Jasmiinilõhnaline juuni

 Juuni oli kui üks sireli-mairoosi-jasmiini-pojengi-maasikalõhnaline unelm... ja suvi on alles ees. Ühtlasi tervitan kahe käega infot, et lupiinide korjamine on patriootlik ja keskkonnasõbralik tegevus - need näevad vaasis ikka nii kaunid ja efektsed välja!

Mai viimasel laupäeval sõitsin ühel õhtul Surfibaar 10 peole, sest esinejate nimekiri oli tuttavaid muusikuid täis - nautisin Rebecca Kontuse ja Jaan Söödi esinemist väga, nagu ka kogu melu ja päikeseloojangut. Roosta tundus Tallinnast nii lähedal, ehkki edasi-tagasi tuli kokku ikkagi peaaegu üks Võru ots. :) Pühapäevane Nõmme Roheliste Väravate Tänav sõpradega oli ka sulnis. Mai ja juuni piirile mahtus veel üks sensuaalne ja erootiline filmielamus - "Võõrad silmad". Oma Postimehe kolumnis mõtisklesin ettevõtlikkuse üle.

Pärnu ja suvi kuuluvad kokku, nii et oli suur rõõm suve esimest nädalavahetust seal tervitada. Nii palju armsaid nägusid ja radasid - Oregano, Pastoraat, Rööm, Siluett, Krabi Wine & Raw Bar, hea sõbra sünnipäeva puhul suve alguse pidu Pärnu Jahtklubi restos... ning kõik see romantika, mille peale mu süda laulis ja tantsis rõõmust ning tundis, et ma olen elusse armunud & armastan kogu maailma, metsikult, pööraselt.

Tegelikult ootas mind samal nädalavahetusel ka tore seltskond Haapsalus Itaalia veinipeol, aga laupäeval läbi lääneranniku lopsaka roheluse ja vihmasaju sõites sain aru, et Tallinna kodu voodi tundub kutsuvaim, nii et pöörasin Risti-Virtsu maanteel autonina sinnapoole. See tee ol muidugi memory lane to the max, nii mitmetele ajaperioodidele ja inimestele mõeldes.

Hiljem kuulsin, et samal ajal, kui mina Pärnus suve tervitasin, said Võrus pubis kokku kolm meest, kes on mind armastanud... Tegelikult peaks ehk sellise tugigrupi tegevust laiemalt reklaamima - võib-olla oleks veel osaleda soovijaid?! :)

Pühapäeva õhtuks jõudsin Võru rannabaari päikeseloojangut nautima. Järgnenud rahulikum vihmanädal mõjus maandavalt, aga suutsin siiski seitsmel õhtul seitsmest väljas käia (mitte et kohtade osas küll liiga palju variatiivsust oleks olnud). Tallinna nädalal käisin Martin Qba Kaarese isikunäituse "Värvist inimesed" avamisel Artiuses ja kalli sõbra elegantsel sünnipäevapeol Nõmme mändide all. Reedel põikasin Tartusse, et tähistada kahte uut Tartu Ülikooli cum laude magistrit perekonnas. Pierre'i terrass pakkus häid hetki ja südamlikke kohtumisi, Vint imeilusat hoovipidu. Hommik koogipoe Mandel salaaias oli ka sulnis - kas ma juba ütlesin, kuidas ma armastan jääkohvihooaega?! 

Ma olin pisut skeptline, kui insta-astroloogid ennustasid jaaninädalaks kuu parimate seisudega päevi, sest mul oli juba nii super olnud. Algus oligi rahulik - jaanilaupäevahommikune Tallinn oli harjumatult vaikne, natuke inimesi ja autosid siiski liikus. Õhtuks jõudsime mu isaisade tallu, jaanid vol 1, korjasime üheksat sorti lilli ja punusime pärgi, sõime õues tiigi ääres õhtust ja jõime šampanjat vanasse patta tehtud väikese lõkke ääres. Öö kadus niimoodi käest, et suure lõkke unustasime põlema panna ja vahukomme grillida. :) Õnneks oli järgmisel päeval vol 2 Võrumaal külajaanitule, suure lõkke, sauna ja järvega... ning ma olen lummatud ootamatult kokku tulnud lõbusast seltskonnast ja rabavast topeltvikerkaarest, mille loodus me ujuma mineku ajaks järve kohale korraldas.

Ja see polnud veel kõik! Juba oligi jälle nädalavahetus, mis leidis mind Retrobest 10 artisti käepaelaga lava tagant... ja peaaegu ainsa inimesena lava eest õhtuste staaride soundchecki kuulamast. Festivalile minekuks pakkimine peegeldas hästi Eesti suve - kaasa said saapad, kasukas, kilekeep, plätud, bikiinid, rannarätik... ja kõiki kasutasin ka. :) Vahepeal käisime GMP terrassil jääkohvil ja söömas, mina Pühajärves tantsimas & ujumas, kuulasime Justamenti ja iginoort Nancyt ning siis ootas juba Võru rannabaar Playa Võru & Disco Võru dj Tom Lilienthaliga, mis oli nagu täiskuuöine tantsulaager uste sulgemiseni. Kuumade suvepäevade hommiku- ja õhtusulpsud olid samuti puhas rõõm, juuni rekordiks jäi ühe päevaga viis ujumist neljas järves, neist kaks uskumatult sooja ja pehme veega rabajärvedes. Lõunaosariigid & elu parim elu. ♡

Võru söögikohad 2026

 Jätkan kena traditsiooni iga paari aasta tagant Võru söögikohtadest värske ülevaade kirjutada (varasemad: 2018, 2020, 2021, 2024). Kokku tuli seekord üle 30 koha. Mõned väga head, mõned enam-vähem, mõnes võimalik ajas tagasi 1990ndatesse rännata ning liiga mitme sisekujunduses liiga palju odavaid ja kohati ka maitsetuid kunsttaimi... :) Aga siiski kiitus ja palju edu kõigile, kes midagi teevad ja oma parima annavad!

- Katariina kohvik on Tallinna poolt tulles jätkuvalt esimene, igal aastaajal kauni Katariina allee ääres, suvel saab ka maja ees õues istuda. Pakutakse suuri munadega hommikusööke, suppe-praade-pitsasid-kooke, aga mina käin seal peamiselt hommikukohvi ja kohupiimataskuid nautimas, porgandi- ja lihapirukad ahvatlevad aeg-ajalt samuti. Kohvikupidajate naeratused ja eriline sära silmis teevad ka pärast kõiki neid aastaid südame soojaks. Seintel on lummavat kunsti ning ma sain hiljuti aru, et mind kummitab Katariina alleed mööda jalutades Raimond Valgre "Muinaslugu muusikas" vist just seetõttu, et see on püsivalt playlistis.

- Taevas seal kõrval on pikalt suletud olnud, aga mul on nende terrassilt ja sinitaevalaest meeldivaid mälestusi, nii et kui keegi peaks tahtma selle rendile võtta ja sinna mingi mõnusa kontseptsiooniga söögikoha teha, siis ma võin majaomaniku kontakti jagada. :)

- Stedingu restoran järgmisel tänavanurgal ilusas vanas majas on Võru kõige elegantsema sisekujunduse ja sõbraliku teenindusega. Süüa saab samuti hästi, (jää)kohvi, kokteile ja kooki ka. Soovitan nii lõunapakkumisi, õhtusöögiks kui ka klaasiks veiniks ja kultuurielamusteks, mida seal pakutakse (kunst, muusika jne).

- Indigo, mis asub renoveeritud vanas politseimajas, näeb ka päris viisakas välja ning pakub suurepärast Aasia kööki. See on Tallinnast tulnud Villa Thai ja Guru kokkade koht - mõlemad restoranid kuuluvad juhtumisi juba pikalt mu lemmikute hulka ning ma olen väga rahul, et mõlema menüüst paremaid palasid nüüd ka Võrus nautida saab. Joogivalik on ka enam-vähem, mullivalikul on arenemisruumi - mõni cava & cremant menüüs teeks head.

- Keskväljaku ääres on teine Aasia koht Tandoori House, mis on väike, aga ka täitsa OK (samadel omanikel on Kagukeskuses ka Namaste, veel üks Aasia toitu pakkuv söögikoht).

- Keskväljakul on ka kena interjööriga Pizza Olive. Itaalia köök on alati rõõm, Pizza Olive'is piirdutakse paraku ainult pitsadega, aga asi seegi. Kaugemal Jüri tänava ääres on uus Tautsi Pizza, mis pakub ise ka kojutoomist.

- Sushi on samuti iga ilmaga tore: Eva Sushi hiilgab mitmekülgsema menüü, muljetavaldava kokteilivaliku, ripptoolide ja muuga eriti kutsuvaks viimistletud terrassi ja interjööriga; TOJ Sushis saab ka sushit ja terrassil istuda, aga sinna olen pigem harvem jõudnud.

- Kõige suurem söögikohtade kontsentratsioon ongi Jüri ja Vabaduse tänava fooriga ristmiku ümber. Sellele kõige lähemal asuv Kolm on väga heade kokkade restoran, muul ajal kui suvel natuke kaootiliste lahtiolekuaegadega ja Võru kalleim, aga Tallinnaga võrreldes siiski päris mõistlike hindadega.

- Pubi nr 17 on üks neid väheseid kohti Võrus, kust on lootust õhtuti rohkem elu ja melu leida. Liitlasväed on jätnud oma jälje menüüle (kunagised mõnusad hommikusöögid ja värskelt tehtud pannkoogid on vaid kauge helge mälestus), aga paneeritud-friteeritud pubiklassika vahel on siiski alles mõned hõrgumad välgatused kunagistest gastropubi aegadest. Alkoholivalik on ilmselt Võru parim ja maja taga mõnus terrass.

- Samasse piirkonda jäävad ka värskenduskuuri läbinud Mõisa Ait, Ränduri pubi, kohvik Mantelahi ja Pannukas - kõik sellised kohad, kus saab ka kõhu täis ning õues istuda, aga ma satun neisse miskipärast pigem harva.

