Et... tagasi vaadates tundub mulle, et ma olen suurema osa oma elust armunud olnud. Elusse ja selle erinevatesse esindajatesse. :) Algul tahtsin kirjutada, et alates sellest, kui ma olin 13, aga siis meenusid mõned varasemad sümpaatiad, sh see poiss, kes lasteaias lubas mind naiseks võtta, ja hakkas tunduma, et õigem on siin mitte mingeid numbreid välja käia.
Ja... kui mingi hetk läks selles mängus ja tantsus nii mul kui ka vastaspoolel fookus võib-olla liialt sellele, et keegi päriselt endale saada ning mõnevõrra huvide konflikte tekkis ka mõlemat pidi, siis viimasel ajal olen ma enda jaoks (taas)avastanud lihtsalt armastuse tundmise ja selle väljendamise ilu ja võlu. Tuli kuidagi meelde, et kõik need omamisküsimused on ego mängumaa, samas kui see tunne ise on jumalik... ja minu ja Sinu ja igaühe võimuses on see jumalik armastus maa peale tuua, iga jumala päev.
Selliste järeldusteni siis jõuabki, kui on aega iga päev sügavamalt elu ja asjade üle mõelda ning lihtsalt olla?! Ja muidugi käib nende mõtetega kaasas ka lugu sarjast "mina ja sünkroonsus" - kõigi nende mõtete jätkuks ja oma suureks üllatuseks sattusin ma eile silmitsi tahvliga, kuhu keegi oli kirjutanud: ""Armastan sind" polnud öeldud selleks, et sa samaga vastaksid. Ütlesin seda, kuna soovisin, et sa teaksid. Lihtsalt teaksid..."
Suhteliselt ootamatu avaldus ühelt kohviku ukse kõrval seisvalt pinnalt, selliselt, mis tavaliselt pigem kaubanduslikke teadaandeid edastab... aga väga lahe kokkusattumus igal juhul!
Ja ilus ka. :)
No comments:
Post a Comment