Aastad & mustrid

 Ma olen 30 aastat päevikut pidanud. Üle 20 aasta bloginud. Selle kõige üks kõrvalnähte on mustrite märkamine. Lisaks kirjutasin ma ligi 10 aastat tagasi Igor Mangiga koos tema elulooraamatu ning sain selle käigus astroloogias palju targemaks, kui ma oleksin iialgi oodanud. :) Ehkki ma suhtun sellesse enamasti pigem kui mängulisse psühholoogia sugemetega meelelahutusse, olen ma siiski märganud, et Mao aastad - 2001, 2013 ja 2025 - on olnud mu (täiskasvanu)elu kõige keerulisemad. Ehkki ma peaksin Mao aastal sündinud inimestega väga hästi sobima ja seega ka need aastad mulle soodsad olema. Madu sümboliseerib muu hulgas vana naha mahaviskamist ja uuestisündi, siledama ja saledamana (see juhtus minuga sel aastal küll :)).

2001. sügisel läksin ma Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima (pärast eelnenud aasta valestarte TLÜs ja TTÜs) ning see on üks mu elu ja karjääri väga positiivselt mõjutanud valikuid. 2013. sügisel ilmus mu esimene romaan - see uuestisünd kirjanikuna oli mu suurima unistuse täitumine. Ehk et neid aastaid ühendab see, et kuigi alguses oli raske, siis lõpus tulid väga suured head arengud.

2025... mulle tundub, et neid vanu nahku, mida maha visata, oli vähem?! Ma tean üsna täpselt, kes ma olen ja mida mulle meeldib teha - ma olen kirjanik & kolumnist, ma naudin kirjutamist, lugemist, suhtlemist, pildistamist. Jah, vahepealsetel aastatel flirtisin ka kunagi ahvatlevatena tundunud kinnisvaramängudega, mille mõned sabad venisid veel isegi sellesse aastasse, ehkki sain juba paar aastat tagasi aru, et oli tore, aga aitäh, niipea rohkem ehitada küll ei soovi. 

Huvitav on see, et 2024. aastat, kui pikaajaline suhe lõppes, tajusin palju vähem raskena?! Pigem suurte võitude aastana...

Mis siis selle 2025 raskeks tegi? Aasta alguse terviseseiklused, kalli lapsepõlvesõbra surm... üldine maailmapoliitiline ja majanduslik foon vist ka. Paraku ei oska ma seekord veel ka välja tuua, mis oli see suur positiivne areng aasta lõpus. Et... kuigi üks sõber ütles hiljuti armsasti, et minu puhul tundub keeruline aasta & üle muretsemine võimatu, siis... oleks see vaid nii. :) Hull aasta oli - ehkki loomulikult palju imeilusaid, rõõmsaid, helgeid, häid hetki ja šampanjaklaas käes tantsimist ikkagi selle sees ka. Sest oludest sõltumata ise oma tänase päeva võimalikult meeldivaks tegemise usku - siin ja praegu - olen ma ka.

Üks positiivne avastus sügistalvest siiski meenus: taipasin hiljuti, et kui 20ndates oli tunne, et suhted peaksid ühel hetkel kuskile viima, 30ndates hakkasin ise tahtma, et ikkagi viiksid - pulmade ja abieluni, siis... praegu on vaimustav ja joovastav armastuse & vabaduse kombinatsioon: teadmine, et ma olen vaba tegema, mida tahan, kellega tahan.

Kolm head asja, mis 2025. aastast meelde jäävad... 1) mu reisid (Tenerife & Kreeta - pärast rohkemate reisidega aastaid oli väga tore vahelduseks rahulikumalt võtta ja kauaaegsetele lemmiksaartele keskenduda); 2) kuna ma ei ole väga palju auhindu elus saanud, siis tegi palju rõõmu kevadisel Vilde reisikirjade konkursil saadud tunnustus Budapesti-Viini reisiloo eest; 3) ma ei ole teles ka väga palju esinenud, nii et ära märkimist väärib ka elu esimene pika jutusaate kogemus, kus rääkisin Võrust ja raamatutest.

Ühest meemist inspireerituna - mingeid "uus aasta, uus mina" lubadusi ei tule, ma olin varem suurepärane ja olen edasi. :) Head vana aasta lõppu & säravat aastavahetust, armsad sõbrad! Häid uusi algusi, kergust, helgust, rõõmu! Armastan teid hullupööra ja olen tänulik, et koos sellel helesinirohelisel planeedil läbi kosmose lendamise kogemust jagame!

Duubeldatud detsember

 Mul oli paar päeva enne jõulupühi tunne, nagu detsembris oleks juba olnud neli nädalavahetust ja umbes neli veel ees. :) Duubeldatud detsember? Aga tegelikult täitsa loogiline: kuna 1. advent oli novembri viimasel pühapäeval, tundus too nädalalõpp juba veidi jõulu(kuu)hõnguline, sel aastal nädala keskele sattunud jõulud ja aastavahetus on nagu lisanädalavahetused ning jaanuari esimesed laupäev-pühapäev kuuluvad nagunii ka veel mõtteliselt justkui pühadeaja ja seega ka detsembri juurde.

Tol novembri viimasel nädalalõpul oli Võrus ainus paks lumi, mida sel sügistalvel näinud olen, nii et paningi siis Võru kodu jõulukaunistused üles ja alustasin jõuluhoolikuna jõulutunde nautimist. Laupäeva õhtul esines Club Tartus dj Tonka, mis tundus peaaegu anomaalia - ikkagi 1990ndatel ja 2000ndatel hulga ülemaailmselt tuntud hitte tootnud mees ning siis äkki Võrus, kuu lõpus, laupäeva õhtul?! Aga muidugi läksime ja muusika oli lihtsalt nii super! Tantsisime sõpradega ohjeldamatult... ja kui teised ära väsisid ja koju suundusid, sai veel palju nalja. Ma julgeks tänaseks siis paljutõotava noore teadlasena oma ligi kümne aasta pikkuste osalusvaatluste põhjal öelda, et Võru mehed kipuvad naisi ootamatult (ja vahel ka toore jõuga) suudlema kõige rohkem oktoobris ja detsembris?! Ehkki mingeid kevadisi episoode meenuks justkui ka. :) 

1. advendi jõulutulede süütamine Võru linna keskväljakul oli kena, ehkki lumi oli selleks ajaks sulanud. Käisime sõpradega Stedingus söömas ja pärast jalutasime pangamaja saalist jõulukontserdilt ka läbi. Igasuguseid armsaid taaskohtumisi ja kohvitamisi mahtus Võru päevadesse veel (Katariina kohvikus, endiste Guru & Villa Thai kokkade uues Aasia söögikohas Indigos, inspiratsioonilõuna uues Madre pagarikojas teises linna otsas), kaminatuld ja kauneid loodusvaateid ka.

Viljandi kohvikutest ja nädalavahetusest kirjutasin juba eraldi postituse, oli imetore vabakutseliste muusikute & kirjanike jõuluväljasõit ning pidu Konservatooriumis & Romaanis. :)

Tallinn tervitas mind 2. advendil imelise õhtusöögiga uude kohta kolinud Moonis, kõik vanad lemmikud veel paremas kuues olid õnneks menüüs alles - tatrapliinid kaaviariga, jõuluürtidega part, sõrnikud, šampanjast rääkimata. Pärast jalutasime läbi Raekoja platsi jõuluilu. Põhjala tehasesse by Mer & Knitlingu aperitivole sattusin nädala sees, Veinos Rein Pauli klaveriõhtul oli täismaja.

Reedene "Naised & Savi" pidu Ajaveskis Tallinna lähedal oli imeilus viis heas seltskonnas sushi & šampanja kõrvale keraamikaga lähemalt tutvust teha, virmalised olid ka veel taevas - ma vist polnudki neid näinud pärast 2011. aasta algust, kui Kanadast lennukit tuues virmalisi Gröönimaa kohal taevas hõljumas imetlesin?! Laupäeval kavatsesin käia kiirelt Tartu raeplatsi jõuluilu vaatamas, E-Kunstisalongis Navitrolla näituse avamisel ja õhtuks pealinna tagasi jõuda, aga miskipärast leidsin end lõpuks hoopis Võrust Taavi Petersoni kontserdilt ja pärast veel Club Tartust ka. :)

3. advendi õhtuks olin Tallinnas tagasi, uuel nädalal käisin Kalev spaas lõõgastumas, vaatasin üle "Piparkoogimaania 20: Armastus" näituse ja Iris Janvieri kleidid nende jõulupeol, põikasin läbi väikese sugulase jõulukontserdilt Kaarli kirikus ning tantsisin FÖPPil Glämis (kuhu jõudsin esimest korda) kursakaaslastega neli tundi, oli hea trenn ja muidu ka lõbus.

Ja siis oligi 4. advent ja jõulud. Küpsetasin vanaemale südantsoojendavaks ühiseks jõululõunaks pardi, jõululaupäeva õhtu veetsin isaisade maakodus pere keskel. Kiriku jätsin seekord vahele, jäin hoopis koju põleva kamina ette kuuske ehtima, zen & idüll. 1. püha õhtusöök vanade & uute sõprade ja jõuluvanaga oli ka väga tore. 2. pühal nostalgitsesin natuke Toomkirikus, kus olen kunagi aastaid kooli jõulukontsertidel laulnud, seejärel uitasin kohviga turiste täis vanalinnas ja sukeldusin kodus Netflixi ("Emily in Paris" uus hooaeg, "Champagne Problems" jne). Postimehe kolumnis kirjutasin Võru jõulufilmist ja külalislahkuse sektorist, saates "Raudsaare dialoogid" käisin rääkimas Võrust ja raamatutest.

Maailmarahu ja valgustatust

Inimesed käivad teraapias inimeste pärast, kes ei käi teraapias. 