- Tamula järve ääres asub rannabaar Playa Võru, kust leiab rannamelu, kiirtoitu, jooke & pidu. Kaugemal Petseri tänava lõpus on ka kohvik Spring ilusa järvevaatega rõduga teisel korrusel, aga nende lahtiolekuajad on paraku väga lühikeseks taandunud, lõuna paiku tasub proovida.

- Võru kaugemas tööstuslikumas osas, INKU kvartalis on end sisse seadnud hapusaia pagarikoda Madre, Namm šokolaadvabrik & kohvik ja efektsete rummikookide tegijate Rummi kohvik. Kõik kolm hiilgavad nunnu sisekujundusega - tööstuslikku keskkonda on loodud kolm väikest mõnusat erilise interjööriga oaasi, kus saab hapusaia, kooke, šokolaadi ja kohvijooke.

- Keskväljaku nurgas on kiirsöögikoht Chillin ja Kagukeskuses Kebab Tarõ, Vilja tänaval uus kebabikoht La Munch, suuremate poodide juures paar burksi- ja pitsakettide filiaali, tanklatest saab kiirtoitu ka hilisematel kellaaegadel. Käesoleva postituse fookuses on ilmselgelt kohvikud & restoranid, aga Võrus on ka mõned kohalike poolt väga armastatud sööklad, nt Tauno Kangro notsude ja Navitrolla kaelkirjakuga toidupoodide juures.

- Liitlasvägedele mõeldes on Kreutzwaldi tänaval kaugemale järve äärde tekkinud uus pubi Double Trouble, aga sellega on nii palju agasid... alates sellest, et maja esimese korruse väliskülg tahaks uut krohvikihti, kogu sisekujundusega tuleks midagi ette võtta, menüüst ja joogivalikust rääkimata.

- Võru taga on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on järjest ilusamaks ja paremaks läinud, seda julgen rõõmuga soovitada.

- Suure Munamäe kõrval asuval Suure Muna kohvikul on ka jätkuvalt eriline koht mu südames - meie kohaliku kõrgmäestiku pärlis on soe teenindus, hõrk söök hooajalisest värskest kohalikust toorainest, imelised koogid ja päikeseline terrass maja taga.

- Mainimist väärivad veel ehk Hämsa maheresto, Haanjas kohvik Kampsun, Rõuges Ööbikuoru Villa, Kuuri kohvik ja Tindioru forellipüük.

Suvel oluline: tänaseks on peaaegu kõikidel Võru söögikohtadel olemas kas terrass või vähemalt mingi õues istumise võimalus. Kes pärast sööki tantsida tahab, siis on selleks umbes kaks võimalust: juba mainitud rannabaar Playa Võru ja Club Tartu, ülejäänud ööklubid on paraku uksed sulgenud (kui kümme aastat tagasi Võrru kolisin, oli neid kuus).

Maikuu, maine ja õrn

 "Koos kulgeda päeva ja ööga / On maikuu maine ja õrn..."

Need Mari Jürjensi õrna ja imeilusa "Maikuu" read on mind terve kuu saatnud - avastasin selle laulu juhuslikult pärast mai esimest ja eriti idüllilist nädalavahetust, kui Instagramis story taustaks muusikat otsisin. Tuli ja jäi. Teine lummavalt kaunis leid on Mari Kalkuni "Ma tahaksin kodus olla (kui õunapuud õitsevad)".

Maikuust rääkides tuleb muidugi alustada aprilli lõpust ja volbrist. Esialgne Tartu plaan asendus Võruga, aga külma ilma arvestades oli see ehk päris hea. Seda enam, et koos mai algusega hakkas lõunaosariikides järgmisest hommikust kohe soe ja mõnus. Nädalavahetus möödus meeldivas seltskonnas ühe maalilise järvekese äärest teise äärde kulgedes, päeval paadisildadel päikest võttes ja öösel taevas rippunud kuldset täiskuud imetledes.

Nädala sees kohvitasin ja veinitasin Võrus ühe imelise naisega teise järel, Katariinas & Stedingus, reedel sain pubist Postimehe mai kolumni lõppu hea loo, kui me lauda sattunud karused mehed hakkasid ootamatult rääkima, kuidas nad armastavad Reet Linnat, sest kui nad pühapäeva hommikul tuumapohmelliga ärgates ETV mängima panevad, klaasi vett võtavad ja siis Reet "Prillitoosis" ütleb, et elame veel, siis see annab nii palju lootust. :)

Uma Meki kevadlaat Võru keskväljakul pakkus hõrke maitseid ning mu Muhu lapsepõlvemaade omakülamees Ivo Linna laulis südamed ja jaheda ilma mitu kraadi soojemaks. 

Emadepäevaks saabusin Tallinna, uuel nädalal käisime Põhjala tehases Ankrusaalis kohvil, avastasime kunagistel radadel lonkides mereäärse terrassiga F. M Dostojevski pubi. Mandalatantsima jõudsin ka üle hulga aja, see tegi rõõmu, nagu ka kodused koosviibimised inspireerivate naistega. Noa ja Pegasuse hetked samuti.

Järgmisse Võru nädalasse jäi üks täiuslik 27kraadine päikeseline (paraku ka kerge drooniohuga) päev, mille veetsin suuremalt jaolt oma terrassil päikest võttes ja jäätist süües. Meenutasin nostalgiaga neid maikuid, kui juba järves ujumas käisin, aga kuna vahepeal oli ka üks kevadine EMO-seiklus Võru haigla sõbralike daamide juurde, siis seekord igaks juhuks ei riskinud, piirdusin Kubija spaas ulpimisega. Jalgrattatiire nautisin, sain kingiks piibelehti, istutasin terrassi lillekastidesse pelargoone (ja aeda rabarberi), tegin rabarberikooki & -kisselli. Võru Gümnaasiumi noortele esinesin juba mitmendat kevadet ka.

Mõned armsad ja lõbusad õhtud Indigos & pubis, üks peaaegu kleidi seljast viinud tantsukeerutustega pidu Club Tartus ning juba olingi taas lennus. Esialgu viis tee Tartusse, kus imetlesime Lydias avatud pop-up poes Lilli Jahilo kleite & Sigrid Kuuse ehteid, istusime ühel ja teisel pool jõge päikese käes (Väikeses Kuubas oli ikka kõige parem), põikasime läbi Karlova päevadelt ja ÜTI kevadgrillilt Rotalias, lonkisime jõe ääres ja teistel sumedatel sirelilõhnalistel radadel, jõime klaasi šampanjat Bar Parallelis ja taimeteed Creppis. Järgmisel päeval tõi rong mu Tallinna, et vahelduseks tegus ja asjalik olla. Kinno jõudsin siiski ka, puhtalt Zendaya pärast - "Hõissa, pulmad!" ei olnud miski nunnu pulmafilm, aga sõnum ilus, mille sealt enda jaoks noppisin - et valge kleidiga glamuursetest pidudest on olulisemad inimesed, kes valivad teineteist. Iga. Jumala. Päev.

Kohvi & šampanjat

 See oli vist umbes see hetk, kus ma otsisin ühe blogipostituse jaoks pilte ning valituks osutusid muu hulgas Võru järvevaated - üks mu hommikukohviga peegelsileda vee ääres paadisillal, teine kahe šampanjaklaasiga, taamal taas Tamula. 

Pakkus kuidagi mõtlemisainet ja ahhaa-elamusi. Sel teemal, kui suur osa mu õnnetundest on seotud kvaliteetse toidu & jookide ning rahulike hetkedega ilusas keskkonnas - see hõlmab nii kodu(sid) kui ka ümbritsevat. Sellised hetked on puhas rõõm nii üksi kui ka kallite kaaslastega jagades.

Kuidagi haakus selle kõigega mu jaoks üks suurepärane FB postitus sel teemal, kuidas inimesed on kaotanud lootusrikka usu helgesse tulevikku vs Eckhart Tolle mõttetera, et tegelikult on meil kõigil alati ainult käesolev hetk, täna, siin & praegu. Millega omakorda haakub see kunagi vist Elizabeth Gilberti raamatus vahendatud mõttetera itaallaslikust elufilosoofiast, et kuna poliitikaga on nagunii kogu aeg asjad sealsamuses, siis on targem keskenduda heale toidule, ilule ja elu nautimisele. Romantiseerida oma igapäevaelu jne.

Ma avastasin kõik need mõtted väga ammu, aga pandeemia, sõjad, lapsepõlvesõbranna ja veel mõne sümpaatse tuttava surm on kõik sellele ainult hagu andnud. 

Samas ma jälgin Instagramis Kristi Saaret, keda ma pean sümpaatseks, targaks, huvitavaks ja meeldivalt kahe jalaga maa peal olevaks naiseks... aga kui ma loen sellest, kuidas inimesed püüdlevad suurema palga ja selle poole, et 50% sellest kõrvale panna, siis... nomaitea. Ühelt poolt kindlasti väga mõistlik, teisalt... ei, loomulikult on mul ka olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et oleks võinud heldelt priiskamise asemel rohkem raha kõrvale panna, ainult et... kui mul oleks praegu kõik see raha, siis ma ilmselt priiskaks jälle veel heldemalt. :) 

Loomulikult mul ei ole midagi säästmise, investeerimise jms vastu, aga... 100% kindlaid investeeringuid teatavasti ei ole. Kõigel on oma riskid - aktsiatel, kinnisvaral jne. Teispoolsusse kaasa ei võta neist ühtegi ja mulle on alati absoluutselt kõige olulisem tundunud elada, täna, siin ja praegu, täiel rinnal. Sest hinge areng on ainus asi, mille me võib-olla võtame kaasa.

Lõpuks on elu muidugi kõikides valdkondades tasakaalu otsimise meistriklass nagunii.

