Veel üks Tenerife

See oli mul Tenerifel nüüd juba nii mitmes kord, et mõtlesin, kas on üldse mõtet reisiblogi postitust kirjutada, aga tean, et mõned teist ootavad muljeid ja iga reis on isemoodi ikka, nii et letsgo. :)

Ka selle Tenerife reisi mõte tuli üsna spontaanselt (nagu eelmisegi), sest üks mu pereliige oli pikemalt seal. Vaba magamistoa, soodsate lennupiletite, tavapäraselt vaikse jaanuari alguse ja päikese-sooja-värvide igatsuse kombinatsioon osutus loomulikult vastupandamatuks. Tahtsin nii aastavahetuse kui ka sünnipäeva kindlasti Eestis olla, aga see välistas jaanuari esimeses pooles kuskile kaugemale lendamise - vabandust, armsad Kariibi mere saared ja Aasia! 

Läksin Dublini ja tulin Veneetsia kaudu. Kuna mõne aasta tagusest Dublini reisist on maailma parimad mälestused, siis nautisin seda vahepeatust täiega... ja "To Dublin!" anekdoot mängis muidugi ka jälle peas. :) Tagasiteel Veneetsias sõin hilise hommikusöögi ja tundsin rõõmu sellest, et Itaalias on isegi tagasihoidlikus lennujaamakohvikus Ferrari klassi kohvimasin ja jumalikud värske saia, prosciutto ja mozzarellaga võikud.

Aga et siis Tenerife. See nädal liigitub üheks mu kõige kiiremini möödunud reisiks... ja tänu töökale seltskonnale vist ka üheks produktiivsemaks. Me basseini- ja merevaatega korter Costa del Silencios saare lõunarannikul ning mu päikeselise rõduga magamistuba olid imeilusad ja mugavad. Aega jätkus siiski ka pikkadeks mõnusateks hommikusöökideks Sweet Franki kohvikus (head suured kohvid, avokaadovõikud pošeeritud munaga, eeskujulik smuutivalik ja šokolaadikastmega pannkoogid, kõik oli olemas), niisama ringi lonkimiseks (toredaim leid oli vanameestega purskkaev!), lugemiseks-kirjutamiseks, päevitamiseks-ujumiseks, õhtusteks avastusretkedeks lähedal asuvasse jahisadamasse ning Los Cristianosesse päikeseloojangut vaatama ja headesse restodesse mõnusaid õhtusööke nautima.

See oli ka päris lõbus, kuidas sattusin paar päeva pärast saabumist ühe eestlase Tenerife koju Paul Neitsovi kontserdile ja esimesena jalutas mulle seal vastu hea tuttav. Kirsina koogil selgus, et tegu on tema ema majaga. :) Kontsert meeldis mulle ka, väga minu maitse järgi repertuaariga.

Jaanuarikuine Tenerife oli pisut jahedam ja vesi kargem kui novembris, aga päike soe ikka ja värvid võluvad. Päikesepatarei sai sünnipäevaks natuke rohkem täis, puhas rõõm ja tänutunne!

Spontaanne Tenerife

Novembri alguse kena hall pühapäev Võrus, pärast kahte õhtut meeldivate inimeste seltsis peetud pidusid, tulin muinasjutulossist järgmiste pidude ideid põrgatamast ja mõtlesin, et võiks Suurde Munasse sööma minna, kui tuli kõne, et kuulge, tulge meiega homme Tenerifele! (Ja see on nii tore, et Võru elu ongi jälle nagu muinasjutt - nagu alguses, kui seal seiklesid ringi kuningapojad, kentaurid, draakonid, printsessid ja konnad, kes võisid suudeldes printsideks muutuda!)

Ma olin Montenegrost tulles tegelikult hullult õnnelik, et nii, nüüd ma olen aasta lõpuni Eestis, naudin oma kodusid, pehmet sügistalve, seltsielu ja jõuluootust… aga noh, on pakkumisi, mis tekitavad tunde, et… kui magus saab elu olla?! Ja sellistele ei ütle ju ei. Ja nii me siis lükkasime oma graafikud lagedaks ja lendasime teisipäeval minema… kusjuures meie lahked kutsujad jäid sellest lennust maha, elu on seiklus! :)

Ma mäletasin, et mulle meeldivad otselennud, aga mul polnud meeles, et Londoni Stanstedi lennujaam on selline šoppamisparadiis. Ja meil oli seal seitse tundi ümberistumiseks… :) Stanstedi-Tenerife lennul tegime ühed mullid ega muretsenud ülemäära transpordi- ega majutusküsimuste pärast. Olles Tenerifel seigelnud 2017. Hoppetiga ja 2020. aastal lisaks La Gomeral kihlatuga, polnud mul eriti kahtlusi, et saame kenasti hakkama… aga maandudes tervitasid meid lennujaamas sõbrad, kes olid vahepeal Helsingi kaudu meist kiiremini kohale teleporteerunud. :)

Järgnesid idüllilised päevad basseini ja merevaatega villas, dessantidega vahepeal hea kohvi jahile, krevette sööma, šoppama, iga päev ookeani ujuma. Neljapäeval käisime toreda salaranna eeskujuliku mullivalikuga rannabaaris, kus sain teada, et ehkki kalachurrod on väga maitsev kohalik roog, teevad frititud kalmaarid neile ikka silmad ette. Reedel võtsime põhjalikult läbi Santa Cruzi šoppamistänavad ja pärast sain Atlantises selle reisi parimaid krevette küüslaugu & tšilliga. 

Reede õhtul grillisime oma villa kenas võrkkiigega grillinurgas, laupäeva veetsime Los Cristianoses mööda poode ja kohvikuid kulgedes, vahepeal ujudes ja päevitades. Tänu ühele väga armsaks ja lõbusaks reisikaaslaseks kasvanud väikesele preilile avastasin enda jaoks uue mullinätsumaitselise jäätise, mis näeb välja, nagu sel oleks midagi tegemist ükssarvikutega. Ja me naersime, naersime, naersime! Loved every minute of it! Neid hetki ka, kui jätsin teised šoppama ja lonkisin randa päikeseloojangut vaatama… kus üks Poolast pärit mees mängis nii lummavalt kitarri, et ma sain oma harilikust kärsitusest võitu ja istusin seal, kuni päike oli merre vajunud ja kuu säras taevas.

Pühapäeval sõitsime üles Teide rahvusparki ja ma mõtisklesin tõsiselt selle üle, kas tippu jõudmiseks on ikka kogenud alpinisti tuge vaja või piisab tõstukist… :) ja sellest ka, kui huvitav on see, et kui eelmistel kordadel käisin teisi saari, Gran Canariat ja La Gomerat avastamas, siis seekord sattusin hoopis Tenerife südamesse. Ah jaa, mul vedas vist jälle kuuma kõrbetuule kaliimaga ka, liivatolmu väga polnud, aga 25-35 soojakraadi kanti küündinud temperatuurid küll.

Pärast Teidet läksime endisse banaaniistandusse rajatud üliägedasse restosse sööma, mu ahvenaline oli eeskujulik ja Kanaaride veinid ka… ja pärast seda suundusime La Montana Roja juurde nudistide randa paljalt ujuma. :) Nii vähe on vaja, et end väga elusana tunda!

Ookean muidugi leidis, et ma ei eemaldanud liigset enda küljest piisavalt ja pühkis paari üle pea käinud soolase lainega minema ka mu tumedaimad päikeseprillid ja kaks käevõru, mida olin juuste kuklasse kinnitamiseks kasutanud. Prillidest on isegi pisut kahju, suurtel tumedatel päiksekatel on oma glamuurne võlu, aga ma pole kunagi mõne ehte kaotamise üle nii õnnelik olnud kui nende käevõrude! Sest ma ostsin nad juuli lõpus, ühe hallide kivide ja hõbedase südamega, mis hiljem uurides osutus Google’i meelest tugevate kaitsekivide komboks, ning teise roosa, kuldse krooniga, aga tagantjärele vaadates… see oli päris raske ja suurte muutuste aeg. Ja see, et ookean nad nüüd minema pühkis… jah, see on läbi, nad tegid oma töö ära, las kõik uus ja parem alata!

Veel natuke päikest & basseinisulpse ning oligi nädal möödas ja ruleerisin oma AirBalticu otselennulinnuga hoovõturaja poole… vaatega La Montana Rojale. :) Muide, ma avastasin ühel hommikul kohvi juues, et mu playlistides on küll Itaalia ja Prantsuse muusikat, aga Hispaaniast ei midagi. Kiire guugeldamine pakkus, et Hispaania ühed kuulsaimad muusikud on teiste hulgas isa ja poeg Julio & Enrique Iglesias ning üks armastatumaid lugusid esimese “Me Olvide De Vivir” (“Ma unustasin elada”) - ilus laul, aga mul oli selle saatel õhku tõustes naeratus näol, sest ma tundsin, et selles ma end tõesti süüdistada ei saa. Ma olen elanud, armastanud ja kirjutanud… ja see ongi laias laastus kõik, mida ma olen eales tahtnud. (Mu esimese lennuromaani ilmumise 11. aastapäev oli ka selle reisi ajal, palju õnne meile kõigile!) Ah jaa, raamatutest rääkides, müstilisel kombel vedeles Triin Raave "Tenerifel tegelikult" juba nädala enne selle reisi ootamatut materialiseerumist mul Võrus voodi kõrval, reisil ma selle avamiseni ei jõudnud, aga tagasiteel lennukis lugesin lõpuni.

Ja nii ma siis hõljusin eufoorilisena läbi Euroopa taeva, üleni armastust täis… kuskil Malaga kohal tõmbasin järjekordsele värvilisele kleidile truust reisikaaslasest Zack Marquesi pusa peale, sest jahedaks läks, ja tundsin, et bring it on, Eesti november, ma armastan Sind ikkagi ka, hallidel varjunditel on ka oma ilu. Jõuluootust nagunii.

Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina

 Montenegro oli minus kõhklevat kiusatust tekitanud juba mitu aastat, kohale jõudsin sinna teisel katsel - esimesed, kevadel oktoobri alguseks ostetud lennupiletid läksid tarkusehambaseikluse tõttu tuulde, aga kuna need olid algusega Riiast ja nädalaks, siis lõpuks olin päris rahul, et sain osta uued algusega Tallinnast ja piirduda nelja ööga. Maandumine õnnestus samuti teisel katsel - rattad puudutasid tol sombusel pühapäevahommikul Tivatis juba peaaegu lennurada, kui nina uuesti taeva poole tõstsime, nii et pool rahvast oli muidugi näost kaame, ma flirtisin mõttega, et ehk saame hoopis Dubrovnikusse ja lohutasin Estonian Airi aegse kolleegi sõnadega lähikondseid, et ärge muretsege, taevasse pole ükski jäänud. :) Aga pärast auringi saime teisel katsel siiski kenasti maandutud.

