See on huvitav, et me ei käinud seal, õigupoolest üldse kuskil Lõuna-Eestis, kogu mu lapsepõlve jooksul mitte kunagi. /.../ Võrru sõitsin esimest korda alles täisealisena (ma ei mäleta, aga võib-olla oli siiski kunagi varem üks klassiekskursioon ka?). Igatahes oli meil ühe muusikaprojekti seltskonnaga ülitore suvine pidu Võru taga Suure Munamäe kõrval Vaskna järve ääres, tänu mu Võru sõbrannale, kellega olime siis alles värskelt tuttavad. Sõitsin tookord Võrust läbi ega saanud sellest linnast absoluutselt aru – mäletan ähmaselt vaid mingit halli hoonet ja hämmingut.
/.../ Ma ei tea, millal ma tegelikult päris Võruga tuttavaks sain. Ilmselt millalgi pärast koolide lõppu, kui mu ellu tekkis rohkem vaba ruumi, mille ma täitsin külaskäikudega Võru sõbranna juurde. Ta oli kolinud Võru vanimasse, kõige ilusamasse, muinsuskaitse all olevasse linnaossa, kus on palju imelist puitarhitektuuri. Umbes siis oli valminud nende värvilisi nukumaju täis kvartalite ja Kreutzwaldi pargi külje all (tänu tollasele ülisäravast daamist linnapeale Ivi Eenmaale) ka uus rannapromenaad, mis teeb praegugi silmad ette nii mõnegi Eesti merelinna rannapromenaadile.
Saaretüdrukuna, kelle juured ulatuvad sinna, kus Sinu kodu ümber praegugi meretuuled uluvad ja lained mühavad, suhtusin ma algul järvedesse üsna üleolevalt. Need ka mõned veekogud! Aga sõbranna tutvustas mind Tamula järvega ja tasapisi kasvas meie esialgsest vargsi tekkinud sümpaatiast truu armastus. Sellele andsid hoogu need suved, kui põhjaranniku kaunites pikkades laulvate liivadega randades ei läinudki raudkülm merevesi soojaks, aga lõunaosariikide järvedes oli mõnus ujuda suve algusest lõpuni. Ja mulle hakkas meeldima mururand, Tamula ääres laiub küll ka eeskujulik liivariba, aga avastasin, et promenaadile ehitatud teletupsumaad meenutavate muruküngaste vahel on palju mõnusam sõpradega päevitada. Maastikuarhitektuur on Võrus üldse Eestis seninägematul tasemel, rohkete auhindadega pärjatud ka.
Tamula järv, rannapromenaad, Kreutzwaldi park ja Võru vanim elumajade piirkond, mis laiub Tamula ja Roosi tänavast Katariina allee, Tartu ja Vabaduse tänavani, äärmisel juhul ja mõningate mööndustega Liiva ja Petseri tänavani – sellest sai minu Võru. Sinna kuulusid algusest peale luiged, valged pargipingid ja Roosisaare kaunis rippsild, kuhu värskelt abiellunud käivad oma armutabalukke kinnitamas, aga seda ma kuulsin alles Võrru kolides, et see olevat inspireeritud San Francisco Kuldvärava sillast.
Umbes sel ajal sai alguse ka minu armastus Katariina kohviku vastu. Ma ei mäleta enam, kas sõbranna viis mu sinna kättpidi või lihtsalt juhatas mulle teed, aga vahel käisime seal ka kohapeal söömas, ning lõpuks kujunes mu tema juures ööbitud aegadel laupäevahommikuseks rituaaliks, et kuni ta teed ja kohvi tegi, jalutasin mina Katariinasse saiakeste järele. Mulle lihapirukas ja kohupiimatasku, sõbranna eelistused on olnud ajas muutuvad. Kohvik on ju iseenesest väike ja lihtne, aga selle koha teevad lisaks küpsetistele eriliseks perenaised ning nende eriline silmasära ja naeratused.
Kunagi jäi mulle hommikuti seal käies teele lokaal nimega Põrgu, mille aias veel hommikulgi (ja need ei olnud enamasti varajased hommikud, sest ma armastan kaua magada!) sumises eelmisest õhtust sinna jäänud härrasmehi. Kust ma tean, et nad härrasmehed olid? Muidugi tänu sellele, kui palju ilusaid sõnu ma alati sealt möödudes enda kohta kuulsin! “Neiu! Neiu! Kui vana te olete? Issand, kui ilus te olete! Poisid, ma nägin just inglit!” (Ma ei olnud siis veel üldse kuulus, nii et nad kindlasti ei teadnud midagi mu nimest ega saare juurtest, kust see nimi pärit). Ma võisin oma eluga olla parasjagu keerulistel radadel, aga Katariinast jõudsin ma sõbranna juurde tagasi lisaks saiakestele sageli koos komplimentidega, naeratades.
Küllap ma olen näinud Võrus ka teetöid. Mul on tunne, et Katariina allee sillutati nii ilusaks juba minu seal käimise ajal, aga naljakal kombel ei mäleta ma sellest suurt midagi. Sel kevadel peaks valmima Võru uus keskväljak. See on mu jaoks ilus mõte, et Võru ja minu süda saavad uue hingamise ja ilme ühel ajal, aga see, et mind ei ole siis enam seal, tõmbas mul praegu silmad märjaks. Seal, kus sa nutma hakkad, on su süda, ütles vist Coelho raamatus Alkeemik. Võru still has my heart.