Tegelikult ma tahtsin vist kirjutada hoopis sellest, et 1) vahel ma ikka mõtlen, et kui ma hindan nii kõrgelt kohvi & šampanjaga hetki, ehk ma peaksin siis tegutsema (kirjutamisele lisaks, see on the one & only true love nagunii) hobi korras ka kuskil külalislahkuse sektoris? 2) see on samuti põnev küsimus, mis on parim koht elamiseks, kus on külluses vee ääres asuvaid kauni vaatega õdusaid-mugavaid kohvikuid & restosid... Võib-olla on helge emotsioon merevaatega hommikukohvidest ja õhtusöökidest ka üks põhjus, miks ma olen nii palju kordi Kreeka saartele tagasi läinud, Lõuna-Prantsusmaale ka...

Kevad aias

Tänase mõnusa aeglase hommiku menüü oli nagu tervisliku toituja märg unenägu - kõigepealt terrassi eest näpsatud noorte naatide ja võilillevartega vikerkaaresmuuti (ma kutsun niimoodi neid smuutisid, kuhu panen kokku punast, oranži, kollast, rohelist, sinist värvi puuvilju & marju), seejärel näkileivad oma aia murulaugupestoga. Pesto retsepti olen kunagi blogisse ka jäädvustanud, täna muidugi ütleksin lihtsalt, et peotäis kõike kokku suristada (rohelist, parmesani, piiniapähkleid, sorts oliiviõli), ei ole nende grammide pärast vaja liiga palju muretseda. :)

Karulauk on teatavasti Lõuna-Eestis haruldasem külaline kui põhja pool, aga kuna murulauk vohas peenrakastis juba pikemaks kui 35 cm ning pidavat sealt edasi puiseks kiskuma (õitsema tahab nagunii ka hakata, mis on samas muidugi ilus vaatepilt), siis lõikasin sealt. Pärast tegin netis uurimistööd, kumb on kasulikum ja avastasin rõõmuga, et kui karulaugu puhul on mainitud, et see sisaldab A- ja C-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi ja rauda, siis murulaugus leidub A-, B-, C-, K-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda ja vaske. Ühe maitse peaks olema küüslaugusem, teisel sibulasem, pesto sai igatahes ka murulauguga piisavalt äkiline.

Lõunaosariikides mai algusest 20 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kevadilmad meelitavad terrassile päikest võtma ja aias inventuuri tegema ka. Vaatasin vanemaid kodu- & aiablogi sildiga postitusi ning märkasin fotosid vaadates jahmatusega, kui palju suuremaks ja võimsamaks on kask ja viirpuu vahepealsete aastatega kasvanud. Punane ja must sõstar, ebajasmiinipõõsas ja martsipaniõunapuu vähem, aga siiski ka. Kreegivõsa ja toomingat piirasin veidi varakevadel, lumemarjapõõsast terrassi servas ka. Valge sirel kaevu kõrval on lihtsalt ilus.

Murulauk, meliss, maasikad ja metsmaasikad on kõik terrassi ette peenrakastidesse kolinud, nii on lihtsam ja mugavam. Eesukse juurde lisasin kaks keraamilist lillepotti, kuhu läksid begooniad, terrassile ei ole selleaastaseid pelargoone veel istutanud. Varem eesukse kõrval olnud amplihoidja liigutasin hoopis terrassile, tundus, et amplil on seal parem elu, rohkem nii päikest kui ka vihma.

Praegu kuldsetes õites forsüütiate kõrvale lisasin kaks uut aedhortensiat kahele varasemale lisaks - lopsakas õiteilu juulist külmadeni on mu vaimustust neist ainult kasvatanud. Märtsikellukesed andsid teatepulga tulpidele, isetekkelistele siniliiliatele sain kuldtähti lisaks - Aiaelu grupis, kuhu nende armsate kollaste õite tuvastamiseks pöördusin, tembeldati see küll umbrohuks, aga mis siis - kui meeldib, siis meeldib. Pojengid tõin eelmisel aastal terrassile lähemale, sirguvad rahulolevalt. Mu kunagisest neljast Kanada & tavalisest roosist kahel on ka ikka veel hing sees, eesmärk on suve poole õite järgi tuvastada, millistel. Redistest, rabarberist ja avamaatomatitest-kurkidest olen ka mõelnud, aga pole siiani otsustanud, kas viitsin tegeleda, hedonism siiski ennekõike. :)

Head uut aiaelu & -ilu hooaega! 

Aktiivne aprill

Aprilli 2026 mahtus üllatavalt palju toredaid väljasõite: lisaks tavapärasele Tallinna-Tartu-Võru liinile Viljandi, Pärnu ja Hiiumaa. Eriti naljakas on see, et Hiiumaale sattusin juhuslikult täpselt samal kuupäeval kui kolm aastat tagasi. 

Kuu algas rahulikult Tallinna lainel: tähistasime Veino 4. sünnipäeva, pühapäevasel perekondlikul lihavõtteõhtusöögil sai palju nalja, imetlesin Liina Steini imekaunist moeetendust kevadisel Tallinn Fashion Weekil  T1s, pärast maandusime jälle Veinos, kus hea muusika eest hoolitses dj Tom Lilienthal. Tallinn Music Week sattus samale nädalale, sinna ma seekord paraku ei jõudnudki.

Aprilli keskel siirdusin Võrru, aga sõitsin sealt üsna kohe edasi Viljandisse. Villa Maria on üks väheseid kohti, kuhu ma detsembrikuisel kohvikuekspeditsioonil ei jõudnud, seekord nautisin nende päikeselist verandat meeldivas seltskonnas põhjalikult. Schloss Fellini spaa proovisin ka lõpuks ära, oli ilus, nagu ka me tuba ja külluslik hommikusöök Novellis Navitrolla näituse keskel. Uus suur spaa järve ääres paistis ka jõudsalt kerkivat.

Pärast siksakilist tagasiteed Võrru sain korraks hinge tõmmata ning juba startisimegi eriti loomingulise seltskonnaga Hiiumaa poole. Põgus põige Pärnu muuseumisse oli põnev, Hiiumaal peatusime Vaemla villavabrikus, 2014. suve Kräftskivast palju ägedaid mälestusi äratanud Orjaku sadamas Kassaris ning muljetavaldavalt hiiglaslikus Viscosa kultuuritehases Kõrgessaares. Õhtused vaated roosa veini ja hommikune päikesetõus kohvi kõrvale vanasse maakivist viinakööki ehitatud Utoopia nr 9 külalistemajast & restost olid lummavad.

Veel paar päeva Võrus (veidi õnnestus isegi oma terrassil päikest võtta & lilli istutada) ja siis tulin aprilli viimaseks kultuuriküllaseks nädalavahetuseks Tallinna: vaatasin Fotografiskas lõpuks ära Anton Corbijni näituse ja nentisin, et ma jätkuvalt armastan kirglikult must-valget fotograafiat (aga ma ei mäleta enam, kas see sai alguse 2000ndate alguses Nõmme Noortemaja fotoringis käies või veel varem...), kuulasin Jazzkaare raames Rebecca Kontuse, Taavo Remmeli & Tiit Kalluste prantsuskeelset "Hymne à l'amour" kontserti ning nautisin õhtul Tanel Veenre moeetenduse "Taewas" ilu KUMUs kallite inimeste keskel. Pärast seda kõike oli muidugi vaja esmaspäeval Kalev spaas lõõgastuda. :) 

"Saatan kannab Pradat 2" filmi lisandus aprillikuu elamuste ritta veel ka, see tegi mind nii nostalgiliseks - 20 aastat tagasi, kui esimene osa esilinastus, töötasin suurepärase moeajakirja toimetajana (sellega küll paralleelid ka lõppevad, mul oli väga armas ülemus ja hiljem sain ise vaid 25aastasena peatoimetajaks).

Estraveli ajakirjas Traveller ilmus mu blogipostitusest inspireeritud lugu Andrea Bocelli kontserdist Taorminas, Postimehe kolumnis kirjutasin sellest, kuidas leida ilu ja rõõmu, kui maailm(apoliitika) tundub liiga pöörane. Eesti Elustiili Auhinnad üllatas mind kirjaga, et mind on nomineeritud kogukonna edendajana, see oli ootamatu, aga väga südantsoojendav üllatus  (“See kategooria toob esile inimesed ja algatused, mis rikastavad kohalikku elu, loovad väärtust kogukonnas ning panevad teisi kaasa mõtlema ja tegutsema. Põhjus: “Triin Katariina Tammert on oma raamatute ja muude tekstidega Võru linna suuremaks ja ilusamaks kirjutanud, tõeliseks võlumaaks.”). 

Võrust inspireeritud raamatud ongi hetkel ainsad mu seitsmest, mida veel kirjastusest ja raamatupoest paberil osta saab, "Võr(g)utamise" viimased eksemplarid on eriti hea hinnaga ja "Kaneelimaja & paradiisiaed" ka soodsam kui alguses. Teisi saab vaid raamatukogust ja e-raamatutena.

Kriminaalselt paeluvad raamatusarjad

 Ma olen siin paar kuud ühe põneva raamatusarjaga natuke nagu tsüklis (või Londonis) olnud - tõesti tuli pisut sõltlase tunne, kui mingi hetk kippus domineerivaks mõtteks, kuidas saaks nüüd jälle koju raamatu kaissu. Samas nautisin ikka vahepeal igasuguseid muid toredaid meelelahutusi ka (nagu blogistki näha). Õnneks polnud mul kohe sarja kõiki raamatuid käepärast ja Võrru ei viitsinud neid pakse teoseid kaasa vedada, nii et vahepeal oli tervislikke nädala-paari pikkusi pause.

Kõige naljakam on see, et üldiselt olen ma tugevalt armastusromaanide tiimist, nii et kui lähedane mulle tungivalt Cormoran Strike'i krimkasid soovitas, siis esimesed mitu korda lasin lihtsalt kõrvust mööda. Lõpuks, kui mulle jõudis päriselt kohale, et sarja autor Robert Galbraith on Harry Potteri raamatute autori ehk  J. K. Rowlingu varjunimi (Harry Potteri seitsmeosalise sarja lugemist nautisin kunagi väga), lubasin endale esimese krimiromaani ("Käo kukkumine") kaasa toppida. 

