14.12.20

Jõulukuu väikesed rõõmud

- Sügissemester sai reedega läbi, see võtab peaaegu kepsutama. :) 

- Kodu on jõuluehtes.

- Õhtusöögid on viimasel ajal eriti head tulnud, üks õhtu kollane ahjupeet küüslaugu, kitsejuustu ja karbonaadiga, eile verivorstid-hapukapsas-kõrvitsasalat-pohlamoos 3. advendi puhul.

- Goodreadsi lugemise väljakutse seljatasin, sain viimase raamatu läbi - 52 raamatut aastas on üsna mõnus kogus, keskmiselt raamat nädalas.

- Filmi- ja kunstielamusi on ikka õnneks ka olnud: eelmise nädala algul ägedas Tartu Elektriteatris dokfilm "Helmut Newton: halvad ja ilusad", nädala lõpus Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis Eesti kunstnike ühisnäitus "Paus", mis on lihtsalt nii-nii ilus! Soovitan väga!

- Muusikat, pidusid ja reise tahaks ka, hullult, aga mu lemmikastroloogi ennustus, et okt-nov piirangud ja detsembris-jaanuaris piduuu, vist päriselt ei täitunud paraku. Ma küll tahtsin seda uskuda, väga, nii ebaloogiline kui see ka ei tundunud, aga praegu jääb vist vaid jõuluimele loota. Detsembri esimesel reedel õnnestus siiski ühele toredale väikesele salapeole sattuda ja laupäeval kalpsasin sõbrannale punases sädelevas õhtukleidis külla, sest šampanja & makroonid temaga tundus lähim asi jõulupeole, millele sel aastal lootust. 

- Pooltühjadesse kohvikutesse olen ka ikka lipsanud, Katariina kohvik tundub pärast väikest värskenduskuuri heledates toonides poole suurem kui varem, Sulbi kohviku uuest Võru filiaalist Karamell saab imelisi šokolaaditäidisega makroone ning Eva Sushist Philadelphia makisid (praegu hakkasin mõtlema, et makroonide ja sushi puudumise üle nurisesin vist 2016. sügisel siia kolides - küsi ja Sulle antakse!).

- Õues uitamised on detsembrikuule kohaselt üsna karged, aga ka kahvatutes toonides loodus ja jäätunud järv ilusad ikka. Aga uue moehullusega - talisuplemisega - on lõunaosariikides külmakraadidega muidugi ikaldus, kui jääd raiuma ei kipu, nii et meil siin ei teki naljalt sellist olukorda, nagu Tallinnas: Pikakari rannas talisupelnud mees unustas sellest sotsiaalmeedias teada anda! :)

6.12.20

Uitmõtted & paber

Ma igatsen vahel selliste loovpäeviku stiilis uitmõttepostituste järele, mida ma tegin oma esimese blogi aegadel, nii umbes alates 2004 päris palju. Lihtsalt mängisin sõnadega, sõltumata sellest, kas mul oli midagi öelda või ei. (Enamasti ilmselt polnud. :)) Samuti igatsen ma aeg-ajalt paberpäeviku pidamise järele, eriti muidugi siis, kui ülikauneid märkmikke ette jääb. 

Keegi muidugi ei takista kumbagi praegu ka, aga uitmõtetega on nii, et arvestades kogu üleüldist müra ja igasuguse info üleküllust, tundub vähem ütlemine ja kuulamisele/lugemisele keskendumine kohati palju parem variant. Digitaalne hügieen jne. Ehkki siis tuleb vahel jälle see hetk, kus tahaks vahelduseks lugeda midagi kerget ja helget ning seda teistelegi pakkuda.

Paberpäevikus krabistamisega läks igatahes eriti lihtsalt - võtsin lihtsalt ühe imeilusa märkmiku, mille juba tükk aega tagasi kingiks sain, ja hakkasin pihta. Joovastav tunne!

Ja nagu kuskil filmis (ma pealkirja ei mäleta, ainult tsitaati) üks tüüp oma märkmikule osutades ütles: "Ja siia ei saa keegi isegi sisse häkkida! Geniaalne asi!" :)

30.11.20

Novembrivalgus

Osaliselt tänu mu armsale sõbrale, kelle mantra on suurema osa kuust olnud, et tuleb veel nautida, kuni saab, oli november üllatavalt elamuste- ja kultuurirohke.

Kõigepealt oli veel oktoobri lõpus reedel kõrvitsasupiga mu hea sõbra juures Viimsis väike Halloweeni eelsoojendus  ja laupäeval teise sõpradepaari imeilus pulm kinos Sõprus ja Biblioteqis. Silver Sepp tegi muusikat ja tantsida oli nii hea! Dresscode oli all white, mis tundus esialgu mõõdukas väljakutse mustas sügisöös, aga tulemus oli lõpuks väga efektne, kõik imekaunid ja üldmulje pingutust väärt. Boonusena oli kontrast teisel pool kahte klaasseina Nymfis toimuva Halloweeni-peoga muljetavaldav. :)

Tagasi Võrus, uitasin Lanzarote asemel Võrru (aga ikkagi lõunasse!) sattunud sõpradega mööda Katariina alleed, rannapromenaadi, Ööbikupesa, -orgu ja paremaid kohalikke söögikohti. Sellele järgnes väike, aga imetore naiste Full Moon Party. Reede õhtul käisime Tartus kinos (soovitud film oli paraku välja müüdud ja kiirelt asenduseks improviseeritud "Õhtusöök sõpradega" mitte just õnnestunud valik), hiljem Veinis ja Vines oli siiski mõnus. Pühapäeval lipsasin Vana-Võromaa muuseumi galeriisse Eesti Disainiauhinnad 2020 nominentide näitusele, see meeldis mulle väga. Üks õhtu ulpisime Kubija spaas.

7. novembri Uma Meki laat keskväljakul oli suurepärane - kuuldavasti on varasematel kordadel spordihallis hull tunglemine olnud, aga keskväljakul oli väga mugav vabas õhus kohalikke hõrgutisi kokku osta (need Ilumäe talu värvilised köögiviljad ja verivorstid!!!). Lisaks mulle hullult meeldib, kui uutel keskväljakutel ja ajaloolistel turuplatsidel ongi turg ja üldse elu käib!

Tallinnas veetsin kuu keskel ka aega, aga peamiselt lähedastega ja kodus nina raamatutes, ei novembriilm ega Harjumaa numbrid meelitanud väga välja (Love Mussels ja Fleur Royale imeline roosisülem said sellega siiski hakkama). Lõunaosariikides tagasi, sattusin kohe keset eriti kultuurset nädalavahetust. Reede õhtul toimus Stedingu kohvikus Võru Jazziklubi kontsert - ma ei tea, kas Johannes Laas 5tet koosnebki üdini üliandekatest muusikutest või mõjutas topeltrõõm pärast sellist aastat muusikat nautida, aga kohe inimese tunne tuli elavat muusikat kuulates ja oli tõesti superhea kontsert. Laupäevaõhtune Mart Kadastiku kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud "Heade inimeste" esietendus Sadamateatris oli samamoodi ülitore, Veini ja Vine tiir pärast jälle ka.

Viimane nädalavahetus oli rahulik ja juba veidi jõuluhõnguline, reede õhtul nautisime pubis klaasikest glögi ja 1. advendil imetlesime Võru keskväljakule ilmunud jõulukaunistusi.

19.11.20

Maitsev november

Gurmaanide lemmikkuu on käes ja ehkki hetkel tundub Tallinnas välja sööma minek juba jälle peaaegu ohtliku elu elamisena, saab vähemalt oma isiklikke checkliste täiendada.

White Guide'i meistriklassi vääriliseks tunnistati seekord:
- 180 degrees by Matthias Diether
- Ö
- Fotografiska restoran
- Alexander
- Põhjaka mõis
- GMP Pühajärve restorani peakoka pool

Rõõm on näha, et lisaks Tallinna restoranidele hoiavad lippu kõrgel nii Muhu kui ka Lõuna-Eesti. Eelmise kahe aasta edetabelit juhtinud Noa peakoka pool läbib vist parasjagu värskenduskuuri, seega ei paista neid kuskil. Eelmise aasta esiviisikusse 180°, Ö ja Alexandri kõrval kuulunud Puri on üldedetabelis alles.

Silvespooni parima fine dining restorani auhinna sai 2019. aastal samuti 180° by Matthias Diether, sel aastal otsustati jagada hoopis parima ellujääja ja kullerteenuse pakkujate auhindu, märkides ära restoranid Salt, Beer House, Villa Thai, Loft & Ürdid, IO ning Levier.

Pilte lapates hakkas tunduma, et ma olen sel aastal liiga vähe heades restoranides käinud (või siis seal lihtsalt rohkem söömisele ja vähem pildistamisele keskendunud). Vana armas Ö pole mind ka ammu näinud, nii et postituse juures olev foto on pärit hoopis 2019. aasta suvest Viirelaiult, kui Ö käis seal külas ja meie ka. Fotografiskasse, Alexandrisse ja teistesse olen ikka õnneks sattunud.

Viimati vanalinnas hulkudes nägin ka kadusid, ehkki nii Uude Maailma kui ka Võrru on kohvikuid-söögikohti pigem hoogsalt juurde tekkinud. Igatahes hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, et lemmikud ja parimad kohad elaksid edasi ning annan jõudumööda oma panuse sellesse ka, sest Eesti toidukultuur on kõrgelt arenenud ja hoidmist väärt.

30.10.20

Sume suitsusaunane oktoober

Läksin üks õhtu Tallinna peale uitama - polnud seda pimedamal ajal nii ammu teinud. Jalutasin tiiru läbi Rotermanni ja siis vanalinna Meistrite Hoovi Pierre’i juurde kuuma šokolaadi jooma. Oktoobri lõpu kohta oli hämmastavalt soe, nii et istusin õues ja mõtisklesin. Linn tundus jalakäijate poolest veidi hõredavõitu, samas siiski vanalinnas inimesi liikus ja ega Tallinn polnud jahedamatel aastaaegadel eriline festivaliplats ka ekr (enne teadagi mida). Mulle meenub neist iidsetest aegadest, kui ma olin meelelahutusteatmiku peatoimetaja ja käisin sageli väljas kuuel-seitsmel õhtul nädalas, jäiseid veebruariöid, mil Viru tänaval võis hõlpsasti tekkida tunne, et oled ainus inimene maailmas. Sellest oli praegu asi kaugel, õnneks.

