Mon Paris

Ma ei tea just palju inimesi, kes kokku 15€ maksvaid edasi-tagasi Tallinna-Pariisi otselennupileteid nähes neile kiiresti käppa peale ei paneks. :) Seda enam, et tegu on ühe mu lemmiklinnaga kogu maailmas, kuhu ma polnud hulk aega sattunud. Armas sõbranna tuli ka ja nii me ühel pimedal novembriõhtul sinna lendasimegi. 

Kuna me mõlemad olime Pariisis varem käinud, oli eesmärk lihtsalt kulgeda ja nautida. Seda me ka tegime, aga sattusime ikkagi nii hoogu, et ühe päeva sammuskooriks kujunes lõpuks üle 25 000. Väga südamlikud olid kõik need taaskohtumised: Triumfikaare ja Champs-Élysées'ga (pluss kõikide vaimustavate vaateakendega, Diori oma oli eriti kaunis!), Monet ja teiste vaimustavate maalide ja skulptuuridega Petit Palais's, Seine'i ja Pont Alexandre III ja Pont des Artsi ja Pont Neufiga, Place de la Concorde'i, Tuileries aia, Louvre'i, kogu Cité saare ja põlengust taastuva Notre-Dame'i katedraaliga.

Meil oli Ladina kvartalis mõnus hotell Abbatial Saint-Germain, kus vahepeal hinge tõmmata. Shakespeare and Company vaimustavast raamatupoest sain ammu igatsetud Pablo Neruda luulekogu (nojah, korrektsem oleks olnud muidugi mõne Prantsuse poeedi looming valida, aga seekord läks nii). Galeries Lafayette'i katuseterrassivaateid ja jõulukaunistusi imetlesime ning natuke šoppasime ka. Õhtune kokkusaamine (Marais's Le Progresis) Pariisis elava sõbra ja kunagise kolleegiga oli ka väga südantsoojendav.

Kuna Pariis on mu jaoks nii eriline ja seal on nii palju teha, ei kavatsenud ma end mingite checklistidega seekord absoluutselt vaevata. Aga hiljem kokkuvõtteid tehes selgus, et siiski-siiski: linna vee pealt vaatasime (kõik need sillad, noh), kõrgemalt ka (see katuseterrass), kohalik toit ja pidu olid täiesti esindatud (Le Caveau de la Huchette on legendaarne džässiklubi 1949. aastast, kus esines sel õhtul, kui me seal olime, Swing'it Dixieband Norrast) ning kadripäeva hommikul astusime pooljuhuslikult sisse Saint-Gervais kirikusse, kust leidsime juhtumisi ka Püha Katariina kabeli.

Võr(g)utamine

Ma olen üldiselt pigem seda meelt, et kirjanik ei peaks oma teoseid väga lahti seletama (kui üldse), sest nagunii tajub igaüks maailma isemoodi ning loeb läbi isiklike kogemuste ja uskumuste filtri. Mõni nopib oma laia silmaringi ja tajuga raamatust välja rohkem tähendusi kui kirjanik sinna tahtis panna, teine tajub vaid mõnda õhukest kihti - ja mõlemat moodi on okei. Ning kui mõni raamat või tegelane väga närvi ajab, on ilmselt ka põhjust pigem endal peeglisse vaadata ja mõelda, miks nii. Kas puudutas mõnda valusat kohta endas või ei kõneta lihtsalt sel eluetapil?

Sellegipoolest või seda enam tahaksin ma tänutundega ära märkida Daki rajuvõitu arvustuse Postimehe raamatuportaalis "Triin Katariina Tammerti «Võr(g)utamine»: kapitalistlik muinasjutt ühest vägivaldsest suhtest". (Mille meeldiva kõrvalmõjuna sain ma mitu toredat lõunakutset ja kirja vanadelt sõpradelt, kes arvustust - aga raamatut veel mitte - lugenuna ja mind tundes hakkasid pisut muretsema, kas minuga on kõik korras, et ma selliseid teemasid puudutava raamatu olen kirjutanud. :)) 

Ning jah, mulle endale meeldib ka sealt raamatust armastuslugu Võruga kõige rohkem, üks esialgseid alapealkirju oligi "Ood Võrule".

Mu algne plaan oligi kirjutada midagi hoopis teistsugust (kas just päris "Söö, palveta, armasta" stiilis Võru uueks Baliks turundava versiooni, kuid midagi sinna suunda küll :)), aga mu raamatute kirjutamisprotsess on alati olnud nii palju juhustest ja õhus olevatest teemadest kantud, et tuli selline. Kuskil trükieelse toimetamise ja korrektuuri lugemise protsessi käigus hakkasin ma ise ka juba üsna muretsema, et mis siis, kui... noh, kui lugeja loebki seda kui kerget inspireerivat ajaviiteromaani (mille elemendid on seal ka olemas) ega hammusta üldse läbi neid asju, mida ma allhoovustes näidata tahtsin? 

