Albaania: Saranda

Jõudsin Sarandasse pärast absoluutselt täiuslikku esimest päeva fantastiliselt ilusaks osutunud Korful. Albaania… ma olin juba kuulnud, et seal on ilus loodus ja koledad linnad ning nii eelarvamustevabalt kui ma ka sinna saabuda püüdsin, paraku osutus see tõeks. Ma vahtisin juba laevalt Sarandat, uskumata oma silmi: üksainus pikk Lasnamäe türkiissinise mere ja efektsete mägede vahel. Passikontrollis trügis üks ebaviisakas naine järjekorras ülbelt mu ette, ka see mõjutas seda, et astusin sadamast linna üsna ebasoodsalt meelestatuna. Olin nagunii kohalike kohta ka üht-teist kuulnud, alati näitab ühiskonna kohta palju naiste, laste, loomade ja looduse kohtlemine - Korfu koerad kepsutasid rõõmsalt oma peremeeste kõrval, Sarandas oli kõikjal hulkuvaid koeri ning nägin oma silmaga, kuidas üks mees väikest koera jalaga püüdis lüüa, õnneks põikas koer eest ära. Selliseid tüüpe tuleks endid jalaga lüüa!

Õnneks olin võtnud hotelli kahe sammu kaugusele sadamast, see osutus tuttuueks ja säravvalgeks, mu neljanda korruse merevaatega rõduga tuba väikeseks õdusaks oaasiks. Teine kena koht algas sealtsamast: tuttuus, kohati veel ehitusjärgus rannapromenaad.

Üksi reisimise suur võlu on see, et keegi ei nõua, et tingimata peab kärutama sinna ja tänna, nii et kuna mõned isiklikud põhjused ka seda soosisid, siis molutasin oma ainsa täispäeva Albaanias lihtsalt maha. Seda enam, et olin enne reisi jälginud Instagramis @CassiaShakti seiklusi samas kandis ja tema tegi kuulsa Blue Eye allika Saranda lähedal üsna maha, hoiatades ka, et sinna peab parklast veel pool tundi kõndima. Lekuresi loss paistis mäe otsast õhtul valgustatuna kenasti kätte, sinna ronimine pidi võtma tunnikese, sedagi ei viitsinud. Ühtegi ilusamat-suuremat kirikut ei paistnud ka ei jalutades ega guugeldades, ainult 40 pühaku klooster teise mäe otsas.

Kirjutasin natuke, seejärel jalutasin mööda rannapromenaadi hommikust sööma, omlett tomat-kurgi-fetaga ja piimakohv ajasid asja ära, aga vaimustusest hüppama ei võtnud, vaade oli selle kohviku terrassilt siiski maaliline. Pärast hommikusööki lesisin natuke rannas ja käisin jalgupidi vees ning kulgesin siis hotelli tagasi. Lugesin oma merevaatega rõdul raamatut, nautisin sooja ilma, tegin lõunauinaku. Õhtusöögile läksin heasse kalarestosse, kus sain tõesti maitsvat tzatzikit ja grillitud merihunti, pärast tegin sõbra soovitatud Elvis Baris klaasi veini. Omanik nägigi välja nagu hallipäine Elvis ja see rannapromenaadi ääres asuv baar oli äge, nagu ka rõdul mu ümber istunud kaks USA-UK paari, kes mind sujuvalt oma vestlusse haarasid ja - nagu selle käigus selgus - osutusid väga toredateks inimesteks. Ameeriklased rääkisid, et on olnud kolm kuud Sarandas, aga suveks lähevad kuskile jahedamasse, Albaania rannikul olla liiga kuum ja liiga kallis - hinnad hüppavad lakke, kuna albaanlased teenivad enamiku aastatulust nende kolme kuuga - juuni, juuli ja augustiga. Istusin natuke veel ka oma hotelli restos, seal oli parem vein ja ka merevaade.

Olin seal õhtusel ajal hulkudes ikka vist natuke pinges ka, sest kuulsin enne reisi igasuguseid kummalisi hoiatusi ja õuduslugusid Albaania kohta, pehmeim neist, et kõik Euroopa varastatud mersud pidid lõpuks just sellesse riiki jõudma. Vanu mersusid oli kõikjal palju küll… 

Hommikul hiilisin tund varasemale praamile kui see, kuhu mul pilet oli, õnnestus ja pooletunnine sõit laevaninas panoraamvaatega istekohal Korfu poole tagasi tekitas puhast õnnetunnet. Korfu tundus maale astudes muidugi veel ilusam, ehkki paar päeva tagasi ma poleks seda võimalikukski pidanud.