30.9.18

September Riia ja Sibulateega

September on läinud nagu unenägu (ümisen taustaks "Wake me up when September ends...") ja see fantaasia, et ehk õnnestub mingi hetk teha üks tore Muhu-Saaremaa-Hiiumaa-Haapsalu ringreis ja jõuda kõikidesse neisse armsatesse kohtadesse, mille jaoks suvel aega ei jätkunud... see on siiani ikka veel vaid fantaasia. Muhu sugulane juba nokkis, et kas Pauts kirjutas Muhust nii hirmsasti, et ma ei julge sinna enam tulla, selle kahtluse lükkasin siiski kiiresti ümber. Ajasin hoopis kõik Viirelaiu kaela, et see on iga kord teel ja olen sinna toppama jäänud! :)

Uue Maailma festival septembri esimesel nädalavahetusel oli natuke laadaks ära läinud, aga jalutasin seal siiski tiiru. Järgmise nädalavahetuse veetsin armsate naistega Riias, soojakraade oli jälle 26 kanti ja väga tore selles ilusas linnas ringi uidata. Seda enam, et varem ma olen sattunud sinna ainult üsna jäleda ilmaga aastaaegadel romantilistele lühipuhkustele ja linna näinud imevähe, seekord tegin selle kõik tasa. Ööbisime jõe ääres vanalinna servas, nii et kõik kohvikud ja baarid olid sõna otseses mõttes ümber nurga, eriti nautisin seda laupäeva hommikul üksi kohvikusse kirjutama lipsates. Üks Kuuba-hõnguline baar oli ka lahe.

Siis tuli Sibulatee puhvetite päeva nädalavahetus, see oli natuke nagu eelmise aasta kordus, aga tänu sellele võtsime seekord rohkem kaunite Peipsi vaadetega rannakohvikuid. Ehkki lõpuks oli kõige ägedam jälle Voronja galerii kohvik koos Vahur Afanasjeviga, kelle "Serafimast ja Bogdanist" olime juba pool teed rääkinud nagunii. Septembri parimaid söögielamusi ja muidu südantsoojendavaid hetki pakkus nii üks õhtusöök Noyas kui ka kalli Võru sõbra üllatussünnipäevapidu Tammuri talus eelmisel nädalavahetusel.

Ja ehkki inimesed vaatavad mind pika pilguga ja natuke imelikult, kui ma räägin, et käin rahulikus Tallinnas Võru pöörasest seltsielust puhkamas, siis kõige vaiksemad ongi ikkagi olnud Tallinnas veedetud nädalavahetused. Näiteks eilne kohtumisõhtu kunagiste Estonian Airi kolleegidega meeldis mulle väga, aga rajuks peoks seekord igatahes ei läinud. :)

19.9.18

Kuidas ma Peterburis pulmas käisin

Mul on uus sümpaatia. Peterburi. Ma poleks seda iialgi uskunud, läksin sinna pigem suurte eelarvamustega, aga eelkõige iseenda suureks üllatuseks peaaegu armusin sellesse Peetrite, Paulide ja Katariinade linna, Eestile lähimasse päris suurlinna. (Muide, meie esimene kohtumine toimus, kui olin kaheksa-aastane ja käisin seal isaga. Mäletasin ähmaselt pika pendliga kirikut ja mingit juttu gravitatsioonist ning see oli ka enam-vähem kõik. Uurisin isalt, kuhu ta mind tookord viis, ta arvas, et vist oli Iisaku katedraal.)

Aga alustame algusest. :) Startisime Piiterisse ühel kenal augustikuu pärastlõunal rongiga Balti jaamast. Meil oli luksuskupee ja pudel šampanjat. Rohkete peeglitega kupee tekitas minus kõvasti elevust, mul oli tunne, nagu oleksin kuskile Wes Andersoni filmi sattunud. Paketti kuulusid valged tekid-padjad-rätikud, kristallklaasid ning retrohõngulised metallist nikerduste ja käepidemega teetassid. Väga võluv vagunisaatjaproua oli meil ja kuskil enne Narvat oli vikerkaar ka veel taevas. :) Söök oli halb, aga selle sisaldumine paketis oli meile üllatus nagunii.

Rong sõitis seitse tundi, sellest tunni seisime Narvas Eesti ja tunni Ivangorodis Vene piiril. Peterburis oli meil vastas tõelisest džentelmenist taksojuht, kes haaras kohe enda kätte mu kerge käsipagasimõõdus ratastel kohvri, sest daam ei tohi end ju ometi pingutada! See oli taksojuhtide stiil läbivalt kogu Piiteris veedetud aja, uste avamine, käe ulatamine - väga armas, eriti arvestades seda, kui soodne taksosõit seal oli.