Mitu õhtut hiljem mõtlesin, et olgu, ma siis natuke vaatan... ja lugesin siis muidugi ööni, sest nii põnevaks läks. :) Edasi tulid juba "Siidiuss", "Kus on kurja kodu", "Surmav valge", "Vere sund", "Tintmust süda", "Haud sind jälitab" ja "Hõbedamärgiga mees". Üheksandat osa on loota ehk selle aasta lõpus või 2027. aasta alguses, kokku olevat plaanis kümme raamatut.

Esimesed osad olid 500-600 lehekülje paksused, kõige mahukam on "Tintmust süda" veidi rohkem kui 1000 leheküljega, mille ma lugesin siiski läbi kahe päevaga (ja ma ei ole kunagi õppinud mingeid kiirlugemistehnikaid, peaksin ehk lisama, sest alati küsitakse - kui on põnev kraam, siis ma lihtsalt loen kiiresti).

Hakkasin pärast mõtlema, milliseid raamatusarju ma olen veel väga nautinud... värskematest meenusid Lucinda Riley kaheksaosaline "Seitse õde", millega koos oli imetore maailma avastada ja ajas rännata; Santa Montefiore viieosaline Deverillide kroonika, kus hõljus ringi ka omajagu vaime ja millega sai Iirimaa väga koduseks; Julie Caplini "Romantic Escapes" sari, mis tekitab alati tunde, nagu oleks reisil käinud, ja mille 12 osa lugesin ingliskeelsena. Kunagi olen siinsamas blogis kirjutanud ka Albert Uustulndi Abrukast inspireeritud "Tuulte tallermaa" saagast. (Hiljem meenus, et tegelikult olen kahte kodumaist krimisarja ka väga nautinud: Katrin Pautsi saarte triloogiat ja Indrek Hargla "Apteeker Melchiori", mille vahepeal ilmunud kaheksas osa on mul veel lugemata.)

Igatahes, ma olen väga tänulik selle raamatu(sarja)soovituse eest ja soovitan seda nüüd julgelt edasi, sest oli suur rõõm tuletada meelde, kui väga ma armastan häid raamatuid, paeluvaid lugusid, sümpaatsetele peategelastele kaasa elamist ja põnevust, mis edasi saab.

Magus märts

 Mul olid mingid fantaasiad veebruari lõpus või märtsi alguses Aasiasse lendamisest, kõhklesin siiski ja imestasin vaikselt, et seekord sobivate pakkumistega kohe üldse ei näkanud. Siis jäi veel koer ka silmapõletikku, ravitsesin teda ja leppisin olukorraga, sellisena poleks raatsinud teda kellegi teise hoolde jätta... kuni veebruari-märtsi piiril uudiseid vaadates tuli tunne, et vedas. Õnneks saabus koos märtsiga kohe sulnis ehe kevad ka, Tallinna kodu aias hakkasid lumi- ja märtsikellukesed õitsema ning krookused ja tulbid pistsid ka ninad mullast välja.

Käisin väikeste sugulastega Estonias balletti "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" vaatamas, oli väga ilus. Ühtlasi tabasin end kahelt mõttelt: 1) kaunitest meestantsijatest ja nende kostüümidest - väga kena, et emade peale on ka mõeldud, et neil oleks ka silmailu ja meeleolukas lastega balletti vaadata :) 2) sain aru, et suur osa mu elust on olnud nagu seesamunegi muinasjutt - palju lõbusat ajaveetmist hulga sõbermeestega, samal ajal kui prints on ei tea kus ja teeb ei tea mida. :)

Naistepäev pealinnas oli romantiline ja armas. Südantsoojendavaid lõuna- ja õhtusööke parimas seltskonnas jätkus ka enne ja pärast seda. 

Suurem osa emakeelepäeva nädalavahetusest möödus Eesti Rahvusraamatukogu ilusas esimese korruse saalis Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil, mind huvitas eriti Marju Lauristini ettekanne raamatuaasta suure lugemisuuringu tulemustest, aga peaaegu kõik teised esinejad ja vestlusringid olid samuti väga inspireerivad (kirjandusharidusest, kirjandusteadusest, regilaulust ja luulest, esimesest aabitsast, tehisarust, Eesti kirjandusest maailmas jne). Presidendi avasõnad ja kultuuriministri lõppsõnad raamistuseks. Tegelikult oleksin tol nädalavahetusel tahtnud olla neljas linnas korraga (Võrus, Viljandis, Pärnus ka), aga mul on hea meel, et Tallinna valisin.

Koos kevade alguse (ja ühe efektse suure musta kastikaga - kanaldasin oma sisemist metsameest) saabusin mitu kraadi soojemasse lõunasse. Võru kodu terrassil päikese käes üle kümne küündivate soojakraadide käes nurru lüüa oli juba väga mõnus, peenrakastist murulauku ja selle ümbert smuutisse noori naate näpsata ka. Korrastasin aeda ja uitasin järve ääres, nauding. Käisin jälle ühel ilusal juubelipeol ja lemmikinimestega lemmikkohvikutes/restodes/pubis. Üks Tartu päev mahtus ka Võru nädalasse, sõin Pompeis ja käisime külas Sparki mustal vennakesel Süsil, kellega nad polnud peaaegu üheksa aastat kohtunud (veel kolm nunnut heledat mopsi olid ka).

Kinno ei sattunud üldse, peole muusikat nautima ja tantsima olen ka liiga vähe jõudnud, viimati veebruari viimasel reedel Aamenisse ja Glämi. Lugenud olen Robert Galbraithi ("Harry Potteri" autori varjunimi) krimisarja järgmisi raamatuid (praegu on viies pooleli), Geraldine Brooksi "Raamatu rahvas" oli meeldejääv. Võrumaa muuseumi moekunstinäitus "Pinnamood" kohaarmastusest ehk topofiiliast oli suurepärane. Postimehe kolumnis kirjutasin lugejaid muudkui juurde võitvatest digiraamatutest, mida saab osta nii EDRK, kirjastuste kui ka raamatupoodide kodulehekülgedelt, lugeda Elisa Raamatu, Rahva Raamatu ja Storyteli äpist, laenutada MIRKO keskkonnast ning Tallinna raamatukogudest.

Parim elu 10

Naistepäeval, 08.03.2026, sai kümme aastat sellest, kui ma müüsin oma osaühingu ja pühendusin raamatute kirjutamisele. Alustasin eksperimenti, kui kaua ma elus püsin, tehes ainult neid asju, mida tõeliselt tahan ja mis rõõmu teevad.

Eks ma olen selle aja jooksul mõned korrad mingeid muid tööotsi ka teinud, enamasti lühiajaliselt. Mind huvitavad paljud asjad ja samas hakkab mu vilkal mõistusel kiiresti igav, nii et tore on olnud neid kõrvalradasid proovida ja pärast jälle oma südame suurima kutsumuse juurde tagasi pöörduda ka.

Ma olen suurema osa neist kümnest aastast nautinud tunnet, et mul on külluses (vaba) aega ja raha (iroonilisel kombel on enamasti küllusetundega kehvemini olnud just neid lisaprojekte tehes). Mitu liiga vara elust lahkunud kallist sõpra-tuttavat on süvendanud veendumust, et suurim väärtus on just nimelt aeg ja võimalus veeta oma päevi nagu soovin. Aeglased hommikud, aeg looduses ja lemmikinimestega, kirjutamiseks ja lugemiseks, spontaansed reisid. 

Ma olen sel teemal juba päris mitu postitust kirjutanud ja seal palju olulist ära öelnud: kirjutamisele pühendudes "Rõõmuküllase elu disainimisest", viis aastat tagasi "Viis naiselikku aastat", esimese romaani ilmumise aastapäeval "Kümme aastat kirjanikuelu" ja eelmisel sügisel "Kümme aastat vabadust". Suures plaanis ongi mu päevad kümme aastat olnud sellised, nagu seal rõõmuküllase elu postituses ideaalina kirja panin.

2025. aasta polnud kergeim, aga pärast sellest kirjutamist ja vanadesse (paber)päevikutesse sukeldumist sain aru, et mu elu on ikkagi lust ja lillepidu, ma olen loonud just sellise ja veel parema kui kunagi unistasin. Uue töönädala alguses mõtlen lisaks kirjutamisele ja töistele ideedele, kas minna sel nädalal spaasse või massaaži, milliseid uusi kohvikuid või vanu lemmikrestosid nautida, milliseid raamatu-, kunsti-, filmi- ja muusikaelamusi endale pakkuda. How sweet can life be... Õnneks leidus siin vahepeal norutades ka järjest rohkem inimesi, kes ütlesid mulle: "Triin, Sul on väga äge elu, kadestan ja tahaks ka!"

Kui ma midagi kahetsen, siis seda, et oleks võinud kümme aastat varem alustada, hakata juba 20ndates raamatuid kirjutama. Samas olid ka mu 15 (ajakirjaniku)tööaastat arendavad ja inspireerivad, oli meeldivaid kolleege ja toimetusi... ning kahetsemine on üks mõttetumaid tegevusi nagunii, see ei muuda midagi. Pigem ma tunnen iseenda suunas tohutut tänutunnet, et 30ndates pihta hakkasin. Eriti siis, kui vaatan ennustusi 9-5 töökohtade kadumise kohta ja kõiki muid muutusi maailmas. 

Vahel kummitab siiski ikka see tunne ka, et tahaks rohkem teha ja anda, et teistel oleks ka hea ja mõnus elu... ideaalis nii, et see oleks ka endale arendav ja lõbus. Aga noh, siis võib sotsiaalmeedias lõbutseda, jälle mõne esinemiskutse vastu võtta vms. 

Suurim rõõm on siiski raamatud - kümme aastat tagasi oli kaks tükki ilmunud, nüüdseks seitse, pluss kaks inglise ja üks hispaania keeles.

