(Kapsel)garderoob & (sekkarites) šoppamine

Ma olen tükk aega tahtnud kirjutada kapselgarderoobi paeluvast ideest ja sekkarites šoppamisest ka.

Esimene inspiratsioon selleks postituseks tuli ühest kevadel loetud ingliskeelsest loost, mis pakkus hooajalise kapselgarderoobi heaks suuruseks 24 eset. Kevad ongi mu meelest kõige keerulisem aastaaeg rõivaste valimiseks, kord on külm, siis äkki juba soe... Kuumal suvel piisab plätudest-bikiinidest-suvekleitidest-hõlstidest, mu sügisene lemmikrepertuaar koosneb saabastest, kleitidest, teksadest ja kampsunitest, juurde mõni nahktagi ja vihmamantel, talvel tuleb lisada salle ja kasukaid.

Pigem minimalistina tundus see kevadine 24 asja mulle palju, mõtlesin kohe, mis on minu meelest need esemed, mis vabastaksid ülemäärasest otsuste tegemisest (Steve Jobsi eelistatud ainult teksad+polosärgid oli ehk ikka liiga ekstreemselt napp lahendus). 

Saapad (see on isiklik eelistus, mu jalatsiriiul võiks vabalt suures plaanis koosnedagi plätudest ja saabastest - muidugi on mul ilusaid kontsakingi ja tenniseid ka, aga lõviosa ajast lippan ma ikkagi eelmainitutes ringi); kleidid (jätkuvalt geniaalne rõivaese, ei mingit liigset mõttetööd, milline ülaosa & alaosa kokku sobitada); klassikalised tumedad teksad (ei vaja vist kommentaare); valged topid/t-särgid/särkpluusid (teksadega alati imeilusad); kampsunid (mulle lihtsalt meeldivad soojad ja pehmed asjad, mille sees on hea olla, samas kui kostüüme-pintsakuid ma pole kunagi eriti sallinud).

Sekkarites šoppamisega seoses imestan juba ammu, kui inimestel on selle kohta mingeid imelikke eelarvamusi. Väga keskkonnasõbralik ja samas originaalset stiili soosiv lahendus ju?! Vanasti ma ei viitsinud väga neis tuulata, ehkki olin juba siis kuulnud ülistavaid legende väikelinnade teise ringi poodide kohta. Pärast Võrru kolimist sai mulle harjumuseks teele jäävatest aeg-ajalt läbi jalutada ja seal nii palju ringi vaadata, kui parasjagu viitsin. Väikelinnade legendid peavad küll paika - mu parimad leiud pärinevadki Võru, Pärnu, Viljandi, Haapsalu ja Kuressaare sekkaritest, ehkki on ka Tallinnas näkanud. Hinnad on siiski Lõuna-Eestis selgelt soodsamad kui mujal.

Mis need parimad leiud siis on? Üks (Pärnu korralikust vintage-poest pärit) Maria Grachvogeli täissiidist pikk kleit, mis uuena maksis ilmselt neljakohalise summa, üks Karen Milleni 200eurone kleit, mille sain tuttuuena Võru sekkarist 10x odavamalt (Võru tavapärase tasemega võrreldes muide päris kallis hind), mu trenniriietega ideaalselt sobivad Nike roosad papud vähem kui 10€ eest, üks YSL käekott (mille osas ma pole küll kindel, et see originaal on, aga samas ma ei suutnud nii kvaliteetselt õmmeldud ehtsast nahast kotti poodi ka jätta), pluss veel väga palju tuntumate & tundmatute nimedega imeilusaid kleite naljaraha eest - sealhulgas nii Eesti disaini (mida ostan omajagu ka uuena) kui ka rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke, kvaliteetsetest naturaalsetest materjalidest ajatu disainiga esemeid jne. 

Väikesed värvilised suvekleidid

Tegin eelmisel sügisel Kreetal puhates ja promenaadi ääres lemmikrestos istudes suvekleitide teemal... noh, mitte päris doktoritöö, aga korraliku (osalus)vaatlustel põhineva uurimuse küll. :) Kreeka kuurortlinn pole muidugi mingi Lõuna-Prantsusmaa, kus maailma kõige stiilsemad prantslannadest fashionistad ringi lehvivad, aga mõtlemisainet sain siiski. Kavatsesin oma järeldusi juba siis jagada, aga sügistalvel pole suvekleidijutud kuigi aktuaalsed, nii et teen seda nüüd, ehkki ka see juunikuu on sundinud kapist liiga sageli teksad & kampsuni haarama, vahel veel saapad ja vihmamantli ka.