Mind jahmatab vahel, kui täpselt peegelduvad variatsioonid indiviidide vahelistest suhtedünaamikatest ka riikidevahelistes suhetes. 

Riik läheb teisele toore jõuga kallale ja kui too siis vastu hakkab ja ründajal näo veriseks kriibib, teeb ründaja hädakisa, kuidas talle on ülekohut tehtud ning laseb oma musklis sõbral kamandada ohvrit alandlik olema ja vabandust paluma. Ohvrit! Samas kui ainus, kes peaks vabandust paluma ja tagasi tõmbama, on ründaja - ning rahu oleks maa peal.

Sõnad “riik” ja “teisele” ülaltoodud lauses võib asendada variantidega 1) “Venemaa Ukrainale”, 2) “mees naisele”, 3) “tööandja töötajale”, 4) vms jõupositsioonil olev isik nõrgemale ning me saame täpse vägivalla dünaamika kirjelduse.

Kõik need jutud, et see nõrgem ise provotseeris, on ju tegelikult jama - mõistlikud inimesed saavad aru, et ükskõik, mida nõrgem osapool ütles või tegi, rünnakus on ikka süüdi ründaja. Tema puudulik enesekontroll, võimuiha, ahnus vms. Tõmba tagasi, palu vabandust, hüvita kahjud ja sõda on läbi.

See, et eelmainitud olukordi toimub meie ümber ikka veel, 21. sajandil, paneb mind imestama. Küllap see näitab, et ma olen ikka veel noor ja idealistlik, aga ma oleksin inimkonnast praeguseks tõesti  justkui rohkem oodanud. Maailmarahu ja valgustatust.

Nõrgemate osapoolte olukord ja kaitse on siiski õnneks järjest parem - töötaja saab vaimselt, füüsiliselt, õiguslikult või majanduslikult vägivaldse tööandja vastu pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse, perevägivalla all kannatajad politseisse ja tugikeskustesse, väksemate riikide lootused on ise musklite kasvatamise ja liitlaste peal.

(See tekst on pärit mu septembris ilmunud Postimehe kolumnist, mis rääkis hariduse võimalustest ja kasudest, aga oli tunne, et tahaks seda siin ka jagada kenal jõulueelsel ajal. Ülaltoodud jutt kehtib eelkõige füüsiliste rünnakute kohta, aga igasuguste konfliktide puhul on üks võtmeküsimus tegeliku süüdlase/alustaja tuvastamisel ka see, kes on tegelikult orienteeritud lahendusele ja konfliktieelse rahu/piiride taastamisele vs kes ainult mängib ohvrit ning tegelikult püüab endale saada midagi, mis ei kuulu talle ja konkurendi teelt koristada.)

7 kohvikut päevas

Ülikoolis käimise ajal külastasin ükskord Tartus ühe päeva jooksul seitset kohvikut, eile Viljandis õnnestus seda rekordit korrata ja õhtul ka kaks kõrtsi lisada. :) 

Alguse sai see detsembrikuine väljasõit plaanist korraldada vabakutseliste loojate ja väikeettevõtjate jõulupidu (sest muidu olnuks nagu seal anekdoodis, kus mees tuleb koju, näeb naist üksi diivanil šampanjat joomas, küsib, mis üksi joomine see olgu, ja saab vastuseks, et ära sega, mul on ettevõtte jõulupidu).

Jõudsime Viljandisse kella 10ks hommikul ning siis oli vaja loomulikult kohvi ja hommikusööki. Avamisaegadest lähtuvalt olid valikud piiratud ja esimeseks osutus Kodukohvik. Mulle meeldib, et seal on õdus atmosfäär, pehmeid lambanahkadega polsterdatud toole, kvaliteetsed kohvijoogid, saiakesed ja muid põnevaid hommikusöögivalikuid ka.

Kell 12 läks valik laiemaks, nii et pärast väikest jalutuskäiku lossimägedes oli järgmine Aida kohvik, mille juures mulle meeldib, et see on suhteliselt kõrgel, lossimägede ja järvevaatega ning mugavate tugitoolide-diivanitega. 

Järgmine peatus oli Schloss Fellini raamatukohvikus Novell, mille puhul meeldib mulle muidugi nimi, suured päevavalgust sisse laskvad klaaspinnad ning jällegi diivanite-tugitoolide olemasolu ja asukoht künkanõlval, mis pakub kauneid avaraid vaateid.

Seejärel oli järg mu esimese Viljandi armastuse ehk siis kohvik Fellini käes, mis on lihtsalt nii armas ja äratab palju sooje mälestusi. Lisaks suurepärane menüü ja Michelini äramärkimine. Kõigis seni mainitud kohvikutes on ka ahvatlev koogilett, meeldiv teenindus ning väga loomasõbralikud olid kõik ka - vett toodi koerale igal pool ja Fellinis koeramaiuseid ka. Jõulutuledega ehitud kuused lisasid jõulumeeleolu.

Nunnust Rohelise Maja kohvikust tulid seekord vaid mõned saiakesed kaasa, suvel seal käies olen enamasti nende kenas sisehoovis istunud.

Vahepeal saime oma toa ja tõmbasime veidi hinge ning seejärel tuli hiline lõuna kõrgete reitingutega Gruusia kööki pakkuvas Maranis. Olid seal alles portsud! Aga toit ja teenindus tõesti head ning atmosfäär meenutas ka üsna ehedalt Gruusiat.

Õhtuse Bodega veiniresto külastuse lükkasime osaliselt selle söömaaja mõjul hilisemaks ning kuna meil oli vaja pärast veel ikkagi raamatubaari Romaan tantsuõhtule ja Konservatooriumisse metalbände kuulama ka jõuda, jäi see - meeldivalt tuttavate nägude rohke - külastus natuke liiga lühikeseks, tahaks kunagi korrata. Aga jällegi väga ilus koht idüllilise Viljandi vanalinna punastest tellistest majas, põnev menüü ja lai veinivalik.

Hakkasin pärast mõtlema, kas ma olen varem üldse sügistalvises Viljandis aega veetnud? Kunagi kooli ajal käisime rongiga Ugalas teatris, seda mäletan ähmaselt... Aga kuna Viljandis enne Schloss Fellinit ju vist spaad polnudki, siis pole väljaspool suve ja folki vist väga põhjust olnud sinna minna? Igatahes oli seekord väga tore, Viljandi 2025 lendas kohe parimate tööjõulupidude edetabeli tippu. :)

Soe november

Tahtsin kirjutada, et november algas hoogsa Halloweeni-peoga, aga see oli õigupoolest ju veel 31. oktoobri õhtu. :) Aga Halloweeni stiilipidu ansambliga Respekt (ja Diana Klasi spontaanse hingestatud etteastega) Puiga rahvamajas oli tõesti värvikas. Kostüümid, aksessuaarid, soengud ja maalingud olid muljetavaldavad (nägin mardisante, ingleid, kuradikesi, nunnasid hoos jne). Me jõudsime kohale hetk enne seda, kui bänd kell 21 alustas ja tantsupõrand täitus sekunditega... Lõuna-Eestis ikka osatakse pidutseda. Pärast läksime veel Club Tartusse ka.

Kandles avati kolm näitust (Ruudu Rahumaru imeliste joonistustega "Ma ei jäta ennast üksinda", Janika Solmanni taimetrükitehnikas "Mälukihid" ja Diana Vene unenäoline maalinäitus "Müstiline sümfoonia"). Uma Meki suurlaadast kirjutasin Postimehe kolumnis ja jäin saagiga väga rahule - Ilumäe talu kollased peedid, Mooska suitsusaunaliha, Urvaste mesi ja Uue-Saaluse Veinitalu vermut nr 9, kodupoest ostsin juurde Paadi Pagari leiba ja Andri-Peedo kitsejuustu (Nopri juuste on õnneks kodupoes lai valik, Metsavenna talu tuhatriibuga juust jäi laadalt natuke kripeldama).

Isadepäeva ja meestepäeva tähistasime koos, kui olin Tallinna tagasi jõudnud, aga enne oli veel imetore "Tartu puitarhitektuuri" raamatuesitlus Taavi Petersoni muusikaga Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning hilisem elegantne ja lõbus šampanjajoomine & õhtusöök Antoniuses.

Tallinnas käisin siidimaalikursusel (ja mulle nii meeldis!) ning PoCos (minu jaoks seni avastamata värvikirev pärl Rotermanni kvartalis - ainus popkunstile keskendunud muuseum Berliinist ida pool). PÖFFile jõudsin ainult Sõprusse Rumeenia linateost "Pelgupaik" vaatama, mis oli... nagu Eesti film. :) Aga PÖFFi afterpartyl ja parklareivil käisin õnneks ka. Teine novembri filmielamus, tõsielusündmustel põhinev "Maailma rikkaim naine" oli märksa lustakam. 

Novembri viimasesse nädalasse lisas nii palju elevust Visit South Estonia jõulufilm "Väikesed linnad, suured armastuslood" ja lõunaeestlaste reaktsioonid sellele, kolmetunnisel rongisõidul tagasi lõunasse valmis ka minu Lõuna-Eesti jõulufilm, realistlikum versioon.

Kaks kallist novembri sünnipäevalast tähistasid mõlemad oma erilisi numbreid lausa kahe peoga, ma jõudsin kõikidele ning nautisin neid väga. Ühte hommikut Suures Munas, lõunat Horisondis, õhtut Veinos ja külluslikku brunchi Pärises ka. Hinges on soe... sisemisest tulest ja inimestest, kes on mu ümber.

Ameeriklased tähistavad täna tänupüha, nii et on ehk ka sobiv hetk öelda, et ma olen kõigele muule lisaks nii tänulik nende kahe nädala eest, mis ma novembri alguses Võrus veetsin (ehkki ega Tallinna nädalad alla ei jäänud) - see oli nagu puhkus ja retriit iseendaga. Jalutuskäigud järve ääres ja kaminatulle vahtimine, kirjutamine-lugemine, vahele lemmikkohvikuid ja Kubija spaas ulpimist, südantsoojendavaid vestlusi ja natuke romantikat... 