Mul oli kaheks esimeseks ööks Tivatis basseini ja vaimustava merevaatega rõduga korter ning kaks viimast ööd peatusin Budva vanalinna südames. See oli hea valik, sest ehkki Tivatis on ilus rannapromenaad ja sadam (mille kauneim pärl on Montenegro mereväe kolmemastiline purjekas Jadran), tundus see linnake mulle muidu üsna igavavõitu. Natuke seal jalutada ja endale nunnude kassipoegadega Sofi lemmikkohvikuks leida oli siiski tore. 

Rõõmu tegi seegi, et sain reisi lühidusest ja 20 plusskraadi kanti ilmaennustustest hoolimata siiski iga päev päikest, pool päeva isegi Tivatis basseini ääres päevitada ja Budvas meres ujuda. Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mõistlik oleks olnud käia septembris Montenegros ja oktoobris Kreeka saartel, mis on lõuna pool ja kus näitab siiani 25+ soojakraadi, aga samas ringi seiklemiseks oli see umbes 22C ideaalne.

Esmaspäeval tegin daytripi mägede vahele lahesoppi peidetud Kotori, mis on väga maaliline ja imetilluke. 12.-14. sajandi vahel ehitatud UNESCO kaitse all olev vanalinn meenutas mulle natuke Spliti Horvaatias. Sõin jäätist, imetlesin linnamüürilt vaateid Kotori lahele ja jahtidele, efektset Gurdichi väravat, käisin St Tryphoni katedraalis ja jalutasin läbi kellatorniga Relvade väljakult. Muide, linnas on ka kassimuuseum.

Teisipäeval liikusin edasi Budvasse ning ehkki ootused olid madalad, meeldis see mulle lõpuks kõige rohkem. Seal oli rohkem elu ja melu, kutsuv rannapromenaad (kus söögikohtadest soovitati Portot, Jadranit ja Olimpi, aga ma sain parimad kogemused hoopis Rivast) ning kompaktne vanalinn Poeetide väljaku ja tsitadelliga, kus peitub õdus väike raamatukogu ja mille tipust avanevad head vaated kogu linnale ja merele. Kindluse juures on päris kõrvuti ka St Ivani ja Püha Kolmainu (St Trinity) kirikud, soovitan kindlasti viimasesse sisse vaadata - see on küll pisike ja seal ei tohi pildistada, aga ikoonid on imekaunid ja atmosfäär eriline! Mu suurim lemmik oli aga "Tantsiva tüdruku" skulptuur üsna vanalinna lähedal - nii kaunis ja graatsiline! Budva on üle 2500 aasta vana ja Aadria mere rannikul üks vanemaid asulaid, mis on jõudnud kuuluda muu hulgas pikemalt nii Kreeka, Rooma, Veneetsia kui ka Austria-Ungari impeeriumi valitsemise alla.

Aga. Mul kripeldas ju seni külastamata Bosnia ja Hertsegoviina lähedus ka, nii et ehkki bussiühendused olid nõrgad (vaid üks buss päevas sinna ja tagasi) ning ilmaprognoos kolmapäevaks kohutav (torm, tuul, vihm, pluss start varahommikul pimedas) võtsin selle seikluse siiski ette ja olen nii õnnelik, et seda tegin! Sest ehkki lõpuks kulus bussisõitudele 4+4 tundi ja meenus, kui tüütu asi on passikontroll (2+2 korda sabas seismist mägedes asuvates piiripunktides), siis merevaated olid vapustavad (sõitsime umbes 40 kilomeetrit mööda lahe serva Kotorist Herceg-Novini), mäed ja nende kohal tiirlevad kotkad samuti... Mägiteid ma vanasti ei armastanud, aga olen vist karastunud (aitäh, Gruusia - pärast 2018. aastal sealsetes mägedes tee ära viinud mudalaviinis bussiga kinni istumist tundusid Montenegro ja Bosnia teed lapsemäng!). 

Bosnia ja Hertsegoviina lõunapoolseimas linnas Trebinjes lonkisin natuke ringi, vaatasin vanalinna, rahvusmonumendist Arslanagići/Perovica silda üle Trebisnjica jõe, Issanda Muutmise katedraali (Holy Transfiguration Orthodox Cathedral - loodan, et tõlkisin õigesti) ja Gradski parki, šoppasin kiirelt veidi, kohvitasin ja sõin. Ükski sealne hotell päris seda nägu ei olnud, et ma seal omapäi ööbida oleksin tahtnud ja bussid hilinesid, seetõttu jäi üsna lühikeseks see visiit.

Sellegipoolest oli tagasi Budvasse jõudes ja õhtuks head valget kala kohaliku valge veiniga nautides ning järgmisel hommikul rannapromenaadil Rivas hommikust süües ja kohvitades suu kõrvuni ja eufooria laes. Olen jah natuke segane, et mul on vaja sellistesse kohtadesse ronida, aga... see 100% elus olemise ja enesearmastuse tunne oli seda sajaga väärt! Ah jaa, kolm abieluettepanekut sain sel reisil ka (õnneks mitte liiga tõsist), ühe küll telefoni teel teiselt reisil olevalt eestlaselt, aga kaks kohalikelt - ühte väljakut Budva vanalinnas vältisin lõpuks, kuna esimene kord sinna sattudes hõiskas mingi tüüp mulle "Marry me!" ja teine kord "Aahh, my wife!"! :)

Kodune Kreeta

 Veetsin septembri keskel nädala Kreetal. See oli mu kolmas reis sinna, aga esimene üksi. Mul oli esimesel kahel korral ka väga tore, mis on ilmselgelt põhjus, miks ma sinna tagasi kippusin, aga see reis... üks elu parimaid puhkusereise! Seitse päeva päikest ja sinitaevast, temperatuurid päeval +30 kraadi ja öösel +25 ligi, veetemperatuure ei vaadanud, aga meri oli soe, soolane ja mõnus, ujusin iga päev eri randades ning vahelduseks hotelli viiest basseinist ka mõnes.

Nautisin oma pikki aeglaseid hommikuid, kirjutasin toas või rõdul, sõin hommikust hotelli basseini ääres, seejärel jalutasin jääkohvile oma eelmise Kreeta reisi lemmikkohviku terrassile - seal lihtsalt on See Miski, suurepärasele kohvile lisaks sõbralik teenindus, kaunis ruumikujundus, vapustavad merevaated ja lainemüha. Mõnel päeval jäin pärast 12 sinnasamasse alla lamamistoolile tundideks päikese kätte ja türkiissinises läbipaistvas vees ujuma ning raamatut lugema, mõnel päeval jalutasin ühele või teisele poole kaugematesse randadesse või tegin pikemaid väljasõite. Agios Nikolaosesse näiteks, kus olin varemgi käinud ja mis on jätkuvalt imeilus, aga järveäärsetesse turistilõksudesse takerdumise asemel leidsin seekord vanalinna tagant mõnusa supelranna ja väga hea resto.

Reedeks võtsin ekskursiooni Kreeta ainsa Eesti giidi Britt Lõhmusega. Eelkõige Lasithi platool asuva Zeusi koopa pärast, kus peajumal legendi järgi sündis (kuna olen Kreeka jumalatest omajagu lapsena lugenud ja mäletatavasti käisin Küprosel armastusjumalanna Aphrodite sünnikohas, siis ahvatles) ning mis pidi septembri lõpus kaheks aastaks kinni minema. Ma arvasin muidugi, et nad lihtsalt müüvad mingi uru külastust, aga stalaktiitide-stalagmiitidega Zeusi koopa võimsus ületas kõik mu fantaasiad. Korralik pepsitrenn oli see muidugi ka, kõigepealt kilomeeter mäkke ronida, siis pikalt mööda treppe koopa põhja, uuesti üles ja alla. Aga ma olin ja olen endaga nii rahul, et seal ära käisin! Muide, Lasithi platool saadakse kartuleid ja tsitruselisi kolm saaki aastas, kodumaisel kartulivõtuhooajal ehk tore teada. :)

Ülejäänud programm jättis mind algul sellest lugedes üsna leigeks, aga kogu päev osutus väga inspireerivaks: 200 aasta pikkuste traditsioonidega noatöökoda ja Kreeta 80 aasta pikkuse vabadusvõitluse lood, kohalike hõrgutiste degusteerimine, keraamikatund, armas väike Neitsi Maarjale pühendatud Kera Kardiotissa (tõlkes Südame Daami) klooster umbes 10. sajandist ja üle 4000 aasta vana Knossose palee. Selle viimase puhul olen ma eriti õnnelik, et ma sinna koos giidiga sattusin: Briti lood minoalaste kõrgkultuurist ja naistemoest (lehvivad seelikud, torso ja õlad kaetud, rinnad paljad), kuidas kõikidel freskodel on naised lihtsalt ilusad ja mehed teevad tööd, kuidas naisi austati ja jumaldati, haakusid ideaalselt minu "naine võidab lõõgastudes" teooriatega. :) 

Päev oli muidugi pikk, nii et õhtul tagasi jõudes olin üsna oimetu, aga sellisel soojal õhtul ei saanud ju koju ka jääda, nii et läksin sööma ja ühele veinile, mis viis muidugi igasuguste lõbusate seiklusteni. Põnev oli näiteks näha, kuidas ühe hotelli & resto omanik elab, privaatsetele majatuuridele pole ma teatavasti kunagi suutnud vastu panna. ;) Laupäeva õhtul olin puhanum, aga seiklused leidsid mind ka siis - käisin kohalikus Malibu ööklubis ja sattusin lõpuks mitu kilomeetrit Hersonissosest eemale imeilusasse randa nimetusse salabaari, kus ootasid hõrgud värsked Pina Coladad ja unustamatud vestlused.