Kõigepealt, kleit on minu meelest üldse üks geniaalne rõivaese. Erinevalt pükstest ja seelikutest ei teki mingit küsimust, millega seda kombineerida. Suvekleidi viskad bikiinidele peale, lisad sobivad jalanõud ja käekoti, vajadusel ka päikeseprillid jms aksessuaarid ning voilà, stiilne outfit ongi olemas.

Niisiis, minu järeldused mainitud puhkusereisilt...

1) Toredad on nii lühikesed kui ka pikad kleidid, aga ilusate jalgadega daamide puhul on viimased siiski pisut nagu ressursi raiskamine - kõik on õnnelikud, kui selline naine valib oma kaunist säärejooksu maailmaga jagada. :)

2) Mustad ja valged kleidid on ühelt poolt klassika ja turvaline valik, aga teisalt natuke igavad ka, välja arvatud siis, kui aksessuaaridega on veidi vaeva nähtud - sellisel juhul võib lõpptulemus mõjuda väga stiilsena.

3) Siin on mängus muidugi tugev isiklik sümpaatia, aga maksimumpunktid said mult ikkagi väikesed värvilised suvekleidid! Punased, oranžid, kollased, roosad, rohelised, sinised, erivärvilised, kirjud, mustrilised, lillelised, triibulised, täpilised - puhas rõõm ja silmailu! Oskuslik mäng aksessuaaride ja ehetega on ka siin muidugi kirss tordil.

Jaanuaripeod & tulbihooaeg

Aasta kaks pimedaimat kuud, detsember ja jaanuar, on märkamatult pidude toel seljatatud. Kuna mu peres on enamikul inimestest jaanuaris sünnipäev, siis läksid aasta esimesed kaks nädalat koduste perekonnapidude tähe all. Edasi tuli juba minu sünnipäev, mida tähistasin Võrus, ning siis kalli sõbra idamaises stiilis suur sünnipäevapidu Tallinna lähedal Siidrifarmis.

Esialgu oli vist enamikul sinna kutsututest kerge loominguline kriis, aga siis hakkas looma, lõpuks olid kõik väga kaunid ja efektsed. Mul vedas, juba enne kostüümilaenutusse jõudmist tõi hea sõber ilusa kaheosalise idamaise rõivakomplekti. Kapist leidsin kunagi Haapsalust 5€ eest ostetud imelised ehtsast nahast papud, millel olevad kivikesed olid juhtumisi kostüümiga täpselt sama tooni. Natuke säravaid ehteid ja grimmi juurde ning tulemus sai väga lahe. Parim oli muidugi see, et lõuna ajal oma idamaises ürbis meiki ja soengut tegema minnes astusin poolkogemata sööma Chakra restorani - ühte parimatest India restoranidest Tallinnas - ja pärast tellisin Villa Thai toitu koju. Viimase võtsin juba täiesti kostümeerituna vastu, kulleri nägu küll eriti emotsioone ei reetnud, aga oli siiski lõbus hetk. :) 

Muidu oli jaanuari algul tuju pigem rahulikeks kodusteks ajaviideteks ja puuviljasmuutideks, samuti põhjalikuks inventuuriks nii Tallinna kui ka Võru kodus, kapid said korda ja paar kotitäit asju läksid heategevuseks, hea tunne.

Seoses nii mõnegi kõrge sinise taevaga päikeselise päeva ja tulbihooaja algusega on kohati see "mu kevad algab pääle jõulu juba" tunne, ehkki Tallinnas on lund palju ja Võrus veel rohkem.