Mulle sobib selline sume, soe, mahe, pehme november hästi, mida kuu alguses Võrus ja siis kadripäevani Tallinnas nautisin - säravrohelise muruga, uduhallidele varjunditele lisaks. Tallinnas on kuuldavasti siiani nii, Võrus nüüd paksu pehme lumega talv, aga kohe on 1. advent, nii et... jõulumeeleolu alga!

Mõtlen Pädastest...

Ma olen mõelnud sel nädalal väga palju Imrest ja Pädastest. Kurbusega nende teekondade ootamatu ja liiga varajase lõpu pärast. Suure tänutundega isiklike ilusate hetkede eest nende seltsis. 

Imrega me olime pigem teretuttavad. Kui kohtusime, rääkisime enamasti Muhust ja Pädastest.

Pädastet tundsin ma kauem. Ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui ma oma Muhu suvedel eelmisel sajandil esimesi kordi toona veel räämas mõisahoone juurde sattusin. Mitte liiga tihti, sest minu juured on saare teises otsas, Muhu maalinna lähedal.

Kui ma olin umbes 17-18, siis… Paar aastat varem olime sõbrannaga suvel Viru tänaval lillepoekeses töötanud ning ühe kõrvalboksi lillemüüja (kelle kohta räägiti, et tal on üleloomulikud võimed) mulle päevalille pealt ennustanud, et ma leian mehe, kellega kõigepealt elan lossis ja siis välismaal (täpne sõnastus võis varieeruda, võib-olla oli juttu ka abiellumisest). Ta ennustas mu sõbrannale ka ja tal läks aastate jooksul kõik täpselt nii, nagu too naine ütles! Igatahes, kui ma siis 17-18aastasena suvel Pädastesse sattusin, avastasin ma äkki, et oot, see on ju täitsa sobiva suurusega merevaatega loss! Selle võtakski.

Mul oli põhikoolis olnud väga särav saksa keele õpetajast klassijuhataja, kes vedas meid klassiekskursioonidel järjepidevalt põhjaranniku ja ka kaugemaid mõisaid vaatama, nii et ma teadsin juba, et enamik Eesti losse on suuremad, aga mulle ei meeldinud juba siis liiga suured majad. Pädaste tundus täpselt paraja suurusega, väike ja armas. :)

Imre oli siis juba mõisa ära ostnud ja oma hilisteismelise uljuses avaldasin ma arvamust (teda veel isiklikult tundmata), et ma võin ju siis temaga abielluda. Mu hõimlane, kes oli Muhus palju aastaid lasteaiakasvatajana töötanud, ka sel ajal, kui Imre laps oli, ütles kohe elutargalt, et see plaan jääb sul küll katki. :)

Ega ma väga ei kurvastanud, peagi kihlusin ühe armsa Saaremaa noormehega ja siis panin plehku, sest avastasin, et ei taha üldse väga abielluda. :)

Pädaste mõisa juures jalutamas käimine jäi veel paljudeks aastateks me suviseks traditsiooniks, mind lubati alati tasuta sisse ka siis, kui juba tõkkepuud ees olid ja vahepeal vist ka piletiraha küsiti. 2009. aastal sain Estonian Airi pardaajakirja juhina kutse kaunile lõunasöögile, kui Pädaste sai esimese hotellina väljaspool Tallinna viis tärni, see oli meeldejääv sündmus. Siis ma tutvusingi Imrega ka.

Hiljem sattusin Pädastesse romantilistele väljasõitudele. Esimesel korral ööbisime pärast fantastilist klaverimuusikaga õhtusööki ühes vanasse tõllakuuri ehitatud tubadest ning tookord tehtud šampanjaklaaside ja Muhu tikandiga foto oli pikalt mu FB kaanepilt, sest pidasin seda üheks oma senise elu õnnelikumatest hetkedest. Praegu taipasin, et ka praegune kaanepilt on sealt! 

Pärast Võrru kolimist ja seal oma tulevase abikaasaga tutvumist tuli neid väljasõite veel, sest Muhusse kippusin ma alati, temaga ööbisime aegade jooksul peamaja erinevates tubades. Lappasin seal Small Luxury Hotelsi kaunist kataloogi, kus mu tähelepanu köitis samasse ketti kuuluv San Antonio hotell Santorinil ning unistasin vaikselt, et sinna tahaks ka.

Ja lõpuks ma siis ikkagi abiellusin Võrus ja veetsin seejärel suure osa oma absoluutselt täiuslikust pulma(öö)päevast Pädaste restoranis & härrastemaja suures sviidis. Ja pulma-aastapäeva tähistasime kaks aastat hiljem San Antonio hotellis Santorinil… kus ma lappasin SLH kataloogi ja leidsin sealt armsa koduse Pädaste. Ring sai täis?! 

Aitäh, Imre, Martin ja kõik teised, tänu kellele ma sain seda maagiat kogeda! Ma olen nii tänulik ning Pädastel ja nendel hetkedel on mu südames eriline koht. 

Oktoobrikuld

Kool sai septembriga läbi ja oktoobri esimese päikeseloojangu ajal jõudsin Võrru, kus mul oli üle mitme kuu äkki taas superhea olla. Sügis ongi muidugi Võrus eriti kaunis ja teeb mind nostalgiliseks ka - üheksa aastat tagasi kuskil septembri-oktoobri piirimail ma siia kolisin... Igatahes nautisin piiritult oma hommikukohvikohtumisi Katariina kohvikus kuldsete lehtedega kaetud allee servas ja õhtuseid lummavaid päikeseloojanguid peegelsileda järve ääres.

Tartus käisin reedel TÜ ühiskonnateaduste instituudi teaduskonverentsil pealkirjaga "Ühiskonna probleeme (j)uurides" - kojujõudmise tunne oli, ehkki vahepeal natuke BFMis õppida ka hea vaheldus.

Laupäevane Oktoobrifest Mooste Folgikojas oli väga lustakas pidu, Võru ja Tallinna rahvast palju. See hetk oli naljakas, kui üks uus sõber mu juhuslikult vanade tuttavate lauda viis... pani kohe mõtlema selle peale, kuidas me ikka teatud inimestega kokku magnetiseerume. 

Proua K(adedus) jõudis meestele muidugi kõrva susiseda, et "ta paneb kõik blogisse", kuni ma tantsupõrandal lõbusalt aega veetsin... Naerma ajas, aga faktitäpsuse huvides siiski ütlen: kullakesed, kui ma KÕIK blogisse paneksin, siis oleks siin Elu24 meets Kroonika meets Äripäeva Rikaste TOP meets mõjukate edetabel, mitte see rahulik mõne tuhande lugejaga nurgake, kus ma oma pidudes ja reisides, filmi-muusika-kunsti- ja raamatuelamustes, kohviku- ja spaakülastustes juba palju aastaid vaikselt järge püüan pidada ning mis mulle just sellisena väga meeldib. :) 

Ikkagi oli väga tore õhtu, suurimat rõõmu tegigi mulle tantsupõrandal veedetud aeg, üks 10+ aastat noorem tantsupartner keerutas mind eriti hoogsalt. Bussisõit võrukatega mitteametlikule afterpartyle Club Tartus oli peaaegu sama lõbus kui põhipidu... ja napilt läks, et Triinu baari ei sattunud. :)

Paari Tallinna päeva mahtus armsaid kohtumisi ja üks absoluutselt suurepärane õhtusöök austrite & šampanjaga uues Nomade restos. Seejärel lendasin Kreetale, millest kirjutasin eraldi postituse. Reisijärgsel nädalavahetusel ei toimunud Võrus suurt midagi põnevat peale pühapäevaõhtuste valimispidude. Nautisin looduse ilu ja Jan Tammiku imelisi maale Nammis, tegin kaminasse tuld ja tundsin lihtsalt olemisest rõõmu. Rõuge raamatuklubile käisin esinemas, see oli väga südantsoojendav kohtumine ja nad külvasid mu veel kingitustega ka üle, rõõm ja tänutunne!

Tallinna ei raatsinud selle ilu keskelt üldse sõita, aga kvaliteetaeg perega oli tore. Tallinn Fashion Weekile jõudsin reede õhtul viimaseks moeetenduseks, Kristina Viirpalu show & afterparty olid mõlemad tasemel. "Uus raha" kinos ka hea. Võrumaa muuseumis avanes kuu lõpus veel Mara Ljutjuki maalinäitus, see samuti.

Postimehe kolumnis kirjutasin valimistest - see oli huvitav infokild, et rahvusvahelised teadusuuringud on tõestanud, et mida rohkem naisi riiki valitseb, seda väiksem on korruptsioon riigis ja paremini kasvab riigi majandus, ning et ka ettevõtetel, mille juhatuses on rohkem naisi, kasvab tootlikkus ja kasum.

Oktoobrikuine Kreeta

Küsi ja Sulle antakse - kirjutasin siin millalgi, et oleksin tahtnud veel suve ja pikemat jääkohvide hooaega, seda kõike ma siis kohe saingi. 

Mu esimene unustamatu Kreeta reis 2017. aastal kallimaga oli samuti oktoobrikuus, aga siis mul polnud veel võrdlusmomenti. Mu värske viimase hetke reis oli neljas ning nüüd sain aru, et võrreldes 2022. sügise põikega Santorinilt Kreetale & 2024. aasta unelmate septembripuhkusega oli seekord hooaja lõpule omaselt vaiksem ja õhtud ka juba jahedamad. Lisaks jäin haigeks, nii et pidutsesin ja kahjuks ka ujusin vähem, aga mõnusalt soe oli ikka ja õnneks vedas 100% päikeseliste päevadega ka.