Päevavalges olen ka sünnilinnas turisti teinud, merevaateid nautinud ja kuldsetes lehtedes sahistanud, rõõm. Oktoobrisse mahtusid veel Võrus mõned perekondlikud koosviibimised, sõpradega terrassipidusid ja pubiõhtuid. Kubija spaasse ja Hiltoni Eforeasse oli samuti hea sattuda. Üks päikeseline Tartu hommik Tartu Pierre'i ees tekitas rohkem sellist tunnet, nagu sööks Pariisis hommikust. Salt in Georgia ehk Chacha ja Mull Party kuu algul tuletas meelde, kui imetore on panna end ilusasti riidesse ja sõpradega välja peole minna, nagu ka sõbra väikese romantikaga magustatud tüdrukuteõhtu Controventos kuu lõpus. 

Filmielamustest oli "Armastusega Itaaliast" (millest ootasin tegelikult enamat); head muusikat mängisid efektsete kokteilide juurde ühel õhtul Nümfis Heidy Purga & Henessi Schmidt (Guru resto seal kõrval osutus ka mõnusaks); raamatutest olen peamiselt Eesti romaani kursuse kohustuslikku kirjandust lugenud ja kunstinäitustele/galeriidesse küll liiga vähe jõudnud.

Oktoobri kõige erilisem elamus oli aga Mooska suitsusaun. Eestist on UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas lisaks laulu- ja tantsupidudele Kihnu kultuuriruum (millega ma tutvusin lähemalt samuti kunagi oktoobris ühe unustamatu viiulifestivali raames) ja Võromaa suitsusaunakombestik ning Mooska talu on ilmselt parim koht, kus seda kogeda. Kuum saun, maagilised loitsud, vihtlemine magusalt lõhnava tammevihaga, taimetee, suitsusaunaliha ja koduleib, rrräigelt jääkülma tiiki sulpsamine, sinna juurde vaated värvilise metsa vaikelule... soovitan minna ise kogema!

22.10.20

Me täiuslik pulmapäev

Kuu aega abielus! Ja ülim aeg meenutusteks ja tänuavaldusteks, sest meie kahe salapulmi korraldades saime aru, et meid on õnnistatud lisaks kõikidele ülejäänud sõpradele tõeliselt andeka pulmakorralduse 
dreamteamiga meie ümber. Suurimad tänud: pruutkleidi eest Triin & NYMF; abielusõrmuste eest Angelica & Angelgold; pulmatordi eest Kristiina & Kuninganna Catering, meigi & soengu eest Heldi (Linnateater), klaverimuusika eest Reet (LA Klaverikool) ja fotode eest Meisi! Erilised tänud lähevad eriti sooja vastuvõtu eest ka Martinile & Pädaste mõisale Muhus (ma poleks suutnud välja mõelda paremat kohta, kus seda sündmust tähistada!) ja Piretile & Gospale Saaremaal (tõeliselt mõnusa mesinädalate puhkuse eest)!

Kes oleks osanud arvata, et see nelja aasta tagune Võrru kolimine selliste arenguteni viib! Ma ei hakka siinkohal nimeliselt tänama neid kahte võrratut džentelmeni, kes mul tookord siia kolida aitasid, aga ka teile suured tänud! (Ma küll kahtlustan, et kui te oleksite teadnud, milleni see viib, siis te ilmselt poleks mind siia toonud. :))

Selle eest, et see päev algusest lõpuni nii täiuslikuks kujunes, tuleb vist ka universumit tänada. Eriti arvestades praegust aega... ja septembri alguse sügisest-vihmast-jahedat ilma, mis meie pulmanädalaks õnneks selge sinitaeva, päikesepaiste ja +20kraadiste temperatuuridega asendus. Lõpuks ometi saan ma ka aru, miks küps ja kaunis sügis on mulle alati kevadest palju romantilisem aastaaeg tundunud. :)

Hommikul ärkasin Tallinnas ja läksin kella 8ks oma armsa sõbra juurde soengut & meiki tegema, 10ks saabus sinna ka fotograaf, kellega sõitsime 250 km Võrru, kus toimus väike autovahetus & riietevahetus, et siis kella 14ks abielutseremooniale jõuda. See oli kaunis, roosavalgeroosiline pruudikimp mu kallimalt imeilus, taustaks klaveril Neil Youngi "Harvest Moon" ja parima registreerija saime ka. Suunurgad kippusid igatahes kõrgemale kui tehniliselt võimalik.

Kiire pildistamine Katariina kiriku ees keskväljaku serval, Katariina alleel, Tamula järve ääres Kreutzwaldi pargis ja paadisillal ning siis autoga 300 km Muhusse (päeva kilometraaž tuli korralik, aga nii me tahtsime, sest Võrus on Jaanuse juured ja Muhus minu omad). Tegime Pädaste mõisa ees mõned fotod ning seejärel vastuvõttu sisse astudes tabas meid tõeline üllatus - selgus, et seal olid oma tutvumise aastapäeva tähistamas ka kaks paari me sõpru! Sinna see salapulm siis läks... Aga otsustasime ka selle heaks märgiks lugeda. Pärast veel ühte väikest fotosessiooni meie suure sviidi rõdul alustasime all restoranis õhtusööki siiski romantiliselt kahekesi, magustoidu ajaks ühinesime ja jagasime pulmatorti sõpradega. Hiljem jõime veel kahekesi kamina ees šampanjat.

Ma ei oleks mina, kui mul ei oleks omajagu tegemist olnud ka lugude ja legendidega. "Midagi vana-midagi uut-midagi sinist-ja-midagi laenatut" reeglit teavad Hollywoodi filmidest vist peaaegu kõik, aga ilus oli lugeda, mis selle taga on - need asjad sümboliseerivad ühendust pere ja sõpradega, head õnne ja lojaalsust. Seda ma varem ei teadnud, et pruudil peaks olema hõbemünt kinga sees, nagu ka seda, et viie suhkruglasuuris mandli kinkimine toob tervist, rikkust, viljakust, pikka iga ja õnne nii pruutpaarile kui ka kingisaajatele. Ja sõrmuse võru - alguse ja lõputa ring - sümboliseerib igavest armastust. 

30.9.20

Saladuslik september

September on kuskile näuhti kadunud, aga pole ka ime, arvestades seda, kui palju salajast planeerimist ja kõike muud sellesse kuusse mahtus (mõned kohustused õnnestus üle parda visata ka, rõõm!). 

Muusikaelamustest oli septembris vaid Eddie Dove bänd Pubi17s ja filmielamustest “Saladus: julge unistada”, õnneks seltsielu siiski rohkem - sõprade külaskäike, armsate inimeste sünnipäevi ja soojadel õhtutel ootamatult hoogsaks kujunenud terrassipidusid. :) Lüübnitsa kala- ja sibulalaadal käisime ka.

Tänu sellele, et mind Pärnusse märkidest & märgilugudest rääkima kutsuti, tegime sõbraga ülimõnusa Tartu-Pärnu-Viljandi tiiru. Hommikukohvi võtsin Wernerist Tartus, õhtust sõime Pärnus suurepärases Mon Amis, järgmisel päeval hommikust imeilusas Pastoraadis, lõunat Fellinis Viljandis. Pärnu Wasa Resort & Spa kauneid vaateid pakkuvad saunad ja veesilmad tegid sellest peaaegu reisina tundunud lühipuhkuse.

Teise doktorantuuriaasta esimesel koolinädalal oli mul teisipäeval ja kolmapäeval kaks päris loengut (suur osa koolielust on ka sügissemestril igaks juhuks internetti kolinud). Tähistasin seda sellega, et jäin ööseks Tartusse Antoniusse, kus oli hea olla ja hommikusöök super, õhtused inimeste ja elu vaatlemise hetked Truffe'is ka meeldivad.

Me täiuslikust pulmapäevast Võrus & Muhus kirjutan eraldi postituse. 

Esimesel abielunädalal põikasime ühel soojal pärastlõunal läbi veel Muhu Veinitalu veinidegustatsioonilt ja puhkasime Kuressaares õdusas-koduses Gospas, mille jätkuvalt tasemel restoranile pakkusid kena vaheldust Hafen, La Perla ja Prelude.

31.8.20

On an August day

Kalendri järgi oli augustis viis nädalavahetust, aga tundus peaaegu et rohkem - esimene ja viimane Tallinnas, kaks Pärnus ja kaks lõunas?! Ilmselt seetõttu, et 31. juuli õhtul käisime veel Kiidjärvel teatris, suvelavastus "Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu" oli meeleolukas, sõbra sünnipäev pärast seda seal lähedal ka.

Ja ainus 100% Võru nädalavahetus tähendas tegelikult linna 236. sünnipäeva puhul pidustusi viis õhtut jutti: kohaliku tenniseklubi traditsiooniline (seekord meditsiiniteemaliseks) kostümeeritud ööturniir taasiseseisvumispäeva eelõhtul, järgmisel õhtul väike aiapidu taasiseseisvumispäeva mustikakoogiga + Jaan Sööt & Tõun Koreli pargi avamisel, reedel sõbra saunapidu Roosisaarel & pärast Hea Story rannabangalos, laupäeval Võru kodukohvikud ning pühapäeval Öösorri õdus terrassikontsert Pubi17s. Kaks nädalat varem esines samal terrassil Jaan Sööt koos Indrek Kaldaga, ka see oli väga sume ja mõnus õhtu.

Pärnu nädalavahetustest esimesel oli Silueti Eesti moe poe moeetendus ja festivali mõõtu pidu Karusselli nurgal, dj-d Meri ja Julm ning tegelikult peaaegu liiga palju rahvast. Pidime verbaalseid saltosid viskama, et saaksime Simple Day terrassil klaaspokaalist mulli juua (algul taheti plasttopsid anda), laua ja mõnusad istekohad saime mingi ime läbi. Laupäeval ja pühapäeval käisime Kabli rannas ning sõime Kosmonautika puhkekeskuses, nende fish & chips Pärnu lahe kohakalast oli superhea! Pärnus kõik Pastoraadi, Väikese Kuuba ja Villa Wesseti pakutu ka, massidest hoolimata.

Ja Kablis sulas meri nii peegelsiledalt taevaga kokku, et mu kallis sõber tuli ujumast veidi murelikuna ning küsis: "Triin, mis asi see on, mis seal taevas ripub? Ei liigu üldse..." - vastasin, et see on laev, armas. :)

Teisel Pärnu nädalavahetusel - mis kogu suve arvestuses oli juba lausa kolmas, mis tegi ainult rõõmu - käisime sõbra juubelil Sunseti kaptenisaalis & seenel, seene all käis Shanoni saatel korralik möll. Sõpru oli imetore näha ja pärast nautisime Rannahotellis oma imelise vaatega rõdu, kus oli tunne nagu välismaa kuurordis, ainult et parem, järgmisel päeval Alohas samamoodi. Uue Kunsti Muuseumi jõudsin ka, näitus "Mees. Naine. Lend." oli äge, ehkki mitte nii sensuaalne kui mõni eelmine.

