Kirjad veerand sajandit tagant

 See postitus on liiga kaua mustandites vedelenud, jagan lõpuks. Nimelt. Jõudsin möödunud talvel ja kevadel rohkem Tallinnas olles lõpuks selleni, et kaevasin välja oma 25 aasta tagused paberpäevikud - mul oli juba tükk aega tunne, et tahaksin neid lugeda ja uuesti selle tüdrukuga tuttavaks saada, kes sinna kirjutas.

Esimene avastus - inimene muutub veerand sajandiga põhiolemuselt ikka nii vähe. Armastus kirjutamise vastu ja poisid-poisid-poisid, nii siis kui ka praegu. Olgu, praegu pigem mehed... ja kui mu (üsna püsivaid) vanuselisi eelistusi vaadata, siis tegelikult juba tol ajal ka. :)  

Teine avastus - ehkki ma kirjutasin millalgi 2025. mitte just kergeimast aastast, siis tegelikult olen ma loonud endale täpselt sellise elu, nagu ma siis unistasin. Palju kirjutamist & kohvikuid, armastust ja vabadust.

Inimesi tunnen tänaseks loodetavasti paremini, ehkki eelistan praegugi neis parimat näha. Samas paari kunagise sõbra ja tuttava puhul, kes hiljem reeturiteks ja s**apeadeks osutusid, olid märgid õhus juba siis, pidin oma päevikute lehekülgi lapates nentima. Mu enesearmastus & enesekindlus on õnneks tagasi, ma ei igatse ega kurvasta enam toksiliste ja ilmselgelt kibestunud õelutsejate lahkumise pärast mu elust - bye-bye, prouad A(hnus) ja K(adedus)! :)  Pigem imestan ja ehk ka kahetsen pisut, et nii palju aastaid nende peale raiskasin. Ehkki kahetsus on muidugi mõttetu, õppetunnid olid väärtuslikud igal juhul, milliseid inimesi edaspidi vältida ja kellega ettevaatlik olla.

Praeguseks tundub see kõik juba pigem (tragi)koomiline...  milline see intelligentsitase peab olema, et vahetada väga lojaalne sõber ebamugava vaenlase vastu... kuna hakkasid jaurama umbes 40€ pärast (mille ma loomulikult maksin, iseasi, kas see õiglane oli, aga mulle on sõbrad alati rahast tähtsamad olnud) või noolisid tema meest (kes poleks saanud korpulentsete prouade vastu ükskõiksem olla). Ega ma muidu selle kõige peale enam ei mõtle, aga Võru on väike, vahel näed neid inimesi ja siis jälle meenub.

Kokkuvõttes domineerib siiski tänutunne ja mõistmine, et kõik juhtub põhjusega - mu ellu on kauaaegsetele kallitele sõpradele lisaks märkamatult tulnud palju uusi säravaid ja inspireerivaid inimesi, kellega rõõmsalt ringi seigelda ja elu nautida. See peab ikka paika, et kui miski laguneb või kaob, siis ainult selleks, et miski-keegi parem saaks asemele tulla - loodan, et see tõdemus lohutab teisigi, kes koolikiusajate moodi "sõpradest" pääsenud. Aga vanu uusi sõpru leida pole võimalik, seetõttu olen eriti tänulik ka selle eest, et (taas)avastasin ühelt eelmise aasta jõuluõhtusöögilt oma kunagise lasteaiakaaslase ja nüüd juulis merepäevadelt kalli sõbra, kellega teismelistena Viimsis ringi möllasime.

Ma olen piiritult tänulik ka selle eest, et mu kallis vanaema, kelle kaotust ma kartsin juba enne nende päevikutega alustamist, on 92aastasena ikka minuga. Ja ma olen tänulik kõikide ka tagantjärele südant soojendavate hetkede eest mu kalli lapsepõlvesõbrannaga, kelle kaotust kartsin ka alati, aga ei uskunud päriselt (rääkisime sellest kunagi ja lootsime, et see lühike elujoon ta peopesas ei tähenda midagi...).

Universumi plaanid ja kingitused on sageli kaunimad ja grandioossemad kui kõik see, mida ise küsida oskame. Paljudest säravatest ja erilistest elamustest ning hüvedest, mis elu on mulle toonud, ei osanud ma siis unistadagi. Paljud asjad, mida soovisin, tulid võimsamalt ja ilusamalt kui oleksin kujutledagi osanud. See teeb alandlikuks ja tänulikuks. Ja kirjutamine on äge! Nii iseenda jaoks tehtud jäädvustused kui ka avalikult jagatud palad.