Kiidan jälle Estravelit, kelle kaudu reisi ostes sujus kõik kiirelt, mugavalt, meeldivalt, professionaalselt. Teadsin taas üsna täpselt, kus kandis peatuda tahan, seda ma ka sain, nii et nautisin seitset hommikut oma imelise vaatega lõunapoolseimas lemmikkohvikus. Kuna esimesel hommikul polnud see veel avatud, siis proovisin enne ühte teist ka... ei vaade ega jääkohv polnud loodetud headuses, aga nojah, võib ju vahel proovida uusi asju, kas või selleks, et teada saada, kui täiuslik on see, mida juba armastad. :) 

Kirjutasin, lugesin, jalutasin, pildistasin, šoppasin mõõdukalt (sest mul oli meeles, et kummaski kodus ei taha kleidid enam kappi ära mahtuda) ja nautisin hõrku Kreeka kööki (tzatziki, pita, kreveti saganaki, frititud kalmaarid, retsina, raki jne). Päris palju lihtsalt istusin või lesisin ja vaatasin merd, hotelli katuseterrassil basseini ääres päevitasin vahepeal endale kuldse jume ka. 

Oli rahulikus taktis puhkus, aga ju mul oli siis sellist lihtsalt olemist vaja pärast intensiivset septembrit. Ühtlasi tegin endale mõttes pai, et olen haigestumise tõttu mõnest reisist oma elus ka loobunud - seekord oli sihtkoht ja seltskond selline, et mul oli kõigest hoolimata seal hea olla, apteegist sai põnevat Kreeka köharohtu ka (sisaldas mett ja alteed (marshmallow root)). Eestis oleksin lihtsalt aknast halli taevast vaadanud, aga üldiselt on muidugi sellises olukorras oma voodi parim paik, kus olla.

Ma olen kunagi kuskil kirjutanud, et õnn on see, kui tahad minna reisile ja tahad tulla koju - Kreeka läbipaistev türkiissiniselt sillerdav meri ja muud värvid olid imekaunid, aga koju jõudes tegi Võru kuldses lehesajus pargis koeraga uitamine ja peegelsileda järve ääres lummavate päikeseloojangute nautimine mind sama õnnelikuks.

Spaablogi: Telegraaf & Ring

Ma olen päris hästi suutnud seda "kord kuus spaasse" rütmi hoida, ainult juulis-augustis tegin pausi, kuna siis oli järvedes-meres ka mõnus ujuda. Kuna enamasti käin mööda kauaaegseid lemmikuid (Võrus Kubija spaas, Tallinnas erinevates), siis spaablogi postituste sagedus on, nagu on. Aga paar uut olen siiski skoorinud: eelmise aasta lõpus enne jõule naudisklesin Telegraafis ja juunis käisin koos väikese sugulasega Ringi avastamas.

Telegraaf Spa osutus muidugi täpselt minu maitsele vastavaks kohaks: vaikne oaas suurte klaaspindade, rahustavate vaadete, ilusa basseini ja mullivanni ning paari saunaga. Rahvast oli vähe ja atmosfäär mõnusalt lõõgastav, sain rahulikult leili- ja aurusauna nautida, 3x10 meetri pikkuses basseinis mõned tõmbed ujuda ja mullivannis liguneda. Kuna Tallinna kesklinn oli samal ajal ummikuid ja kaubanduskeskused viimaseid jõuluoste tegevaid inimesi täis, oli kontrast eriti tuntav ja sealne rahu vaimustav. 

Riietusruum on meestel ja naistel ühine, eraldi lukustatavate kabiinidega rõivastumiseks, aga ühel mehel oli see vist meelest läinud, nii et kabiinist väljudes sattusin vastamisi alasti mehega - natuke särtsakamaid elamusi ka lõõgastumise vahele... :)

Ring spaa & saunade basseinide-mullivannide ala oli mu maitse jaoks pisut suur ja kärarikas, värskelt ujumiskursused läbinud väike sugulane nautis ringvooluga jõgedes ujumist, aga torude puudumise üle nurises - väga põnev oli kuulata, mis selle vanusegrupi jaoks spaa heaks teeb.  :)

Vaadetega on keset paneelmajade piirkonda muidugi, nagu on... Kui ma muidu eelistan suuri aknaid ja loomulikku valgust, siis siin ma pole kindel, et see oli parim lahendus.

Ilusate ja mõnusate saunade valik oli siiski muljetavaldavalt suur (kokku 10), mõned meeldisid meile mõlemale eriti, lemmikud eespool: 60C merevaigusaun, 60C kasesaun, 50C kadakasaun, 50C soola-aurusaun, 50C aurusaun, 50C hammam, 80C suitsusaun, 80C puuküttega välisaun, kuum Soome saun, natuke vähem kuum Vene saun.

Sulnis september

Ehkki ma korraldasin endale kahe kursusega koolilapse septembri ja seega tavapärasest rohkem kohustusi, meenub tagasi vaadates eelkõige sulnis päikesepaiste, soojad ilmad, rohelus, õied ja üks särav hommik teise järel. Õhtutest rääkimata. Kirjutanud ja erinevate käsikirjadega tegelenud olen õnneks üsna tublilt ka.

Uut Mustamäe Elamus Spa peal avatud bowlinguklubi sattusin ühel kenal õhtul vaatama, seejärel kulgesime pärast õhtusööki Frenchys Mooni kaudu klubisse D3. Ühel reede õhtul sattusin üle pika aja Toompeal algul Kohtuotsa ja siis Patkuli vaateplatvormile, nii palju mälestusi elustus nende kaunite panoraamidega, teismelisepõlve uitamistest ja hilisemast ka. Veinos oli dj Tom Lilienthal ja ilus õhtu nii toas kui ka õues.

Haabneeme rannas nautisin täiuslikku rannapäeva päevitamise, ujumise ning hilise lõuna & Virgin Mojitoga Burger Kitchen rannabaaris. Selle aasta skooriks jäidki üksikud ujumispäevad mais ja septembris ning hulgem juulis ja augustis. Rohkem oleks tahtnud... ja pikemat jääkohvi hooaega ka.

Hommikud Fikas ja Ristikheina kohvikus, koolipäevade lõunad Nopis ja Radios, viimased suveõhtud Noblessneris Lores hea toidu ja veiniga (see burrata & pistaatsiakook!) ning kodustel terrassidel kukeseenepiruka & šampanjaga, selle suve ainus päikeseloojangupurjetamine Runbjarniga...

Kadrioru Kirjandustänava festivalil jõudsin Tammsaare muuseumi aeda Eeva Parki ja Helin-Mari Arderit kuulama, Via Regia rännak Jan Kausiga sealt läbi pargi Presidendi Kantselei ette Vaiko Epliku ja Betti Alveri laulude kontserdile oli veidi unenäoline, hilisemad tiirud vanalinnas samuti.

Pika tänava festival osutus üle ootuste toredaks leiuks, ühe akna peal mängis Sandra Sillamaa torupilli, teisel rõdul Sofia Joons viiulit. Lõunasöök Carlo's Kitcheni terrassil oli täiuslik ning õhtune Pika tänava piknik imeline! Hõrk, efektne ja vahepeal tuli veel Rotalia meeskoor ka laulma. Kui õhtu jahedamaks läks, tegime tuisutopsid Texases ja tulime koju ära, pühapäev ikkagi (ehkki vahepeal tuli kiri, et esmaspäeval jääb kool ära, hurraa!). :)

Tartu-Võru-Viljandi nädal sisaldas Tartus Café Truffe'i aknaalust lemmiklauda, Viljandis Kodukohvikut ja Rohelise Maja kohvikut, Võrus tavapärastele radadele lisaks sõbra sünnipäevapidu järve- ja pargivaatega Pargimajas, lustakate üllatustega - roos hambus saabuvad ja siis laulma hakkavad mehed on ikka Lõuna-Eesti crème de la crème. :)

Sügisesel pööripäeval 5. pulma-aastapäeval lubasin endal natuke nostalgitseda ning tundsin, et ma olen tänulik kõige eest, mis oli, nagu ka selle eest, et praegu on nii, nagu on.

Ametlik sügis hakkas vikerkaarega akna taga, kullamäe leidmisega kooli hoovist, Qba näituse avamisega Kadrioru pargis Kastellaanimaja galeriis, teistmoodi nostalgilise lõunaga Osteria il Crus (ma polnud vist kümme aastat seal käinud, Michelini äramärkimise, aga ka väga hea hinna & kvaliteedi suhtega resto), "Unistuste saare" etendusega Salme Kultuurikeskuses, Kalev Spas ulpimise ja vanaema 92. sünnipäevaga.

Go Reisiajakirjas ilmus "Vildega Budapestist Viini", mu kevadisel Vilde reisikirjade võistlusel ära märgitud lugu, Postimehe kolumnis mõtisklesin hariduse võimalustest ja kasudest.

10 aastat vabadust

Augusti lõpus sai kümme aastat sellest, kui ma lahkusin Postimehe laupäevalisa juhi kohalt, mis oli minu viimane töökoht, kus ma (umbes neljal päeval nädalas) toimetuses kohal käisin. Tol ammusel ajal polnud kodukontor ega paindliku graafikuga kaugtöö nii tavalised ega levinud nähtused, aga töö ajakirjanduses pakkus õnneks juba siis suuremat vabadust ja mänguruumi.

