Soe november

Tahtsin kirjutada, et november algas hoogsa Halloweeni-peoga, aga see oli õigupoolest ju veel 31. oktoobri õhtu. :) Aga Halloweeni stiilipidu ansambliga Respekt (ja Diana Klasi spontaanse hingestatud etteastega) Puiga rahvamajas oli tõesti värvikas. Kostüümid, aksessuaarid, soengud ja maalingud olid muljetavaldavad (nägin mardisante, ingleid, kuradikesi, nunnasid hoos jne). Me jõudsime kohale hetk enne seda, kui bänd kell 21 alustas ja tantsupõrand täitus sekunditega... Lõuna-Eestis ikka osatakse pidutseda. Pärast läksime veel Club Tartusse ka.

Kandles avati kolm näitust (Ruudu Rahumaru imeliste joonistustega "Ma ei jäta ennast üksinda", Janika Solmanni taimetrükitehnikas "Mälukihid" ja Diana Vene unenäoline maalinäitus "Müstiline sümfoonia"). Uma Meki suurlaadast kirjutasin Postimehe kolumnis ja jäin saagiga väga rahule - Ilumäe talu kollased peedid, Mooska suitsusaunaliha, Urvaste mesi ja Uue-Saaluse Veinitalu vermut nr 9, kodupoest ostsin juurde Paadi Pagari leiba ja Andri-Peedo kitsejuustu (Nopri juuste on õnneks kodupoes lai valik, Metsavenna talu tuhatriibuga juust jäi laadalt natuke kripeldama).

Isadepäeva ja meestepäeva tähistasime koos, kui olin Tallinna tagasi jõudnud, aga enne oli veel imetore "Tartu puitarhitektuuri" raamatuesitlus Taavi Petersoni muusikaga Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning hilisem elegantne ja lõbus šampanjajoomine & õhtusöök Antoniuses.

Tallinnas käisin siidimaalikursusel (ja mulle nii meeldis!) ning PoCos (minu jaoks seni avastamata värvikirev pärl Rotermanni kvartalis - ainus popkunstile keskendunud muuseum Berliinist ida pool). PÖFFile jõudsin ainult Sõprusse Rumeenia linateost "Pelgupaik" vaatama, mis oli... nagu Eesti film. :) Aga PÖFFi afterpartyl ja parklareivil käisin õnneks ka. Teine novembri filmielamus, tõsielusündmustel põhinev "Maailma rikkaim naine" oli märksa lustakam. 

Novembri viimasesse nädalasse lisas nii palju elevust Visit South Estonia jõulufilm "Väikesed linnad, suured armastuslood" ja lõunaeestlaste reaktsioonid sellele, kolmetunnisel rongisõidul tagasi lõunasse valmis ka minu Lõuna-Eesti jõulufilm, realistlikum versioon.

Kaks kallist novembri sünnipäevalast tähistasid mõlemad oma erilisi numbreid lausa kahe peoga, ma jõudsin kõikidele ning nautisin neid väga. Ühte hommikut Suures Munas, lõunat Horisondis, õhtut Veinos ja külluslikku brunchi Pärises ka. Hinges on soe... sisemisest tulest ja inimestest, kes on mu ümber.

Ameeriklased tähistavad täna tänupüha, nii et on ehk ka sobiv hetk öelda, et ma olen kõigele muule lisaks nii tänulik nende kahe nädala eest, mis ma novembri alguses Võrus veetsin (ehkki ega Tallinna nädalad alla ei jäänud) - see oli nagu puhkus ja retriit iseendaga. Jalutuskäigud järve ääres ja kaminatulle vahtimine, kirjutamine-lugemine, vahele lemmikkohvikuid ja Kubija spaas ulpimist, südantsoojendavaid vestlusi ja natuke romantikat... 

Mulle sobib selline sume, soe, mahe, pehme november hästi, mida kuu alguses Võrus ja siis kadripäevani Tallinnas nautisin - säravrohelise muruga, uduhallidele varjunditele lisaks. Tallinnas on kuuldavasti siiani nii, Võrus nüüd paksu pehme lumega talv, aga kohe on 1. advent, nii et... jõulumeeleolu alga!