Valgusküllane veebruar

Ma olen justkui harjunud arvama, et ei ole eriline talverõõmude austaja, aga selle aasta sädeleva valge lumega jaanuar & veebruar olid päris ilusad. Hiberneerusin ja talveunelesin, aga häid pidusid ning kaunist kultuuri jätkus ka parasjagu. Vaatasin, et detsembri-jaanuari-veebruari peale tuli seekord kokku vaid neli Võru nädalat, sealsed ligi 30 miinuskraadiga ööd tundusid ikka rajud, Tallinna miinus 10 kraadi ümber kõikuv talv leebem.

Jaanuari lõppu jäi Eesti kirjanduse päev, lipsasin Eesti Rahvusraamatukogu värskelt renoveeritud majja saate "Räägime raamatutest" salvestusele Mart Juure ja Karl-Martin Sinijärvega ning kuulasin Värske Rõhu luule pooltundi. Samal nädalalõpul jõudsin veel Horisonti TIKSule ka, Swissoteli 30. korruse vaade oli koos meeldiva seltskonna & muusikaga veel parem kui muidu.

Veebruar algas pühapäevahommikuse NOA brunchiga, mis oli absoluutselt suurepärane - Mimosa, café latte, hõrgud eelroad jagamiseks, kartulirösti lõhe & kalamarjaga, pannkoogid marjadega, taustaks meri, luiged ning päikese ja lumesaju lummavad valgusmängud.

Seejärel käisin Keila raamatukogus esinemas, oli väga südantsoojendav. Naljakas, et ma polnudki seal linnas vist eriti rohkem jalutanud, kui läbisõidupeatustel toidupoodide ümber, seekord saabusin rongiga ja sõin hilise lõuna Legendsis, stiilipuhtas Ameerika dineris.

Toredaid külaskäike ja südamlikke taaskohtumisi nautisin Tallinna nädalatel ka, lisaks jõudsin Kalev Spasse ujuma ja Artisesse "Vihurimäed" vaatama. Pärast Koidula luulekonkurssi jalutasin läbi Vilde, Undi ja Tammsaare majamuuseumid, sain mõtlemisainet ja äratundmishetki.

Sõbrapäeva juhatas sisse Ennu Ratta 22. sünnipäev, millest suurema osa veetsin backstage'is, kus oli parim seltskond, aga jõudsin dj Peeter Oja & Erich Kriegeri etteastete ajal ikka õnneks tantsupõrandale ka ("Sina oled minu sõber", "Naised on hullud", natuke "Viimse reliikvia" laule ja muud kullafondi). Olin mõõdukalt üllatunud, kui äkki tuled põlema pandi ja selgus, et kell on märkamatult neli saanud. :)

Seejärel veel ühe armsa noormehe kodune sünnipäevapidu ning koos vastlapäeva & Tulihobu aastaga algas mu Lõuna-Eesti nädal (Katariina kohviku kirsimoosiga vastlakuklid on ikka lemmikud, ehkki Tallinnas söödud Nutella ja vaarikatega variant avaldas ka muljet). Jõudsin lõpuks Wagenküll Spa talvevõlumaad ja vahepeal laienenud spaad vaatama, kõik oli aastatega ainult paremaks läinud.

Järgmisel päeval avati Võrus Kandles Reet Kalamehe maalinäitus "Teenides valgust" ja Liia Leppiku "Kõrge taevas". Seejärel tuli paar rahulikumat pubiõhtut, armsaid kohvikukohtumisi Võru kallitega, jalutuskäike järve ääres ja kaminatuld.

Võru linnapea vastuvõtt EV108 eelõhtul Kandles oli kena. Rõõmustasin oma kaaslase aasta tegija tiitli üle ja nautisin Kait Tamra esituses "Oma saart", sini-must-valgeid mänge krooniv vanavanaema heegeldatud valge suurrätt õlgade ümber soojendas südant ning pani mõtlema tänutundega juurtest ja latvadest. Hilisem Pepe65 vs EV108 pidu pubis sobis hästi jätkuks, nalja sai. Sini-must-valged shotid jäid õnneks või kahjuks küll seekord joomata. :) Vabariigi aastapäeva õhtu kodune perekondlik õhtusöök tegi nii mõnelegi restoranile silmad ette.

Lugenud olen jälle vähem kui tahaks (aga Morgani "Villa Kreeka saarel" pakkus mõtlemisainet ja Galbraithi "Käo kukkumine" neelas mu üheks ööks endasse), Netflixist nautisin "Bridgertoni" uut hooaega. Postimehe kolumnis kirjutasin Eesti riigi suhetest maainimestega, regionaalminister vist ei rõõmustanud, aga tema võimuses on asju parandada.

Jaa, jaaaanuar...

 Alustan seda postitust siin jaanuari viiekümne kaheksandamal päeval... :) Nii hull see asi muidugi tegelikult pole, pikk on see esmaspäeva energiaga esimene kuu küll, aga on päris tore olnud.

Aastavahetus oli särav - soojenduseks 30. detsembril klaas mulli mu lemmikvalgustiga Linnutee baaris Hiltonis ja natuke õnnemänge, 2025. aasta viimasel päeval veidi šoppamist ja õhukeste lasteraamatute lugemist, et lugemise väljakutse aastaskoor 41 peale saada (plaanisin rohkem, aga läks, nagu läks). Kui mu vana-aastaõhtu kohta nüüd millalgi Võrus küsiti, et "Tallinnas oli miski veekatkestus?", siis vastasin, et jõime šampanjat ega märganud (true story!). Alustasime mullide & kalamarjaampsudega kodus, siis käisime külas, jalutasime läbi vanalinna Fumesse ning võtsime uue aasta šampanja ja säraküünaldega vastu uue Golden Gate maja kuldse kaare all. Mõned tantsusammud ja uusaastasoovid veel ning siis ootas Kultuurikatlas Vallaliste Suurkogu. Speed dating (mille algul välistasin, aga pärast keskööd leebusin) oli väga naljakas ja valdavalt püstijalakoomikutest partnerid üle ootuste meeldivad, aga nad küsisid mult nii palju mu raamatute kohta, et vahepeal oli rohkem otseturunduse tegemise tunne. :) Lisaks jäin väga rahule selle peo muusikalise poolega, nii Anne Veski kui ka Vaiko Eplik olid suurepärased.

Jaanuari esimene nädalavahetus möödus Tallinnas traditsiooniliselt perekondlike sünnipäevade tähe all, järgmine nädalavahetus Võrus kalli sõbra sünnipäeva järeltähistamisega ja ühel muljetavaldaval ligi 12tunnisel 80. juubelil. Vahepeal lipsasime pubisse teise sõbra sünnipäevale ja Hetero kontserdile, hiljem olin kaasosaline kunstiröövis (kõik oli siiski pigem robinhoodilik ja legaalne) ning üldse sai palju nalja.

Südantsoojendavaid külaskäike ja kohvikukohtinguid jätkus jaanuari ka, Kubija spaas ulpisin, Võru uut pubilaadset kohta nimega Double Trouble käisin vaatamas (ei kommentaari :)).

Teisipäevasele päevale sattunud sünnipäevaga seisin raske dilemma ees - kõik teisipäeva õhtul avatud head restoranid on Tallinnas, aga suurem hulk armsaid inimesi, kellega tahtsin sel päeval sööma minna, Võrus... Valisin siis Võru ja söök oli Indigos hea, joogikaarti ei kommenteeri. :) Boonuseks sain looduselt imeilusaid vaateid pakkunud päikesetõusu ja loojangu, sädeleva lume ja härmas puud. Järgmisel päeval saabusin Tallinna, kus minu ja teiste jaanuari sünnipäevalaste pidustused jätkuvad siiani ning šampanjavalikuga on ka palju paremini. Tallinna puhul on sümpaatne seegi, et soovi korral toob Wolt kõik koju ega peakski õue minema (aga ühe karvapalliga muidugi ikka käin ja küllap see on kasulik ka).

Filmielamused: väikese sugulasega "Hiired üksinda kodus", siis veel väga südamlik "Rendipere", Itaalia versioonist paremgi "Täiuslikud võõrad", Netflixist vaadatud Emily Henry raamatul põhinev "People We Meet on Vacation".

Kunstielamused: Võru Kandles Sandra Luksi ilus "Trash to Temptation" ja Kaie Šestakova-Karu juubelinäitus "Läbimurre", mille avamisel mängis Sven-Sander Šestakov imeliselt klaverit.

Postimehe jaanuari kolumnis kirjutasin AIst ja tervest talupojamõistusest.

Edukusest & õnnest

 Põnev on ennast ja oma mõtteid jälgida selles duaalsuste maailmas. 

Ühel pool on kogu tavaline elu ja olme, selle peegeldused ja edulood sotsiaalmeedias. Surve olla edukas. "I built a 6/7/8 figure business!" Kuue/seitsme/kaheksakohaliste numbritega äri ehitamise eduloo jagamisele järgneb enamasti soovitus osta rääkija subscription/kursus/raamat, et õppida, kuidas sama teha.

Edukas olla on muidugi tore. Edukultus, elustiil, säravad mänguasjad, rohkem-rohkem-rohkem tõmbab kergesti kaasa. Lihtne on midagi müüa, kui näed hea välja ja oled/paistad/ütled, et oled rikas. Paljud tahavad õppida ja olla samasugused, teada, kuidas selleni jõudsid. Nendest, kes tunnevad, et ei küündi, võivad kergesti saada kriitikud.

Üks küsimus, mis mul vahel tekib: millal on küllalt? Sageli tundub, et mitte kunagi, alati leidub neid, kel on rohkem. Ma lugesin eelmise aasta lõpus e-raamatut pealkirjaga "The Almanack of Naval Ravikant: A Guide to Wealth and Happiness", kus oli huvitavaid mõtteid, just tänu sellele, et fookus oli küllusel ja õnnel... aga ma nägin seal kuskil ka lauset, kus autor nentis, et tal läheb okeilt - ehkki tal ei ole küll miljardeid, ainult miljonid...