November sun/rain/snow

Novembri algus oli veel oktoobri vaimus kuldne ja päikeseline, igati ideaalne mu kauaigatsetud Lääne-Eesti tuuriks. Enne seda olime natuke Tallinnas asjalikud (ja käisime kinos "7 võõrast El Royale'is" vaatamas, mille muusika ja eriti Cynthia Erivo jäi pärast veel tükiks ajaks kõrvu kõlama). Siis hakkasime umbes sajakilomeetriste ampsude kaupa tulema: reede õhtu veetsime Haapsalus armsas Hapsal Dietrichis ja Kärmes Küülikus (aga ka antropoloogiliste vaatlustega Africa ööklubis ja pubis :)); laupäeva Muhus Pädaste hooaja lõpu imelisel õhtusöögil ning pühapäeva Pärnus Hedon spaas ja restoranis Raimond. Esmaspäeval koju Võrru sõites arutasime, et kui oleks veel Taagepera lossi jäänud üheks ööks, oleksidki kõik sõidud sajakilomeetrised olnud.

Isadepäevanädalavahetuseks saabusin aegsasti Tallinna, reedene õhtusöök sõpradega Nok Nokis ja Ennu Ratas endises NO99s oli väga lõbus ja tore. Vaatasin kinos ära ka "Bohemian Rhapsody", oli võimas küll ja mitu Queeni laulu jäid kummitama.

Järgmine nädalalõpp läks samuti perekondlike sündmuste tähe all, käisime mu ristipoja 18. sünnipäeval Tallinna lähedal. Ilmselt oleks pidanud tegelikult väikese õppefilmi tegema sellest, kuidas me startisime Võrust 12 paiku ja jõudsime enne keskööd Tallinnast tagasi, olles maha sõitnud umbes 600 km ja kenasti ka peol ära käinud - nendele pealinlastele, kes räägivad, et Võru on nii kaugel, et siia sõitmist peab ikka pikemalt ette planeerima. :) See, et me pärast veel kella viieni hommikul mööda Võru ööklubisid jaksasime rokkida, oli küll ka mulle endale üllatus.

Mu nimepäevanädalavahetus oli ka meeldivalt piduderohke: reedel ilus "Elu nagu filmis" džäss Stedingu kohvikus, laupäeval koos ühe armsa külalise ja teiste heade sõpradega Tarvo Valmi ja Liis Mäesalu kõiki ootusi ületanud kontsert Pubi17s, sinna otsa järjekordne klubitiir (...see Võru pöörane ööelu! :)). Hommikul piilusime Katariina kirikusse ning kell 15 oli Emmaroosis kohtumine kuulsa kirjanikuga. :) Ma olin oma ootamatult materialiseerunud valge kadripäevakostüümiga väga rahul ja sellega veel rohkem, et sellest kujunes väga õdus vestlusring, aitäh teile, kes te tulite! :*

Sinimustvalge veebruar

Veebruar oli pöörane, väga häid hetki ja mõned päris hullud ka. Tore muidugi, et see viimane talvekuu nii ruttu läks, kohe on märts ja kevad.

Kuu esimeses pooles käisin Tartu Ülikoolis magistriõppe üliõpilastele loovkirjutamisest rääkimas. Respekt mu suurepäraste õppejõudude vastu kasvas, äge oli esineda, aga üsna läbi võttis mind see kolmetunnine loeng. Lugeda, kirjutada ja mõtiskleda on ikka rohkem minu tass teed.

Sõbrapäev oli meeldivalt kevadine, taevas oli sinine ja võtsin esimest korda sel aastal järve ääres pool tundi päikest, täiega palav (tsiteerides Tigrani "Pärnumaranda" lugu). :)

Katariina kohviku perenaine ütles mulle imeilusasti armastuses elamise kohta ühel päeval, kui nende juurde piimavahusele kohvile ja järjekordsele vahukooresele vastlakuklile läksin, sellest hakkas hingel hea.

Ja tore kuulsa Lõuna-Eesti kirjaniku egotripihetk oli, kui mulle saabus ootamatult kutse Võru maavanema vabariigi aastapäeva vastuvõtule.  Mängisin sinimustvalgeid mänge oma kauni Amanjeda by Katrin Kuldma väikese musta kleidi, TVJ by Tanel Veenre siniste kõrvarõngaste ja valgete pärlitega ning tundsin end hästi. Kena õhtu oli, mõistliku hulga kõnede, autasustamiste, laulude ja üsna tundeliseks teinud vahetekstidega.