Aga et siis need kümme aastat. Mult on palju küsitud, kas igav ei ole hakanud. Ühelt poolt ei ole mul pärast lugema õppimist tõesti igav hakanud, vähemalt mitte siis, kui mõni raamat käeulatuses on  - maailmas leidub igal juhul rohkem põnevaid tekste kui inimene ühe elu jooksul läbi lugeda jõuab. Teiselt poolt... eks eriti Eestimaa tubaseid tegevusi soosivatel aastaaegadel olen ma aeg-ajalt ikkagi võtnud vahelduse mõttes vastu pakkumisi eri ajakirjandusväljaannete toimetajaid asendada või muudes põnevates projektides osaleda. Viimaste hulka loen ma ka Tartu Ülikooli kirjanduse doktorantuuri õppeainete sooritamise kahe aastaga ja Kaneelimaja renoveerimisteekonna.

24 sügist erinevates koolides alustanuna on tulnud sageli just suve lõpus ja septembrikuus võidelda kiusatusega kuskile õppima minna või mingeid lisaprojekte võtta. Sel aastal ka, aga mulle tundub, et ma leidsin seekord päris geniaalse lahenduse - BFM ehk Balti Filmi- ja Meediakool on üks neid maju, mis on mind alati pisut ahvatlenud, nüüd õpin seal septembri lõpuni videomontaaži. Väga hea pikkusega kooliaasta mu meelest! :) Sõbra Nullist Turunduskooli sotsiaalmeedia meistriklassi kuulan ka, nii et korralik koolilapse september.

Aga jah, viimasel ajal on vahel siiski tunne, et... ehk ma tahaksin oma head haridust, silmaringi, oskusi ja võimeid kuskil veel rakendada?! Rohkem Tallinnas olemine soodustab seda tunnet kindlasti ka, siin on kõik nii tegusad. Võrus oli kuidagi loomulikum oma koeraga Hunteri kummikutes looduses uidata, selline kerge maa-aadli vibe. :) Paindliku graafiku ja asukohavabaduse usku olen ma muidugi ikka ning võimalikud projektid võiksid muidu ka silmad särama panna - olla endale ja teistele kasulikud, inspireerivad, harivad, lõbustavad, muidu ägedad, sobida mu väärtustega... 

See on jätkuvalt puhas rõõm, et ma olen kirjanik & kolumnist ehk siis see, kelleks ma olen alati tahtnud saada (lapsepõlveunistuste seas olid ühe vanalinnapäevade moeetenduse mõjul ka mannekeeniks ja Muhu suvedest inspireerituna taluperenaiseks saamine, mõlemast olen ampse proovinud, modellitöö on tore, aga pärast juba mainitud majarenoveerimist olen pigem siiski tänulik, et mul seitsme laguneva kõrvalhoonega talu pole). Mu elus on praegu ainult asjad ja inimesed, mis ja kes on mu enda valitud, loodud, väärtustega kooskõlas ja mulle meeldivad. Ma usun, et see on hea koht, kust midagi luua. Koogile kirsse lisada.

Kõigile nendele väga tähtsatele ja kõrgel positsioonil meestele, kes on mulle helistanud ja mind oma erakonna nimekirjas kohalikel valimistel kandideerima meelitanud, olen ma siiski eitavalt vastanud. Tark õpib teiste kogemusest ja mulle tundub, et mulle sobib ikkagi kõige paremini neutraalse jutustaja ja kirjutaja positsioon. Aga ma olen loomulikult väga meelitatud ja tänan südamest! 

Aeglases taktis august

 Ma olen südamest tänulik selle ilusa augusti ja kogu oma imelise suve eest! Et nendesse kolme kuusse mahtus neli Pärnut ja neli isaisade maakodu külastust. Et ma jõudsin ikka Muhusse ja Saaremaale emaemade juurte juurde ka. Et ma kuulasin ennast ja tegin asju omas rütmis; et see kõik oli suurem nauding, kui ma oleksin julgenud loota. 

Augustit alustasin pärast juuli festivalimöllu rahulikuma nädalavahetusega maal... aga selle tasakaalustamiseks viis elu mind siis teisipäeval Pärnusse õhtust sööma, kus ma ostsin Siluetist endale veel ühe MÖMi portselanprossi (kisub sõltuvuseks), avastasin Röömule lisaks uusi kohvikuid-restosid ning naersin mõõdutundetult palju. 

Muhu ja Saaremaa nädalavahetust alustasin Lõunaranna sadama Kala resto & baaris, mis mulle juba eelmisel suvel väga meeldis. Oli jätkuvalt suurepärane, võtsin jääkohvi kõrvale säinaäkise Muhu leival, lisaks saabus mu lauda põnevaid üllatuskülalisi, kellega sai arutleda, kas ja kumb on sensuaalsema alatooniga väljend, kas "ringi kepsutama" või "sekeldustesse sattuma". :)

Magustoitu sõin juba päikeselises Kuressaares Gospa terrassil, šokolaadikook oli sama suussulav kui 18 aastat tagasi. Seejärel võttis kaptenihärra kirjanikupreili oma hoole alla (kui pärast 25 aastat abielu tähistatakse hõbepulmi, siis kas 25 aastat sõprust on hõbesõprus?), käisime Muratsi sadamas Mari Jürjensi kontserdil (Kuressaare merepäevade raames) ning pärast Hafenis praelestade & klaasi cremanti kõrvale päikeseloojangut nautimas. Laupäevahommikune Böns oli peaaegu et pisut liiga rahvarohke, aga sain siiski oma hõrgu kaneelisaia ja jääkohvi. Pärast pikka mõnusat jalutuskäiku ümber lossi ja Albert Uustulndi 100. sünniaastpäevale pühendatud mereajaloo konverentsi tundsin, et olen Kuressaarest kõik saanud, mida tahtsin, Muhu ootas.

Mu kohvikute-restode armastus lõi seal eredalt välja, jõudsin ära proovida nii uue JJA Liival, nostalgitseda Bottengarnis Koguvas ning nentida, et mu süda kuulub (lisaks Kala restole Lõunarannas ja Pädastele seal lähedal) Liival siiski Muhu toidutänavale - sõbrad võtsid Meite Napolist pitsa, ma Island Burgerist jätkuvalt ülimaitsva burksi. Lisaks andsin endale järeleaitamistunde Muhu geograafias, keerasin paarile teele, mis panid endalt küsima, kas ma üldse olin neid kunagi varem sõitnud. Õhtuujumine Tillunires (väga kena ujumiskoht on sinna tehtud!) ja hilisem jalutuskäik mu lapsepõlveradadel maalinna ümber tegid hingele head ning natuke oli tunne nagu Alice'il Imedemaal - vahepeal lippas me ees külatänaval jänes ja näitas teed suure hõbeaarde leiukoha juurde uduvines kastesel heinamaal...

Tallinnas mahtus nädala sisse šampanjat ja õhtusööke LaBoccas ja La Cucinas, Apollo Plaza avapidu ja R14 terrassichill, pikki lummavate vaadetega päikeseloojangujalutuskäike Noblessnerist Kalaranda. 

Nädalavahetus viis Pärnu kirjandusfestivalile Koidula pargis ja teistele lemmikradadele - Siluett, Pastoraat, Rööm, Mon Ami, Varjupaik (kus esines SkaMeika), veel kord Koidula park (kus esinesid Kosmikud), Düün - ja selle suve uude hittkohta Villa14sse jõudsin ka lõpuks (ma loodan, et kohtun sealsest aiast leitud Taco Mani tacodega kunagi kuskil veel).

Taasiseseisvumispäeval oli võimas isapoolse suguvõsa kokkutulek esivanemate talu kuursaalis, kohe pärast seda mu augustikuu ainsad neli päeva Võrus, linna 241. sünnipäeval. Reedel oli Jääääre kontsert Kreutzwaldi muuseumi õuel ja pika laua pidu koos ansambliga Regatt Kandle aias, laupäeval Võru pärimustantsu festival, toidutänav, Smilersi staadionikontsert ja Hea Story Playas (üks liiga vähestest elava muusikaga õhtutest sel suvel Võru rannabaaris). Kallite naistega oli tore, aga ilm jälle kohutavalt külm, kasuka & saabastega pidin peole minema. :)

Kinos vaatasin "Materialiste" (ootasin midagi lõbusamat ja tempokamat, oli aeglane ja mõtlik, aga siiski head näitlejad ja mõtlemisainet suhete teemal), lugemislaual olid Santa Montefiorelt mitu raamatut, Marci Shimoffi "Happy for no Reason" ja Sylvia Franki "So long, Marianne" Leonard Coheni suurest armastusest. Õnn & armastus, mu kõige südamelähedasemad teemad, nagu ikka.

Postimehe kolumnis kirjutasin eelolevatele kohalikele valimistele mõeldes suurte asjade tegemisest (ja palun vabandust Katariina Suurega seotud faktivea pärast, mis sinna sisse lipsas!), Naisteleht küsis ja ma vastasin, kuidas end laen, tänud!

Sa oled juba täiuslik

Mulle meenus kunagi ammu avastatud ja kohe sümpatiseerinud mõte Zenhabitsi blogist, et... Sa oled juba täiuslik, just sellisena nagu oled. Ja võid seega lõpetada stressamise ja aidata teisi. :)

Miks see mulle meenus - kahte tüüpi vestlustest ja olukordadest inspireerituna.

Üks: need vestlused, mida ikka vahel naiste vahel toimub. Kus jagatakse seda, et ma olen enda meelest liiga seda ja mitte piisavalt teist, siin on mingi jooneke ja see võiks teisiti olla. 