Uusi sõpru ja austajad jätkus ka nädala sees enamikku õhtutesse, kreeklaste külalislahkus on midagi erilist, soost ja vanusest sõltumata - prouadki kohtlesid mind nagu kadunud tütart, kes on lõpuks koju jõudnud. Ühel õhtul inimesi vaadates sattusin vestlema kahe Belgia tüdrukuga kõrvallauast, kelle suud kukkusid lahti, kui kuulsid, et ma olen üksi reisil - nemad olid ka kahekesi olles muretsenud turvalisuse pärast. Noh... kõige ohtlikumad hetked mu õhtutes olid need, kui ma õhtusöögi kõrvale joodud klaasist veinist pisut kõrgendatud meeleolus hotelli poole jalutades pidin läbima ahvatlusi täis šoppamistänavad. Sinna jäi hulk raha, aga kuna ma sain vastu palju ilusaid kleite, kotte, Kreeka disaini ja muud, hea hinna-kvaliteedi suhtega pealegi, siis ma väga ei nurise. :)

Õhtust sõin enamasti vanades ja uutes lemmikrestodes, Akrogiali ja Skipper nägid mind kõige rohkem. Traditsioonilised tzatziki, pita, kreveti saganaki, frititud suvikõrvitsaõied, frititud kalmaar, souvlaki ning muud hõrgutised olid imemaitsvad - see on see, miks ma armastan Kreekat, Hispaaniat, Prantsusmaad, Itaaliat - toit, vein ja kohv on peaaaegu alati ja igasuguse tasemega restodes head. Ühel õhtul käisin päikeseloojangut vaatamas ja niisama uitamas idüllilises Koutouloufari mägikülas, kust tagasi alla oli üsna lühike jalutuskäik.

Ma olen enamiku oma reise planeerinud ise (või on seda teinud peikad), aga see pakettreisi kogemus oli väga meeldiv - ma teadsin täpselt asukohta, kus tahtsin olla, sain hea pakkumise ja olin hotelliga rahul, mul oli Estravelis väga sümpaatne reisikonsultant, lennud airBalticuga sujusid kenasti ning ka transfeerid üle ootuste kiirelt. Aitäh, Kreeta! Κρήτη, ευχαριστώ!!!

Paradiis nimega Korfu

Mu Korfu-Albaania reis oli nagu retriit iseendaga ja eriti Korfu osa suurepärane, väga tore oli mõnusalt omas rütmis kulgeda. Esimesel (täis)päeval Korful, mis oli juhuslikult pühapäev, oli pärast pikka talve ja mõningaid reisile eelnenud emotsionaalseid raputusi selline tunne, nagu oleks varjusurmast üles tõusnud. Kohvitasin ja sõin hommikusöögiks pošeeritud munaga avokaado-lõhesaia, taustaks sellised sinitaeva ja päikesega linna-, pargi-, rannapromenaadi- ja merevaated, et mu peas küsis keegi kordi ja kordi järjest, kuidas üldse saab ühes kohas nii palju ilu olla!!! Tundmatust õitsvast põõsast hoovas joovastavat lõhna, aiandust õppiva sõbra abil õnnestus see lõhnavaks soonseemnikuks määratleda.

Pärast sööki jalutasin tasapisi mööda promenaadi vana kindluse poole, umbes iga viie sammu tagant pildistamiseks peatusi tehes. Jahisadamast edasi tuli Durrelli park, kus kohtusin Gerald Durrelli bareljeefiga - ausalt, nagu vana väga kallist sõpra oleks kohanud, kasvasin koos teosega “Minu pere ja muud loomad” (ja tema teiste raamatutega), lugesin selle enne reisi üle ja ehkki see on mul kapsaks loetud, naersin mingite kohtade peal ikka valju häälega.

Imetlesin kunagist paleed, kus nüüd on Aasia kunsti muuseum, selle aedu ja igas suunas avanevaid merevaateid. Elegantsel Listoni promenaadil alustas just puhkpilliorkester rongkäiku, kui sinna jõudsin, lonkisin nendega natuke kaasa ja tundsin muusikast rõõmu. Päikesest ja soojusest, oma kergest suvekleidist ja plätudest ka. Seejärel sukeldusin üliarmsa helgetes toonides vanalinna sügavustesse, kust avastasin kohe saare kaitsepühaku püha Spiridoni kiriku, kus oli imeilus jumalateenistus ja küünlad põlesid. Lisasin sinna oma panuse, sügavas tänutundes kõikide imede ees mu elus. Mul oli tunne, et kogu see rõõm ja ilu ei mahu mu sisse lihtsalt ära!

Veel natuke sihitut õnnelikku uitamist ja ilusate asjade ostmist (millised hullutavad kleidipoed!) ning siis maandusin päris juhuslikult smuutibaari terrassil, mis oli nii mõnus inimeste vaatlemise koht ja ülimaitsvate värsketest puuviljadest smuutidega, et käisin seal ka kõikidel oma järgmistel Korfu päevadel.

Pärast väikest siestat mu esimeste ööde kahetoalises korteris panin uue valgekuldse kleidi selga ja lehvisin linna peale. Sihitult uidates avastasin toreda ainult kohalikku toorainet kasutava pererestorani, kust sain lisaks imetoredale õhtupoolikule, tzatzikile ja heale valgele veinile ka juttu rääkima tulnud uue sõbra (ühe omanikest). Pärast leidsin pooljuhuslikult pisikese peidus Faliraki ranna ja veel ühe hea söögikoha imeliste vaadetega kindlusele, jahisadamale ja türkiissinisele läbipaistvale veele, kus süüa üks kreveti saganaki ja juua klaas veini, taustaks allapoole vajuv heleroosasid helke heitev päike ja dj valitud hea muusika.

Need on ainult mõned fragmendid sellest esimesest päevast, mis täitsid hinge nii, et mõtlesin endamisi, et ma tean vähe kohti, mis on paradiisile sarnasemad kui Kreeka saared.

Järgnenud päevad Albaanias said juba eraldi postituse, aga sealsed kontrastid… nagu öeldud, Korfule tagasi jõudes tundus see veel ilusam. Viimasteks öödeks oli mul vapustava kindluse- ja lahevaatega rõduga hotellituba, lisaks jõudsin ka päevitada ja ujuda (ehkki kevadsuvises Kreekas on merevesi veel ikkagi kargevõitu, mitte supp nagu septembris-oktoobris). Avastasin hommikukohvideks Listonil teise lemmikkoha, ronisin vana kindluse otsa tuletorni juurde ning veetsin aega selle armsas salarannas ja jahisadamas, šoppamisparadiis on Kreeka mu jaoks ka… Ühesõnaga, kui ma tavaliselt tahan reisi lõpus juba koju, siis seekord oli natuke sihuke “Appi, juba?” tunne - universum muidugi kuulis ja kojulend hilines. :) Õnneks ootas Riias tuba üle ootuste mugavas lennujaama Hiltonis.

Ah jaa, see ka, et mul on enamasti elus näkanud reisidel nii hästi, et on olnud kõik päevad selge sinitaevas ja päikesepaiste. Nagu üks naine mult kunagi Hispaania lõunarannikul ühe sellise reisi viimasel päeval küsis: ega sa nüüd ei arva, et meil siin ongi kogu aeg nii? Muidugi arvasin! Seda enam olen ma õnnelik, et nägin Korfut ka teiste nägudega. Halli taevaga. Äikesetormiga - ja see oli ũliäge!!! Õnneks mõlemat siiski vaid korraks. :)

Albaania: Saranda

Jõudsin Sarandasse pärast absoluutselt täiuslikku esimest päeva fantastiliselt ilusaks osutunud Korful. Albaania… ma olin juba kuulnud, et seal on ilus loodus ja koledad linnad ning nii eelarvamustevabalt kui ma ka sinna saabuda püüdsin, paraku osutus see tõeks. Ma vahtisin juba laevalt Sarandat, uskumata oma silmi: üksainus pikk Lasnamäe türkiissinise mere ja efektsete mägede vahel. Passikontrollis trügis üks ebaviisakas naine järjekorras ülbelt mu ette, ka see mõjutas seda, et astusin sadamast linna üsna ebasoodsalt meelestatuna. Olin nagunii kohalike kohta ka üht-teist kuulnud, alati näitab ühiskonna kohta palju naiste, laste, loomade ja looduse kohtlemine - Korfu koerad kepsutasid rõõmsalt oma peremeeste kõrval, Sarandas oli kõikjal hulkuvaid koeri ning nägin oma silmaga, kuidas üks mees väikest koera jalaga püüdis lüüa, õnneks põikas koer eest ära. Selliseid tüüpe tuleks endid jalaga lüüa!

Õnneks olin võtnud hotelli kahe sammu kaugusele sadamast, see osutus tuttuueks ja säravvalgeks, mu neljanda korruse merevaatega rõduga tuba väikeseks õdusaks oaasiks. Teine kena koht algas sealtsamast: tuttuus, kohati veel ehitusjärgus rannapromenaad.

Üksi reisimise suur võlu on see, et keegi ei nõua, et tingimata peab kärutama sinna ja tänna, nii et kuna mõned isiklikud põhjused ka seda soosisid, siis molutasin oma ainsa täispäeva Albaanias lihtsalt maha. Seda enam, et olin enne reisi jälginud Instagramis @CassiaShakti seiklusi samas kandis ja tema tegi kuulsa Blue Eye allika Saranda lähedal üsna maha, hoiatades ka, et sinna peab parklast veel pool tundi kõndima. Lekuresi loss paistis mäe otsast õhtul valgustatuna kenasti kätte, sinna ronimine pidi võtma tunnikese, sedagi ei viitsinud. Ühtegi ilusamat-suuremat kirikut ei paistnud ka ei jalutades ega guugeldades, ainult 40 pühaku klooster teise mäe otsas.

Kirjutasin natuke, seejärel jalutasin mööda rannapromenaadi hommikust sööma, omlett tomat-kurgi-fetaga ja piimakohv ajasid asja ära, aga vaimustusest hüppama ei võtnud, vaade oli selle kohviku terrassilt siiski maaliline. Pärast hommikusööki lesisin natuke rannas ja käisin jalgupidi vees ning kulgesin siis hotelli tagasi. Lugesin oma merevaatega rõdul raamatut, nautisin sooja ilma, tegin lõunauinaku. Õhtusöögile läksin heasse kalarestosse, kus sain tõesti maitsvat tzatzikit ja grillitud merihunti, pärast tegin sõbra soovitatud Elvis Baris klaasi veini. Omanik nägigi välja nagu hallipäine Elvis ja see rannapromenaadi ääres asuv baar oli äge, nagu ka rõdul mu ümber istunud kaks USA-UK paari, kes mind sujuvalt oma vestlusse haarasid ja - nagu selle käigus selgus - osutusid väga toredateks inimesteks. Ameeriklased rääkisid, et on olnud kolm kuud Sarandas, aga suveks lähevad kuskile jahedamasse, Albaania rannikul olla liiga kuum ja liiga kallis - hinnad hüppavad lakke, kuna albaanlased teenivad enamiku aastatulust nende kolme kuuga - juuni, juuli ja augustiga. Istusin natuke veel ka oma hotelli restos, seal oli parem vein ja ka merevaade.

