Maailmarahu ja valgustatust

Inimesed käivad teraapias inimeste pärast, kes ei käi teraapias. 

Mind jahmatab vahel, kui täpselt peegelduvad variatsioonid indiviidide vahelistest suhtedünaamikatest ka riikidevahelistes suhetes. 

Riik läheb teisele toore jõuga kallale ja kui too siis vastu hakkab ja ründajal näo veriseks kriibib, teeb ründaja hädakisa, kuidas talle on ülekohut tehtud ning laseb oma musklis sõbral kamandada ohvrit alandlik olema ja vabandust paluma. Ohvrit! Samas kui ainus, kes peaks vabandust paluma ja tagasi tõmbama, on ründaja - ning rahu oleks maa peal.

Sõnad “riik” ja “teisele” ülaltoodud lauses võib asendada variantidega 1) “Venemaa Ukrainale”, 2) “mees naisele”, 3) “tööandja töötajale”, 4) vms jõupositsioonil olev isik nõrgemale ning me saame täpse vägivalla dünaamika kirjelduse.

Kõik need jutud, et see nõrgem ise provotseeris, on ju tegelikult jama - mõistlikud inimesed saavad aru, et ükskõik, mida nõrgem osapool ütles või tegi, rünnakus on ikka süüdi ründaja. Tema puudulik enesekontroll, võimuiha, ahnus vms. Tõmba tagasi, palu vabandust, hüvita kahjud ja sõda on läbi.

See, et eelmainitud olukordi toimub meie ümber ikka veel, 21. sajandil, paneb mind imestama. Küllap see näitab, et ma olen ikka veel noor ja idealistlik, aga ma oleksin inimkonnast praeguseks tõesti  justkui rohkem oodanud. Maailmarahu ja valgustatust.

Nõrgemate osapoolte olukord ja kaitse on siiski õnneks järjest parem - töötaja saab vaimselt, füüsiliselt, õiguslikult või majanduslikult vägivaldse tööandja vastu pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse, perevägivalla all kannatajad politseisse ja tugikeskustesse, väksemate riikide lootused on ise musklite kasvatamise ja liitlaste peal.

(See tekst on pärit mu septembris ilmunud Postimehe kolumnist, mis rääkis hariduse võimalustest ja kasudest, aga oli tunne, et tahaks seda siin ka jagada kenal jõulueelsel ajal. Ülaltoodud jutt kehtib eelkõige füüsiliste rünnakute kohta, aga igasuguste konfliktide puhul on üks võtmeküsimus tegeliku süüdlase/alustaja tuvastamisel ka see, kes on tegelikult orienteeritud lahendusele ja konfliktieelse rahu/piiride taastamisele vs kes ainult mängib ohvrit ning tegelikult püüab endale saada midagi, mis ei kuulu talle ja konkurendi teelt koristada.)