Algatuseks läksime septembri keskel üsna spontaanselt Matsalu loodusfilmide festivalile, mis tähistas 15. sünnipäeva ja kuhu ma olen suure osa nendest 15 aastast minna tahtnud - nüüd siis lõpuks õnnestus. Lihula on väike asula, millest ma olen lapsest peale läbi ja mööda sõitnud, nii et erinevalt Lõuna-Eesti väikelinnadest tajun ma seda kuidagi intuitiivselt (kusjuures, linnad on mu jaoks sedavõrd nagu isiksused, et ma tahtsin esimese hooga kirjutada "tajun teda intuitiivselt").
Kaks reedeõhtust filmi Lihula kultuurikeskuses, "Hinge portreed" ja "Loodust otsides" olid üliägedad, kumbki isemoodi. Esimesest taasavastasin enda jaoks mõtte, et sisemine rahu ja rõõm on väga vähe seotud raha ja SKTga. Teine film oli loodusfotograafi ja lastekirjaniku 9-aastase poja silme läbi nende pere ümbermaailmareisist seitsme ohustatud liigi fotografeerimiseks ning lihtsalt väga südamlik. Nagu ka hilisem Rändaja kontsert & kohvik kaunis Lihula mõisas.
Aga päris seiklused algasid pärast ametliku osa lõppu, kui me hakkasime oma ööbimiskohta otsima. Läänemaal ei ole nimelt vist üldse luksuslikke hotelle ja hooajavälisel ajal eriti. Valisime siis nende seast, mida pakkuda oli, ning orienteerusime läbi pimedate metsade miskisse puhkemajakesse, mille olime broneerinud. Leidsime õige koha üles, pimestava pealambiga peremees juhatas meid kaminaga palkmajakesse ja ehkki olime omast arust broneerinud terve maja, teatas: "Mul on seal üks saemees sees, aga ma tegin magamistoa vabaks ja panin ta elutuppa."
Meie vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et nojah, šampanjajoomine kamina ees jääb vist ära. Naljakas oli ka, sest see kõik kokku kõlas natuke nagu õudusfilmi stsenaarium - pime mets, majake üksildases kohas, kummaline ülijutukas peremees, saemees paketis... :)
Majakeses oli ka üsna rõske ja linad nailonilaadsest materjalist, nii et pärast natuke aega nõutult magamistoas teineteisele otsa vaatamist sai mu elukaaslase kannatus otsa ja ta leidis meile uue ööbimiskoha (tehniliselt võttes juba Pärnumaal). Sinna orienteerumine oli jälle seiklus, aga kohalejõudmine igatahes suurepärane - Ranna motelli pidajad on ilmselgelt targad inimesed, kes on taibanud panna viidad igale teeristile, kus turist võiks valele poole keerata. Tuba oli soe, voodi mugav, hommikusöök hea ning parim osa see vaade, millega me ärkasime - helesinine meri rõduuksest paistmas, hiljem ka kodustatud rebane terrassil naudisklemas.
Edasi läksime Viirelaiule (mis kuulub tegelikult mu armsa Muhu valla ja Saare maakonna alla), kus meie mops sai lisaks hommikusele rebaseelamusele lammastega mängida ja jänkut taga ajada. Ja meie ise Alar Aksalu tipptasemel gurmeeõhtusööki nautida.
Kuna mul oli hinge peal, et sel suvel üldse idüllilisse Haapsallu ei jõudnud ja septembri viimaseks laupäevaks olime sinna kanti sünnipäevale kutsutud, sõitsime kuu viimasel reedel Haapsallu. Hapsal Dietrichi külaliskorterid on tõenäoliselt Läänemaa kõige ilusam ööbimiskoht! Meie omas oli lisaks mugavale voodile ja imekenale rõdule veel hulk südantsoojendavaid ja silmipaitavaid detaile, nii et eriti ei raatsinudki sealt kuskile minna. Sõime siiski sealsamas all Hapsal Dietrichi kohvikus krõbedaid praelestasid ja magustoiduks kooki ning pärast pikka jalutuskäiku jõime veel natuke veini Kärmes Küülikus, kus saab ka väga hästi süüa.
Hommikul põikasin koeraga jalutades Müüriääre pagariärisse, mis minu jaoks oli uus, ostsin sealt kohvi ja imemaitsvaid saiu kaasa. Lõunat sõime mu kunagiste Haapsalu-puhkuste lemmik-hommikusöögikohas Müüriääre kohvikus, kus oli ka kõik väga sulnis.
Ööelu oleks võinud rohkem uurida, ehkki see on seal jätkuvalt vist üsna tagasihoidlik. Evald Okase ja Epp Maria Kokamäe galeriid olid paraku juba talveks uksed sulgenud, neisse oleksin muidu ka tahtnud. Nunnusid nodipoode oli peatänava ääres veel rohkem kui varem, eriti lahe oli üks uus kohvik-poeke, mida peab paar kuud tagasi Haapsallu kolinud šotlasest vanahärra - tema lugu meeldis mulle eriti, mõistetavatel põhjustel. :)
Sünnipäevapidu laupäeva õhtul andekate muusikute ja muidu meeldivate inimestega oli ka tore ning kirss koogil mu pühapäeva(vara)hommikune jalutuskäik Dirhamis, kui tahtsime koeraga mõlemad värsket õhku. Kõndisin sadamakaile, vaatasin, et oo, miski ilus vana puulaev... ja siis sain aru, et see on koduvetesse jõudnud Hoppet, millega märtsis Kanaaridel purjetasin! Nad olid kohe Tallinna poole startimas, nii et meie kohtumine oli puhas juhus, aga seda elevusttekitavam muidugi.
Eesti on muidugi tervenisti üks imedemaa, aga need kaks nädalavahetust läänerannikul süvendasid seda tunnet eriti, kõigi oma üllatuste ja suuremate-väiksemate imedega. Tasub rännata, see on hingele hea.
No comments:
Post a Comment