Olin seal õhtusel ajal hulkudes ikka vist natuke pinges ka, sest kuulsin enne reisi igasuguseid kummalisi hoiatusi ja õuduslugusid Albaania kohta, pehmeim neist, et kõik Euroopa varastatud mersud pidid lõpuks just sellesse riiki jõudma. Vanu mersusid oli kõikjal palju küll… 

Hommikul hiilisin tund varasemale praamile kui see, kuhu mul pilet oli, õnnestus ja pooletunnine sõit laevaninas panoraamvaatega istekohal Korfu poole tagasi tekitas puhast õnnetunnet. Korfu tundus maale astudes muidugi veel ilusam, ehkki paar päeva tagasi ma poleks seda võimalikukski pidanud.

Como järve pärlid, Milano & Bergamo

 Palju paremini ajastatud reisi poleks osanud soovidagi - hea küll, kodumaalt ära lennata oleks ehk võinud päev-paar varem, kui Võrus oli 18 kraadi sooja, poleks pidanud neljapäeval miinuskraadidega paljasääri Tallinna läbima, aga kodust taksosse, sealt hops lennujaama ja terminalist lennukisse oli tehtav ka nii. Bergamos tervitasid meid igatahes 20 soojakraadi ligi küündinud temperatuurid, päike, rohelus, õied. Vaimustav, pärast pikka külma talve!

Bergamo lennujaamast raudteejaama viis buss nr 1, sealt edasi Leccosse Como järve äärde oleks muidu saanud mugavalt rongiga, aga remondi tõttu oli jaama ees asendusbuss Ponte San Pietrosse, kust edasi sai siis rongiga. Õnneks nende ajad ühildusid hästi ning kõik oli kiire ja mugav. Üldse on väga sümpaatne see itaallaste komme, et peaaegu igas linnas on raudteejaam ja bussijaam kõrvuti - ma tõesti soovin, et Eestis kehtiks rohkemates linnades sama põhimõte.

Leccos oli meil kena hotell Adda jõe ääres, Borgo Di Pescarenico vana kaluriküla kandis - mägede, vee, roheluse ja õite kombinatsioon, millele avanes vaade hotelli ees olevalt terrassilt, oli lihtsalt vapustavalt ilus. Esimest õhtut alustasimegi piknikuga sealsamas - natuke veini, juustu, prosciuttot, ciabattat, meeldiv seltskond ja need vaated olid kõik, mida vaja. Lecco vanalinna ja tagasi oli kõige ilusam jalutada mööda promenaadi, mis lookles algul piki jõeäärt ja seejärel Como järve kaldal. Jällegi: lummavad vaated, rohelus, veelinnud, rohtu nosiv saarmapere... Lecco vanalinn, kuhu hiljem jalutasime, on väike, aga armas. 

Järgmisel päeval saime aru ka sellest, kui suur boonus on see, et Lecco on pigem kohalike päralt olev rahulik väikelinn. Sõitsime pärast hommikusööki puupüsti täis rongiga paarkümmend minutit Varennasse, mis on küll samuti väga ilus, aga turiste tihedalt täis. Sõime jäätist ja lonkisime mööda maalilist veepiiril looklevat La Passeggiata Degli Innamorati rada, ise samal ajal arutades, et kui seal juba praegu selline laulupidu on, siis mis siis veel suvel toimub?! Mul on hea meel, et kõndisime siiski botaanikaaia ja Villa Monasteroni - kauni vana maja ümber laiuvad vapustavad aiad ja puude varjus leidub imelisi vaateid pakkuvaid pinke, kus istuda ja puhata.

Pärastlõunal sõitsime praamiga Como järve sirutuva kolmnurkse poolsaare tipus asuvasse Bellagiosse, mida eri allikate andmetel peetakse kõige ilusamaks linnakeseks ja Como järve pärliks. Noh... see oli veel turistirohkem. :) Avastasime kena väikest vanalinna ja rannapromenaadi, sõime ühel järvevaatega terrassil mõnusalt lõunat ja uitasime veidi ringi, aga minu silmis on küll nii Varenna kui ka Lecco kaunimad, viimasesse saime õhtuks Bellagio-Lecco bussiga tagasi.

Kuna ma polnud Milanosse varem sattunud, siis siirdusime laupäeval rongiga edasi sinna. Veendusin taas, et Itaalia suurlinnu ma ikka ei armasta, ei Roomat, Palermot ega Milanot, eriti 25 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kipuvad nad ainult väsitama. Napoli on ainus võluv, oma pöörase iseloomuga. 

Sellegipoolest olen ma südamest tänulik kallile sõbrale, kes meie seltskonna Duomot vaatama, selle katusele linnavaateid imetlema ja sisse küünlaid süütama vedas. On uhke küll ja vaated nii väljast, katuselt kui ka sees efektsed. Pärast uitasin ka belle époque stiilis Galleria Vittorio Emanuele IIs.

Aga kokkuvõttes oli mul siiski hea meel järgmisel päeval võimsas raudteejaamas taas rongile minna ja Bergamosse sõita. Veetsime viimase ööpäeva seal ning see linnake jällegi ületas kõiki ootusi. Ma üles mäe otsa vanalinna ei viitsinud ronida, ehkki seal olla sõbra sõnul hulk kirikuid, restosid ja sel soojal pühapäeval jätkus ka turistihorde. Piirdusin all-linnas ringi lonkimisega ja nautisin seda üliväga: sõin jäätist ja imetlesin vaateid, uitasin dj-de ja hea muusikaga pühapäevasel kirbuturul, jõin Dante väljaku äärses sammaskäigus mõnusate tugitoolidega välikohvikus veini ning šoppasin vanalinnas. Tänu Liina Karroni Bergamo loole Edasis sõin õhtuks ja siis veel esmaspäeval lõunaks ka kohalikke rustikaalseid salveihõngulisi ravioole casoncellisid, mis olid ülimaitsvad!

Luxembourg & Brüssel

 Nagu teada, siis ma olen kirjutanud märgilugudest raamatu pealkirjaga "Küsi ja Sulle antakse" ning see pealkiri ikka töötab & keeps on giving. Nimelt mängisin eelmise aasta lõpus korraks mõttega lennata Brüsselisse kunagisele kolleegile külla ja ühtlasi Luxembourgis ära käia (see oli üsna viimane suurem avastamata laik mu Lääne-Euroopa kaardil), aga jõudsin järeldusele, et liiga palju võimlemist ja ikka ei viitsi... ja mis ma siis jõulupakist leidsin, reisi Luxembourgi muidugi (tulevikule mõeldes: lennupiletid Vahemeremaadesse ning troopilistele saartele on ka alati teretulnud). :)

Igatahes kujunes sellest üle ootuste tore reis: Luxis ja Brüsselis oli juba palju rohkem kevad kui siin, forsüütiad ja magnooliad õitemeres ning sooja 15 kraadi, mis lubas erinevatel terrassidel lõunatada ja veini juua (kohalikud veinid pälvivad mult ka kiidusõnu, eriti Crémant de Luxembourg Gales Héritage).

Luxis veedetud kahe päevaga sai vanalinnast üsna hea ülevaate: alustades oma isikliku checklisti traditsioone järgides küünla süütamisest kohalikus suures ja kaunis Notre-Dame katedraalis, kohvitades Place d'Armes väljaku ääres ühel kutsuval terrassil, seejärel imetledes vaateid Pont Adolphe'i sillale, all orus looklevale jõekesele ning teisele poole jäävale lossile. Vee pealt seda linna vaadata oleks olnud keeruline ja otseselt kuskile kõrgele ka ei roninud, aga kuna vanalinn ise asub nagunii kalju otsas, avaneski iga nurga pealt igas suunas efektseid vaateid - sildadele, viaduktidele, Wenzeli ringteele, Le Chemin de la Corniche'ile, Casemates du Bockile ja Grundi piirkonnale. Lõunat sõime vanalinnas ühe Iiri pubi terrassil (ikkagi St Patricku päeva nädalalõpp). õhtust meeldivas Itaalia-Prantsuse restos.

Laupäev-pühapäev olid Brüsseli päralt. Ausalt öeldes ma ei mäletanud, et Brüssel on nii mõnus linn - 2010. aastal esimest korda sinna sattudes avaldas meie tollasele reisiseltskonnale Antwerpen palju rohkem muljet, 2011. aastal käisin Euroopa Parlamentariumi külastuskeskuse kutsel pressireisil ja tollest korrast on säravaim mälestus giid, kes vihmasajus Euroopa ajakirjanikest koosnevat gruppi eurokvartalites ringi vedades selgitas ühe maja juures, et siia tulevad teie kõikide riikide esindajad kokku, seejärel langes ta pilk mulle ja ta täiendas: "Noh, näiteks Hispaaniast." :)

Võib-olla peitub trikk selles, et tuleb püsida vanalinnas?! Taaskohtumised jällegi St Patricku päeva puhul roheliseks valgustatud Grand Place väljakuga, Les Galeries Royales Saint-Huberti kuninglike galeriidega, Pissiva Poisi ja Pissiva Tüdrukuga (Manneken Pis & Jeanneke Pis), samuti Hilton Grand Place ning targa poolkohaliku poolt õhtusöögiks valitud restoran Chez Leon olid kõik absoluutselt suurepärased. Eriti need Chez Leoni juustuga gratineeritud rannakarbid ja jäätise-vahukoore-šokolaadimäe alla peitunud Belgia vahvel! 

Eelmistest kordadest on tegelikult meeldivad mälestused ka Brüsseli toomkirikust ehk St-Micheli ja Ste-Gudule katedraalist ning muusikariistade muuseumist, samuti selle kohvikust ja katuseterrassist. Cinquantenaire'i pargist ja triumfikaarest ka, aga seda ei suutnud ma meenutada, kas külastasime tookord Autoworldi või militaarmuuseumi (kus on ka vapustav lennukeid-helikoptereid täis angaar). Kuna seekord oli pühapäeval aega ja ilm kiskus vihmale, käisime mõlemad läbi ja selgus, et tookord loobusime vist ilusa ilma tõttu mõlemast, kumbki ei tulnud tuttav ette. Aga nii automuuseum kui ka lennukite väljapanek on muljetavaldavad, soovitan fännidele kindlasti!

Viimaseks ööks valisin lennujaama lähedal Château Lamberti ning see osutus elamuseks omaette. Hoovis tervitab külalisi vabapidamisel hani, vestiga ülikonnas piloodist majaomanik (kes räägib ligi kümmet keelt) kokkas õhtusöögiks külalistele ise pasta bologneset. Õhtust sõime koos teiste külalistega suure laua ümber, nii et rohkem oli tunne, nagu oleks sõbrale külla sattunud. Uurisin peremehelt hane taustalugu ja see oli nii põnev, et ma reaalselt kallasin kuulates (õnneks valget) veini ühe lonksu suust mööda! :)

Kokkuvõtteks: oli imeline põige kevadesse enne ametlikku kevade algust. 

