Seda ma õppisin kunagi ühelt eriti suure reisikirega sõbralt, et elu on parem, kui mõni reis on ära ostetud ja ees ootamas. Võin kinnitada - need lennupiletid ja ees ootav Norra soojendasid mu südant ligi aasta. Eriti kuna tegu oli uue riigiga mu isiklikul kaardil - olin Oslos varem vaid vahemaandunud.
Ühel kenal augustikuu päeval suundusingi lõpuks lennujaama, relvastatud lisaks tavapärastele dokumentidele (pass ja pardakaart) covid-passi ja maskiga. Endise lennukompanii töötaja võttis juba lennujaamas ajaveetmine üsna tundeliseks (läksin varem ja nautisin seda ikka mõnuga), lennukiga üles jõudes oli muidugi totaalne “OMG, I’m flying!” nirvaana. :) Nii et selles mõttes oli täitsa tore TLL-HEL-OSL lennata, ehkki muidu olen jätkuvalt otselendude austaja.
Helsingis tegin üsna hea 750 m aja ja jõudsin napilt Oslo jätkulennule, Oslos pärast lennujaama pikka tüütut (covid-)passikontrollisaba kenasti ka keskraudteejaama viivale rongile. Sealt oli umbes teist sama palju hotelli jalutada, 20kraadises soojas päikeselises õhtus oli see päris meeldiv, seda enam, et taevas säras veel vikerkaar/halo ka (teise päeva õhtul tibutas ka veidi vihma, aga sooja oli ikka 20 kraadi - kes oleks osanud arvata, et Oslo on hea koht, kus suve pikendada!).
Viskasin asjad mõnusasse Karl Johani hotelli peatänaval ning suundusin fjordi äärde. Aker Brygge piirkond, kus on palju söögikohti ja poode, saigi mu lemmikkohaks, seal oli tõeliselt ilus. Sõin kena merevaatega Pastisi terrassil kohalikke rannakarpe rosmariini- ja parmesanifriikatega, klaasike cremanti kõrvale, puhas rõõm. Pärast jalutasin natuke ja ehkki üritasin veel hotellis lugeda, kukkusin peagi magama, sest kaks eelmist ööd jäid üsna napiks.
Järgmisel päeval pidin end natuke tagasi hoidma, et vaatamisväärsustega mitte üle pingutada ja ikka elu nautida ka. :) Jätsin terve hulga iseenesest ägedalt kõlanud laevamuuseume kõrvale, südalinnast kaugemad skulptuuripargid ka, seda enam, et terve Oslo kesklinn on nagu üks skulptuuripark, neid on seal tõeliselt palju. Vana hea checklisti alusel panin kaunisse Oslo Domkirkesse küünla, tegin laevasõidu Oslo fjordil ja käisin õhtust söömas ilusate aedhortensiatega katusebaaris The Thief. Sinna vahele mahtus veel raekoja külastus, Munchi muuseum (mis oli vanas asukohas üsna lahja, aga oktoobris peaks avatama uus otse veepiiril), Oslo ooperiteater, hunnik värskeid krevette veel ühe rannaresto terrassil ja palju jalutamist peamiselt kuningalossi ja raudteejaama vahele jääval alal. Õhtul istusin õdusas Nasjonal Jazzscene Victorias, kus oli eriti südantsoojendav teenindus.
Järgmisel hommikul oligi juba tagasilend ja see sobis mulle hästi, ehkki tuletas ka meelde, et ideaalse city breaki pikkus on vist pigem ikka kolm ööd ja kaks täispäeva. Kuna tagasiteel oli mu kahe lennu vahel rohkem tunde, plaanisin ka Helsingi peale hulkuma minna, aga lausvihma tõttu loobusin.
Mis paistis silma - elektritõukse vedeles kõikjal ja nendega sõideti palju. Meie Bolt oli täiesti esindatud, lisaks veel umbes kahte sorti rohelisi, samuti halle ja punaseid. Ajastu märk oli vist seegi, et kesklinnas oli kliimaaktivistide meeleavaldus, aga suhteliselt rahumeelne.
No comments:
Post a Comment