Ma ei ole kunagi olnud väga usulembene, aga ilusate kirikute vastu on mul nõrkus. Pühapäevahommikuti mu visiitsuhteaegsest Võrust Tallinna bussile minema hakates põikasin sageli korraks 1793. aastal valminud Katariina kirikust läbi, see on veel üks minu koht seal. Kirikust sai hiljem teine mu südame sümbol; kui seal tuled särasid, lugesin selle heaks märgiks. Tegelikult oleksin tahtnud teha seal heategevusliku kontserdi, et aidata neil kiriku remondiks raha koguda, mulle oleks meeldinud seal laulda, eriti veel sellise eesmärgi nimel, aga see jääbki vist paraku ainult ilusaks mõtteks.
/.../ See ongi ilmselt õige aeg ja koht meelde tuletada, et see Võru pool, millega ma alustasin ja esimesed aastad veetsin, ongi mulle südamelähedasem. Juba mainitud kohad, millele lisandusid mingil hetkel džässiõhtud järve ääres asuvas kohvikus ja suvised istumised-kokteilitamised-tantsimised rannabangalos. Põrgu asemele ehitati naljakal kombel hiljem hoopis Taevas, mõnusa suveterrassiga söögikoht. Seegi nimi tundub märgiline.
Populaarseim kõrts, Pubi17, kus on head söögid ja tasuta elava muusikaga peod, võitis mu südame ilmselt tänu samuti Tallinnast tulnud noortele peakokkadele ja kohalikele baaritöötajatele, kelle soojus ja teenindustalent teevad suured silmad ette enam-vähem kõigile Tallinna kohtadele. Kui vanasti olid asulate elu keskpunktiks kirik ja kõrts, siis Võrus on need Katariina kirik ja Pubi17.
Alles hiljuti lisandus Stedingu maja elegantne kohvik, kus mulle on samuti väga meeldima hakanud, džässiõhtud kolisid ka peagi sinna.
Aga Võru nõndanimetatud kesklinn sealsete poodide ja kõrtsidega, mis asuvad linnasüdame ainsa valgusfoori ümber, tuli mu ellu alles umbes siis, kui ma juba Võrru kolisin. Siis, kui Ivogi.
Ma tahan veel nostalgitseda, meenutada kõike seda, mis oli enne teda.
Ükskord, kui ma hakkasin Võrust tagasi sõitma, jõudsin veidi liiga vara bussijaama. Mu kõrvale pingile tuli istuma armas hallipäine vanaproua, kes hakkas minuga juttu rääkima. Kuidas ta käis oma Võru sõbrannal külas, kellega nad on eluaeg lähedased sõbrad olnud ja teineteist külastanud. See oli südantsoojendav, see eluaegse sõpruse lugu.
Ma käisin seal muidugi igasuguste tujude ja tunnetega. Tegelikult umbes samast ajast, kui hakkasin vähemalt korra kuus Võrus käima – nii oli see pärast kooli lõppu aastaid, vahel muidugi tekkis ka pause –, ilmus mu ellu kummalise kokkusattumusena järjest Võruga seotud mehi. Ka Sandri juured on seal.
Ma imestasin selle üle mõõdukalt ja juurdlesin aeg-ajalt, mis see on, mis mind sinna tõmbab – ja sealt pärit mehi minu poole. Sa tead, kui palju ma usun perekonnamustritesse – jah, ka sellesse, et meie võimuses on neid muuta. Ma vist ei olegi Sulle sellest kirjutanud, aga kui ma ükskord pärast Võrru kolimist eriti intensiivselt nende asjade üle mõtlesin, siis meenus äkki see ammune jutt, et ühel mu vanavanaemal, kes suri enne mu sündi, oli armulugu miski Lõuna-Eesti mehega ja sellest sündis mu vanaisa, Su isa. Vanavanaema abikaasa, vanaisa õdede isa, võttis poja suuremeelselt enda nimele, et päästa ta sohilapse staatusest. Selle lõunaeestlasest mehe, mu vanaisa päris isa, minu vanavanaisa kohta pole seetõttu mitte kuskil ühtegi kirjalikku märget.
Kas see võis olla see verekübe, mis mind Võrru vedas? Kas selle naise teostamata unistus armastuse pärast Lõuna-Eestisse kolida, mis tol ajal olnuks ilmselt veel palju keerulisem ja pöörasem kui tänapäeval, võis olla üks impulss, mis pani mind kaks ja pool aastat tagasi kõiki lähedasi jahmatama otsusega pealinnast Võrru kolida? Ajal, mil minuvanused kolivad pigem Pariisi, Londonisse ja New Yorki.
1784. aasta augustis legendaarse keisrinna Katariina Suure asutatud Võrul ja New Yorgil on muidugi õnneks vähemalt üks ühine joon, korrapärane tänavateruudustik. :)
Oh, lõppkokkuvõttes ma olen ikkagi väga õnnelik oma kahe ja poole aasta pikkuse ekspeditsiooni üle metsikusse lõunasse! Võrru, Eesti kunagisse pealinna – veel üks vähetuntud fakt. Üts ummamuudu liin, ütlevad oma pealinna kohta võrukad ise.
No comments:
Post a Comment