Horvaatia: Split, Hvar & Trogir

 Horvaatia oli mu "pole käinud, aga tahaks" riikide nimekirjas tiksunud juba pisut liiga kaua, nii et kui ma sain millagi varakevadel teadlikuks airBalticu Tallinna-Spliti otselendude olemasolust, viis üks asi muidugi teiseni ehk siis piletiostuni. :) Sitsiilia & Bocelli kontserdi plaanid lisandusid hiljem tänu sõpradele, tulemuseks teist sügist järjest pisut liiga tihedalt üksteise otsa planeeritud reisid, eriti arvestades mu kirglikku armastust Eesti sügise vastu. Õnneks olid otselennud tõeliselt mugavad ja Horvaatia muidu ka imetore.

Mulle meeldisid väga kõigi kolme külastatud linna punaste katustega heledad kivimajad, kirikud ja lossid, avatus merele, laiad rannapromenaadid, palmid, pargid ja rohelus, et ka linnas oli mõeldud ujumiskohtade olemasolule ning üldine mõnus õhkkond. 

Kõige rohkem samme tegime Spliti rannapromenaadil ja vanalinnas, aga mulle meeldis väga ka Hvari saarel Hvar (kuhu viis Spliti südamest tunnikesega TP Line'i katamaraan) ja veidi eemal rannikul asuv Trogir, kuhu saabusime hoopis mere poolt. Suurema osa kolmapäevast veetsime nimelt kiirpaadiga merel seigeldes, oleme tegelikult mõlemad pigem purjekate austajad, aga nii jõudsime rohkem: Šolta saare lahesopis veealust laevavrakki ja veepealset Mojito Man'i paadibaari uudistada ning Dvernik Veli külje all Blue Lagoonis peaaegu omanimeliste jahtide (Katharina & Angelina) vahel ujuda. 

Ilm oli kogu aeg nii mõnusalt kuum, ligi 30 kraadi päeval ja 20 öösel, et vaatamisväärsustega me end ülemäära ei vaevanud. Diocletianuse palee (AD 305) ja ülejäänud vanalinna, mis ongi Spliti suurimad vaatamisväärsused, jalutasime muidugi risti-põiki läbi, käisime St Domniuse katedraalis ja veetsime palju aega Riva nime kandval rohkete palmide ja pinkidega rannapromenaadil. Randu ja ujumiskohti avastasime ka, ühes Marjani pargi poolses ujumiskohas viisid merre ülimugavad trepid, Bacvice rannas (teisel pool vanalinna) laenutasime vahelduseks vesijalgratta ja ulpisime sellega uskumatult eresinisel tüünel merel.

Hvar oli ka mu ammune kripeldus ja sealne väike vanalinn osutus eriti armsaks (sadam, rannapromenaad, linnaväljak St Stepheni katedraali ja vana teatriga ning kõige kohal kõrguv Hispaania kindlus), nagu ka tilluke türkiissinise veega linnarand frantsisklaste kloostri kõrval. Lennujaama lähedal ja Splitist 27 km kaugusel Dalmaatsia rannikul asuv UNESCO maailmapärandisse kuuluv Trogir tuli paadituuri boonusena ning veetsime seal vaid tunnikese, vanalinn oma rohkete kirikute ja kitsaste tänavatega oli sealgi lummav, suure kellaga raekoja torn efektne ja rannapromenaad meeldiv ajaveetmiskoht.

Kui millegi kallal norida, siis veidi varjutas kogu seda looduse ja inimtekkelist ilu postkommunistlikele riikidele paraku kohati omane röövkapitalismi hõng - olin kuulnud, et kui aastaid tagasi reklaamiti Horvaatiat, et nagu Itaalia, aga odavam, kuid enam nii pole, siis värskelt Itaaliast tulnuna tundus kõik tõesti kallimgi ning hinna-kvaliteedi suhe paigast ära. Mitu söögikohta pakkusid siiski ka sümpaatseid erandeid, säravaim avastus oli pitsakoht nimega Sette Sorelle, mille nimi, nagu selgus, on tõlkes Seitse Õde ja menüüs vaid seitse hõrku pitsat Plejaadide seitsmest tähest inspireeritud nimedega - arvestades me mõlema armastust samanimelise Lucinda Riley raamatusarja vastu, oli see üliäge üllatus! Nagu seegi, et sügiseseks pööripäevaks Võrru tagasi jõudes oli siingi veel öösel 20 kraadi sooja. :)

Andrea Bocelli kontsert Taorminas & muu Sitsiilia

 Ma olen sügavalt tänulik oma armsatele sõpradele, kes millalgi kevadel mainisid, et lähevad Sitsiiliasse Andrea Bocelli kontserdile ja kaasa kutsusid. Mina ja märgid - kohe pärast seda nägin andekast muusikust tuttava fotot Facebookis, kus ta oli parasjagu Taormina vanas amfiteatris. Vaated paistsid ka pildilt vapustavad ja sünkroonsuste usku olen ma ammu, nii need piletid siis ostetud said. Sõbrad lendasid augusti lõpus saare teise otsa Trapanisse ja alustasid Palermost, me Cataniast (vahemaandumine Riias oli vist mu elu esimene äikesega, aga ma 100% kindel ei ole, arvestades seda, kui palju ma juba Estonian Airis töötamise ajal lendasin, hilisemast rääkimata; aga jätkulennu sinine taevas ja vapustavad vaated õhust Etna vulkaanile olid jällegi tõeline maiuspala, panin rohkem pilte Instagrami).

Pikemalt keerutamata tunnistan kohe, et mulle meeldiski kõige rohkem Taormina, mis on tõeline pärl Cataniast umbes tunnipikkuse sõidu kaugusel (saab nii bussi, rongi kui ka autoga, aga viimaseta on mu meelest Taormina kitsastel üles-alla looklevatel tänavatel mõnusam). Meil oli väga õdus kahe magamistoa, rõdu, köögi ja elutoaga korter vanalinna südames, vanast amfiteatrist viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Seda peetaksegi Taormina suurimaks vaatamisväärsuseks, aga kuna me pidime järgmisel õhtul nagunii sinna kontserdile minema, siis alustasime hoopis lummavaid vaateid pakkuvast Villa Comunalest, imeilusast pargist (vaadetega Etnale ja merele), mille rajas 1900. aasta paiku Inglise aristokraat Florence Trevelyan (kes tundub väga põnev naine, mul tekkis kohe huvi kõikide temast inspireeritud raamatute ja filmide vastu!). Muide, ta peatus omal ajal esmakordselt Taorminasse saabudes Grand Hotel Timeos, mis on tänagi olemas ja kus ööbimine maksis me nädalavahetusel vaid 3000€. :) Käisime sõbranna soovil seal terrassil dringil, oli elav muusika ja kaunid vaated, aga ausalt öeldes avanesid sama kaunid vaated Taorminas peaaegu igalt poolt.

Õhtuks kohale jõudnud sõpradega siirdusime Corso Umbertot avastama. Peatänaval oli mõnusalt palju melu, poode ja söögikohti, Piazza IX Aprile väljakult kauneid vaateid kuuvalgust peegeldavale merele, tuledes jahtidele-kaatritele ja rannikule. Ma jalutasin Duomo di Taormina kirikust ja väljakust mööda Catania väravani, sees käisime kõik koos Chiesa di Santa Caterinas teise linnavärava (Porta Messina) juures, sest kuidas ma saaksin ometi mõnele Püha Katariina kirikule vastu panna. :)

Itaalia võlu on ka suurepärane söök ja jook absoluutselt igal pool - bruschettad, Capri salat, pastad-pitsad, kohalik sorbetilaadne granite, kreemitorud, professionaalselt valmistatud kohvijoogid ja head veinid. Elavat muusikat ja hulka tuttavaid laule nautisime oma esimesel Taormina õhtul mitmes restoranis ka. Nii päeval kui ka öösel oli imeliselt soe: +30 kraadi kanti päeval ja üle +20 öösel.

Hommikul lippasin pildistama, sest ilm oli lihtsalt täiuslik. Seejärel läksime sõbrannaga Bam Bari sööma ja kohvile - meid teenindas omanik ise ning sõbranna näitas mulle telefonist Instagrami postitatud fotot, kus sama mees oli eelmisel õhtul Andrea Bocelliga tema jahil. See ehk seletas ka seda järjekorda, mis sinna varsti pärast meid tekkis. :) Ennelõunal sõitsime köisraudteega alla Isola Bella (maismaaga vaid liivaribaga ühendatud) saarekese juurde randa. See oli imeilus, aga väga rahvarohke muidugi ka. Jalutasime vahepeal läbi vee saarele ning lõunasöögiks võtsin rannarestos klassikalise Sitsiilia pastaroa pasta alla norma, aga valdavalt pühendusin siiski päevitamisele ja ujumisele. Vesi oli täiesti läbipaistev ja nii soe, et tekitas tahtmise parafraseerida kodumaist filmiklassikat ja kuulutada: "Ma ei tule siit välja!"

Aga õhtul oli kontsert, nii et pärastlõunal olin siiski sunnitud veest välja ronima ja riidesse panema, skoorisin sealtsamast kiirelt veel ühe uue kleidi ning mõned virsikud ja sõitsime Uberiga üles tagasi. Väike siesta, natuke proseccot, sinki-juustu ja virsikuid me rõdul ja oligi aeg kontserdile jalutada. Ja... see oli lummav. Täiskuu, soe õhtu, õrn tuuleke merelt, Sitsiilia ranniku tuled taamal briljantidena sädelemas, mulle lapsest peale meeldinud maailma parim tenor (+ hulk külalisesinejaid), ligi 2000 aastat vana amfiteater, armsad inimesed ümber... üks elu erilisemaid kontserdielamusi! Hiljem istusime kuuekesi - viimasel hetkel liitus me kontserdikülastusega veel üks pulma-aastapäeva tähistav sõprade paar - Mediterraneo vinoteegis, mille omanik uuris me omavahelist juttu kuulates, kust me pärit oleme ja jagas siis oma Eesti muljeid, selgus nimelt, et tal oli soomlannast naine. See oli öö, mida lihtsalt ei tahtnud lõpetada... nii et järgmisel hommikul end Messina kaudu Palermosse suunduva rongi peale vedada oli muidugi suhteliselt piinarikas. :)

Magamata öö vajutas oma pitseri Palermoga tutvumisele, nii et ehkki jahisadama piirkond osutus kenaks ja vanalinnal polnud ka viga, ei tekitanud see linn minus erilist vaimustust. Jalutasin laupäeval-pühapäeval seal küll natuke ringi, tutvusin vanalinnaga ja põikasin sisse San Domenico kirikusse, aga seejärel keskendusin oma vanas palazzos asuva suurepärase L'Hotellerie hotelli merevaatega katuseterrassi, basseini ja voodi nautimisele, nende hommikusöök oli ka mu Sitsiilia reisi parim. Iseenesest kõlasid Palermo katedraal, Normannide palee, Teatro Massimo, katakombid, turud ja veel mitmed kirikud nii, et need oleksid võinud täitsa toredad olla, aga eks ole seda kõike mujal juba nähtud ka, nii et loobusin seekord rõõmuga.