Ühel hommikul pärast toredat veinijoomist ja (muu hulgas) sedasorti juttudesse kaldumist mõtlesin ma, et... täitsa napakad oleme ikka. :) Sest kui ma jagasin oma joonekesi, siis teine pool kallutas end siira uudishimuga ette ja küsis "Kus? Ma pole iialgi märganud! Aa, aga mul on see ka!" - mille peale ma pidin nentima, et polnud seda joonekest tema juures ka iialgi märganud. Mina ja mu lähemad sõbrad olemegi õnneks sellised, kes teiste juures märkavadki peamiselt head ja ilusat. Võib-olla ei peaks ennast ka luubiga vahtima? Seda enam, et vanuse kasvades pole silmanägemine peaaegu kellelgi päris nagu kotkal, loodus on armuline. :)

Ja siis meenus mulle jälle mu kevadel lahkunud sõbranna, kes oli läbi elu alati minu silmis täiuslik ja imeilus (lisaks elegantne ja hea maitsega nagunii), aga ise arvas midagi muud... noh, vähemalt me saime aegade jooksul omajagu nalja oma ebakindluste teemal. Aga... ühel hetkel inimest enam pole ja siis on täiesti ükskõik, kas tal oli kuskil paar sentimeetrit rohkem või vähem, jääb ainult igatsus tema isiksuse ja armsa näo, hääle ja naeru järele. 

Iluideaalid on aegade jooksul käinud seinast seina nagunii. Olles olnud 20ndates selles ideaalseks peetavas 80-60-80 modellimõõdus ja nüüd pärast lahkuminekut enam-vähem 90-60-90 liivakellafiguuriga, siis ma võin kinnitada, et oma kehaga on muidugi meeldiv rahul olla, aga naistena me leiame alati midagi enda juures, mille üle obsessida. Alati!

Kaal ja vanus on lihtsalt numbrid, millele paljud meist mõtlevad liiga tihti. Minu (õnneks üsna napid) lahkuminekujärgsed ebakindlused purustas eelmisel nädalal üks armas kuueaastane noormees, kes küsis, kui vana ma üldse olen, ausa vastuse peale ütles, et valetada ei tohi, sest ma ei saa olla vanem kui tema issi, kes on 35. Küsisin, kui vanaks ta mind siis peab, pärast väikest mõttepausi arvas ta, et kuskile sinna oma emapoolse onu kanti - kes, selgus, on 22. :) Sobib. :)

Kaks: mulle meenus nädala alguses Neale Donald Walschi raamatutest ka see mõte, et universumi silmis me oleme oma keerulisemateski olukordades nagu pahandust teinud kolmeaastased. Täiuslikud ja vastupandamatud just sellistena, nagu oleme, mis siis, et ei oska veel kõike.  

Millega seoses see meenus: nagu ehk mõnest mu eelmisest postitusest on olnud aru saada, siis aastatagusest lahkuminekust suurematki meelehärmi tegi mulle ühe kauaaegse sõbra arusaamatu käitumine, reetmine ja suhete katkemine. Eksabikaasale oli mul lihtsamgi andestada - kurb, et meiega nii läks, aga ta on ka vaid inimene... ja kellel nende armusuhetega ikka kogu aeg kõik väga lilleline on, vähestel lotovõitjatel ehk. :) Meil oli isegi pikalt ning lisaks ma näen tagantjärele selgelt ka enda osa, mida ma seal teisiti ja paremini oleksin võinud teha. Sõpradega samas... ma annan ise oma parima ja mitmed on kindlate kaljudena mu kõrval läbi elu. Nii et selle valdkonna ootamatult suured pettumused Võrus tekitasid minus suurematki meelekibedust, mida ma ei ole jätnud ka väljendamata.

Aga samas viis see kõik nüüd taipamiseni, et ma armastan neid omadusi endas - õiglustunnet, otsekohesust, avameelsust, vajadust tõde jalule seada, nõrgemate eest seismist, enesearmastust, lahendustele keskendumist ja harmoonia poole püüdlemist. Isegi oma emotsionaalsust ja impulsiivsust. Selline ilus iseendaga rahu tegemise hetk - et olen selline, nagu olen, ja ma tean, et minu inimesed armastavad mind sellisena, nagu ma olen. Ja mulle tundus, et seda tasub jagada, ehk toetab kedagi veel... siin selle rahva keskel, kus pigem justkui ei ole hea toon endaga liiga rahul ja julgelt ise olla. Jah, oma päris tundeid ja olemust alla surudes ning maha vaikides võid ju olla rohkematele vastuvõetav, aga need päris tunded ja olemus ei kao kuskile. Palju toredam on olla armastatud selle pärast - või sellest hoolimata - kes ma päriselt olen. 

Ole siin praegu täna... õnnelik

Sõnastasin millalgi mindfulnessi/kohaloleku ja olevikus elamise üle arutledes mõtte, et lõpuks me elame kõik igaveses tänases. Natuke nagu "Lõputu küünlapäeva" ("Groundhog Day") filmis, ainult et selle peategelane oli veel ka ühes kohas kinni. Muidugi me meenutame minevikku ja planeerime tulevikku (halvemal juhul kahetseme minevikku ja kardame tulevikku), unistame ja fantaseerime, aga lõpuks on ikka kogu aeg TÄNA. Ja see TÄNA on see, mis otsustab elu kvaliteedi. Vana hea: oled täna õnnelik, oled kogu aeg. Tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada

Kunagi juba päris ammu olen salvestanud ka sellise lookese, lugesin nüüd üle ja kõnetas ikka, head põhimõtted...

1. Kujunda teadlikult oma igapäevaharjumusi (piisavalt und, liikumist, aega looduses, mediteerimist).

2. Loe rohkem raamatuid (JAA! :))

3. Leia nii isiklikus kui ka tööelus, mida/keda armastad.

4. Ole tänulik.

5. Naerata rohkem.

6. Tunne rõõmu väikestest asjadest.

7. Tee väikseid heategusid.

8. Kuluta rohkem elamustele ja vähem asjadele.

9. Väldi võrdlemist.

10. Loo ja hoia lähedasi suhteid.

Nagu küps maasikas

Milline rõõm, et pikalt oodatud kuum suvi jõudis ikka kohale - suvesüdamekuu on olnud hõrk nagu küps maasikas. Sirelid ja jasmiinid andsid teatepulga üle (metsikutele) roosidele ja aedhortensiatele, õnneks oli juulis Tallinna ja Võru päevi peaaegu võrdselt, nii et sain Kaneelimaja terrassilt enda istutatud õiteplahvatust imetleda.

Sisuliselt möödusid kõik juulikuu nädalavahetused festivalide ja ühendkooride tähe all. Kuu algas laulupeonädalaga. Laulu- ja tantsupeotuli saabus Runbjarniga Tallinna Noblessneri sadamasse 2. juuli keskpäeval mõnusas suvekuumuses. Ivo Linna ja Kalamaja segakoor esinesid. 

Laupäevase rongkäigu ajaks kallas muidugi paraku vihma nagu oavarrest, nii et peaaegu oleksin minemata jätnud (pealtvaatajana on see võimalus), aga kuna kõigele muule lisaks oli mu Muhu vanavanaema sünniaastapäev, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et... ega ma mingi suhkrust tüdruk ei ole! Esiemade tehtud Muhu rahvariided selga, kollased Hunteri kummikud jalga ning muhulased ja võrukad said ilusasti vaadatud ning ma möödakäijate kingitud lillepärja ja tammeokstega kaunistatud. Kirjutasin ka Postimehe juulikuu kolumnis, et naljakal kombel on mu jaoks olnud kõige meeldejäävamad rongkäigud kõige vihmasemad: 2004. aasta isetekkelise rongkäigu kajastamine Postimehe suvereporterina ja nüüd 2025. aastal võrukatega spontaanselt Kadriorust Pirita teeni kaasa kõndimine. Komplimente ja häid sõnu sain südantsoojendavalt palju. Kontserte vaatasin ekraanide vahendusel laupäeva õhtul kodus ja pühapäeval perega, sellise ilmaga sobis mulle hästi.

Järgmiseks nädalavahetuseks jõudsin lõpuks Võrru, oli hea ja üle tüki aja toimus ka midagi märkimisväärset: reedel avati Võrumaa muuseumis Marko Mäetamme näitus "Teekond tundmatusse". Pärast seda sõitsime Ostrova festivalile, kus mõned kassmehed tahtsid meile kohe parimas veinibaaris šampanjat välja teha ja vedasid Ivo Linna järgi tantsima. Muidu oli ka hea seltskond ja Tanel Padari hilisõhtune kontsert üle ootuste. Torm läks meist vahepeal mööda, öösel tagasi Võrru jõudes imestasime, miks kõik on märg ja murdunud puuoksi täis... aga kui Playasse jõudsime, siis säras täiskuu peegelsileda järve kohal. Lummav.

Tallinnas kiskus pidevalt nädala sees ka peoks: kolmapäeval OKO terrassil Haabneemes pärast mõnusat rannapäeva, järgmise õhtu romantiline päikeseloojangujalutuskäik algas Noblessneris Wambolast, jätkus peoga Kai klubis ja lõppes Veinos Charles Heidsiecki Blanc des Millénaires 2007 šampanjaga. Järgmisel nädalal alustasime kaaviariga Lee restost (kunagise Šoti klubi aed on jätkuvalt lihtsalt imeline, söögile lisaks!), seejärel kulgesime üle Skoone bastioni Fotografiska katuseterrassile ja lõpuks Mökusse, kus asi läks muidugi üsna käest, shotid jne. Aga järgmisel õhtul Rotermannis olime R14 terrassil taas kõik hea muusika saatel rivis ja selgus, et proffide käes käib ka magnumpudeli sabraaž ühe liigutusega, muljetavaldav!