Kiired pliinid hapukoore, sibula ja kalamarjaga ning klaasike Krasnodari krai veinipiirkonnast pärit roosat mulli (mis ületas kõik ootused), mõned tunnid und meie mõnusas Indigo hotellis ja oligi käes hommik(usöök) ning pulmapidu.

Päev 1. Alustasime tutvumist ülejäänud seltskonnaga ja kulgesime Peterburist välja Soome lahe idarannikule Skandinavia Country Club & Spasse. Lubati Tolstoi ja Tšehhovi raamatute õhkkonda, nii et mul oli esialgu kahju, et ma kummagi loomingust midagi ei jõudnud kaasa haarata, aga tegelikult poleks seal lugeda jõudnud nagunii. Nautisime basseinipidu - ujusime suures soojendusega õuebasseinis, käisime sauna(de)s ja mullivannides, imetlesime pruuti ja tema sõbrannasid, vestlesime meeldivalt inimestega ja väga tore oli. Ilmaga ka vedas, oli päikeseline ja kena. Hiljem esinesid meile kujundujumise/tantsuetendusega Vene olümpiatiimi liikmed, kokku kuus üliefektset kaunitari.

Pärast väikest hingetõmbehetke oma toas jalutasime mere ääres oleva peomaja poole. Saabus samuti ümber riietunud peigmees valgel hobusel, saadetuna eestlastest sõpradest, kes lõid hoogsalt lahti laulu "Põgene, vaba laps", mille peale valge ratsu tõesti külg ees põgeneda tahtis. Peigmees siiski võitis ning leidis ja lunastas lõpuks pruudi ka, kelle esimese päeva luigekleit osutus väga efektseks. Õhtusöögil oli kaks pikka lauda, meeste ja naiste oma. Eesti naistel oli ühes laua otsas oma sektsioon, kus oli väga lõbus, õhtu edenedes hakkasid sagenema ka visiidid ühest lauast teise. Söök oli hea ja laulu-tantsu palju, pruudi sõbrannad laulsid karaoket ja eestlannad Anne Veski "Eilset päeva", mis tuli ka täitsa kenasti välja.

Päev 2. Meid sõidutati tagasi Peterburi, jõudsime nautida kahekesi natuke vaateid oma hotelli katuserestoranist ning kella 17ks kogunesid pulmakülalised Leningrad Centerisse. Piilusime samas majas asuvasse restorani Blok ning siirdusime siis Musta baari (Tšornõi bar), kus ootas tervitusšampanja, suupisted ja muusikud. Peagi juhatati meid edasi saali, kus toimus väga efektne tseremoonia - järgmises efektses kleidis pruut sisenes koos valge suitsupilvega, jalutas peigmeheni, järgnesid mõned laused teksti, sõrmused said sõrme ja suudlused vahetatud. Sealt edasi läksime peosaali, kuhu olid kaetud lopsakate lilleseadetega kaetud lauad. Söök oli suurepärane, lisaks kukerpallitasid vahepeal lae all akrobaadid, laval tantsisid baleriinid ja suurelt ekraanilt näidati videoklippe pruutpaarist ja juba ka eelmise päeva peost.

Avavalss - järjekordses pruutkleidis - oli kaunis ja edasi läks mul juba lugemine sassi, see viimane tillukesi jääkristalle täis pikitud liibuv kleit oli vist siiski ühe eelmise osa, lihtsalt ilma tüllseelikuta? :) Kõned olid paraja pikkusega ja südamlikud, pulmamängude asemel õpetas tantsuõpetaja külalistele poloneesi, see oli väga äge! Pruut andis kimbu otse oma vallalisele sõbrannale, nii et peigmehe visatud rinnaroseti pärast läks vallaliste meeste vahel suuremaks rebimiseks. :)

Päev 3. Viimasel päeval oli meil hommikupoolikul natuke aega jalutada ja linna vaadata, kella 14ks kogunesime pulmaseltskonnale renditud laeva, kõigile valati aga jälle mulli ja viidi mööda Neevat ja kanaleid sõitma. Ilmaga vedas, päike paistis ja sooja oli 26 kraadi, nii et see paaritunnine ekskursioon oli puhas rõõm ja väga ilus punkt kolmepäevasele pulmale.

Uitasime hiljem veel kahekesi natuke linnas, käisime muu hulgas Iisaku katedraalis, Foucault' pendlit küll enam polnud (hiljem lugesin, et see võeti 1990ndatel maha), aga ikka oli superilus, lisaks kohtusin suure maaliga pühast Katariinast, kellele pühendasin blogis just hiljuti postituse. Mõnus õhtusöök ühel katuseterrassil pruutpaariga, kiire põige Nevski prospektil asuvasse 24h avatud raamatupoodi(!), siis hotelli ja hommikul kell 6 oligi aeg kiirustada rongile, et tagasi koju sõita.