Teisel pool... on sügav rahu. Zen. Usaldus. Vabadus. Ühendus loodusega. Teadmine, et ma olen juba täiuslik sellisena, nagu ma olen. Piisav. Mul on kõike külluses. 

Kui see vahel ära ununeb, siis satub jälle ette mõni raamat (Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud", Leo Babauta "Pingevaba elu", mõni Thich Nhat Hanhi raamat) või film (Fred Jüssi "Olemise ilu", Kim Ki-duki "Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad", "The Shift" Wayne Dyeriga), mis tuletab meelde seda teist poolt. Teistsuguseid väärtusi.

Ma lappasin hiljuti ka ühte JL Collinsi raamatut, kus oli lugu kahest sõbrast, kellest ühest sai munk ja teisest mõjukas ametnik kuninga juures. Kui nad kohtusid, ütles mõjukas ametnik teist haletsedes: "Kui sa õpiksid ka kuningat teenima, siis sa ei peaks elama riisist ja ubadest." Mille peale munk vastas: "Kui sa õpiksid elama riisist ja ubadest, siis sa ei peaks kuningat teenima." Mille peale autor nentis, et enamik meist on ilmselt kuskil nende kahe vahel, aga tema eelistab olla mungale lähemal.

Õige vastus on ilmselt tasakaal nende kahe lähenemise vahel. Nagu ikka. Igaühele oma.

Aastad & mustrid

 Ma olen 30 aastat päevikut pidanud. Üle 20 aasta bloginud. Selle kõige üks kõrvalnähte on mustrite märkamine. Lisaks kirjutasin ma ligi 10 aastat tagasi Igor Mangiga koos tema elulooraamatu ning sain selle käigus astroloogias palju targemaks, kui ma oleksin iialgi oodanud. :) Ehkki ma suhtun sellesse enamasti pigem kui mängulisse psühholoogia sugemetega meelelahutusse, olen ma siiski märganud, et Mao aastad - 2001, 2013 ja 2025 - on olnud mu (täiskasvanu)elu kõige keerulisemad. Ehkki ma peaksin Mao aastal sündinud inimestega väga hästi sobima ja seega ka need aastad mulle soodsad olema. Madu sümboliseerib muu hulgas vana naha mahaviskamist ja uuestisündi, siledama ja saledamana (see juhtus minuga sel aastal küll :)).

2001. sügisel läksin ma Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima (pärast eelnenud aasta valestarte TLÜs ja TTÜs) ning see on üks mu elu ja karjääri väga positiivselt mõjutanud valikuid. 2013. sügisel ilmus mu esimene romaan - see uuestisünd kirjanikuna oli mu suurima unistuse täitumine. Ehk et neid aastaid ühendab see, et kuigi alguses oli raske, siis lõpus tulid väga suured head arengud.

2025... mulle tundub, et neid vanu nahku, mida maha visata, oli vähem?! Ma tean üsna täpselt, kes ma olen ja mida mulle meeldib teha - ma olen kirjanik & kolumnist, ma naudin kirjutamist, lugemist, suhtlemist, pildistamist. Jah, vahepealsetel aastatel flirtisin ka kunagi ahvatlevatena tundunud kinnisvaramängudega, mille mõned sabad venisid veel isegi sellesse aastasse, ehkki sain juba paar aastat tagasi aru, et oli tore, aga aitäh, niipea rohkem ehitada küll ei soovi. 

Huvitav on see, et 2024. aastat, kui pikaajaline suhe lõppes, tajusin palju vähem raskena?! Pigem suurte võitude aastana...

Mis siis selle 2025 raskeks tegi? Aasta alguse terviseseiklused, kalli lapsepõlvesõbra surm... üldine maailmapoliitiline ja majanduslik foon vist ka. Paraku ei oska ma seekord veel ka välja tuua, mis oli see suur positiivne areng aasta lõpus. Et... kuigi üks sõber ütles hiljuti armsasti, et minu puhul tundub keeruline aasta & üle muretsemine võimatu, siis... oleks see vaid nii. :) Hull aasta oli - ehkki loomulikult palju imeilusaid, rõõmsaid, helgeid, häid hetki ja šampanjaklaas käes tantsimist ikkagi selle sees ka. Sest oludest sõltumata ise oma tänase päeva võimalikult meeldivaks tegemise usku - siin ja praegu - olen ma ka.

Üks positiivne avastus sügistalvest siiski meenus: taipasin hiljuti, et kui 20ndates oli tunne, et suhted peaksid ühel hetkel kuskile viima, 30ndates hakkasin ise tahtma, et ikkagi viiksid - pulmade ja abieluni, siis... praegu on vaimustav ja joovastav armastuse & vabaduse kombinatsioon: teadmine, et ma olen vaba tegema, mida tahan, kellega tahan.

Kolm head asja, mis 2025. aastast meelde jäävad... 1) mu reisid (Tenerife & Kreeta - pärast rohkemate reisidega aastaid oli väga tore vahelduseks rahulikumalt võtta ja kauaaegsetele lemmiksaartele keskenduda); 2) kuna ma ei ole väga palju auhindu elus saanud, siis tegi palju rõõmu kevadisel Vilde reisikirjade konkursil saadud tunnustus Budapesti-Viini reisiloo eest; 3) ma ei ole teles ka väga palju esinenud, nii et ära märkimist väärib ka elu esimene pika jutusaate kogemus, kus rääkisin Võrust ja raamatutest.

Ühest meemist inspireerituna - mingeid "uus aasta, uus mina" lubadusi ei tule, ma olin varem suurepärane ja olen edasi. :) Head vana aasta lõppu & säravat aastavahetust, armsad sõbrad! Häid uusi algusi, kergust, helgust, rõõmu! Armastan teid hullupööra ja olen tänulik, et koos sellel helesinirohelisel planeedil läbi kosmose lendamise kogemust jagame!

Duubeldatud detsember

 Mul oli paar päeva enne jõulupühi tunne, nagu detsembris oleks juba olnud neli nädalavahetust ja umbes neli veel ees. :) Duubeldatud detsember? Aga tegelikult täitsa loogiline: kuna 1. advent oli novembri viimasel pühapäeval, tundus too nädalalõpp juba veidi jõulu(kuu)hõnguline, sel aastal nädala keskele sattunud jõulud ja aastavahetus on nagu lisanädalavahetused ning jaanuari esimesed laupäev-pühapäev kuuluvad nagunii ka veel mõtteliselt justkui pühadeaja ja seega ka detsembri juurde.

Tol novembri viimasel nädalalõpul oli Võrus ainus paks lumi, mida sel sügistalvel näinud olen, nii et paningi siis Võru kodu jõulukaunistused üles ja alustasin jõuluhoolikuna jõulutunde nautimist. Laupäeva õhtul esines Club Tartus dj Tonka, mis tundus peaaegu anomaalia - ikkagi 1990ndatel ja 2000ndatel hulga ülemaailmselt tuntud hitte tootnud mees ning siis äkki Võrus, kuu lõpus, laupäeva õhtul?! Aga muidugi läksime ja muusika oli lihtsalt nii super! Tantsisime sõpradega ohjeldamatult... ja kui teised ära väsisid ja koju suundusid, sai veel palju nalja. Ma julgeks tänaseks siis paljutõotava noore teadlasena oma ligi kümne aasta pikkuste osalusvaatluste põhjal öelda, et Võru mehed kipuvad naisi ootamatult (ja vahel ka toore jõuga) suudlema kõige rohkem oktoobris ja detsembris?! Ehkki mingeid kevadisi episoode meenuks justkui ka. :) 

1. advendi jõulutulede süütamine Võru linna keskväljakul oli kena, ehkki lumi oli selleks ajaks sulanud. Käisime sõpradega Stedingus söömas ja pärast jalutasime pangamaja saalist jõulukontserdilt ka läbi. Igasuguseid armsaid taaskohtumisi ja kohvitamisi mahtus Võru päevadesse veel (Katariina kohvikus, endiste Guru & Villa Thai kokkade uues Aasia söögikohas Indigos, inspiratsioonilõuna uues Madre pagarikojas teises linna otsas), kaminatuld ja kauneid loodusvaateid ka.

Viljandi kohvikutest ja nädalavahetusest kirjutasin juba eraldi postituse, oli imetore vabakutseliste muusikute & kirjanike jõuluväljasõit ning pidu Konservatooriumis & Romaanis. :)

Tallinn tervitas mind 2. advendil imelise õhtusöögiga uude kohta kolinud Moonis, kõik vanad lemmikud veel paremas kuues olid õnneks menüüs alles - tatrapliinid kaaviariga, jõuluürtidega part, sõrnikud, šampanjast rääkimata. Pärast jalutasime läbi Raekoja platsi jõuluilu. Põhjala tehasesse by Mer & Knitlingu aperitivole sattusin nädala sees, Veinos Rein Pauli klaveriõhtul oli täismaja.

Reedene "Naised & Savi" pidu Ajaveskis Tallinna lähedal oli imeilus viis heas seltskonnas sushi & šampanja kõrvale keraamikaga lähemalt tutvust teha, virmalised olid ka veel taevas - ma vist polnudki neid näinud pärast 2011. aasta algust, kui Kanadast lennukit tuues virmalisi Gröönimaa kohal taevas hõljumas imetlesin?! Laupäeval kavatsesin käia kiirelt Tartu raeplatsi jõuluilu vaatamas, E-Kunstisalongis Navitrolla näituse avamisel ja õhtuks pealinna tagasi jõuda, aga miskipärast leidsin end lõpuks hoopis Võrust Taavi Petersoni kontserdilt ja pärast veel Club Tartust ka. :)

3. advendi õhtuks olin Tallinnas tagasi, uuel nädalal käisin Kalev spaas lõõgastumas, vaatasin üle "Piparkoogimaania 20: Armastus" näituse ja Iris Janvieri kleidid nende jõulupeol, põikasin läbi väikese sugulase jõulukontserdilt Kaarli kirikus ning tantsisin FÖPPil Glämis (kuhu jõudsin esimest korda) kursakaaslastega neli tundi, oli hea trenn ja muidu ka lõbus.