Pärast kahte ööd Palermos läksin tagasi Cataniasse. Sealset vanalinna, Piazza del Duomot, Sant'Agata katedraali ja kalaturgu avastasime juba esimesel õhtul, päeval ronisime ka Chiesa della Badia di Sant'Agata torni, kust avanesid efektsed vaated Etnale ja sadamale, ning käisime kunagises printsi erapalees Palazzo Biscaris, mis oli konkurentsitult kõige ilusam koht selles linnas. Viimased päevad veetsin rohkem rannas ja hotelli basseini ääres, lugesin ja ujusin, sest hotellivahetusi ja ringi rändamist oli selle nädala sees juba pisut palju olnud.

Tagasiteel oli mul Riias rohkem aega, nii et käisin Galleria Riga katuseterrassi grillrestos lõunat söömas. Õhtusel lennul koju istusin nina vastu lennukiakent ja ahmisin endasse seda päikeseloojangut ning armsaimaid saari tiiva all - Saaremaa, Muhu, Abruka, Ruhnu, Kihnu ja Viirelaid olid kõik kui peo peal. 

Kokkuvõttes... oli väga äge kontsert ja reis. Taorminasse võiksin kunagi tagasi minna, sõbrad kiitsid ka Notot ja Siracusat, aga lemmisihtkohtade edetabeli esiotsale lähemale jääb vist siiski Mandri-Itaalia. :)

Küpros, armastusjumalanna Aphrodite saar

 Küprost on lihtne veidi kaugele eksinud Kreeka saarega segi ajada, aga tegelikult asub seal täitsa eraldi Küprose vabariik (saarest küll veidi väiksem). Kreeka saartele omased hüved on samas valdavalt kõik olemas - loodus märtsikuus ehk lopsakam ja rohelisemgi, kõik õitses, vahemerelised road ja vein suurepärased, vabapidamisel kassid igal pool.

Ryanairi Tallinnast seitsmesse sihtkohta lendude lõpetamise uudis tuli, kui meil olid piletid juba ostetud, õnneks jäid meie Paphose lennud napilt alles ja Riiast saab sinna lennata ka edaspidi (ühtlasi vaatasin, et neist seitsmest sihtkohast viies olen viimase pooleteise aasta jooksul mugavalt otselennuga käinud :)). Ilm oli märtsi keskel natuke bipolaarne, päike-vihm-pilv-päike, aga vihma sadas õnneks vaid paaril hommikul lühidalt, pilvistel päevadel tutvusime vanalinna ja vaatamisväärsustega ning paar basseini ääres ja rannas päevitamise päeva saime ikka ka. Temperatuurid olid 20+ soojakraadi juures.

Seikluslikkust lisasid paar maavärinat - vaatasin enne reisi, et oot, Küpros on Türgi maavärinate epitsentrile kuidagi lähedal, kiire netiotsing andis vastuseks, et seal on 400-500 maavärinat aastas! Ühel õhtul, kui sõbranna kõrvalvoodis juba magas, tundsin, et voodi väriseb - arvasin algul, et kujutan seda ette, aga siis lõppes värisemine ära. Teine päev tulin duši alt, kui sõbranna teatas, et nii, nüüd tema voodi kõikus!

Kui need värinad kõrvale jätta, siis oli rahulik ja hedonistlik reis. Rannapromenaadist paar kilomeetrit ülesmäge asuva vanalinna üks säravaimaid pärle oli ilusasti renoveeritud vana raamatukogu raekoja vastas, Agios Kendease kirikut ja samuti kõrgemal asuvat turgu, mille juurest avanesid kenad merevaated, imetlesime ka. Sadamapiirkond ja selle söögikohad said meilt siiski rohkem tähelepanu, kuldmerikokre sõin kahel õhtul ja jäin mõlemal korral väga rahule, krevettide, frititud kalmaaride, souvlaki, pita ja tzatzikiga igal pool ka, kõik kahe peale ideaalse pooleliitrise karahviniga tellitud valged veinid olid ka head.

Tegin ka väikese ekspeditsiooni linnast välja Aphrodite kalju juurde - kohta, kus on legendi järgi armastusjumalanna Aphrodite sünnikoht. Väidetavalt tagab kalju ümber ujumine igavese nooruse, ilu, külluse ja armastuse, nii et ma olin igatahes väga motiveeritud merre hüppama. :) Allakirjutanust eestlane oli sealjuures muidugi ainus kõigist seal uitavatest turistidest, kes seda tegi, aga veetemperatuur oli täitsa kodune, umbes 18 kraadi.

Eraldi äramärkimist väärib meie eriti mõnus hotell Alexander the Great rannapromenaadi ääres üsna sadama lähedal. Ma arvan, et see on kõige paremini lõhnav hotell, kus ma kunagi olnud olen, lisaks tuba ja kõik baarid-kohvikud-restoranid väga elegantsed ja mugavad, hommikusöök külluslik ning välibasseini täiendas sooja sisebasseini ja saunadega spaa.

Island: Blue Lagoon & Reykjavik

Minu Islandi-reisi eellugu ulatub rohkem kui kümne aasta taha, kui ma töötasin rahvusliku lennukompanii pardaajakirja & sotsiaalmeedia projektijuhina ning me käisime Kanadast Estonian Airi esimest tuttuut Bombardieri lennukit ära toomas. See kojulend on unustamatu mälestus - lennukitehase kööginurgast välja otse maja kõrvale pargitud lennukisse astumine, paarikümnekesi terve öö lennukis pidutsemine ja Tallinnas maandumine kokpitis kahe piloodi vahel istudes. Tegime tookord keset ööd tankimispeatuse Islandil, aga lennukist välja meid paraku ei lubatud, saime vaid uksel kõõluda... ja kuulata dialoogi: - "Lennuki kütuseluuk on kinni külmunud." - "Kas kellelgi tulemasinat on?" :)

Ühesõnaga, ilmselt tollest korrast jäi kripeldus, et kunagi peaks ikka päriselt ka Islandil ära käima ning kuna mu maailmarändurist mehel oli samuti seal käimata, tuli mul suurepärane idee talle jõuludeks Islandi reis kinkida. Ja nii me siis veebruari alguses läksimegi, ehkki selleks ajaks ma mõtlesin juba, kas see ikka oli hea idee, ma ju armastan sooje sihtkohti. :) Samas tahtsingi ma Islandile minna just talvel, kui seal on üsna sarnane ilm kui siin, sest ma ei raatsiks minna vastupandamatust Eesti suvest juulis 14kraadise keskmise temperatuuriga sihtkohta.

Olime ühe öö enne Riias (et ei peaks liiga vara hommikul Võrust sõitma hakkama) Grand Poeti hotellis, mida olin ammu proovida tahtnud ning mis oli kena toa ja kaunite vaadetega, väike spaa mõnus ja restoran Snob tasemel.

AirBalticu lend Riiast Keflaviki lennujaama kestis veidi alla nelja tunni. Kuna Blue Lagoon jääb kenasti Keflaviki lennujaama ja Reykjaviki vahele, alustasime sellest. Ühelt poolt ju turistilõks, samas nimetatud National Geographicu poolt üheks 25 maailmaimest. Vesi oli soe ja vaated efektsed, õhk aga päris külm, nii et müts oleks kasuks tulnud (igal juhul soovitavad nad juuksed enne vetteminekut palsamiga kokku tõmmata, sest suure ränisisaldusega vesi kuivatab juukseid).

Esimese päeva kõrge sinitaevaga karge ilm asendus järgmisteks päevadeks plusskraadide, vihma ja tuulega, nii et pärast Reykjaviki vaatamisväärsustega tutvumist pidime nentima, et meie tuule- ja vihmakindlad riided ikka polnud nii tuule- ja vihmakindlad, kui me arvasime. Ma polnudki oma suusapükse ja parkat kunagi nii voodrini läbi vettinuna näinud. :) Aga äge oli ikka! Väga erilise välimusega Hallgrimskirkja tornist Reykjavikile alla vaadata, kirikus natuke orelimuusikat kuulata ja küünal süüdata, Tjörnini tiigi ääres vanas teatris asuvas Idno kohvikus imelist lambasuppi, hapusaia või ja suitsulambaga, teed ja šerrit nautida, Tundmatu Bürokraadi monument sealsamas oli ka päris andekas, aga raekoda otseselt iluga ei hiilanud. Küll aga meeldis mulle väga Harpa kontserdimaja, efektne nii väljast kui ka seest! Jalutasime mööda mereäärt Sun Voyageri skulptuurini ka, jalutuskäik oli kohati natuke ekstreemne, aga skulptuur ilus.

Laugaveguri ja sellest hargneva vikerkaaretänava ääres oli palju armsaid poode ja söögikohti. Kohe meie eriti õdusa Canopy by Hilton hotelli vastas asus raamatupood, kus pakutakse iga õhtu elavat muusikat ja kokteile, seal oli väga tore ja kogu see kontseptsioon meeldis mulle üliväga!

Kõige eredama õhtusöögielamuse saime kohast nimega Íslenski Barinn, mis oli nii popp, et vahepeal oli järjekord ukse taga, me sattusime õnneks sellisel hetkel, et saime kohe baari istuma ja varsti laua. Sõime fermenteeritud haid, kuivatatud tursanahka tartar-kastmega, kuivatatud kala, pearoaks võttis mees vaala ja mina plokkfiskuri ehk traditsioonilise kohaliku kalahautise (maitses väga hästi!).

Parema ilmaga nautimiseks on Islandil igasuguseid atraktsioone veel varuks, nt Golden Circle saaretuur ja vaalavaatlusretked, kosed ja vulkaanid (tervitused Eyjafjallajökullile, mis 2010. kevadel lennunduses kaose tekitas ja mind sotsiaalmeediaguruks lennutas!). Virmalisi oleks olnud tore näha, see oli üks väheseid asju mis tegelikult veidi kripeldas, aga samas nägin neid tol postituse alguses mainitud lennul ja see oli nii võimas, et patt oleks nuriseda.

Lahkumispäeval ulus tuul 65 km/h, nii et lennuvälja lompidest vett lendas ja ka seisev lennuk õõtsus, aga saime kenasti lendu & koju.