(Juubeli)sünnipäevapidusid ja nunnusid istumisi inspireerivate inimestega oli augustis veelgi, VIP-külalisi ka - kui eelmisel aastal samal ajal käis president, siis seekord tänu Lõuna-Eesti rallile Tänak-Järveoja ja hulk teisi kuulsaid rallisõitjaid veel. 

Tallinnas käisin lausa kahel õhtul kinos, mõjus ka tõelise eksootikana pärast pooleaastast pausi - ühel õhtul vaadatud "Tenet" ja järgmisel nähtud "Palm Springs" resoneerusid omavahel üllatavalt hästi, mõlemad mängisid ajanihete teemaga, ehkki täiesti erinevalt. :) Lugemiselamuse kaudu reisielamusi pakkusid Susan Luitsalu "Minu maailm" ja Mia Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen".

Mõnusaid spaahetki oli ühel vihmasel õhtul Kubija ja kuu lõpus Tallinnas Hiltoni Eforea spaas. Merivälja kodukohvikute päevad olid veel ka ja läbi see august ongi. Oli väga tore suvi, ehkki üsna teistsugune.

11.8.20

Lillepidu & viljad

See aiavärk on ikka korralik trip down the memory lane - kevadsuvise aiapoodides kolamise tulemusena maandusid mu aias lillepottides mõned 1) pelargoonid, mis on mu isapoolse suguvõsa mitme põlvkonna naiste kõige armastatumad verandalilled; 2) roosbegooniad, mida ma mäletan lapsepõlvesuvedest Muhus - need olid meil seal istutatud veskikivide keskel olevatesse aukudesse; 3) minipetuuniad + üks petuuniatega ampel - need on mu emapoolse vanaema praegused lemmikud.

Roosad pojengid kasvavad õnneks naabrite krundi minupoolses otsas, nii et need mu kõikide vanaemade-vanatädide-vanavanaemade juures silma rõõmustanud kaunitarid on ka vaateväljas, valge sirel samuti. (Eba)jasmiinipõõsa istutasin aeda ise, õunapuule lisaks. Maitseainetekasti läks lapsepõlvelõhnade-maitsete sekka kuuluvat melissi ja murulauku, mis seal kohe laiama hakkasid, nii et piparmündisaak jäi seekord pigem napiks, basiilikut, rosmariini ja tüümiani siiski saab.

Vaher hakkas naabrite abihoonele nii selga ronima, et selle nad võtsid maha, see oli kahe krundi piiril nagunii, aga kahju oli ikka. Üks sõstrapõõsas läks ka välja, nii et alles jäi üks punane ja üks must.

Täna pistsime nahka esimesed kaks martsipanõuna, mis olid me noorukese puu otsast maha kukkunud, lisaks tegin maitseainekastist nopitud basiilikust ja murulaugust pestot ning tõin õhtuse tee jaoks melissi (hiljuti selgus, et sellega tehtud mojito on ka väga hea). Igatahes täiesti enneolematu tunne kogu see oma aia värk - ja väga tore ka!

29.7.20

Oh, hello, July, oh, bye, July!

Juuli viimasel nädalavahetusel oli väga imelik mitte minna Viljandisse, aga need folgikontserdid ei tundunud siiski päris see, mis folk. Tegime hoopis neljapäeval daytripi Viljandisse. Seal oli nii palju üles kaevatud ja töö käis - äge igatahes, et vana imekaunis mõis ja selle ümbrus uue elu saab! Fellin oli tuntud headuses, fell in love again. Uitasime mööda ilusaid tänavaid ja imetlesime vaateid, Kondase keskuses tegime ka tiiru ja oli vaimustav, sain Kaljo Simsoni muinasjutulise ilu ja Hanno Härma metafüüsilise Viljandi näitustest väga häid elamusi.

See on nii armas, kuidas kunstielamused on me suviste Eesti väikelinnaretkede lahutamatuks osaks saanud: Haapsalus Evald Okase muuseum & Epp Maria galerii, Pärnus Uue Kunsti Muuseum, Viljandis Kondase keskus. Huvitav, et kõikides nendes linnades on ka ametlikud linnagaleriid, aga kindlatele kunstnikele pühendatud kohad tõmbavad rohkem. Võrus on Katariina allee ääres Vana-Võromaa Kultuurikoda suurepäraste näitustega, aga võiks olla ka Navitrolla galerii! Ja Kuressaare, kus ma põikan enamasti läbi Saaremaa Kunstistuudiost, vääriks Eerik Haameri muuseumi!

Nädalavahetuseks sõitsime Riia kaudu Klaipeda-Nida-Palanga tiirule ja ma nüüd mõtlen, kas teha sellest eraldi reisiblogi sildiga postitus või kirjutada siia. Läti-Leedu ei tundu ikka nii välismaa üldse?! :) Ma olin tegelikult esimest korda põhjalikumalt Leedus ja kõik oli väga kena, aga... ma ka täiesti mõistan, miks ma olen varem alati valinud kas siseturismi Eestis või siis juba nt Lõuna-Prantsusmaa. Igatahes: veetsime reede õhtu Klaipeda vanalinnas ringi vaadates, laupäeva Kura säärt avastades ning õhtuks jõudsime Palangasse, kuhu jäime esmaspäeva hommikuni, tagasiteel sõime ühe pisikese Põhja-Läti spaa suurepärase restorani terrassil. Klaipeda säravaimaks pärliks osutus resto & baariga suur kaunis purjelaev Meridian Dane jõel, Nida tuletorni tipus käisime vaateid nautimas, Palangas oli suurepärane Zuvine mereanniresto promenaadi ääres ja Floros Simfonija purskkaevude juures, lisaks lummav päikeseloojang sadamasillalt ja pühapäeva õhtu hotelli õhulises katusebaaris. Ilmadega vedas, päikeseline laupäev sobis avastusretkedeks hästi ja pühapäeval oli lausa rannailm, käisin meres ujumas.

Pealkirjast hoolimata oleks patt selle üle nuriseda, et juuli tuli ja läks. Festivalidest oli küll seekord vaid imearmas Ostrova ja avatud talude päev ühel ja samal nädalavahetusel, aga need mõlemad väga toredad ja muu maailma seise vaadates oli seda rohkemgi, kui oleks sellest suvest julgenud loota. Ostroval nautisime vikerkaare all Kukerpillide ja Lenna esinemist, sinna vahele natuke Contrat, handsat ja teisi kohalikke hõrgutisi. :) Universum näitas korraks, et oleks võinud olla ka palju pöörasem pidu, aga tänu sellele, et üsna mõistlikeks jäime, jõudsime järgmisel päeval avatud taludest Kolotsi kitsetallu ja Mooska suitsusaunatallu, viimases sai lisaks nimes mainitule laulu, akordioni- ja kitarrimängu, Uue-Saaluse veinitalu ebaküdoonia-õunaveini ka. Kaasa ostsime kitsejuustu ja suitsusaunaliha, nii et järgnenud nädala võikud olid eriti hõrgud.

Enne seda kõike jõudsime ühe olulise juubeli raames seigelda Alatskivi lossis ja selle ümbruses (tuvastasin, et Eestis on kokku 5+1 lossihotelli: Taagepera, Keila-Joa, Alatskivi, Laitse ja Cantervilla + praegu suletud Sangaste - kolme esimest igatahes soovitan!). Alatskivi lossi restorani latikasalat, söök üldse, joogikaart, teenindus ja lossi ümbritsevad jalutusrajad olid super, sviit oma ümmarguse tornivoodiga ka täitsa mõnus (tube ongi kokku vaid neli ning ülejäänud kolm vist üsna pisikesed). Seeejärel pidasime paljude armsate lähedastega maha hea muusika ja ilutulestikuga juubelipeo Võrus, rohke šampanjaga ja hõrgutistega Kuninganna cateringilt, pühapäeval veel afterparty Roosisaarel.

Mu ristipoja gümnaasiumilõpupidu, teisi meeldivaid külaskäike, aia- ja bangalopidusid mahtus selle kõige vahele ka. Sõpradega mööda Tallinna uuemaid katuseterrassibaare seigelda oli samuti lõbus. Paksu Margareeta katusekohvik Maru pakkus uue ning Viru KGB katuseterrassi baar esimese ja kõige armsama nurga alt supervaateid sünnilinnale.

30.6.20

#mujuuni

Sõitsime laupäeva õhtul sõpradele külla, valgus oli selline sügavkuldne nagu tavaliselt augustis ja ma tundsin ehedat rõõmuvälgatust, et tegelikult on alles juuni!

Esimesed kaks nädalavahetust läksid armsate Kaksikute sünnipäevapidustuste tähe all - üks nädalavahetus Pärnu jahtklubis & Estonia spaas (Sugari terrassile, Supelsakstesse, Villa Wesseti terrassile ja Väikesesse Kuubasse jõudsime ka), teine Vidrike Külamajas & Võru rannabangalos.

Tallinna põikasin ka korraks, pühapäevachill OKO terrassil dj Tom Lilienthaliga oli väga kena. Aga kuna Võrru kolivate inimeste hulk muudkui kasvab (kas või esialgu ainult suveks või nädalavahetuseks), siis on kogu elu ikka rohkem siin.

Võrtsjärve ääres puhkasime paar päeva, sõime suurepärast valget kala, jõime mulli ja söötsime sääski. :) Teel käisime läbi ka legendaarsest Rõngu Pagarist, see lõppes muidugi suurema saiasöömisorgiaga. :) Paadiga Võrtsjärvele ja jahiga Tamulale sain ka.

Kuu teine pool läks peamiselt kodusemate aia-, terrassi- ja grillipidude tähe all, jaanipäev ka, mille veetsime sõprade maakodus Haanjas. Enne jaanipäeva oli siiski kaks hoogsat rannabangalopidu, üks Rosa Cruziga Kuubalt ja teine Hea Storyga Võrust, mõlemad tõmbasid peo korralikult käima, nii et esimeselt tantsisin öösel koju ja teiselt ei tulnud vist ka päris sirgelt. :)

Roadtripi Lätti tegime sõbraga, käisime niisama välismaal ja lilli ostmas (põhja pool ilmselt vähe teada fakt, aga amplitaimed on Lätis umbes kolm korda odavamad kui siinpool piiri). Läti on Võrule muidugi nii lähedal, et pärast oli tunne, nagu oleks planeerinud kuu aega autoretke... Tallinnast Keilasse. :) Mõniste järves ujusime ka ning nii järvi kui ka ujumispäevi mahtus juunisse üldse meeldivalt palju.

22.6.20

Võru söögikohad 2020

Siseturismile ennustatakse rekordsuve ja mu eelmisest Võru söögikohtade teemalisest postitusest on kaks aastat möödas. Mu lemmikkohad on valdavalt samad, aga üht-teist on ka muutunud, nii et siit tuleb uuendatud-täiendatud versioon. Loodetavasti pikenevad kõigi kohtade lahtiolekuajad ja menüüd ka peagi tagasi selliseks nagu varem!

Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja sooja sööki saab ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel pelargoonid. - Siin on kõik sama. Suvel saab ka alleele tõstetud laudade ümber istuda ja kuna kohvik on avatud E-R kella 9-19, L 9-16, siis soovitan seda eriti hommikuteks.

Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. - Menüü on veidi muutunud ja kohvijoogid paremaks, muu sama.

- Uutest kohtadest on lisandunud keskväljaku tagumisse nurka Pizza Olive, kus saab suvel ka õues istuda ning pakutakse pitsat, pastat ja salateid, veini samuti. Teenindus oli viimati ka ülitähelepanelik.

Kreutzwaldi ja Tartu tänava nurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik, kus saab head kohvi, kooki, nüüd ka juba süüa rohkem kui kaks aastat tagasi, aeg-ajalt džässiõhtuid ja keldris pidu.

- Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval fooriga ristmiku juures. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama (hilist) hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol, elava muusika järgi tantsimas ja tähistamas, mälumängimas ja noolemängimas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk. - Peakokkadel on tänaseks uued helged tuuled elus, aga nende mõjud õnneks menüüs alles.

- Peatänaval või selle ümbruses on veel klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud vähe; esindusliku Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks; pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja kunagise Muffini kohal Mantelahi, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud. - Jätkuvalt on nii, siia nimistusse võib lisada kohviku Elopärl ja kaugemal linna taga Võrumaa Uma Meki maitseid pakkuva Hämsa kõrtsi.

Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused. Sealt laudteed pidi rannapromenaadi poole jalutades tuleb kõigepealt Rannapubi ja siis rannapromenaadi ääres Võru rannabangalo, kus on suvisele rannabaarile kohaselt rõhk rohkem peol, muusikal & jookidel, aga kiirtoitu saab ka. Öise näljaga saab (vähemalt reedeti) üsna kaua kiirsööki ka Chillin'ist keskväljaku nurgas. Päevasel ajal müüb sushit ja salateid kaasa Võru turu lähedale hästi ära peidetud Eva sushi, lisaks on Kagukeskuses Aasia söögikoht Namaste.

- Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa restoran. Ja natuke kaugemal Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga. Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte. - See on ka mu suureks rõõmuks jätkuvalt nii.

- Veerandtunnise sõidu kaugusele Võrust jäävad veel nunnu Sulbi kohvik ja Ööbikuoru Villa restoran Andreas Rõuges, aga miskipärast satume gurmaanidena vaheldust otsides pigem pooletunnise sõidu kaugusel olevatesse Otepää restoranidesse (Vidrike Külamaja ja GMP restoran Otepääl) või siis juba Tartusse või Tallinnasse.

8.6.20

Hetk suvises Pärnus

See oli laupäeval lõuna paiku Pärnus, pärast reedeõhtust raju pidu. Lõunaund igatahes ei tulnud, nii et jalutasin Supelsakste värvilisele verandale kohvile & kirjutama, ja siis hotelli tagasi.

Teele jäi see õdus antikvariaat, millega mul on paljudest suvedest helgeid mälestusi. Astusin avatud uksest sisse, juba ette sealset võluvalt kaootilist atmosfääri ja vanade raamatute lõhna nautides.

Põrandal lebas üks koer - corgi, filmipealkirja mõjul ma tahaksin kogu aeg kuninganna corgi öelda. Ta tuli mind nuusutama ja nurgas kirjutuslaua taga istuv tumedate ümmarguste raamidega prillidega raamatukaupmees keelas. Ütlesin, et pole midagi, mul on teise koera lõhnad ilmselt juures, mille peale mees esitas tiraadi sel teemal, milline paimaias tegelane see koer on ja kuidas ma mitte mingil juhul ei tohiks talle pai teha, sest muidu ta arvab, et elu ongi selline ja kõik külastajad peavad teda paitama ja ta peab saama kõik, mida tahab, ja üleüldse.

Naeratasin ja uitasin natuke raamatuvirnade vahel ringi. William Somerset Maughami "Kuu ja kuuepenniline" jäi näppu, ma olen seda kunagi ammu lugenud ning raamatut näppides tulid need ajad ja see tunne meelde, nii et ma ei suutnud seda enam käest panna. Uitasin natuke veel, seejärel maksin kirjutuslaua juures raamatu eest.

"See on hea raamat," ütles mees. Noogutasin ja tunnistasin, et olen seda kunagi lugenud.
"Nojah, "Kuud ja kuuepennilist" võib suvel Pärnus teist korda ka lugeda," lausus ta mõtlikult, ja see käivitas mu peas korraks terve filmi idüllilisest Pärnu puhkusest täis lugemist ja jalutamist.

Tänasin, pöördusin minekule... ja siis enne uksest väljumist kükitasin korraks ja tegin muidugi ikka koerale õrnalt pai. Mille eest pälvisin talt tänutunnet, rõõmu ja uhkust täis pilgu, mille ta siis sujuva jätkuna ka omaniku poole viskas. Kes oli ka muidugi seda kõike märganud ja kuulutas: "Ah nii, et siis sul ikkagi vedas! Said, mis tahtsid!"

"See on ju nii tore tunne. Elus saada kõik, mida oled tahtnud," tuli selle peale üle mu huulte. Lehvitasin ja läksin.

Vaikselt soovides, et see antikvariaat oleks igavesti seal - sest ka selle maja peal oli silt "müüa", nagu kuidagi seekord eriti paljudel Pärnus.

30.5.20

Maagiline mai

Kroonimata või kroonitud, aga maikuu mõjub ikka nii, et tahaks muudkui valjusti laulda üürata, toominga- ja õunapuuõitelumes hullunult tantsida, kuuvalgel suudelda ja kirglikult elada. :)

Virtuaalne Tallinn Fashion Week mai algul oli imetore, see traditsioon võiks täiesti lisanduda tavapärasele - väga mugav oli värsket kodumaist moodi Võrust vaadata!

Eriolukord lõppes meie jaoks kuidagi orgaaniliselt 1. maiga ise enam-vähem ära, nii et sõbrad käivad jälle külas, nädalavahetustesse on mahtunud suitsusauna ja tiikihüppeid, spontaanseid terrassipidusid, üks pargipingipidu (kui me viisakalt kl 22 pubist ära tulime, aga nad andsid meile klaasid ja pudeli veini kaasa, nii et jätkasime Katariina alleel vabas õhus noorte pärnalehtede all kahel pargipingil 2+2 formaadis oma koosviibimist ja oli väga sulnis), üks imeline privaatkontsert, üks pikaks veninud piljardimänguõhtu ja üks nõiduslik naiste New Moon Party uues aias, mille tarbeks ehitasin vanast riiulist ja puituksest suurepärase lauakese, katsin selle pitslina, kolmeliitrisest purgist lillevaasi, toomingaokste, meelespeaõite ja küünaldega. Korvmööbel, täiuslikud veiniklaasid, šampanja ja juustuvaagen jõudsid ka kõik õigeks ajaks (enne mu võluvaid külalisi) kohale. Samade naistega plaanisime sõita millalgi Lätti - minna lihtsalt niisama välismaale, noh, sest et saab jälle, aga Valgast kaugemale me esimesel katsel siiski ei jõudnud, mis võib olla isegi hea, sest kui minna lihtsalt niisama Lätti, siis mõtlevad ju rikutumad tüübid kohe, et läksid odavat alkoholi jahtima. :)

Eelmisel laupäeval oli üks kena väike sünnipäevakoosviibimine Haanjas ning sel laupäeval nelja pereliikme kobarsünnipäev Võhandu ääres. Ja eile käisime Otepää lähedal Vidrike Külamajas söömas, kus sõbralikud inimesed pakuvad mõnusas keskkonnas lihtsat ja maitsvat Itaalia toitu - soovitan!

24.5.20

Aiablogi

Mu selle kevade üks suuremaid isiklikke anomaaliaid on see, et mu ellu ootamatult materialiseerunud maalapi mõjul on minust, kes ma pole kunagi isegi mitte unistanud oma aiast, saanud kuu ajaga tõeline rohenäpp ja aiamaniakk. :) Liitusin Facebookis Aiaelu grupiga, tuvastasin lehteminekuga paralleelselt aias kasvavaid puid-põõsaid (kask, vaher, viirpuu, üks mustsõstra- ja kaks sõstrapõõsast vist veel, õitsema hakanud toomingas ja natuke kreegivõsa on senine skoor). Leidsin sobiva peenrakasti, kuhu läks mojito jaoks piparmünt, lisaks natuke maitsetaimi - basiilik, rosmariin ja tüümian. Emadepäeva nädalavahetusel tegin elu esimese maasikapeenra ja istutasin martsipaniõunapuu.

Maasikapeenart kaevates hakkas muidugi vaikselt meelde tulema, miks ma lapsepõlvesuvedel võimalikult palju aiatöödest viilisin. :) Õnneks mind ei sunnitud kunagi neid eriti tegema ka, aitäh, armsad vanaemad-vanaisad! Aga kokkuvõttes on nendes aiatoimetustes nii palju rõõmu ja elevust, mida ma ei oleks iialgi osanud oodata! Nii et tegin blogisse lisaks aiablogi sildi ja vaatame siis, mis edasi saab. Reede õhtuks sai igatahes istumisnurk valmis ja esimene väike aiapidu ka peetud.

5.5.20

Iga kriis on võimalus

Mind on eriolukorra algusest peale kummitanud mõtted eelmisest kriisist, aastatest 2008-2010. Ma töötasin siis Estonian Airis ning 2010. kevadel lisandus majanduskriisile tuhakriis. See oli tookord õnneks lühiajaline, aga seda intensiivsem ja lennunduses töötades kogesin seda päris epitsentris. Ma mäletan, kuidas ma ütlesin tookord endale neid "iga kriis on võimalus" mantraid ja nii oligi - meie kommunikatsioon sotsiaalmeedias osutus hiljem edulooks, millest kutsuti konverentsidele rääkima ning mis innustas ilmselt pärast omajagu teisigi ettevõtteid tegutsema. Ma mäletan, et ise nende sündmuste keskel olles oli mul tookord lihtsalt suur soov midagi kõigi hädas olevate inimeste heaks ära teha ning adrenaliin laes.