Pärnu ahvatles nagunii, aga kui siis veel juhuslikult sõbraga mõlemad Tuborgilt Retro Beachile lapsepõlvest Music TVst tuttavale rootslaste Rednexile piletid võitsime, tundus, et tuleb minna. Lisaks toimus laupäeva pärastlõunal Embassy of Fashioni moeetendus Silueti ees, nii et peaaegu et väljakutse oli ka ujuma ja Oreganosse Kreeka toitu nautima jõuda. Aga sain hakkama. :) Pärast triivisime Röömust Krabisse, hiljem veel Templisse räpipeole ja siis Sunseti... oli pikk, kuum ja ilus öö, nagu suvine suudlus. :) 

Pühapäeva hommikul sulpsasin algatuseks sõudebaasi juures jõkke, linna jõudsime nii hilja, et Pastoraadis hommikusööki enam ei saanudki, Barbaras õnneks küll. Edasi kulgesime Siluetist Düüni (kus käisime meres ujumas), seejärel armsate taaskohtumistega mööda rannaäärt  Surf'n'Souli teises ranna otsas. Seejärel veel Pärnu Gurmee Itaalia Maitsete peole ja Pärnu Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: La Paloma". Jalutuskäik üle uue Rääma silla ja veel üks sulps jõkke... ma imestasin, et me pühapäeva hilisõhtuks ikka Tallinna tagasi jõudsime, kiusatus oli öelda, et ma ei tule siit alla/tagasi. :)

Seejärel läks Merkuur retrograadi ja oli tunda ka: ma olin aasta aega olnud täiesti kindel, et juuli viimasel nädalavahetusel olen Viljandi folgil, aga miskipärast leidsin end neljapäeva õhtul Võrust. Reedene Reina ja Sten-Olle kontserdi, mereannipaella ja ujumispausidega pidu ühes suures ilusas kodus Võru taga oli siiski seda väärt, laupäevane Hargla Uma Üülaat ka väga kaunis - tõeline haldjamets, täis hõljuvaid unenäopüüdjaid ja makrameekaunistusi, lilli ja küünlaid. Sten-Olle Moldau ja Öösorr esinesid, see pakkus natuke nostalgiat ja palju rõõmu.

Pühapäeva lõunaks jõudsin ikka Viljandisse ja see on hämmastav, milline suurepärane folk see üks (öö)päev oli! Kirsimäel Nikns Suns 20 "Folk rokib, raisk!" kontsert, peamiselt murul lebades kuulatud Imar (Šotimaa) laululaval ja Ando & sõbrad Kirsimäel ning õhtu lõpuks absoluutselt fantastiline Noep Goes Folk laululaval (+külalistena Duo Ruut, Mari Kalkun ja Sandra Sillamaa, kellega läks laval lausa suudlemiseks - kibeee!). Kesköö paiku polnud me üldse valmis folki lõpetama, Aida katuseterrassi jämm pakkus õnneks rõõmu peaaegu hommikuni. :) Ah jaa, millalgi õhtul oli vikerkaar ka taevas ning hommikused köögijutud, sulps Paala järve ja hiline hommikusöök Fellinis ka hingele head.

Lugemise väljakutse peale mõtlen uuesti vist sügisel, praegu on päevades ja öödes nii palju muud elu. Kinos vaatasin kirjandusfilmi "Jane Austen rikkus mu elu", lisaks õnnestus ära näha kunagi vaatamata jäänud "Vaba raha" investeerimise teemal, päris hoogne ja vaimukas. Jalgrattatiirude ja ujumiste arv nii lapsepõlve lemmikrandades kui ka selge veega järvedes teeb heameelt ning loodetavasti kasvab veelgi.

Lõputult õitsev juuni

"Jahe juuni" tundus pärast külma mai blogipostitust natuke igav pealkiri, nii et leidsin üles selle ühe positiivse nüansi, mis nende ilmadega kaasneb: Tallinnas õitsevad sirelid ja jasmiinid juuni lõpus ikka veel. Jah, Tallinnas, sest tulin juuni algul pealinna (pärast 1. juunil Navitrolla Tamula konna skulptuuri avamist ja esmatutvust padeliga Võru uutel väliväljakutel - sulgpalli-tennist-rannatennist mänginuna oli lihtne) ja jäin mitmeks nädalaks, kohe saab kuu.

Sellist asja, et olen suvel kuu aega järjest Võrust eemal, juhtus viimati vist kümme aastat tagasi, 2015 ehk, enne Võrru kolimist. Üldse on selles mõttes teistmoodi kevadsuvi, et esimest korda peaaegu veerand sajandi jooksul ei jõudnud ma mai lõpus Tartusse ajakirjandusinstituudi kevadgrillile Rotalias ega Kuressaarde suve kick-off peole Rannakuuris (õnneks kutsus sünnipäevalaps õigel päeval külla, mis tundus temperatuure ja jutustamiseks jätkunud kvaliteetaega arvestades lõpuks paremgi variant).

Naudin möödunud aastate pöörasele tempole vastukaaluks iseenda, oma keha, intuitsiooni ja südamesoovide tähelepanelikumalt kuulamist ning on väga mõnus. Juuni oli üsna ideaalilähedane: kaks nädalavahetust Tallinnas ja esivanemate maakodus, ühel nädalalõpul väljasõit Pärnusse ja teisel Haapsallu. 

Muu hulgas õnnestus üle väga paljude aastate Tallinna vanalinna päevade ajal pealinnas olla, juhtumisi tähistasid need just seekord Eesti Raamatu Aastat ning tegid kummarduse kodumaistele kirjanikele, luuletajatele ja kirjasõna hoidjatele. Vaiko Epliku & Eliidi värskeima plaadi esitluskontsert Harjumäel, Betti Alveri tekstidele loodud muusika ja vanade lemmiklugudega, oli kena.

Pärnu nädalavahetuseks võttis ilmataat end kokku, isegi tema teab, et suvi algab Pärnus, korraks oli päike ja soe. Loomulikult jõudsin ma siis suurest vaimustusest seal peaaegu igale poole: Mulligaleriisse klaasile šampanjale, suve avapeole Wasas (Silueti eksperimentaalse moeetendusega), uue Tuju avapeole ning siis veel spontaanselt Wunderbaari tantsima ka. Öösel koju jalutades imetlesime uut/kolmandat/Rääma/Juhusliku Kohtumise silda, mis siis ootas veel avamist. Tollele suvisele nädalavahetusele pani meeldejääva punkti sõbranna esmaspäevane sünnipäevapidu vahepeal valmis saanud Veinos. Ma olen südamest tänulik kõikide säravate ja kaunite Kaksikute eest mu ümber, kes korraldavad imelisi pidusid!

Jaanipäevaeelset nädalalõppu alustasime Tallinnas, Viru hotelli katuseterrassilt avanesid lemmikvaated, Rotermannist sai esimest korda läbi Golden Gate'i Admiraliteedi basseini äärde rannapromenaadile lonkida, Suveterrassil ootas hea muusika, lõbusate nimedega ülimaitsvad kokteilid, hõrgud söögid ja sume atmosfäär. Ära tulema hakates takerdusime sama maja esimesel korrusel Stars karaokebaari, kus sai ka nalja. Pühapäevast teisipäevani olin maal ja see oli hea valik: pühapäeva õhtul ilusa ilmaga õhtusöök õues, soojenduspidu ja väike tuli vanas pajas, võidupühal-jaanilaupäeval kuursaalipidu, toas kamina ees naudisklemine, aga kui vihm üle jäi, siis pärast päikeseloojangut ikka suurem lõke ka. Vahepeal kahekesi kasvuhoonesse šampanjat jooma hiilida oli ka lõbus, sest olin oma mopsiga nii populaarne, et kui maha istusime, moodustus pidevalt me ümber ja peale lastest väike külakuhi. :) Uue tünnisauna proovisin ka ära.

Ja ma olen väga õnnelik, et mul tuli idee juuni viimasel nädalavahetusel Haapsallu sõita - Võrust on see nii hirmus kaugel, aga Tallinnast vaid veidi rohkem kui tund. See isegi ei seganud, et oli jahe, hall ja vahepeal ka vihmane, lopsakas õitsev rohelus rõõmustas ikkagi, nagu ka puitarhitektuuripärlid ja väikelinnaidüll. Õhtusöök Hapsal Dietrichis oli lihtsalt nii super, krevetid, valge vein, šokolaadi-kohupiima-mustikatort ja cappuccino (ja mu mopsile toodi veekausile lisaks jänesekõrvasnäkk, mis läks kohe kaubaks). nagu ka hiljem klaas veini kaunis Von Gernetis, tantsusammud Disco Tallinna peol Kuursaalis, uni armsas merevaatega katusekambris ja hommikusöök Müüriääre kohvikus.

Väikeste sõbrakestega käisin kinos "Lilo & Stitchi" vaatamas ja Ring spaakeskuses. Itaalia film "Briljandid" meeldis mulle ka väga, ilusad värvid, valgus ja stilistika ning palju naiseks olemisega seotud teemasid. Ja ma vaatan, et unustasin eelmises postituses kirjutada aprilli lõpus vaadatud "Õnne tarkuse" filmist Dalai-laamast, mis puudutas... nt see, kuidas ta rääkis üksildustundest vs mõttest, et tal on kaheksa miljardit õde-venda. Postimehe kolumnis kirjutasin linnaruumist, aga vaatan, et värskete poliitiliste arengute valguses oleks võinud mõelda suuremalt ja linnaruuminõuniku asemel hoopis pakkuda, et Spark linnapeaks! :) Ühtlasi tänan südamest kõiki neid inimesi, kes eelmisel aastal raamatukogudest mu raamatuid laenutasid!

Väikesed värvilised suvekleidid

Tegin eelmisel sügisel Kreetal puhates ja promenaadi ääres lemmikrestos istudes suvekleitide teemal... noh, mitte päris doktoritöö, aga korraliku (osalus)vaatlustel põhineva uurimuse küll. :) Kreeka kuurortlinn pole muidugi mingi Lõuna-Prantsusmaa, kus maailma kõige stiilsemad prantslannadest fashionistad ringi lehvivad, aga mõtlemisainet sain siiski. Kavatsesin oma järeldusi juba siis jagada, aga sügistalvel pole suvekleidijutud kuigi aktuaalsed, nii et teen seda nüüd, ehkki ka see juunikuu on sundinud kapist liiga sageli teksad & kampsuni haarama, vahel veel saapad ja vihmamantli ka.