Ja siis oligi 4. advent ja jõulud. Küpsetasin vanaemale südantsoojendavaks ühiseks jõululõunaks pardi, jõululaupäeva õhtu veetsin isaisade maakodus pere keskel. Kiriku jätsin seekord vahele, jäin hoopis koju põleva kamina ette kuuske ehtima, zen & idüll. 1. püha õhtusöök vanade & uute sõprade ja jõuluvanaga oli ka väga tore. 2. pühal nostalgitsesin natuke Toomkirikus, kus olen kunagi aastaid kooli jõulukontsertidel laulnud, seejärel uitasin kohviga turiste täis vanalinnas ja sukeldusin kodus Netflixi ("Emily in Paris" uus hooaeg, "Champagne Problems" jne). Postimehe kolumnis kirjutasin Võru jõulufilmist ja külalislahkuse sektorist, saates "Raudsaare dialoogid" käisin rääkimas Võrust ja raamatutest.

Maailmarahu ja valgustatust

Inimesed käivad teraapias inimeste pärast, kes ei käi teraapias. 

Mind jahmatab vahel, kui täpselt peegelduvad variatsioonid indiviidide vahelistest suhtedünaamikatest ka riikidevahelistes suhetes. 

Riik läheb teisele toore jõuga kallale ja kui too siis vastu hakkab ja ründajal näo veriseks kriibib, teeb ründaja hädakisa, kuidas talle on ülekohut tehtud ning laseb oma musklis sõbral kamandada ohvrit alandlik olema ja vabandust paluma. Ohvrit! Samas kui ainus, kes peaks vabandust paluma ja tagasi tõmbama, on ründaja - ning rahu oleks maa peal.

Sõnad “riik” ja “teisele” ülaltoodud lauses võib asendada variantidega 1) “Venemaa Ukrainale”, 2) “mees naisele”, 3) “tööandja töötajale”, 4) vms jõupositsioonil olev isik nõrgemale ning me saame täpse vägivalla dünaamika kirjelduse.

Kõik need jutud, et see nõrgem ise provotseeris, on ju tegelikult jama - mõistlikud inimesed saavad aru, et ükskõik, mida nõrgem osapool ütles või tegi, rünnakus on ikka süüdi ründaja. Tema puudulik enesekontroll, võimuiha, ahnus vms. Tõmba tagasi, palu vabandust, hüvita kahjud ja sõda on läbi.

See, et eelmainitud olukordi toimub meie ümber ikka veel, 21. sajandil, paneb mind imestama. Küllap see näitab, et ma olen ikka veel noor ja idealistlik, aga ma oleksin inimkonnast praeguseks tõesti  justkui rohkem oodanud. Maailmarahu ja valgustatust.

Nõrgemate osapoolte olukord ja kaitse on siiski õnneks järjest parem - töötaja saab vaimselt, füüsiliselt, õiguslikult või majanduslikult vägivaldse tööandja vastu pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse, perevägivalla all kannatajad politseisse ja tugikeskustesse, väksemate riikide lootused on ise musklite kasvatamise ja liitlaste peal.

(See tekst on pärit mu septembris ilmunud Postimehe kolumnist, mis rääkis hariduse võimalustest ja kasudest, aga oli tunne, et tahaks seda siin ka jagada kenal jõulueelsel ajal. Ülaltoodud jutt kehtib eelkõige füüsiliste rünnakute kohta, aga igasuguste konfliktide puhul on üks võtmeküsimus tegeliku süüdlase/alustaja tuvastamisel ka see, kes on tegelikult orienteeritud lahendusele ja konfliktieelse rahu/piiride taastamisele vs kes ainult mängib ohvrit ning tegelikult püüab endale saada midagi, mis ei kuulu talle ja konkurendi teelt koristada.)

7 kohvikut päevas

Ülikoolis käimise ajal külastasin ükskord Tartus ühe päeva jooksul seitset kohvikut, eile Viljandis õnnestus seda rekordit korrata ja õhtul ka kaks kõrtsi lisada. :) 

Alguse sai see detsembrikuine väljasõit plaanist korraldada vabakutseliste loojate ja väikeettevõtjate jõulupidu (sest muidu olnuks nagu seal anekdoodis, kus mees tuleb koju, näeb naist üksi diivanil šampanjat joomas, küsib, mis üksi joomine see olgu, ja saab vastuseks, et ära sega, mul on ettevõtte jõulupidu).

Jõudsime Viljandisse kella 10ks hommikul ning siis oli vaja loomulikult kohvi ja hommikusööki. Avamisaegadest lähtuvalt olid valikud piiratud ja esimeseks osutus Kodukohvik. Mulle meeldib, et seal on õdus atmosfäär, pehmeid lambanahkadega polsterdatud toole, kvaliteetsed kohvijoogid, saiakesed ja muid põnevaid hommikusöögivalikuid ka.

Kell 12 läks valik laiemaks, nii et pärast väikest jalutuskäiku lossimägedes oli järgmine Aida kohvik, mille juures mulle meeldib, et see on suhteliselt kõrgel, lossimägede ja järvevaatega ning mugavate tugitoolide-diivanitega. 

Järgmine peatus oli Schloss Fellini raamatukohvikus Novell, mille puhul meeldib mulle muidugi nimi, suured päevavalgust sisse laskvad klaaspinnad ning jällegi diivanite-tugitoolide olemasolu ja asukoht künkanõlval, mis pakub kauneid avaraid vaateid.

Seejärel oli järg mu esimese Viljandi armastuse ehk siis kohvik Fellini käes, mis on lihtsalt nii armas ja äratab palju sooje mälestusi. Lisaks suurepärane menüü ja Michelini äramärkimine. Kõigis seni mainitud kohvikutes on ka ahvatlev koogilett, meeldiv teenindus ning väga loomasõbralikud olid kõik ka - vett toodi koerale igal pool ja Fellinis koeramaiuseid ka. Jõulutuledega ehitud kuused lisasid jõulumeeleolu.

Nunnust Rohelise Maja kohvikust tulid seekord vaid mõned saiakesed kaasa, suvel seal käies olen enamasti nende kenas sisehoovis istunud.

Vahepeal saime oma toa ja tõmbasime veidi hinge ning seejärel tuli hiline lõuna kõrgete reitingutega Gruusia kööki pakkuvas Maranis. Olid seal alles portsud! Aga toit ja teenindus tõesti head ning atmosfäär meenutas ka üsna ehedalt Gruusiat.

Õhtuse Bodega veiniresto külastuse lükkasime osaliselt selle söömaaja mõjul hilisemaks ning kuna meil oli vaja pärast veel ikkagi raamatubaari Romaan tantsuõhtule ja Konservatooriumisse metalbände kuulama ka jõuda, jäi see - meeldivalt tuttavate nägude rohke - külastus natuke liiga lühikeseks, tahaks kunagi korrata. Aga jällegi väga ilus koht idüllilise Viljandi vanalinna punastest tellistest majas, põnev menüü ja lai veinivalik.

Hakkasin pärast mõtlema, kas ma olen varem üldse sügistalvises Viljandis aega veetnud? Kunagi kooli ajal käisime rongiga Ugalas teatris, seda mäletan ähmaselt... Aga kuna Viljandis enne Schloss Fellinit ju vist spaad polnudki, siis pole väljaspool suve ja folki vist väga põhjust olnud sinna minna? Igatahes oli seekord väga tore, Viljandi 2025 lendas kohe parimate tööjõulupidude edetabeli tippu. :)

Soe november

Tahtsin kirjutada, et november algas hoogsa Halloweeni-peoga, aga see oli õigupoolest ju veel 31. oktoobri õhtu. :) Aga Halloweeni stiilipidu ansambliga Respekt (ja Diana Klasi spontaanse hingestatud etteastega) Puiga rahvamajas oli tõesti värvikas. Kostüümid, aksessuaarid, soengud ja maalingud olid muljetavaldavad (nägin mardisante, ingleid, kuradikesi, nunnasid hoos jne). Me jõudsime kohale hetk enne seda, kui bänd kell 21 alustas ja tantsupõrand täitus sekunditega... Lõuna-Eestis ikka osatakse pidutseda. Pärast läksime veel Club Tartusse ka.

Kandles avati kolm näitust (Ruudu Rahumaru imeliste joonistustega "Ma ei jäta ennast üksinda", Janika Solmanni taimetrükitehnikas "Mälukihid" ja Diana Vene unenäoline maalinäitus "Müstiline sümfoonia"). Uma Meki suurlaadast kirjutasin Postimehe kolumnis ja jäin saagiga väga rahule - Ilumäe talu kollased peedid, Mooska suitsusaunaliha, Urvaste mesi ja Uue-Saaluse Veinitalu vermut nr 9, kodupoest ostsin juurde Paadi Pagari leiba ja Andri-Peedo kitsejuustu (Nopri juuste on õnneks kodupoes lai valik, Metsavenna talu tuhatriibuga juust jäi laadalt natuke kripeldama).

Isadepäeva ja meestepäeva tähistasime koos, kui olin Tallinna tagasi jõudnud, aga enne oli veel imetore "Tartu puitarhitektuuri" raamatuesitlus Taavi Petersoni muusikaga Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning hilisem elegantne ja lõbus šampanjajoomine & õhtusöök Antoniuses.

Tallinnas käisin siidimaalikursusel (ja mulle nii meeldis!) ning PoCos (minu jaoks seni avastamata värvikirev pärl Rotermanni kvartalis - ainus popkunstile keskendunud muuseum Berliinist ida pool). PÖFFile jõudsin ainult Sõprusse Rumeenia linateost "Pelgupaik" vaatama, mis oli... nagu Eesti film. :) Aga PÖFFi afterpartyl ja parklareivil käisin õnneks ka. Teine novembri filmielamus, tõsielusündmustel põhinev "Maailma rikkaim naine" oli märksa lustakam. 