Selles mõttes on praegune eriolukord kardinaalselt vastupidine. Mitte et mul ei oleks algusest peale olnud tahtmist midagi teha, aga kummalisel kombel on parim, mida seekord enamik inimesi kriisi möödumiseks teha saab, vähem TEHA ja rohkem OLLA. Kodus omaette. Ma näen soovi tegutseda teisteski - nii paljud teevad videoklippe, musitseerivad, kirjutavad, jagavad ilu/kunsti/huumorit - ühelt poolt on see imetore ning teisalt on seda kõike nii palju, et ehkki tahaks, siis isegi mitte ühtegi last koduõpetades ega kaugtööga hõivatud olles, ei ole mul jäänud ikka enamiku jaoks sellest aega. Isegi mu TÜ doktoriõpingud ja Yale'i ülikooli psühholoogiakursus, mille lisaks võtsin, ei ole tegelikult piisavalt tähelepanu saanud. :)

Mulle on seni kõige suuremat rõõmu teinud lisaks kogu suurepärasele huumorile, mida ringleb enneolematutes kogustes, mitme inimese ausad eneserefleksioonid. Tänutunde ja väärtuste, nende asjade märkamise teemal, mida peetakse muidu liiga sageli enesestmõistetavaks. Ma olen siin blogiski kunagi jaganud neid õnnelik olemise teemalisi uuringuid, mis ütlevad, et lihtsam on neil, keda teevad õnnelikuks eelkõige head suhted ja mõnusad elamused. Sarnasel teemal jäi mulle hiljuti ette väga originaalne kirjatükk suurepärasest Zenhabitsi blogist: "Why I don't care about success"

Ülisuure rikkuse ega kuulsusega polekski paradoksaalsel kombel hetkel praegu vist kuigi palju peale hakata? Turvatunde mõttes oleks muidugi hea, kui enamikul oleks varusid rohkem, aga see on üks väga huvitav ahhaa-elamuse koht mu jaoks: ehkki ma olen juba aastaid keskendunud sellele, et olla õnnelik siin ja praegu, teostada end iga päev lemmiktegevuste kaudu ja veeta aega lemmikinimestega, siis taustal on ikka aeg-ajalt tiksunud see, et aga palju julgem tunne oleks, kui pangaarvel vedeleksid varuks mõned miljonid eurod. Praegu oleks ka kindlasti julgem tunne, aga huumor on selles, et nende miljonitega ei olekski hetkel väga palju muud peale hakata, kui heategevuseks ära kinkida?!

Ma ei unista luksusjahist ja eralennukiga ei kipuks ka praegu kuskile ning muude vajaduste katmiseks piisab palju vähemast. Bestsellerite autor meeldiks mulle muidugi siiski olla, aga tänaste standardite järgi ma juba olengi, arvestades kõvasti kukkunud raamatutiraaže. Ja lõpuks on siiski ikkagi kõige olulisem see, et ma teen seda, mida naudin ja armastan. Iga. Jumala. Päev. Ja ma olen ammu juba seda usku, et kui olla õnnelik ja teha seda, mida armastad, siis tulevad ka selleks vajalikud vahendid (ehkki läänemaailmas arvatakse sageli vastupidi, et enne peab omama, siis saab teha ja õnnelik olla).

Mida Sa teeksid, kui elu olekski selline lõputu küünlapäev (sest mingis mõttes on ju ka siis, kui on vahepeal rohkem võimalusi rutiinist välja hüpata)? Mis on need tegevused, mida Sa armastad, mis tekitavad Sinus elus olemise tunnet, mis aitavad tervet mõistust säilitada ja mida Sa teeksid ka oma unelmate elus igal juhul?

24.4.20

Aprilli lõpp

Kuus nädalat eriolukorda. Väga kõrini on. Algul oli põhjendatud, aga 1. maiga oleks võinud ära lõpetada, äärmisel juhul 8. maiga. Seda enam, et Rootsi suurema vabaduse ja avatud kohvikute-restoranide-kaubanduskeskustega lahendus tundub praeguseks ennast tõestanud ja inimsõbralikum igas mõttes, nii inimeste (vaimse ja füüsilise) tervise kui ka majanduse aspektist.

Mu (küll väga heas) hooldekodus istuval täiesti mitteusklikul vanaemal on ilmselgelt veel palju rohkem kõrini kui mul, sest ta palus hiljuti telefonis reaalselt, et ma palvetaksin, et ta saaks ära surra - ma küll ei suuda seda palvet täita, aga täiesti arusaadav, et inimesel tekib selles vanuses lõpuks küsimus, mille nimel see kõik, kui kedagi lähedastest vaatama ei lubata ja muidu on ka tunne, et elus on kõik tehtud. Oma teisele samuti 80+ vanaemale olen paar korda käinud ta koduukse taha toidukraami viimas ning siis ka kolme meetri kauguselt natuke juttu rääkinud - usun, et neil kohtumistel on olnud päris oluline roll meie mõlema tuju ja eluisu hoidmises.

Aprilli plusspoolele läheb lisaks üha õitsvamale-hõiskavamale loodusele 2006-2020 fotoalbumiprojekti edukas lõpetamine. Edaspidi loodan aastalõpurituaalide hulka lisada möödunud aastast 10-15 parima foto valimise ja kohe paberile jäädvustamise. Samuti oli väga tore armsa sõbra sünnipäevapidu kuuekesi Messengeri videokõne kaudu - sõpradega lobiseda, naerda, koos süüa ja juua on imeline isegi siis, kui igaüks seda oma kodus teeb.

Miinuspool... ära jäänud pidudest Võru Pubi17 traditsiooniline aprilli lõpu/mai alguse pidu Moskva-Odessaga ja Tartu volber - neid oli hulgem, kes mõlemat ootasid, aga muidugi on see mõistlik, et need kumbki ei toimu.

10.4.20

Pühad & toit

Sattusin veebruaris vabariigi aastapäeva paiku mõtlema sellele, kui suur osa (eriti talviste) pühade tähistamisest on seotud toiduga:
- uusaasta šampanja & kalamarjaga;
- sõbrapäev šokolaadisüdametega;
- vastlapäev hernesupi & vastlakuklitega;
- vabariigi aastapäev kiluleibadega;
- naistepäev on esimene, kus domineerivad pigem lilled :)
- lihavõtted värvitud munade ja pashaga;
- kevadpühal pole päris oma toitu, aga karulaugupesto võiks olla tugev kandidaat? :)
- emadepäeval maikuus on samuti vist rohkem teemaks lilled ja (isadepäeval novembris ka) koogid?
- riigipühade kalendris kenasti kirjas nelipühi ei pruugi mitte kuigi usklik eestlane märgatagi, seda enam, et see riigipüha on alati pühapäeval, kaseoksad ehk toob tuppa?
- võidupühal-jaanipäeval enamasti grillitakse ja süüakse salatit kõrvale?
- taasiseseisvumispäev on vist ainus tugeva toidutraditsioonita püha, samas see on muidugi hea aeg kräftskivaks või suitsulestapeoks ning sinimustvalgeid rukkilille kroonlehtedega kooke võib ka teha;
- halloween on imporditud, aga kõrvitsatele (ja õunakookidele?) lähenetakse loominguliselt meilgi;
- mardi- ja kadripäeval saab kommi!
- tänupüha oma kalkunisöömistraditsiooniga on ka täitsa tore;
- jõulud on söögiorgia nagunii: piparkoogid, glögi, verivorstid, kapsad, kõrvitsasalat, pohlamoos jne.

4.4.20

Hea päeva häkid

Mõtlesin, et panen endale meeldetuletuseks kirja eriolukorra aegsed mõnusa päeva häkid - ehk inspireerivad teidki ja need on tõhusalt rakendatavad ka muidu. Nii kriisipsühholoogid kui ka astronaudid on soovitanud kindlat päevarutiini kaine mõistuse ja meelerahu säilitamiseks.

- Hommikul ärgates (minu puhul enamasti kuskil kella 9 ja 11 vahel) ära kraba esimese asjana telefoni ega ava muid ekraane. Mine hoopis nt koeraga õue jalutama või jooksma, söö rahulikult hommikust, tegele millegi muu meeldivaga (minu puhul ilmselgelt siis kirjutamisega). Päev algab nii hoopis rahulikumate ja helgemate meeleoludega.

- Kuna ma armastan kaua magada, siis ma praktiseerin juba umbes neli aastat seda, et söön 2x päevas: 12 paiku brunchi (midagi hilise hommikusöögi ja lõunasöögi vahepealset) ja õhtul 18-20 paiku õhtusöögi. Samas see pole range reegel, enne eriolukorra ajaarvamist piirdusin mõnikord hommikul kodus nt smuutiga ja käisin siis kellegagi väljas lõunal. Ma olen lugenud küll paljude toitumisspetsialistide nõuandeid 3-5 söögikorra teemal päevas, aga ma ei jaksa nii palju ei kokata ega süüa, nii et ma olen otsustanud kuulata pigem oma keha. Soovitan proovida ja leida endale sobiv rütm.

- Kuskil umbes kella 13-17 on aeg, kus ma loen uudiseid ja sotsiaalmeediat (mis kipuvad vahel liiga kauaks endasse tõmbama), õpin hispaania keelt, teen tööasju ning igasuguseid muid loomingulisi ja/või vajalikke asju - mingi mõtestatud tegevus, nii meeldivad tööasjad kui ka looming, on terve mõistuse säilitamise seisukohalt olulisem kui arvatakse. Varem uitasin vahel sel ajal ka mööda kohvikuid ja poode - oh happy times! :)

- Pärast õhtusööki on vaba aeg - raamatute lugemine, filmiõhtud, lauamängud, muusika & tants ja muud lõbud (varem ka peod, praegu enamasti pigem esimesed kaks). Kodused spaarituaalid teevad ka head. Ja muidugi armsate inimestega suhtlemine, kusjuures helistamine ja videokõned mõjuvad palju elusamalt ja paremini kui sõnumite tippimine.

Mulle meeldis päris hästi kunagi palju aastaid tagasi avastatud Tim Ferrissi 4-tunnise töönädala mõte, aga sellisesse tüüppäeva mahub päris hästi ka 4-tunnine tööpäev - ehk olekski nüüd kasvava tööpuuduse tingimustes hoopis hea aeg üleüldiselt üle minna 20-tunnisele töönädalale? Täiskoormus üldse ümber defineerida ja palgata rohkem väiksema koormusega inimesi? Ma tean, et see eeldab ka muudatusi seadustes ja maksusüsteemis, aga ma ei kujuta ka ette paremat aega neid teha kui praegu. Kaugtöö saime, ehk saaks nüüd üleüldiselt väiksema töökoormuse ka? :)

1.4.20

Merkuur on Petrogradis

Minus elavad sõbralikult koos kaine mõistusega skeptik ja müstik, kes ei ütle ära aeg-ajalt mõne teaduslikult tõestamata teooriaga veidi hullamisest. Ja ilmselgelt ei oleks ma saanud kirjutada Igor Mangi elulooraamatut ilma mõningase astroloogiahuvita (aga ma ei hakka siin rääkima tema 2020. aasta kevade ennustuste paikapidavusest, mis on ka iseenesest huvitav ja mitmel pool vilksatanud teema).

