eufooria laes. Olen jah natuke segane, et mul on vaja sellistesse kohtadesse ronida, aga... see 100% elus olemise ja enesearmastuse tunne oli seda sajaga väärt! Ah jaa, kolm abieluettepanekut sain sel reisil ka (õnneks mitte liiga tõsist), ühe küll telefoni teel teiselt reisil olevalt eestlaselt, aga kaks kohalikelt - ühte väljakut Budva vanalinnas vältisin lõpuks, kuna esimene kord sinna sattudes hõiskas mingi tüüp mulle "Marry me!" ja teine kord "Aahh, my wife!"! :)