Kõigepealt, kleit on minu meelest üldse üks geniaalne rõivaese. Erinevalt pükstest ja seelikutest ei teki mingit küsimust, millega seda kombineerida. Suvekleidi viskad bikiinidele peale, lisad sobivad jalanõud ja käekoti, vajadusel ka päikeseprillid jms aksessuaarid ning voilà, stiilne outfit ongi olemas.

Niisiis, minu järeldused mainitud puhkusereisilt...

1) Toredad on nii lühikesed kui ka pikad kleidid, aga ilusate jalgadega daamide puhul on viimased siiski pisut nagu ressursi raiskamine - kõik on õnnelikud, kui selline naine valib oma kaunist säärejooksu maailmaga jagada. :)

2) Mustad ja valged kleidid on ühelt poolt klassika ja turvaline valik, aga teisalt natuke igavad ka, välja arvatud siis, kui aksessuaaridega on veidi vaeva nähtud - sellisel juhul võib lõpptulemus mõjuda väga stiilsena.

3) Siin on mängus muidugi tugev isiklik sümpaatia, aga maksimumpunktid said mult ikkagi väikesed värvilised suvekleidid! Punased, oranžid, kollased, roosad, rohelised, sinised, erivärvilised, kirjud, mustrilised, lillelised, triibulised, täpilised - puhas rõõm ja silmailu! Oskuslik mäng aksessuaaride ja ehetega on ka siin muidugi kirss tordil.

Parimad restoranid

Maailma kuulsaima restoranigiidi Michelini tärnide seis on värskelt selgunud ja see tuletas mulle meelde, milline kirg ja armastus on head restod, kohvikud, baarid, (spaa)hotellid mu jaoks läbi aegade olnud. Meenus 2000ndate algus, kui olin sõpradega koos asutatud ööelu teejuhi Heat peatoimetaja (igakuine tiraaž 10 000 tk, fotol meie kunagine reklaam avanumbriga, kas ma peaksin täpsustama, kes modell oli? :)) ning hästi kursis kõikide suuremate linnade paremate kohvikute ja restodega. Enamiku oluliste avapidudele sain kutse või nendega mõnikord juba enne, aga kindlasti varsti pärast avamist tutvuda. Sõbrad helistasid-kirjutasid päris sageli, et küsida soovitusi, kuhu sööma minna.

8+ aastat Võrus pole kahjuks selles vallas minuga palju head teinud (Eesti Maitsed kuulutas Võru oma kevadises artiklis kiirtoidu linnaks, kus on vaid kolm arvestatavat restot, millest üks on tänaseks juba uksed sulgenud). Tänu rohketele väljasõitudele ja spaapuhkustele olen Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare, Haapsaluga veel suutnud enam-vähem kätt pulsil hoida, viimased neist on nii väikesed, et sinna tekib uusi tõelisi pärle harva, aga Tallinnasse on lisandunud kohvikuid ja restorane nii palju, et siin on küll järg käest läinud. Samas on see tore ka, mul on südamest rõõm näha Eesti restoranikultuuri õilmitsemas, 2000ndate algul olin oma kohviku- ja restovaimustusega pigem ufo. Hakka või uskuma neid horoskoope, mis ütlevad, et vaadake, kuhu suunda läheb Veevalaja, mõnekümne aasta pärast lähete sinna kõik. :)

Igatahes. Restoranid. Kaval nipp on sellises külluslikus olukorras vaid parimatele keskenduda ja läbi selle filtri vaadates tuleb nentida, et Eesti kõrgeima kvaliteediga restode nimekiri kattub paljuski mu lemmikutega. Mõne aasta tagusest ümmargusest sünnipäevast on 180° by Matthias Dietheri restoranist imelised mälestused ja kogu NOA koos mu lapsepõlve Meriväljaga mulle armas. Rohelise tärni saanud Fotografiska 6. korruse restost on ka kalleima kaaslasega häid mälupilte.

Bib Gourmandi kohtadest meeldivad mulle mõned rohkem kui teised, aga soovitust väärivad tõesti kõik: Härg, Mantel ja Korsten, NOA, Tuljak, Lore ja UMA, Fellin Viljandis ka.

Külm mai

 Selle külma, aga siiski imeilusa maikuu juhatas sisse seiklusterohke volbriöö - Tartu volbritele ikka võrdväärset pole, mu esimene kümme aastat tagasi oli muidugi kõige unustamatum. Ilm viskas seekord küll krutskeid, temperatuurid langesid nulli ligi ja vihma sadas, aga see ei takistanud mind paljasääri kontsakingades, väikeses mustas kleidis ja nahktagis ringi kepsutamast (meil on perekonnas pikad traditsioonid kalendri järgi riietumisega). :) 

Lugesin hiljem kokku, et kui arvestada ka vihmas laulvaid volbrirongkäigulisi ning ülikooli raamatukogus tema ja Toomas Kuusingu näituse avamisel laulnud Lauri Sommerit, siis mul õnnestus 24h jooksul kogemata ja meelega osa saada kokku seitsmest muusikalisest etteastest: lisaks siis veel Nedsaja Küla Bänd Lodjakojas, 5Miinust x Merlyn Uusküla Kaarsillal, Svjata Vatra korp! Ugalas, Lexsoul Dancemachine EÜSis ja ansambel Bläh Raimlas. Sinna vahele natuke head sööki ja veini Pazzos, Pompeis, Veinis ja Vines ning magusaid unenägusid Dorpati jõevaatega toas. 1. mai hommik oli särav ja päikeseline, uitasin koeraga jõe ääres ja Turusillal, kuhu ma polnudki varem sattunud, aga kust sain kohe märgiloo - silla keskele oli kirjutatud "Musi, armastan Sind" ja sinna peale väikselt valgega "kohuke" ka (teatavasti kutsutakse niimoodi hingelt blonde brünette). :)

Seejärel olin kaks nädalat Võrus, tegin kaminasse tuld, käisin Kubija spaa saunades soojas, ulpisin basseinis ja (mulli)vannides ning nautisin pikkadel jalutuskäikudel õiteilu. Mai esimesel nädalavahetusel kuulasin viis päeva põnevaid veebiloenguid tantrast ja armastusest, oli inspireeriv ja pakkus mõtlemisainet. Euroopa päeva raames toimus Võru keskväljakul Uma Mekk kevadlaat ja Ott Lepland esines, see kõik oleks jällegi palju meeldivam olnud, kui poleks ikka nii külm olnud. Pärast käisin üle pika aja pubis, aga kui kõige meeldejäävam asi sealt, mida järgmisel hommikul meenutada, on see, et oh, nii tore oli sõbrannaga doominot mängida, siis see ütleb. nii üht kui teist Võru ööelu kohta neil päevil. :) Pur Muddile hiljem Club Tartusse jõudsime siiski ka.

Mai keskel pidin Eduard Vilde 160 reisikirjade konkursi autasustamise tõttu ootamatult plaanitust varem Tallinna sõitma, tseremoonia oli ilus ning seejärel oli Tallinn mu vastu eriti armas. Kõigepealt Tallinn Design House'i 8. sünnipäevapidu, kus lisaks moele esines Uku Suviste, seejärel Veino veel valmimisjärgus uue asukohaga tutvumine. Šampanjat voolas ojadena ja elu läks järjest ilusamaks. Järgmisel õhtul jäime imekaunisse Sazeraci toppama, aga jõudsime siiski lõpuks Vabaduse väljakule absoluutselt fantasilise vokaaliga Morcheebat kuulama. Ilm oli jälle selline, et taandusime mingi hetk Moodi teed & kakaod jooma, aga meil ei lastud kaua korralikud olla, peagi hakkas lauda saabuma pokaale mullidega ja põnevaid inimesi. Laupäev jätkus päevikupidajate töötoa, Krulli pargi avakontserdiga Rita Ray & Robert Linnaga, Kalamaja päevade muu mõnusa melu ja Eurovisiooni vaatamisega. Pühapäevast nautisin täiega rahulikumat rütmi, enda ja kodu eest hoolitsemist, kvaliteetaega pereliikmetega ja lugemist.

Fotografiskas käisin oma kauaaegse lemmiku näitusel "Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade", must-valges fotograafias ikka on mu jaoks See Miski. Reedeõhtusel klassikokkutulekul Hobujaama St. Patrickus kavatsesin algul vaid korraks näo ära näidata, aga üle ootuste ülitore oli, pärast jõudsime viimaste vapratega veel Stalkerisse tekiilat jooma, pidu peaaegu hommikuni. 

Südantsoojendavaid brunche ja õhtusööke jätkus Tallinna nädalasse ka, Kringel, Literaat, Noa, Nop olid kõik head, kaaslastest rääkimata. Maikuu kolumni Postimehele inspireerisid paljuski hiljuti loetud Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast" ja Urmas Vadi "Kuu teine pool". Jonas Jonassoni "Algot, Anna-Stina ja õnnistatud samakas" oli lustakas ja Nina George'i "Väike Prantsuse restoran" puudutas ootamatult palju. Nüüd olen tagasi Võrus, neljapäeval õnnestus pärast kooliõpilastele esinemist siiski ühel terrassil lõunatada, kus kuuldud lause "kuu aega hooaega läinud" (kui märkisin, et mis ilm - kõigepealt külm ja siis muudkui vihm!), pani mind mõtlema, et tõesti - tavaliselt olen ju Võrus maikuus juba ujunud ja "pruuniks 2. juuniks" on ka lihtsasti tehtav olnud. Õnneks tuli selle peale reedel lõuna ajal päike välja, nii et sain terrassil päikest võtta, ja õhtusel üliägedal salongipeol (kalli sõbra sünnipäeva, uue kodu, muude saavutuste ja elu tähistamiseks) sulpsasin nende kohalikku järve (Võru külje all) ujuma ka.