Ah jaa, reisi alguses ostsin endale Amazonist telefoni Victoria Walkeri raamatu "Snug in Iceland", mis oli täitsa nunnu kerge puhkuselugemine.

Malta momendid

Ma olen Maltat pigem üsna mõttetuks saareks pidanud (vabandust, aga tundus piltidelt alati liiga kivine) ja jaanuari algust üsna mõttetuks ajaks (seda perioodi, mis jääb pühadehooaega lõpetava aastavahetuse ja mu sünnipäeva vahele). Aga miinus ja miinus annavad teatavasti plussi ning need neli värskelt Maltal veedetud päeva kujunesid täitsa toredaks. Eelkõige tänu heale seltskonnale ja kuna ilmaga vedas: kõikidel päevadel oli päike, säravsinine taevas ja 18 kraadi sooja - linnapuhkuseks ideaalne.

Väga mõistlikud lennuajad tegid ka rõõmu - maandusime laupäeva pärastlõunal, viskasime asjad oma suurepäraste vaadetega rõdudega stiilsesse korterisse vanalinnas ja siirdusime Vallettat avastama. Algatuseks potsatasime ümber nurga asunud Itaalia restorani Sotto, mis lõi meid kohe foodgasmidega pahviks. Hiljem selgus, et tegu on arvustuste põhjal Valletta parimate sekka kuuluva söögikohaga ja tõesti: see trühvlitega burrata, pitsad, tiramisu, veinid… food heaven! Kuna oli laupäeva õhtu, siis tegime hiljem (pärast veidi ringi jalutamist ja avastusretke Boltiga ülejärgmisele poolsaarele St Juliani piirkonda) mõned kokteilid ja tantsud Silver Horse’is, kus oli väga põnev õues istudes inimesi vaadata ja melu nautida. Enne seda käisime ka The Embassy Valletta hotelli katusebaaris, kust olid imelised vaated, aga seal õues istumiseks tundus ilm natuke liiga tuuline.

Eestimaa jaanuarist tulnud, tahtsime me muidugi igal pool õues istuda, eelistatavalt päikese käes, aga kuna Valletta vanalinna tänavad on kitsad ja majad kõrged, siis polnud päikeseterrassiga kohtade valik just liiga lai. Kohe St Johni katedraali kõrvalt leidsime siiski korraliku hommikusöögimenüüga resto, kus nina päikese poole pöörata, bagel avokaado, lõhe ja pošeeritud munaga oli samuti hea. Pärast veendusime, et 1578. aastal valminud St Johni katedraal on seestpoolt ka väga kaunis, palju kulda ja paar Caravaggio maali.

Hiljem sõitsime laevaga üle lahe järgmisele poolsaarele (Sliema), uitasime poodides, aga jõudsime jälle järeldusele, et vanalinn on kõige ägedam, nii et läksime varsti tagasi (laevapiletid maksavad muide ka tipphooajal vaid 2€ üks ots ja linnu vee pealt vaadata on mulle ikka meeldinud).

Esmaspäeval pühendasime pool päeva “Troonide mängu” üheks võttepaigaks olnud Malta vanale pealinnale Mdinale, St Pauli katedraal oli kena ja vaated linnamüürilt pooletunnise sõidu kaugusel asuvale Vallettale efektsed. Aga kuna tegu oli siiski hedonistliku naistereisiga, ei viitsinud me ülemäära aega varemetele (mida leidub Maltal külluslikult) pühendada. :) Pigem kulgesime niisama ja nautisime seda väga: Barrakka aedadest ülemine osutus eriti ilusaks ja imeliste vaadetega kohaks, alumine väiksemaks, aga muidu samuti, parkidest sattusime veel Hastingsi aedadesse. Bussijaama juures asuv suurte skulptuuridega purskkaevuga väljak paistis olevat populaarne jalutamis- ja ajaveetmiskoht. 

Raamatukogu vastast leidsin kauni Caffe Cordina, mille ajalugu ulatub aastasse 1837, ja viimasel õhtul sattusime sümpaatse sõpruskonna erapeole muidu vaid korra nädalas avatud The Stable Pub'i. Tegime sealgi paar tantsusammu, aga jooke serveeriti sellises tempos, et lipsasime varsti minema, ehkki lõunaeurooplane eestlast ilmselt naljalt laua alla ei joo. :) 

Bratislava-Budapest-Viin

 Oeh, ütleme nii, et selle sooloretke planeerisin ma küll veidi mõtlematult liiga Kreeka reisile otsa ja intensiivse ka, aga tore oli muidugi ikka. :)

Lendasin Viini (ja kui muidu olen hiilanud laitmatu logistikaga, siis seekord õnnestus sassi ajada Wien Mitte ja Hauptbahnhof, nii et plaan pärast Viini lennujaamast saabumist otse CATi pealt hotelli hüpata sai väikese Bolti-sõidu näol ühe lisaetapi). Edasi sujus kõik aga imehästi, järgmisel hommikul sõitsin rongiga (natuke üle tunni) Bratislavasse ja asusin õhinal enda jaoks uut linna ja riiki avastama.

Bratislava vanalinn on üsna väike, nii et tegin sellele pärast ülimõnusat hommikusööki Urban Bistros mõne tunniga üsna põhjaliku tiiru peale. St Michaeli torn oli remondiks sisse pakitud, aga värav läbitav ja tänav kena, raekoda ja selle esine plats samuti. Cumil ehk töömehe ehk piiluja skulptuur meeldis mulle pärast kõiki üleelamisi ühe Võru kinnisvaraarendusprojekti ning sinna vee ja kanalisatsiooni saamisega eriti - ometi kord sain nautida vaadet torumehele mu jalge ees! :) 

Dom Svateho Martinas ehk Püha Martini katedraalis käisin ka, sealt jalutasin üle Novy Mosti silla ja Doonau ning sõitsin liftiga üles UFO vaateplatvormile, kust avanes suurepärane vaade kogu linnale. Kiire põige mäe otsa Bratislava lossi juurde ka ning seejärel hüppasin järgmisele rongile, mis viis mind kahe ja poole tunniga Budapesti.

Tagantjäreletarkusena võin nentida, et see linn oleks küll rohkem aega väärinud, aga siis ongi põhjust kunagi uuesti minna. Esimesel õhtupoolikul jõudsin üle vaadata efektse parlamendihoone, natuke Doonau ääres jalutada ning seejärel läksin 90minutilisele jõekruiisile (operaatoreid on palju, aga ma soovitan väga Rubini suure punase nulliga tähistatud kai juurest väljuvat suurepärase hinna ja kvaliteedi suhte ning piiramatu mullirefilliga laevareisi - ma leidsin sealt hulga uusi sõpru eri riikidest ning ülejäänud õhtu, mis jätkus elava muusika ja õhtusöögiga hiiglaslike portsudega For Sale pubis, kujunes ikka väga lõbusaks :)). 

Hommikul panin suurest tänulikkusest hea enesetunde eest küünla Szent Istvan Bazilikasse (kuhu muidu on sissepääs tasuline, aga sel hommikul oli piletikassa juhtumisi katki ja uksed kõigile avatud) ning kuna mõte tõstukitest ega võimalikest järjekordadest ei ahvatlenud, olin eriti kaval ja sõitsin teisele poole jõge mäe otsa Buda lossi ja muinasjutulossi meenutava Halászbástya juurde taksoga (jällegi, puhas tänutunne kõigis kolmes linnas tegutseva Bolti eest!). Vanim ilus sild oli paraku renoveerimiseks suletud ja sisse pakitud, nii et tuli minna väikese ringiga. Pärast sõitsin veel üle Kangelaste väljaku, viskasin pilgu peale Széchenyi termidele Budapesti linnapargis ning oligi aeg naasta rongiga Viini (mis võttis natuke alla kolme tunni).

Viinis ma olen õnneks oma 2009. ja 2015. aasta reiside ajal enamiku olulisi vaatamisväärsusi ja kunstimuuseume läbi käinud, nii et seekord põikasin vaid Belvedere lossi ja võimsasse Stephansdomi, muidu keskendusin šoppamisele Mariahilferstrassel ja kohvikutele. Mariahilfe kirikus käisin siiski ka. See ning vana ja väärikas Café Sperl, kus ma olen käinud kõigil kolmel korral, tegid mind päris nostalgiliseks. 2009. aastal veetsin enne jõule nädala ühel ajakirjandustudengite kursusel Viinis, elasin siis samas kandis ja nüüd seal hulkumine tõi üles nii palju tundeid - see oli mingis mõttes nii paljus kõige selle algus, kus ja kes ma täna olen. Kuskil vahemikus 2010-2013 tegin ma küll hulga kaheldava väärtusega valikuid, aga ma ei saa siiski öelda, et valesid, sest needki olid ilmselt vajalikud, kõik on millekski hea.

Igatahes... üliäge reis oli ja kõigis kolmes linnas valitsenud +22kraadine päikeseline ilm super, aga nüüd tahaks natuke aega rahulikult kodus ahju taga istuda ja raamatuid lugeda. :)

Jumalikud Kreeka saared

Ma arvasin... kas just alati, aga mitu aastat küll, et kunagi lähen jälle Kreetale puhkama ja teen siis mõnepäevase väljasõidu Santorinile ka. Mingil müstilisel kombel läks aga vastupidi - ühel hetkel ootasid oma järge lennupiletid Santorinile, aga sõprade muljeid kuulates ja saare väiksust vaadates hakkas tunduma, et nädal seal veeta on palju. Kuna meile mõlemale meeldib väga Kreeta ja mina olen alati unistanud island hoppingust Kreeka saartel, siis küpseski plaan vahepeal mõneks päevaks laevaga Kreetale minna. Aga proovin alustada algusest. :)

Maandusime laupäeva õhtul Finnairiga Santorinil, viisime asjad mõnusasse Tzekos Villas hotelli, imetlesime natuke lihtsalt va-pus-ta-vat vaadet oma nunnu toa rõdult ja lipsasime siis sealsamas ümber nurga olevasse sama vapustava vaatega Barolo restorani. Tegelikult oleks hing igatsenud lihtsat Kreeka taverni, aga selle asemel saime suurepärase fine dining restoranielamuse. :) Natuke uitasime veel selles imelises soojas õhtus, et Santorini pealinna Firat/Thirat avastada.

