Dublinisse!

Alates oktoobri algusest, kui ma TLL-DUB-TLL lennupiletid ära ostsin, mängis mu peas kaks nädalat anekdoot Estonian Airis töötamise ajast (ja ma rääkisin seda loomulikult kõigile, kes ette jäid): Moskvas saabub Aerofloti piletikassasse välismaalane ja ütleb: "To Dublin!" ... mille peale kostab piletikassast vastus (mahlaka vene aktsendiga): "Kuda, blin?" :)

Tegelikult vahtisin hoopis viimase hetke päikesepuhkuste pakkumisi, aga ma ei suutnud sealt midagi sobivat leida ja kuupäevad ka kuidagi ei klappinud, nii et olin juba reisimõtetest loobumas... kuni mulle meenus hiljuti värskendatud külastatud riikide kaart ja et Iirimaa kohal oli valge laik. Kuna kohe jäid ette ka Ryanairi ülisoodsad lennupiletid, oligi otsus tehtud ja Dublinisse ma lendasin. Ja see osutus väga heaks otsuseks! Tegemist on suurepärase kohaga, kus... ee... sügist pikendada. :) Sooja oli nimelt 2x rohkem kui Eestis ehk siis umbes 16 kraadi. Üks armas üllatusesineja liitus ka.

Nende kohtade checklist, mida ma näha tahtsin, oli meeldivalt lühike, peamiselt säraski seal (maailma 10 kaunima sekka kuuluv) Trinity College'i igivana raamatukogu ja Book of Kells ehk Iirimaa rahvuslikuks aardeks peetav illustreeritud raamat aastast 800. Võtsimegi mõlemad kohe esimesel päeval ette ja jäin väga rahule! Ning ehkki tegu on väga vana ülikooliga, kus õppis kunagi ka näiteks Oscar Wilde, käib seal vilgas tudengielu praegugi.

Seekord oli aega rohkem kui üks päev, nii et jõudsime läbi jalutada ka St Stephen's Greeni nime kandvast linnurohkete veesilmadega pargist, Molly Malone'i kuju juurest (korduvalt), arheoloogide leitud kulda täis Iiri rahvusmuuseumi saalidest (kuhu pääses muide tasuta), St Patricku pargist ja katedraalist (kuhu ei pääsenud tasuta, mis on Euroopas kirikute puhul pigem ebatavaline) ning Dublini lossi juurest. Inimvaatlusteks olid paremad muidugi šoppamistänavad ja Temple Bari piirkond, eriti viimane - palju koloriitseid kujusid ja ilusaid mehi. :) Söögikohtadest pakkusid üle ootuste meeldivaid elamusi õdus The Shack kohe Temple Bari kõrval (see Trinity Mess!) ning Sole Seafood & Grill mereanniresto (kus sai muuhulgas kuulsa kirjaniku pildiga pudelivett).

Kirsiks koogil olid need hetked, mil istusime Liffey jõe ääres hea kohvi ja koduse šokolaadibrownie'ga, nina päikese poole... ja siis leidsin sealtsamast The Winding Stairi nimelise vana raamatupoe, ja sealt 1923. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Iiri poeedi W. B. Yeatsi luulekogu, mis kohe tahtis minu omaks saada.

Ehkki ma olen Iirimaa ajaloost ja iirlaste vabadusvõitlusest lugenud nii mõnestki ilukirjandusteosest, haaras käsi üsna sageli telefoni järele, et netist ajaloo- ja muude küsimuste vastuseid otsida. Lucinda Riley "Kadunud õe" kavatsen igatahes üle lugeda, kui see eesti keeles ilmub. Igal juhul - tänane Dublin on üks üle ootuste mõnusa atmosfääriga linn!