Aga lisaks on üks USA astroloog, kelle prognoose ma loen juba ligi 20 aastat ja kes on nii mõnigi kord üllatavalt täpne olnud (ja lisaks kirjutab säravalt hästi). Nii et läksin põnevusega vaatama, mida ta k-kriisist arvab. Ja see osutuski väga põnevaks!

Nimelt leidis ta, et see on seotud Pluuto ja Jupiteri konjunktsiooniga. Pluuto on see pisike paharet, kellega on seotud viirus, ning hea õnne planeet Jupiter võimendab kõike, mida puudutab - antud juhul oli ta siis paraku see ventikas, kuhu s..t lendas, pardon my French. :)

See aspekt jätkub umbes maikuuni, siis nõrgeneb suveks ja tuleb septembris tagasi, et detsembris meiega hüvasti jätta (mis paraku kattub ka paljude teooriatega viiruse võimaliku käitumise kohta). Mis oli aga kõige rajum avastus ka astroloogile endale - sama aspekt oli aastal 1918, kui maailmas möllas Hispaania gripp!

Märtsi algul, kui see kõik siin pihta hakkas, oli ka Merkuur retrograadis (st liikus ajutiselt tagurpidi, sealt ja ühest valesti kuulmisest sündinud naljast pealkiri). Praegu enam ei ole.

Hea uudis on see, et kuna Jupiter on imede ja hea õnne planeet ning see aspekt toob üldiselt suurt edu (see on sünnikaardis nt Warren Buffetil ja Mick Jaggeril), usub USA astroloog (ja ma usun ka), et selle praeguse jama mõjul elame me pärast kõik hoopis külluslikumat ja õnnelikumat elu.

31.3.20

Märtsi peod ja elamused

Praegu on päris hea meel oma vanu blogipostitusi vaadata ja tore lugeda, mida ma mõtlesin ja tegin aasta või viis tagasi - eriti kohviku- ja peomuljeid (neid ikkagi tasus kirja panna!), arvestades, kui vaikne ja sissepoole on märts 2020 olnud. :) Samas - siiski mitte tervenisti, sest enne eriolukorra väljakuulutamist oli siiski peaaegu poolteist nädalavahetust ja kaks imelist pidu.

Kõigepealt pidasime märtsi alguses oma mopsi sünnipäeva tema kahe koer-sõbra ja hulga meie Võru sõpradega, mis tundub tagantjärele absoluutselt suurepärane idee! Ja 7. märtsi õhtul oli Pubi17s naistepäevakontsert Öösorriga, millest on ka ainult väga helged mälestused - palju ülimõnusat muusikat, tantsu, naeru ja rõõmu! Hiljem läksime veel Stedingu keldrisse natukeseks edasi ja kella 4 paiku öösel koju jõudes ootas mind köögilaual sületäis naistepäevaroose, kook ja pudel šampanjat - täiuslik laupäevaõhtu! :)

Edasi läks muidugi vaiksemaks. Teine eriolukorra nädal oli üsna sarnane esimesele, sisemiselt ehk rahulikumgi, inimene harjub... ja mõtlesin mingid asjad selge(ma)ks ka. Kellel on käeulatuses Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", soovitan (üle) lugeda - Allan Karlssoni süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi ja muretu "on, nagu on, ja tuleb, mis tuleb" hoiak mõjub lõbustavalt ja teraapiliselt.

Kino tegime kodus, vaatasime "Talve" (ilusad inimesed ja kaunis Eesti loodus, väga tore meelelahutus üheks õhtuks) - siinjuures tänud ja kummardus kõigile, kes praegu heldelt oma loomingut jagavad ja koduspüsijate päevadesse sellega helgust lisavad! Muide, kui keegi selle blogi külastajatest pole lugenud mu romaani "Lenda minuga" ja tahaks sellega oma aega sisustada, siis mul mõned on siin Võrus, kirjutage mulle ja panen nt pakiautomaadi kaudu teele! Seal on hulk lendamise ja reisikirjeldusi ka, inspiratsiooniks ja unistamiseks. :)

Kuna meil on kodus vann ning õnneks ka mõned hästilõhnavad kehakoorijad ja (vanni)õlid, siis selgus, et ka spaad saab üsna edukalt teha kodus. Café lattet samuti, õppisin lõpuks köögis seisvat kohvimasinat kasutama, siiani polnud viitsinud, kuna kohvikutes käimine on tegelikult mu jaoks vist rohkem sotsiaalne tegevus olnud, nagu üks mu lähedane tabavalt märkis. Ja Võrus on käivitatud nii toidukaupade kui ka restotoidu kojukullerdamine - ammune soov täitus, aitäh, tublid ettevõtlikud inimesed! Kõik on ikka millekski hea.

Lisaks toetasin Eesti majandust (kohalikku vahendajat küll, mitte tootjat paraku) ja ostsin endale ukulele, mida olin ammu tahtnud. See küll ei kompenseeri päriselt pidusid ja muusikaelamusi, aga töötab vajadusel tuluallikana, kuna hulk inimesi on arvatavasti nõus palju maksma, et ma seda EI mängiks. :)

20.3.20

Head kevade algust!

Ma saan aru, et nüüd elavad paljud nii nagu varem ainult introvertsete kalduvustega kirjanikud ja kunstnikud? Ehkki ma oma kohvikute- ja pidudearmastusega kaldun tegelikult vist pigem siiski sinna ekstraverdi poole. Testi saab enda kohta tõe väljaselgitamiseks teha nt siin: 16personalities.

Mu igapäevaelu on olnud sel esimesel eriolukorra nädalal üsna samasugune nagu ikka: magan-söön-kirjutan-loen-õpin Duolingo äpiga hispaania keelt kodus ja vahepeal jalutan koeraga õues järjest kevadisemas looduses. Üldine foon võiks muidugi helgem olla ning ma ei kujuta ette seda rõõmu, kui ükskord jälle kallitega kohvikusse ja peole saab, sest Võrus on kõik kinni ja mõistlik vist ka. Suurepärased taaskasutuspoed ja raamatukogu on ka suletud, aga erisoovidega pidi siit ka varem e-kaubanduse poole pöörduma või kuskile sõitma; raamatutega sama lugu, sest Rahva Raamatu poodi siin ei ole (ehkki tahaks!) ja ainus väike raamatupood on üsna olematu valikuga. Õnneks varustasin end viimati ka paari reisikirjaga, mis on praegu üks väheseid viise ajas ja ruumis rännata (kuigi tegelikult olen lugenud pigem liiga palju uudiseid ja sotsiaalmeediat). Restotoidu ja toidukaupade kojukullerdamisteenusest unistan samuti, aga kuuldavasti midagi juba improviseeritakse ka väikelinnades ja kokata on ka tore.


Hea meel on nende pärast, kes on ammu tahtnud (maa)kodukontorist kaugtööd teha ja kellele nüüd tööandja seda lõpuks võimaldab. Keskkonna pärast ka - ilmselgelt otsustas emake Maa reostavatele inimputukatele naiseliku pöörasusega koha kätte näidata ja taastub nüüd.

Rõõm on näha, et paljud mu lemmikärid Tallinnas ja mujal leiavad juba väga nutikaid loomingulisi lahendusi, kuidas tegevust jätkata ja ellu jääda. Loomingulisust ja julgust tahaks kõigile soovida, rõõmu ja armastust ka - et teha vajadusel midagi teistmoodi ja paremini või teha midagi uut, mida olete alati teha tahtnud ja mis head tunnet tekitab. Praegune sunnitud hingetõmbepaus pakub selle üle mõtlemiseks aega (ja loodetavasti ka väiksemaid kulusid, mu kogemus on näidanud, et lihtne kodune elu on pigem soodsam). Ja täna on kevadine pööripäev, mis on ideaalne aeg unistada ja uusi sihte seada, olgu siis lihtsalt eesmärke kirja pannes või näiteks dream boardile mänguliselt kokku kuhjates pilte kõigest imelisest, mida oma uude aastaringi soovite.

Lisan siia lõppu veel lõigu ühest hommikul loetud postitusest, mis mind puudutas...
I asked the Universe: "Why so much suffering for humans right now?"
Universe showed me universal love, a love interconnected with nature and all living things. At the same time I could feel all the disharmony us humans have created. All the separation from nature and silence and universal love.
"What do we need to do to heal?" I asked.
Suddenly a heart shape appeared in the clouds as clear and perfect as can be, tinged with pink glow.
(Shashi Solluna)

18.3.20

K-jutuke

VVV-19 (lühend sõnadest Väike Vastik Viirus nr 19) vaatas selja taha. Jah, ta oli vaba! Ta astus üha julgema sammuga edasi, uuris huviga pilusilmseid vastutulijaid ja loetles endamisi, millised ta oma uuteks sõpradeks võtab. Aga mida ta veel oma eluga võiks teha?

“Ma lähen lennukiga lendama! Ma tahan maailma avastada!” otsustas VVV-19. Ja nii ta tegigi. Lennukid osutusid ägedateks. Seal sai inimestega tükk aega rahulikult koos olla, kuulata, millest nad räägivad, ja rahulikult lemmikud välja valida. Mõned ilusad ja kuulsad hakkasid VVV-19-le eriti meeldima, aga neid jälgides mõistis ta, et tal võiks ka olla amet. Et tunda end tähtsamana ja üleüldse.

“Ma hakkan influentseriks!” oli otsus peagi küps. “Kõige ägedamaks, kelle kõrval kõik teised kahvatuvad! Ma hakkan mõjutama MASSE!”

Itaalias meeldis VVV-19-le ka väga. Kõik muudkui musitasid! Nii et VVV-19 oli oma sõiduvees, kui ta Prantsusmaale jõudis. Aga siis hakkas ta kuulma siit ja sealt halvustavaid kommentaare.
“Made in China?! N’est ce pas?”
“Sellised lagunevad õnneks ruttu!”
"Jah, sihuke kraam kaua ei kesta!"
Ja nii edasi.

VVV-19 tellis tuju tõstmiseks klaasikese šampanjat, aga pärast kvaliteetse kuldse mullijoogi kurku kummutamist hakkas tal hoopis halb. Alkohol talle eriti ei sobinud ja veel hullemini mõjus kuum suitsusaun, seda oli ta pōgusalt proovinud ühes väikeses Eesti linnas, kus see oleks ta peaaegu tapnud.

Õnneks märkas ta just siis plakatit tekstiga: “Ameerika - kõikide võimaluste maa!”
“Voh, sinna ma lähengi!” otsustas ta samal hetkel. Ta oligi kuskilt nagu kuulnud, et mr Trumpil on vaja abi kodanikupalga kehtestamiseni jõudmiseks...