Pikema avastusretke võtsime ette järgmisel päeval. Mööda kaljuserva kulgevad kitsad munakivisillutisega tänavad pakkusid ühe jahmatava vaate teise järel. Vana sadam ei olnud otseselt mu checklistis, aga ronisime siiski mööda kitsast siksakteed sinna alla (Karavoladese trepid peaks selle nimi olema) ja sellest sai väga naljakas kogemus, sest noh, esiteks aroomid - kuna tõus on selline, et omal jalal üles ronida soovitaks kuuma ilmaga sealt ainult tõsistel masohhistidel, siis veetakse turiste üles ka eeslitega, kes aga on munakivisillutisele oma glasuuri lisanud. Me sõitsime üles tõstukiga, aga tasub arvestada, et kui silmapiiril on parasjagu mitu kruiisilaeva, võib järjekord üsna pikk olla.

Pärast kosutavat cappuccino freddot ühel kenal kõrgel terrassil seiklesime edasi Agios Theodori kiriku kõrval oleva Fira Kolme Kella juurde, mis on saare pealinna üks peamisi vaatamisväärsusi. Ehkki minu meelest oli erinevaid versioone nendest kolmest ja ka viiest kellast päris mitmes kohas veel, nagu ka siniseid kupleid iga nurga peal. Lisaks käisime suures valge kupliga ortodoksi kirikus, mille eestikeelset nime ma päriselt ei suutnudki tuletada, igatahes on selle vastas Nektar Lounge, mis osutus üllatavalt heaks söögi- ja kokteilipaigaks ning kust oli väga hea päikeseloojangut imetleda. Juhuslikult sattus samale pühapäeva õhtule ka kord aastas Santorinil toimuv tuleetendus kaldeera keskel asuval kunagisel vulkaani tipul, vaatasime seda ka, oli päris efektseid hetki.

Üldiselt domineeris siiski turistilõksu meeleolu, nii inimmassid kui ka trepid väsitasid lõpuks veidi (mu telefon arvas pühapäeva õhtuks, et olen 36 korrust roninud). See-eest esmaspäeva õhtul kiirlaevaga Kreetale jõudes oli tunne, nagu oleks (suve)koju jõudnud. Chill & relax. Nautisime Hersonissoses oma lemmikut kreeklaste Akrogiali pererestorani, nende tzatzikit, frititud kalmaare, krevette, valget kala, Kreeka salatit, täidetud suvikõrvitsaõisi, valget majaveini ja viinamarju, samuti mõnusat Sea Breeze hotelli sealsamas rannapromenaadi ääres. Tegime pikki jalutuskäike, päevitasime, ujusime, lugesime - puhas rõõm ja nauding. Poodides ja peol käia oli ka tore.

Neljapäeval sõitsime laevaga tagasi Santorinile. Vaatasime üle Oia, mis on kõikide suunamudilaste lemmikkoht (neid jätkus igale poole, sh kohvikus kõrvallauda filmima-jutustama) ja hullult rahvarohke (päikeseloojangu ajal pidi veel hullem olema, inimummikud nagu laulupeol). Seejärel keskendusime oma tähtsa päeva tähistamisele lummavalt imeilusas ja privaatses Small Luxury Hotelsi võrgustikku kuuluvas San Antonio hotellis Imeroviglis, maailma kõige eresinisema basseini ja oma väikese kabeliga. Õhtust sõime maailmakuulsas Nobus, mis oli kauni vaate, tähelepaneliku teeninduse ja hõrkude roogadega, aga samas pani ka jälle aru saama, et Eesti restoranid ja toidukultuur on ikka väga head, maailmatasemel sõna otseses mõttes.

Enne tagasilendu laupäeval avastasime veel veidi saare laugemat külge, Kamari rand ja tavern Captain's Corner olid palju lõõgastavama atmosfääriga kui saare mägisem ja turistirohkem külg.

Kokkuvõtteks... Santorini on väga eriline paik ja pakub erilisi vaateid, eks ta seetõttu ongi selline turistimagnet ning kuulus ühe maailma romantilisema sihtkohana. Tore oli ära käia ja seda kõike nautida, telefon on kauneid fotosid täis ja ehkki ma muidu väga Instagramis storytada ega postitada ei viitsi, tundus seekord, et seda ilu lihtsalt peab jagama. Muidugi on oma silm ikka kuningas ja varasügisene Kreeka igal juhul külastamist vääriv paradiis. ♡

Pooola

 Kui ebareaalselt kallitest kütusehindadest hoolimata pakutakse ebareaalselt odavaid lennupileteid (nt Riia-Varssavi-Riia 18€ eest) ja Poolast oled vaid kunagi ammu läbi sõitnud, siis tuleb ju minna?! Mul on igatahes väga hea meel, et me läksime septembri alguses väikesele nädalalõpureisile, Varssavi +22 kraadi sooja pehmendas seda järsku üleminekut, et eelmisel esmaspäeval oli Võrus veel +27 ja ujusime järves, aga neljapäeva õhtul tegin kaminasse tule ja käisin talveparkaga koera jalutamas, sest nii külm oli. :)

Varssavi ületas igatahes kõik (jällegi muidugi üsna madalad) ootused, osutudes üllatavalt mitmekesiseks linnaks. Ööbisime mõnusa spaaga Hilton Warsaw Citys, nii et meie esimesed vaated olid klaasist kõrghoonetele, aga ka nende vahel leidus üllatavalt palju elu, rohelust ja toredaid söögikohti (sealhulgas täiesti vaimustava kiirtoiduketi Shrimp House restoran, mille menüü koosneb krevettidest igal moel ja kus nii valget veini kui ka mulli tuli otse kraanist). Ringi liikusime jalgsi ja Bolti taksodega, linn on suur ja nii oli mugav, ehkki liiklus on Varssavis ikka üsna hull. 

Laupäevaseid seiklusi alustasime vanalinnas kuningalossist, kus saab muu põneva hulgas imetleda Rembrandti, Botticelli ja teiste suurmeistrite maale. Väike tinakatusega palee suure kuningalossi nurga taga on ka väga nunnu. Lossiplats ja vana turuplats keset Varssavi vanalinna olid ilusat ilma ja vaateid nautivaid inimesi täis. Vistula jõe ääres asuv 13. sajandisse ulatuva ajalooga vanalinn sai II maailmasõjas paraku nii kõvasti kannatada, et tuli sisuliselt uuesti üles ehitada, kuuldavasti tehti seda väga pedantselt ja tulemus mõjub päris autentsena. Vana turuplatsi keskel seisab ka Varssavi sümbol, mõõga ja kilbiga merineitsi, kes olevat legendi järgi Läänemerest mööda jõge siia ujunud.

Edasi kulgesime mööda Varssavi Kuningateed ja põikasime nelja kirikusse: vanalinnas baptistide Püha Johannese ja jesuiitide Jumalaema kirikusse kohe seal kõrval, kaunisse Püha Anna kirikusse kuningalossi kõrval (kus oli parasjagu laulatus, ka hiljem nägime igal pool nii palju pildistavaid pruutpaare, et pisut on tunne, nagu olekski Varssavis pulmas käinud) ja Püha Risti kirikusse. Poola on katoliiklik maa ja kirikuid ainuüksi Varssavi kesklinnas väga palju.

Järgmiseks võtsime ette Lazienki palee ja pargi ning see oli ilusa ilmaga ilmselt parim võimalik valik. 76 hektaril laiuvas pargis jätkub elegantseid hooneid ja purskkaeve, lilleilu ja varjulisi pinke, kus jäätist nautida, veetsime seal väga meeldivalt aega.

Kaubanduskeskusi jätkub Varssavis ka, aga tasub arvestada, et pühapäeviti on vähemalt Varssavi kesklinna poed kinni. Nõukaaegse (kole)arhitektuuri puudust pole samuti, aga valdavalt püüdsime sellest mööda vaadata ning päris vanale ja päris uuele keskenduda. :) Pühapäeval enne lahkumist maiustasime veel E. Wedeli šokolaadikohvikus, mille ajalugu ulatub aastasse 1851 ja atmosfäär meenutab pigem Viini kohvikuid.

Päevitamislaager Türgis

Ma olin päris kaua mõelnud, et tuleks Türgile võimalus anda ja huvitav, kas mulle meeldiks. Nii et millalgi talvel, kui suur sõpruskond hakkas Antalyasse kevadist perepuhkust-rannatenniselaagrit kavandama ja kaasa kutsuti, ütlesin pikemalt süvenemata jah. Kui see reis nüüd aprilli lõpus kätte jõudis, siis selgus muidugi, et seal on terve hulk selliseid komponente, mida ma ise võimalusel pigem ei valiks - koolivaheaeg, eriti lastesõbralik hotell Antalya keskusest 40 kilomeetri kaugusel jne. Aga jah-sõna oli juba antud, nii et ma siis sukeldusin seiklusse - ja selguski, et minu maailmas kvalifitseerub puhkus all-inclusive family resortis enam-vähem ekstreemreisiks. :) Eriti meenutades hiljutisi mõnusaid ülisujuvaid kultuuri- ja gurmeerohkeid linnapuhkusereise. Aga eks eelistused olegi erinevad, üks pisike preili selle reisi põhisihtgrupist oli öelnud reisi lõpus “Best ever!” ning täiesti arusaadav, basseinid-liutorud-mängukaaslased ja palju jäätist ju; ilmselt jäid rahule ka need, kes suure osa ajast rannatenniseplatsil veetsid. Minu jaoks… oli huvitav. :)

Nädalase päevitamis- ja salenemislaagrina oli see reis siiski väga tubli (kõik päevad päikeselised ja 23-28C sooja, pruuniks juba 2. maiks!), suur meeldiv üllatus oli seegi, et Vahemeri oli juba täiesti ujutav, umbes nagu Eesti suvine meri, selline värskendav. Hammam oli ilus, massaaž viimasel õhtul hea ja seltskonnas armsaid inimesi. Tantsida sai mõned sammud ka. :)

Miks salenemislaager - miski kohalik bakter murdis meie seltskonnast nii mõnedki maha, mõned lausa kiirabi ja tilgutiteni. Ma pääsesin kergelt, aga viimastel päevadel väga süüa ei tahtnud. Kuuldavasti oli midagi sarnast möllanud teisteski hotellides. Miks ekstreemreis - ma ise polnud kohal, aga kuuldavasti toimus ühel ööl ka väike kaklus, kui üks samas hotellis puhanud venemeelne eestlane läks kallale Ukrainat toetava nalja visanud eestlasele (endisele maadlejale, nii et ründajale lõppes see kiire maaühenduse ja turvameeste poolt minema eskortimisega).

See üks päev, mis meil õnnestus Antalya maalilises kitsukeste tänavatega vanalinnas ja piraadilaevu täis jahisadama ümbrust avastades veeta, oli minu jaoks reisi tipphetk, nägin palju ilu ja natuke vilksatusi päris Türgist - kultuuri, ajalugu, elu, inimesi, lõhnu ja maitseid.