"Jahe juuni" tundus pärast külma mai blogipostitust natuke igav pealkiri, nii et leidsin üles selle ühe positiivse nüansi, mis nende ilmadega kaasneb: Tallinnas õitsevad sirelid ja jasmiinid juuni lõpus ikka veel. Jah, Tallinnas, sest tulin juuni algul pealinna (pärast 1. juunil Navitrolla Tamula konna skulptuuri avamist ja esmatutvust padeliga Võru uutel väliväljakutel - sulgpalli-tennist-rannatennist mänginuna oli lihtne) ja jäin mitmeks nädalaks, kohe saab kuu.
Sellist asja, et olen suvel kuu aega järjest Võrust eemal, juhtus viimati vist kümme aastat tagasi, 2015 ehk, enne Võrru kolimist. Üldse on selles mõttes teistmoodi kevadsuvi, et esimest korda peaaegu veerand sajandi jooksul ei jõudnud ma mai lõpus Tartusse ajakirjandusinstituudi kevadgrillile Rotalias ega Kuressaarde suve kick-off peole Rannakuuris (õnneks kutsus sünnipäevalaps õigel päeval külla, mis tundus temperatuure ja jutustamiseks jätkunud kvaliteetaega arvestades lõpuks paremgi variant).
Naudin möödunud aastate pöörasele tempole vastukaaluks iseenda, oma keha, intuitsiooni ja südamesoovide tähelepanelikumalt kuulamist ning on väga mõnus. Juuni oli üsna ideaalilähedane: kaks nädalavahetust Tallinnas ja esivanemate maakodus, ühel nädalalõpul väljasõit Pärnusse ja teisel Haapsallu.
Muu hulgas õnnestus üle väga paljude aastate Tallinna vanalinna päevade ajal pealinnas olla, juhtumisi tähistasid need just seekord Eesti Raamatu Aastat ning tegid kummarduse kodumaistele kirjanikele, luuletajatele ja kirjasõna hoidjatele. Vaiko Epliku & Eliidi värskeima plaadi esitluskontsert Harjumäel, Betti Alveri tekstidele loodud muusika ja vanade lemmiklugudega, oli kena.
Pärnu nädalavahetuseks võttis ilmataat end kokku, isegi tema teab, et suvi algab Pärnus, korraks oli päike ja soe. Loomulikult jõudsin ma siis suurest vaimustusest seal peaaegu igale poole: Mulligaleriisse klaasile šampanjale, suve avapeole Wasas (Silueti eksperimentaalse moeetendusega), uue Tuju avapeole ning siis veel spontaanselt Wunderbaari tantsima ka. Öösel koju jalutades imetlesime uut/kolmandat/Rääma/Juhusliku Kohtumise silda, mis siis ootas veel avamist. Tollele suvisele nädalavahetusele pani meeldejääva punkti sõbranna esmaspäevane sünnipäevapidu vahepeal valmis saanud Veinos. Ma olen südamest tänulik kõikide säravate ja kaunite Kaksikute eest mu ümber, kes korraldavad imelisi pidusid!
Jaanipäevaeelset nädalalõppu alustasime Tallinnas, Viru hotelli katuseterrassilt avanesid lemmikvaated, Rotermannist sai esimest korda läbi Golden Gate'i Admiraliteedi basseini äärde rannapromenaadile lonkida, Suveterrassil ootas hea muusika, lõbusate nimedega ülimaitsvad kokteilid, hõrgud söögid ja sume atmosfäär. Ära tulema hakates takerdusime sama maja esimesel korrusel Stars karaokebaari, kus sai ka nalja. Pühapäevast teisipäevani olin maal ja see oli hea valik: pühapäeva õhtul ilusa ilmaga õhtusöök õues, soojenduspidu ja väike tuli vanas pajas, võidupühal-jaanilaupäeval kuursaalipidu, toas kamina ees naudisklemine, aga kui vihm üle jäi, siis pärast päikeseloojangut ikka suurem lõke ka. Vahepeal kahekesi kasvuhoonesse šampanjat jooma hiilida oli ka lõbus, sest olin oma mopsiga nii populaarne, et kui maha istusime, moodustus pidevalt me ümber ja peale lastest väike külakuhi. :) Uue tünnisauna proovisin ka ära.
Ja ma olen väga õnnelik, et mul tuli idee juuni viimasel nädalavahetusel Haapsallu sõita - Võrust on see nii hirmus kaugel, aga Tallinnast vaid veidi rohkem kui tund. See isegi ei seganud, et oli jahe, hall ja vahepeal ka vihmane, lopsakas õitsev rohelus rõõmustas ikkagi, nagu ka puitarhitektuuripärlid ja väikelinnaidüll. Õhtusöök Hapsal Dietrichis oli lihtsalt nii super, krevetid, valge vein, šokolaadi-kohupiima-mustikatort ja cappuccino (ja mu mopsile toodi veekausile lisaks jänesekõrvasnäkk, mis läks kohe kaubaks). nagu ka hiljem klaas veini kaunis Von Gernetis, tantsusammud Disco Tallinna peol Kuursaalis, uni armsas merevaatega katusekambris ja hommikusöök Müüriääre kohvikus.
Väikeste sõbrakestega käisin kinos "Lilo & Stitchi" vaatamas ja Ring spaakeskuses. Itaalia film "Briljandid" meeldis mulle ka väga, ilusad värvid, valgus ja stilistika ning palju naiseks olemisega seotud teemasid. Ja ma vaatan, et unustasin eelmises postituses kirjutada aprilli lõpus vaadatud "Õnne tarkuse" filmist Dalai-laamast, mis puudutas... nt see, kuidas ta rääkis üksildustundest vs mõttest, et tal on kaheksa miljardit õde-venda. Postimehe kolumnis kirjutasin linnaruumist, aga vaatan, et värskete poliitiliste arengute valguses oleks võinud mõelda suuremalt ja linnaruuminõuniku asemel hoopis pakkuda, et Spark linnapeaks! :) Ühtlasi tänan südamest kõiki neid 1952 inimest, kes eelmisel aastal raamatukogudest mu raamatuid laenutasid!
No comments:
Post a Comment