7.3.20

Wonderful offline

Leidsin ühest pardaajakirjast uudisnupu, mis vahendas uuringut, mis ütles, et 1) 72% inimestest ütleb, et nad on kogenud digitaalset ülekoormust - liiga palju aega ekraanide seltsis; 2) 89% teeb jõupingutusi, et särada päris elus ja taastada tasakaal, kusjuures 37% neist püüab selleks rohkem kokata, 33% raamatuid lugeda (neid paberist) ja 31% pühendada rohkem aega näost näkku suhtlusele.

Ma olin seda lugedes parasjagu koos oma imelisest toitlustajast sõbrannaga - vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et oleme terve mõistuse säilitamiseks suurepäraseid karjäärivalikuid teinud. Nojah, nii raamatuid kirjutades kui ka menüüsid planeerides kulub omajagu aega ekraanide seltsis, aga kokkamine ise on siiski päris ekraanivaba tegevus ja raamatute lugemine ka.

Teine impulss online-offline teemal tuli jaanuaris sünnipäevapeolt, kus ema oli oma pojale teinud korraliku retroalbumi fotodega tema esimesest 30 eluaastast. See pani mind oma albumeid lappama ja märkama, et need lõppesid aastaga 2005. Otsustasin valida järgnenud 15 aastakäigust kas või kümmekond fotot igast aastast ja paberile jäädvustada. Ostsin albumi, avastasin, et aastani 2012 olin aeg-ajalt mõned fotod meeldejäävatest reisidest, pidudest, olulistest inimestest ja loomadest ikka paberile lasknud teha, nii et pool albumit täitus kui iseenesest. Aga 2012 sain ma oma esimese iPhone'i ja nüüd võiks siis ka seal pesitseva umbes 20 000+ foto seast järgnenud perioodist umbes 80 välja valida... :)

Lõpuks ongi oluline muidugi tasakaal, sest ekraanide taga peitub palju arendavaid ja loomingulisi võimalusi ka - lugeda, pildistada, fotosid töödelda, keeli õppida, suhelda... ja ehkki ma mängin mõttega taastada paberpäeviku kirjutamise harjumus, on enamasti siiski mugavam ideevälgatused ka telefoni märkmeplokki jäädvustada.

29.2.20

Pidulik veebruar

Veebruari juures on eriti toredad kõik need pidupäevad, mis selle napi talvekuu veel lühemaks ja lõbusamaks hakivad. Reisilt tulles oligi juba kohe sõbrapäev, mis ühtlasi tähendas mulle kevadsemestri loengute algust. Õhtuks jõudsin Võrru ja sõpradega džässiõhtule, kus esines Elina Hokkanen Band, laupäeval järgnes Pubi17 romantiline sõbrapäevakontsert Reet Lantsoniga.

Eesti Naisüliõpilaste Seltsi külalisõhtul käisin Kuubast rääkimas, see osutus suurepäraseks viisiks meeldivaid mälestusi taaselustada. Ühte Tallinna-päeva - sest tegelikult on ju iga päev pidupäev :) - õnnestus mahutada lõuna kalli sõbraga Lores, šokolaadiekleerid Suhkruinglis ning natuke šoppamist Fleur Royales ja Kaubamajas.

Võru linnapea vastuvõtuks olin Võrus tagasi, RAM laulis ja oli kena. Pubi17 vabariigi aastapäeva peol pühapäeva õhtul musitseerisid Indrek Kalda & Paul Kristjan Kalda, keerutasime tantsugi. :) Õigel päeval oli nii imekaunis ilm, et jalutasime paarikilomeetrise tiiru ümber Paidra järve, pärast vaatasime kiluleibade ja mustika-toorjuustukoogi kõrvale etendust "Igal linnul oma laul" ja pingviinide paraadi.

Ja siis tuli kohe sinna otsa vastlapäev oma hernesupi ja kuklitega (lumi saabus Võrru paraku natuke hiljem, aga väga hea, et siiski veel veebruarikuus). Jõudsin veel käia kinos mõtlikku "Parimad aastad me elus" vaatamas, natuke Homerose "Iliast" lugeda, täna Suure Munamäe otsas Eesti tippkokkade hõrgutisi maitsta (need Angelica Udekülli sõrnikud valge šokolaadi kreemi, õunte ja marjadega!) ja ongi see veebruar läinud.

20.2.20

Kaliimaga Tenerifel & La Gomeral

Kui tahta veebruaris päikesevalguse kätte ja sooja, samas pigem lühemaid lende ja Euroopat, siis jäävadki sõelale ainult Kanaari saared (mis siis, et Euroopa on nad muidugi vaid juriidiliselt, asudes tegelikult Maroko alumise otsaga samal laiuskraadil).

Ilmaga meil vedas, sest Kanaaridel oli parasjagu kaliima (kuum kõrbetuul, mis toob kaasa Sahara liivatolmu). Tolm hajus me esimese päeva õhtuks enam-vähem ära, aga päevased temperatuurid olid saare lõunaküljel veebruaris tavapärase 22 kraadi asemel pigem 26 kraadi kanti.

Esimesel õhtul hulkuma minnes lõpetasime juba eelmisest korrast tuttavas Magic baaris, kus üks tüdruk laulis tõeliselt hästi. Pärast tuli välja, et ta oli Leedust. :) Teatavasti on Tenerifel ka juba päris korraliku suurusega eestlaste kogukond, nende hulgas mitu sõpra-tuttavat meil mõlemal, nii et oli üle ootuste palju toredaid kohtumisi, lemmikud neist pühapäevane lõuna kallite sõpradega La Orotavas (restoran Bodegon Las Vistas oli väga hea ja vaated super, aga teed, mis sinna viisid, kulgesid kohati üsna püstloodis) ja mõnus kohvitamine teel lennujaama Golf del Suri The Beer Trapis (kus on parimad kohvijoogid kogu Tenerifel - ma ei tea, miks, aga hispaaniakeelsetes maades kipuvad heade piimakohvidega muidu läbivalt lahjad lood olema).

See Miski, mis sellele reisile kõige rohkem lisas, oli aga nädalavahetuse visiit La Gomerale, mis osutus hoopis teistsuguse õhkkonnaga Kanaari saareks ja kus oleks võinud kauemgi aega veeta. Ei mingit massiturismi, pigem hipid ja surfarid (ja Angela Merkel, kelle lemmiksaar olevat see ka :)). Randusime Armase laevaga San Sebastianis, kust keerutasime mööda mägiteid teisele poole saart Valle Gran Reysse. Tegime väikese jalgsimatka kõrgustes, kust avanes imeline vaade Teide tipule Tenerifel. Nautisime La Gomeral talvituvate sõprade ja nende sakslastest naabrite külalislahkust, ühte musta liiva ja vaikse veega randa sadama lähedal, sealsamas asuvat käsitööjäätist pakkuvat kohvikut ja mereannirestot.

Pühapäeval viis me väike tore Audi kabriolett meid saarele tiiru peale tehes Tenerife põhjarannikut ja Puerto de la Cruzi avastama (Agatha Christie käis seal kunagi ka, selgus). Esmaspäeval põikasime kallima soovil läbi Loro pargist ja mõlema soovil Santa Cruz de Tenerife poodidest ning sõitsime siis tagasi lõunarannikule. Elamistingimused olid seekord igal pool võrreldamatult luksuslikumad kui viimati Kanaaridel Hoppeti peal laevakassiks käies, kõige rohkem meeldis mulle viimaste päevade hotell, Iberostar Sabila Costa Adejes, kus meil oli ülimõnus mere- ja basseinivaatega nurgarõdu. Hommikuti seal kirjutada oli suur nauding, nagu ka õhtuti La Gomera kõrvale loojuvat päikest vaadata.

Ookeanivesi oli värskendav nagu merevesi Eesti suvel, ujusin palju, rõõm. Ja laadisin oma päikesepatareisid, mille tulemusena on praegu tunne nagu oleks uuesti sündinud. Mõlemad "Minu Tenerifed" lugesin läbi, ühe enne reisi ja teise selle ajal, pärast avastasin veel juhuslikult Ed Sheeranilt magusa armastuslaulu "Tenerife Sea".

31.1.20

Sess & sünnipäev

Jaanuar on möödunud sessi ja sünnipäevapidustuste tähe all - oli intensiivset õppimist ja vahepeal intensiivset šampanjajoomist. :) Väga suured tänud kõigile teile, armsad-kallid, kes te mind meeles pidasite! Ja eriti teile, kes te siia kaugele lõunasse külla jõudsite!

Õigel päeval käisime kallimaga Tartus Hõlmas õhtust söömas, see on jätkuvalt üks Eesti parimaid restorane - kõik oli väga hõrk ja šampanjavalik eeskujulik. Kuna mu sünnipäev sattus seekord esmaspäevale, siis algul mõtlesin, et ehk viilin ega tähistagi rohkem, aga see tähendas muidugi seda, et lõpuks tähistasin erinevates kooslustes peaaegu nädal aega.

Ma vaatan, et sel aastal on kõigi "mu kevad algab pääle jõulu juba" õhkajate palvetele vastatud... või noh, peaaegu, päikesepaistet võiks muidugi alati veel rohkem olla, aga nt taliharjapäeval Võrus õnneks oli ja hulgal päevadel veel. Rohelist muru jätkub ka. Ma vist olen kunagi isegi unistanud sellisest pehmest Kesk-Euroopa talvest, aga tegelikult on ikka natuke imelik ka lumeta. Ehkki igasugused sõidud on muidugi tänu selle puudumisele jällegi mõnusamad olnud - teiste pereliikmete sünnipäevadele, Tartusse eksamitele ja ühte õdusasse Supilinna kodusse külla, eile Tallinnasse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uude saali Tõnis Niinemetsa "The Kid'i" vaatama ja pärast Horisonti & Lounge24 mõnele kokteilile.

Raamatuelamused: kõik kümme olid kohustusliku kirjanduse vallast, aga panin Goodreadsi kirja - ikka on ilus vaadata, kui oled Auerbachi ja Lotmani teoseid ning muid imeasju lugenud lõbusa ajaviitekirjanduse vahele. :)
Filmielamused: käisime fännidest sõpradega "Star Warsi" viimast osa vaatamas; "Suure Muna" käsitöökinos oli päris pöörane "Maria paradiis"; magustoiduks "Väikesed naised" - see lehvivate lokkidega kirjanikupreili oli mulle muidugi eriti südamelähedane.
Muusikaelamused: Stedingu keldris oli ühel reede õhtul väga naljakas Halva muusika pidu (oligi sellise nimega ja repertuaaris nt Sõnajalgade "Tulge kõik"); teisel Retromustrid; Tallinnas ühel reedel Chicagos laval uus Full House Band; laupäeval Võrus Pubi17s Louie Digman Band.
Kunstielamused: Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga käisime Tartu Ülikooli muuseumis näitust "Minu elu ülikool" vaatamas, oli huvitav; Võru muuseumis avati koos Viljandi Kultuuriakadeemia näitus "Rahvuslikkuse otsingud" ja Rait Rosina "Väikelinn kui sündmus".

