Rõõmuküllase elu disainimisest

Ma sattusin 2015. aasta suvel, kui ma olin juba enam-vähem otsustanud Postimehest Arteri juhi kohalt ära tulla, lugema Mihkel Raua vahendatud suurepärast "Milleks mulle miljonid, seňor?" lugu. Muidugi ma teadsin juba päris lapsest peale oma isalt ka selle loo vanemat versiooni palmi all banaani söövast mustast mehest, kellel valge mees soovitab tööle minna ja raha teenida (et pärast saaks rahus palmi all istuda ja banaani süüa).

“Ma ärkan hilja,” selgitab mehhiklane. “Püüan natuke kala, mängin lastega, pean naisega siestat, jalutan õhtuti küla peal, joon sõpradega veini ja mängin kitarri. Mul on üsna tihe elu, señor.”

Lühidalt: mõlema loo moraal on, et kui saab elada lihtsat ja rõõmuküllast elu, siis ei ole vaja pürgida suurtootmise ja suurte rahade poole - eriti kui viimaste saamise eesmärk on… elada lihtsat ja rõõmuküllast elu. Soojas kliimas, kus puude otsast sajab hõrke puuvilju ja eluks on vähem vaja, tundub see muidugi lihtsamini saavutatav. Aga ikkagi hakkas mind kummitama mõte, et kui prooviks Eestis ka?

Need lood inspireerisid mind mõtlema, millist elu ma siis täpselt elaksin, kui mul vedeleks x+1 miljonit eurot pangaarvel. Ehk teisisõnu: kui ma ei peaks raha pärast midagi tegema.

Tulemus? Magaksin kaua. Sööksin pika ja rahuliku hommikusöögi. Kirjutaksin. Uitaksin värskes õhus, oleksin päikese käes, ujuksin. Sööksin armsate ja inspireerivate inimestega õhtust. Loeksin. Vaataksin filme. Käiksin peol, kuulaksin muusikat ja tantsiksin. Reisiksin.

Ja... täna ma elan sellist elu. Juba peaaegu aasta aega. Kui mul oleksid need miljonid, siis ma teeksin ilmselt seda kõike uhkemas keskkonnas, aga ma teeksin samu asju.

Avastus: nende tegevuste harrastamiseks ei ole vaja x+1 miljonit eurot omada. Palju vähem on vaja (eriti kui selle reisimise punktiga mõõdutunne säilitada, mis on eriti lihtne, kui vaadata kõiki uudiseid selle kohta, mis viimasel ajal maailmas ja lennujaamades on toimunud).

Esimestel sügiskuudel vaba(kutselise)na oli veel igasuguseid asjaajamisi, mõtlesin sealt kõrvalt tasapisi, mida ma täpselt tahan. Talv oli pigem laisk ja mõtlik. Märtsi alguses müüsin maha osaühingu, millega ma tegeleda ei viitsinud, sain aru, et see formaat pole praegu ikka minu tassike teed. Keskendusin ainsale asjale, mida ma päriselt teha tahan: kirjutamisele.

Ja selle peale oli kohe selline tunne, mille kohta müstikud ütleksid ilmselt, et tšakrad avanesid vms. :) Põnevaid pakkumisi ja võimalusi tuli uksest ja aknast, asjad hakkasid liikuma ja see oli mu senise elu kõige õnnelikum kevad. 20. juunil esitlesin oma kolmandat romaani, mille käsikiri oli tükk aega seisnud ja siis talvel Bestselleri konkursil ära märgitud, samaks ajaks kirjutasin kokku eeldatavasti aasta lõpus ilmuva järgmise raamatu käsikirja esimese mustandi.

Ehk et... muidugi mul on roppu moodi vedanud ja see praegune elu on nõudnud ka loobumisi, aga... augusti lõpus saab aasta töölt lahkumisest ja ma pole sellest ajast peale otseselt raha pärast suurt midagi teinud. Kirjutanud jah ikka, aga seda rõõmu, armastuse ja naudingu pärast.

Suurim pluss on see, et ma olen tundnud end iga päev õnnelikuna. Võib-olla mitte iga päev terve päev, aga siiski iga päev. Ja mõeldes nendele perioodidele, kui mul oli pealtnäha justkui kõike külluses, aga hingel ja enda sees valede asjade tegemisest paha, siis... praegu on imeline.

“A man is a success if he gets up in the morning and goes to bed at night and in between does what he wants to do.” - Bob Dylan

"Too many people measure how successful they are by how much money they make or the people that they associate with. In my opinion, true success should be measured by how happy you are." - Richard Branson