Lugesin umbes samal ajal Anna Gavalda raamatut "Ma armastasin teda" ja see rahustas mind natuke, sest seal kirjeldas üks tegelane ka, kuidas ta tegi elus nn "vale valiku" ning tema kahetsusest lugemine tekitas palju võimsamaid emotsioone, kui oleks ilmselt tekitanud nn "õige valik" ja happy end. Aga Daki arvustust lugedes langes mul kivi südamelt, kui ma nägin, et jah, jõudsid kohale kõik need teemad, mille ma selle sädeleva glamuuri varju peitsin - armastus vs vabadus, romantika ja pulmadega seotud ootused, kultuurilised koodid, sh juba väikeste tüdrukute programmeerimine, liigsed kompromissid, säravate fassaadide tagant nii mõnigi kord avanevad hoopis teistsugused vaated, korraliku hariduse ja eneseteostuse tähtsus jne.

Lõbusaim lugu juhtus hiljuti, kui mulle kirjutas üks võõras naine Võrust ning uuris, et kuna Villa Olga tundub tühi ja pime ning ta sõbranna otsib üürikodu, siis kas oleks ehk võimalik seda rentida. Nentisin, et minu meelest on ka kurb, et see imeilus maja niisuguses metsistunud seisus on ja soovitasin omanikult uurida. Mille peale oli teisel pool hämming, et aga ma ju lugesin raamatut ja see peaks teile kuuluma? Mille peale ma naersin südamest ja kinnitasin, et tegemist on siiski ilukirjandusega.

Vastukaaluks sellele arvamusele leidis ühes FB grupis keegi, et väga ebatõepäraselt kokku fantaseeritud lugu, nii et... saa siis aru. :) Muidugi on mõned päris elu inimesed ja olukorrad mind ka inspireerinud ning neil on põhjust võtta seda komplimendina, sest ma kirjutan ainult ilusatest ja ägedatest asjadest ja inimestest. Mu ümber on aegade jooksul tilbendanud ka tüüpe, kes on olnud sõna otseses mõttes okse ja selliseid ma kuskile sisse ei kirjuta, sest nad ei vääri seda.

Mulle meeldib Paulo Coelho blogist kunagi loetud mõte, et kui ma elaksin oma elu uuesti, siis ma julgeksin teha rohkem vigu (sest need panevad end elusana tundma ja läbi nende arenetakse). Ja mulle meeldib see mõte, et hea kirjandus annab võimaluse mõned tunnid või päevad elada kellegi teise elu (ja õppida tema vigadest, sest teadagi, tark õpib ka teiste vigadest, loll mitte enda omadestki).

Kuldne oktoober

Oktoober on juba kuskile kuldsesse hämusse vajunud, aga meenutan veel... asju, mis tegid rõõmu:

- Tallinn Music Week ja TMW Jazz Stage, kõik viis esinejat olid ägedad, aga mu suurimad lemmikud esimesena üles astunud Isabel Bermejo & Trio Maag ning hilisõhtune The Free Musketeers Jan Kausiga, väga lõbustav!

- Tallinn Fashion Week, jõudsin ainult Alexanderlingi & Mammu Couture'i show'le, aga ikkagi: palju ilu ja lõbusaid kohtumisi ammuste ja uuemate armsatega.

- Üks õdus hea muusikaga sünnipäevapidu kamina ees Noarootsis ja toredad taaskohtumised.

- Õhtusöök Andri-Peedo talukohvikus Missos. Tallinnast vist üks kaugemaid võimalikke kohti Eesti piires, aga väga külastust väärt, toit, veinivalik ja teenindus olid kõik suurepärased!

- Uma Meki suurlaat Võru keskväljakul - sel aastal kuu aega varem kui eelmisel, aga jälle ülimõnus värskes õhus, nii palju südamlikke vestlusi ja kohalikke hõrgutisi (Ilumäe talu imeilusaid värvilisi köögivilju, trühvlikitsejuustu jne).

- Lõbus lõunasöök sõpradega Moostes, üks hilisõhtune külaskäik samade sõprade juurde Võrus ja mõnusad hetked lõõmava kamina ees... ning veel hulk kenasid lõuna- ja õhtusööke ilusate ja inspireerivate inimestega Võrus ja Tallinnas (Mon Reposes oli eriti super!).

- Elu esimene valimis(õhtu)pidu, kuhu juhuslikult sattusin, ja ühe teise erakonna esindaja lause, et kaalusid mulle Võrus oma valimisnimekirja esinumbri ning linnapeakandidaadi koha pakkumist - aga keegi abivalmis inimene oli öelnud, et ma ei viitsiks. Mis on tõsi. :)

- Stedingu kohvikus Võru Jazziklubi Aleksandra Kremenetski Trio kontsert.

- Ja lõpuks muidugi see hoogne Halloweeni-pidu, mis algas sõprade juures ning jätkus hiljem hommikuni Manna La Roosas, Butterflys, Nümfis, Venuses (ma kuulsin uksest sisse astudes Nancyt laulmas ja tundsin end KOHE nagu oleksin uuesti 13, väga teraapiline!) ja D3s (kus oli väga hea muusikaga Disco Tallinn + Must Mesi: Twisted Halloween). Selle peo emotsioonist sündis hiljem arvamuslugu "Pidu on püha".