19.1.20

Tallinna mereäär Noast Noblessnerini

Kuskil jaanuari alguses, kui üks taksojuht oli juba mitmenda inimesena kiitnud mulle uut Reidi teed (kui hea on seda mööda sõita ja kui ilus jalutamiskoht!), meenus mulle mu ammune idee teha pikem retk mööda Tallinna rannajoont, fookusega selle vahepeal kõvasti muutunud lõikudel. Rohket vaba aega omavale ja vahepeal tuulutamist vajavale kirjanikule veel eriti suurepärane plaan. :)

Võtsin keskpunktiks sadama/Nautica keskuse ja mõõtsin kaardil ära, et Noblessnerist on sinna jalgsi umbes 3 km, Nauticast Noani 9 km. Seejärel läksin Noblessnerisse Loresse kohvile ja sööma ning pärast jalutasin mööda Kalaranna tänava kergliiklusteed Linnahallini (suvel oleksin läinud päris vee äärest väikese ringiga). Kalarannani olid korralikud kergliiklusteed ja tähistatud ülekäigurajad, Kultuurikilomeetri jupp ehk lõik Kalaturust Linnahallini oli sel päeval veidi mudasevõitu. Linnahalli juures võttis üldse korraks kukalt sügama, kuidas oleks kõige parem liiklusmürast eemal oma jalutuskäiku jätkata - lõpuks ületasin tankla juurest tee ning valisin suurte majade varju jääva Poordi ja seejärel Laeva tänava, mis oli hea ja suhteliselt vaikne valik (Admiraliteedi basseini ääres on praegu suur ehitustanner, muidu võiks hea veeäärne alternatiiv olla Kuunari tänav). Pikemalt sel päeval ei viitsinudki, nii et triivisin Rotermanni kvartalisse lillepoodi ja kohvikusse ära.

Järgmisel korral tulin Noa restorani poolt, mis asub Tallinna linna rannajoone idaservas ja tundus nime poolest ka alguspunktiks sobiv. :) Paralleelselt Ranna teega kulgeb korralik merevaatega kergliiklustee, esialgu küll paraku teisel pool sõiduteed, päris mere ääres on mudane katkendlik rada, aga alates Aia tee bussipeatusest saab kõndida päris mere ääres ja suvel on muidugi eriti tore jalutada Pirita rannas paljajalu veepiiril, et siis Pirita jõest alates jätkata jälle mööda kergliiklusteid.

Mulle meeldib väga, et ühele koos Reidi teega lisandunud bussipeatustest on antud Ingliranna nimi - nii ilus! Ja promenaadi uus osa on seda tõesti ka. Sadama territooriumi algusest edasi läks natuke igavamaks, merevaadete asemele tulid paremal pool teed laevad ja vasakul tühermaad-mullahunnikud, mis sinna ilmselt kauaks ei jää, müra oli sel lõigul samuti kõige rohkem. Nautica eest sai igatahes ka mugavalt nii läbi jalutada, et ei pidanud kuskil autode vahel ukerdama, ja jõudsingi välja Laeva tänavale eelmise jalutuskäigu lõpp-punkti.

Enam-vähem selle marsruudi äärde jäävad ka kõrvalepõigete tegemiseks ideaalsed Kadrioru park, Rotermanni kvartal, Tallinna vanalinn, Patarei ja Lennusadam - ühesõnaga peaaegu kõik Tallinna külastajate lemmikvaatamisväärsused. Noblessnerist on läbi miljööväärtusliku Kalamaja paar kilomeetrit Balti Jaama turule või rongile, Inglirannast umbes kilomeeter läbi pargi Luigetiigi äärde või kunsti vaatama.

Suvel on see kõik ilmselt veel palju meeldivam (muidugi ka rahvarohkem), aga igal juhul oli täitsa tore avastusretk ja hea jalutamismarsruut. Vahelduseks väikelinnade kaunitele lopsaka rohelusega vaadetele. Sadamapiirkonda ja Kalaranna arendusplaane vaadates ma muidugi vahepeal ikka imestan selle üle, et Tallinna linna ja arendajate meelest on kõige ägedam ilusate merevaadete ette uued väikesed Lasnamäed ehitada, aga noh, kõigest ei peagi aru saama ja õnneks on sel teel hulk ilusaid avaraid vaateid ka, mis loodetavasti sellisteks jäävadki.

8.1.20

Spaablogi: Taagepera/Wagenküll

Sellest tuleb üks korralik ja seejuures täiesti sõltumatult minu isiklikku arvamust peegeldav kiidulaul, aga õnneks ma saan seda endale siin lubada (tegelikult olen saanud ikka ajakirjanduses ka, ehkki üks mitte kuigi sümpaatne toimetaja, keda ma isiklikult ei tunne, viitas ükskord mu positiivsele söögikohaarvustusele kui "mitte päris arvustusele" - kuna arvustatud söögikoht oli tõesti super, siis see kommentaar kehastas mu jaoks kõike, mis on valesti inimeste suhtumises, kes irisevad lihtsalt irisemise pärast ja enda tähtsamana näitamiseks, selle asemel, et häid asju märgata ja tunnustada).

Ühesõnaga, nagu ma olen juba maininud, veetsime aastavahetuse Taagepera lossis Wagenküll spaas. Olin nende kenas restoranis kaks korda söömas käinud (esimesel korral oli hea, aasta hiljem väga ning toit-jook ja teenindus üle ootuste suurepärased ka aastavahetuse peokeerises). Tubadesse olin üle ukse sisse piilunud ja meile mõlemale meeldisid peamaja deluxe-toad sviitidest rohkem, nii et ööbisimegi sellises ja jäime rahule (külmikut/minibaari polnud, aga muidu oli kõik viis pluss, sealhulgas 2.4 meetri laiune voodi). Kollaste tugitoolidega kaminasaal on õdus, tornist avanevad kaunid vaated ning lossi läheduses pidi olema ka matkarada, mida avastama me seekord ei jõudnud.

Spaasse olime ka üle ukse sisse vaadanud ning miskipärast arvasin selle kiirpilgu põhjal, et spaa on pigem väike. Ega ikka ei ole küll - kui uusaastaööl pidu pärast keskööd spaasse kolis, avastasin kõik need saunad ja veesilmad, mis seal peidus on: 50/70/95kraadised leilisaunad (neist viimane suitsusauna imiteeriv), 50/55kraadised aurusaunad (üks soola-, teine aroomisaun), kuum ja külm veesilm, värvilise valgusega soe mullivann ning suurem jahedam bassein, mille ääres mõnusad soojendusega kaheinimeselesod. Lisaks baar ja puhkealad, millest kõige suuremas saalikeses mängis kella neljani dj muusikat (ABBA "Happy New Year", Marju Läniku "Head uut aastat" jms temaatilist).

1. jaanuaril tegin päevasel ajal spaale rahulikumas atmosfääris veel mõned tiirud peale, vaatasin vanu uksi ja värvilisi kitšihõngulisi detaile miksivat sisekujundust ning nentisin, et need lisavad võlvlagedega keldris asuvale spaale just parasjagu särtsu. Ja tunnistasin selle oma isiklikus pingereas Lõuna-Eesti parimaks spaaks. Tallinnast on sinna veidi pikk maa, aga ma soovitan seda romantilisteks lühipuhkusteks sellegipoolest, lõunaeestlastele aga eriti. Seda enam, et Võru armas väike Kubija spaa oli detsembris nii ülerahvastatud, et pani lausa mõtlema, et Võrru võiks keegi mõne(d) juurde ehitada.

1.1.20

Uus päev, uus aasta, uus kümnend

Head uut aastat ja imelist uut aastakümmet!!! Istun Taagepera lossis Wagenküll spaa õdusas kaminasaalis elava tule ees ja vaatan veel natuke detsembrikuule ja eelmisele aastale tagasi.

Ma võtsin seekord ikka väga mõnuga kogu seda jõuluvärki. Alustasin esimese advendi paiku traditsioonilise visiidiga Tallinna ülinunnule jõuluturule (koos sama jõulukirgliku sõbraga kirsiglögi jooma), pärast teist adventi järgnes sama traditsiooniline Piparkoogimaania (mütoloogiateemaline sel aastal). Tartus põikasin muidugi nende raeplatsile klaasist jõuluküla ja kuuske vaatama ning Võru uue keskväljaku jõulukaunistused ja kuusk pälvisid ka mu tunnustuse. Noblessneri kvartali ja mitme hotelli omad ka.

Jõulufilm "Eelmised jõulud" mu lemmikuks just ei saanud, ehkki idee oli ju iseenesest ilus. Küll aga kiidan heaks Star FMi kombe kogu detsembrikuu jooksul 100% jõulumuusikat mängida - tekitas õues lokkavast rohelusest hoolimata väga tõhusalt jõulutunnet! :) Raamatutest lugesin jõulueelse avaldamislaine harjal surfates peamiselt sõprade ja tuttavate omi ning ületasin nendega oma Goodreadsi aastase lugemisväljakutse eesmärgi (52 raamatut) väikese kaarega.

Kuskil kolmanda advendi paiku küpsetasin piparkooke, siis tuli üks imetore jõulueelse reede pidu Pubi17s, Reet & Ester laulsid jõululaule ja lõpus liitusid mõned üllatusesinejad ka. Napilt enne neljandat adventi tegime kahekesi romantilise jõuluõhtusöögi Hiltoni restoranis ning siis järgnesid juba päris pühad koos minu pereliikmetega Tallinnas ja kallima omadega Võrus (jõuluvana käis ka!). Sinna otsa Rolf Roosalu lummav jõulukontsert Võru Katariina kirikus, veel üks suur pidu pubis Vene bändi Kino laule esitanud Stanislav Bulganiniga ja unustamatu aastalõpu suitsusaunapidu, nii et lõpuks olime juba üsna võhmal. :)

Seda enam oli suur rõõm, et ehkki esialgu kaalusime aastavahetuseks Gospad ja Pädastet, valisime lõpuks Taagepera/Wagenkülli - Võrust on siia vaid tunnike sõitu ning nii pidu kui ka spaa ületasid kõik ootused, tantsisime Maryanni & The Ramblin' Two saatel uude aastasse.

Mu 2019. aasta kõige ägedamate ja meeldejäävamate sündmuste TOP5 kohtade pärast läks aasta lõpus tõsiseks rebimiseks - olin sinna mõttes juba paigutanud uue pisikese printsi lisandumise sugulaste sekka, imelise Kuuba ja Portugali reisi, siis aga ilmus mu esikromaan "Lenda minuga" hispaania keeles "Vuela conmigo" nime all ning mu armas Võrust leitud elukaaslane tegi mulle abieluettepaneku, millele ma vastasin jah!!! Milline aasta! Kümnendist rääkimata!