Sellele järgnenud Võru kõige ägedam vabariigi aastapäeva pidu Jaan Söödi & Indrek Kalda suurepärase muusika ja sushiga kestis mu jaoks lõpuks umbes kuueni hommikul ning pakkus ka palju eredaid elamusi, millest ma alles toibun. :)

Kleidid!

Aprillis oli nii palju igasuguseid pressiüritusi - rohkem tegelikult toidu- ja joogiteemalisi, aga mitu moeetendust ja ilusündmust ka. Kuskil jooksis mulle ette see mõte, et ideaalne suvegarderoob sisaldabki bikiine päeval rannas naudisklemiseks ja suvekleite õhtusteks pidudeks. Ja mulle nii meeldib see mõte!

Ma olen üldse selliste minimalistlike ja lihtsate lahenduste poolt, pealegi meeldib mulle omada vähe asju (aga selle eest tõeliselt suurepäraseid ja täiuslikke). :)

Muidugi on ka hullult ägedaid lühikesi ja pikki seelikuid ja pükse, aga nende puhul on erinevalt kleitidest alati see küsimus, millega neid kombineerida - variante on külluslikult, aga mulle iseenesest meeldib see, et kleitide puhul seda küsimust ei teki. Elus tuleb niigi palju valikuid ja otsuseid teha. :)

Eraldi põnev teema on see, mismoodi üks või teine rõivaese end tundma paneb. Laupäeva õhtul sõpradega restoranis tuli see jutuks, sest sõbranna, kellel on üks sini-valge "peoseelik", millega läheb alati mölluks, oli sel õhtul selga pannud tumesinise kleidi nimega "peorikkuja", millega ei pidanud mitte kunagi mitte midagi juhtuma. Me soovitasime selle muidugi seljast rebida, aga seda ei juhtunud, vaid ta läkski koju magama, millest oli kõigil kahju.

Aga see pani mind oma riidekapi sisu ka hindava pilguga vaatama ning tõdema, et jaa - seal on nt üks kunagi ammu Uuskasutuskeskusest mõne euroga ostetud seelik, millega on ka olnud eriti palju häid pidusid ja tantsusamme; üks Karen Milleni seelik, milles ma tähistasin oma esimese raamatu ilmumist, nii et tunnen sellega end iga kord kuidagi eriti kirjanikupreilina... ja neid seoseid on veel. Värskemate leidudega (nagu pildil olev kleit) need alles tekivad.

Täiuslikud saapad, teksad & mehed

Viisin Uuskasutuskeskusse kotitäie riideid ja sealt väljudes tuli meelde üks postitus, mille kunagi oma vanasse blogisse postitasin, umbes sama suure rõõmuga kui läbimurde teinud teadlane. :) See rääkis sellest, et täiuslikud saapad ja täiuslikud mehed on väga sarnased: sa lihtsalt tahad nendega välja minna ja nad annavad ka mõttetule jamale (=muidu igavatele rõivakomplektidele ja tegevustele) mõtte.

Noh, ma avastasin, et täiuslike teksade kohta kehtib see ka. Et sa tunned end nendega igas olukorras hästi - nagu (enda jaoks) täiusliku mehegagi. :) Aga mõnikord juhtub muidugi ka nii, et uute ja täiuslike taustal saad äkki aru, et nende eelmistega oli algusest peale midagi valesti...

Ja teine teema - vahel (harva) ma mõtlen, kas minu vanuses sobib veel niimoodi sassis pea ja meikimata näoga ringi lipata, nagu mulle teha meeldib. Paar päeva tagasi olin Tartus samamoodi oma loomulikus olekus, kui hilisõhtul külast tulime. Ronisime autost välja ja vahetasime veel paar sõna, kuni teised istmeid tagasi paika sättisid... ja just siis oli mu kõrval tagaistmel istunud tirts õhanud, et "nii ilus oli see tädi"!

Ma olin (ja olen) ülepeakaela liigutatud sellest, sest noh, siirus ja lapsesuu... Nende puhul on päris kindel, et komplimentide taga pole soov saada keppi või et ma neist kirjutaksin (vt ka poliitikud enne valimisi jt põnevad tegelased). :)