Novembri viimasesse nädalasse lisas nii palju elevust Visit South Estonia jõulufilm "Väikesed linnad, suured armastuslood" ja lõunaeestlaste reaktsioonid sellele, kolmetunnisel rongisõidul tagasi lõunasse valmis ka minu Lõuna-Eesti jõulufilm, realistlikum versioon.

Kaks kallist novembri sünnipäevalast tähistasid mõlemad oma erilisi numbreid lausa kahe peoga, ma jõudsin kõikidele ning nautisin neid väga. Ühte hommikut Suures Munas, lõunat Horisondis, õhtut Veinos ja külluslikku brunchi Pärises ka. Hinges on soe... sisemisest tulest ja inimestest, kes on mu ümber.

Ameeriklased tähistavad täna tänupüha, nii et on ehk ka sobiv hetk öelda, et ma olen kõigele muule lisaks nii tänulik nende kahe nädala eest, mis ma novembri alguses Võrus veetsin (ehkki ega Tallinna nädalad alla ei jäänud) - see oli nagu puhkus ja retriit iseendaga. Jalutuskäigud järve ääres ja kaminatulle vahtimine, kirjutamine-lugemine, vahele lemmikkohvikuid ja Kubija spaas ulpimist, südantsoojendavaid vestlusi ja natuke romantikat... 

Mulle sobib selline sume, soe, mahe, pehme november hästi, mida kuu alguses Võrus ja siis kadripäevani Tallinnas nautisin - säravrohelise muruga, uduhallidele varjunditele lisaks. Tallinnas on kuuldavasti siiani nii, Võrus nüüd paksu pehme lumega talv, aga kohe on 1. advent, nii et... jõulumeeleolu alga!

Mõtlen Pädastest...

Ma olen mõelnud sel nädalal väga palju Imrest ja Pädastest. Kurbusega nende teekondade ootamatu ja liiga varajase lõpu pärast. Suure tänutundega isiklike ilusate hetkede eest nende seltsis. 

Imrega me olime pigem teretuttavad. Kui kohtusime, rääkisime enamasti Muhust ja Pädastest.

Pädastet tundsin ma kauem. Ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui ma oma Muhu suvedel eelmisel sajandil esimesi kordi toona veel räämas mõisahoone juurde sattusin. Mitte liiga tihti, sest minu juured on saare teises otsas, Muhu maalinna lähedal.

Kui ma olin umbes 17-18, siis… Paar aastat varem olime sõbrannaga suvel Viru tänaval lillepoekeses töötanud ning ühe kõrvalboksi lillemüüja (kelle kohta räägiti, et tal on üleloomulikud võimed) mulle päevalille pealt ennustanud, et ma leian mehe, kellega kõigepealt elan lossis ja siis välismaal (täpne sõnastus võis varieeruda, võib-olla oli juttu ka abiellumisest). Ta ennustas mu sõbrannale ka ja tal läks aastate jooksul kõik täpselt nii, nagu too naine ütles! Igatahes, kui ma siis 17-18aastasena suvel Pädastesse sattusin, avastasin ma äkki, et oot, see on ju täitsa sobiva suurusega merevaatega loss! Selle võtakski.

Mul oli põhikoolis olnud väga särav saksa keele õpetajast klassijuhataja, kes vedas meid klassiekskursioonidel järjepidevalt põhjaranniku ja ka kaugemaid mõisaid vaatama, nii et ma teadsin juba, et enamik Eesti losse on suuremad, aga mulle ei meeldinud juba siis liiga suured majad. Pädaste tundus täpselt paraja suurusega, väike ja armas. :)

Imre oli siis juba mõisa ära ostnud ja oma hilisteismelise uljuses avaldasin ma arvamust (teda veel isiklikult tundmata), et ma võin ju siis temaga abielluda. Mu hõimlane, kes oli Muhus palju aastaid lasteaiakasvatajana töötanud, ka sel ajal, kui Imre laps oli, ütles kohe elutargalt, et see plaan jääb sul küll katki. :)

Ega ma väga ei kurvastanud, peagi kihlusin ühe armsa Saaremaa noormehega ja siis panin plehku, sest avastasin, et ei taha üldse väga abielluda. :)

Pädaste mõisa juures jalutamas käimine jäi veel paljudeks aastateks me suviseks traditsiooniks, mind lubati alati tasuta sisse ka siis, kui juba tõkkepuud ees olid ja vahepeal vist ka piletiraha küsiti. 2009. aastal sain Estonian Airi pardaajakirja juhina kutse kaunile lõunasöögile, kui Pädaste sai esimese hotellina väljaspool Tallinna viis tärni, see oli meeldejääv sündmus. Siis ma tutvusingi Imrega ka.

Hiljem sattusin Pädastesse romantilistele väljasõitudele. Esimesel korral ööbisime pärast fantastilist klaverimuusikaga õhtusööki ühes vanasse tõllakuuri ehitatud tubadest ning tookord tehtud šampanjaklaaside ja Muhu tikandiga foto oli pikalt mu FB kaanepilt, sest pidasin seda üheks oma senise elu õnnelikumatest hetkedest. Praegu taipasin, et ka praegune kaanepilt on sealt! 

Pärast Võrru kolimist ja seal oma tulevase abikaasaga tutvumist tuli neid väljasõite veel, sest Muhusse kippusin ma alati, temaga ööbisime aegade jooksul peamaja erinevates tubades. Lappasin seal Small Luxury Hotelsi kaunist kataloogi, kus mu tähelepanu köitis samasse ketti kuuluv San Antonio hotell Santorinil ning unistasin vaikselt, et sinna tahaks ka.

Ja lõpuks ma siis ikkagi abiellusin Võrus ja veetsin seejärel suure osa oma absoluutselt täiuslikust pulma(öö)päevast Pädaste restoranis & härrastemaja suures sviidis. Ja pulma-aastapäeva tähistasime kaks aastat hiljem San Antonio hotellis Santorinil… kus ma lappasin SLH kataloogi ja leidsin sealt armsa koduse Pädaste. Ring sai täis?! 

Aitäh, Imre, Martin ja kõik teised, tänu kellele ma sain seda maagiat kogeda! Ma olen nii tänulik ning Pädastel ja nendel hetkedel on mu südames eriline koht. 

Oktoobrikuld

Kool sai septembriga läbi ja oktoobri esimese päikeseloojangu ajal jõudsin Võrru, kus mul oli üle mitme kuu äkki taas superhea olla. Sügis ongi muidugi Võrus eriti kaunis ja teeb mind nostalgiliseks ka - üheksa aastat tagasi kuskil septembri-oktoobri piirimail ma siia kolisin... Igatahes nautisin piiritult oma hommikukohvikohtumisi Katariina kohvikus kuldsete lehtedega kaetud allee servas ja õhtuseid lummavaid päikeseloojanguid peegelsileda järve ääres.

Tartus käisin reedel TÜ ühiskonnateaduste instituudi teaduskonverentsil pealkirjaga "Ühiskonna probleeme (j)uurides" - kojujõudmise tunne oli, ehkki vahepeal natuke BFMis õppida ka hea vaheldus.

Laupäevane Oktoobrifest Mooste Folgikojas oli väga lustakas pidu, Võru ja Tallinna rahvast palju. See hetk oli naljakas, kui üks uus sõber mu juhuslikult vanade tuttavate lauda viis... pani kohe mõtlema selle peale, kuidas me ikka teatud inimestega kokku magnetiseerume. 

Proua K(adedus) jõudis meestele muidugi kõrva susiseda, et "ta paneb kõik blogisse", kuni ma tantsupõrandal lõbusalt aega veetsin... Naerma ajas, aga faktitäpsuse huvides siiski ütlen: kullakesed, kui ma KÕIK blogisse paneksin, siis oleks siin Elu24 meets Kroonika meets Äripäeva Rikaste TOP meets mõjukate edetabel, mitte see rahulik mõne tuhande lugejaga nurgake, kus ma oma pidudes ja reisides, filmi-muusika-kunsti- ja raamatuelamustes, kohviku- ja spaakülastustes juba palju aastaid vaikselt järge püüan pidada ning mis mulle just sellisena väga meeldib. :) 

Ikkagi oli väga tore õhtu, suurimat rõõmu tegigi mulle tantsupõrandal veedetud aeg, üks 10+ aastat noorem tantsupartner keerutas mind eriti hoogsalt. Bussisõit võrukatega mitteametlikule afterpartyle Club Tartus oli peaaegu sama lõbus kui põhipidu... ja napilt läks, et Triinu baari ei sattunud. :)

Paari Tallinna päeva mahtus armsaid kohtumisi ja üks absoluutselt suurepärane õhtusöök austrite & šampanjaga uues Nomade restos. Seejärel lendasin Kreetale, millest kirjutasin eraldi postituse. Reisijärgsel nädalavahetusel ei toimunud Võrus suurt midagi põnevat peale pühapäevaõhtuste valimispidude. Nautisin looduse ilu ja Jan Tammiku imelisi maale Nammis, tegin kaminasse tuld ja tundsin lihtsalt olemisest rõõmu. Rõuge raamatuklubile käisin esinemas, see oli väga südantsoojendav kohtumine ja nad külvasid mu veel kingitustega ka üle, rõõm ja tänutunne!

Tallinna ei raatsinud selle ilu keskelt üldse sõita, aga kvaliteetaeg perega oli tore. Tallinn Fashion Weekile jõudsin reede õhtul viimaseks moeetenduseks, Kristina Viirpalu show & afterparty olid mõlemad tasemel. "Uus raha" kinos ka hea. Võrumaa muuseumis avanes kuu lõpus veel Mara Ljutjuki maalinäitus, see samuti.

Postimehe kolumnis kirjutasin valimistest - see oli huvitav infokild, et rahvusvahelised teadusuuringud on tõestanud, et mida rohkem naisi riiki valitseb, seda väiksem on korruptsioon riigis ja paremini kasvab riigi majandus, ning et ka ettevõtetel, mille juhatuses on rohkem naisi, kasvab tootlikkus ja kasum.