Sotsiaalmeediast ja ilusatest fassaadidest

Sattusime sõbraga arutlema sotsiaalmeedia ja ilusate fassaadide teemal. Ühelt poolt on see justkui imetore, jagada oma elu, ilu, rõõmu, saavutusi. Teisalt... on sellel kõigel ka varjupool - enda teistega võrdlemine, kadedus, alaväärsustunne, ebarealistlikud ootused.

Mul on sotsiaalmeediaguru olemise aegadest - kuskil seal 2010. aasta paiku, kui tegin Estonian Airi sotsiaalmeediat ning kirjutasin magistritööna e-turunduse õpiku algajatele - või õigemini sellele järgnenud... läbipõlemisest, peaks vist ütlema, üsna vastuolulised tunded seoses sotsiaalmeediaga. Jah, blogimist ma armastan, see on rõõm ja mõjub pigem teraapiliselt, ma teen seda eelkõige enda jaoks ja alates Võrru kolimisest on blogipostitused natuke ka nagu kirjad lähedastele. Facebooki postitan pigem ilusaid pilte ja ka rohkem selle tagamõttega, et peret ja sõpru oma käekäiguga kursis hoida. 

Kõige segasemad tunded on mul seoses Instagramiga. Ma olin 2012-2016 heavy user, postitades selle ajaga ligi 2400 fotot. Just for fun. Mis see mulle andis? Jah, mu poole pöörduti kui sotsiaalmeediaeksperdi poole (rohkem siiski ehk mu töökogemuse & mainitud õpiku pärast), ma sain ka mitmeid tööpakkumisi, kus pakuti ulmelisi summasid selle eest, et teha ettevõttele paar Instagrami-postitust nädalas (storysid polnud siis veel leiutatud ja influencereid vist päriselt ka mitte). Ma loobusin neist kõigist, sest mul polnud hea tunne. Ma tahtsin raamatuid kirjutada ja pühendusin sellele.

Vaadates raamatute keskmisi müüginumbreid ja honorare Eestis, ei tundu see majanduslikult mõeldes muidugi liiga nutikas valik. :) Aga ma hindasin oma meelerahu ja rõõmu kõrgemalt. 

Arvestades seda, kuidas ma naudin oma sõprade käekäigu jälgimist Instagramist, on mu jaoks jätkuvalt müstika, miks mul endal on sinna postitamisega seoses nii negatiivsed tunded. Guugeldasin natuke ja jäi ette selline huvitav artikkel "Which is worst for your mental health: Instagram, Facebook or Youtube?", kus vahendatakse ühest suurest uuringust tehtud järeldust, et Instagram mõjub pika puuga vaimsele tervisele kõige halvemini, Facebook natuke paremini ja Youtube lausa hästi. Statistikat ka: Facebooki kasutab 2022. aasta seisuga maailma ligi 8 miljardist inimesest ligi 3 miljardit, Youtube'i 2,5 ja Instagrami ligi 1,5 ("Most used social media").

Et... eks me kõik jutustame mingeid lugusid, aga nende sotsiaalmeedia säravate fassaadide puhul tasub meeles pidada, et KÕIGI elus ja tunnetemaailmas on tumedamad päevad ka. Neid lihtsalt näidatakse vähem. Seda suuremat respekti tekitavad minus need #nofilter blogijad ja sotsiaalmeedikud, kes julgevad olla autentsed ja päris ning kellel on ilmselgelt äge ja sündmusterohke PÄRIS elu ka. :)

Aprilli elamused

Ma vaatan, et olin suure osa aprillist algul ühel ja siis teisel reisil, aga mõned head kodumaised peod mahtusid sinna vahele siiski ka. Terrassihooaja avamine, grillihooaja avamine, meeldivaid koosviibimisi toas ja õues mu naiste ja teistega.

Raamatuelamused: natuke laisk lugeja olen olnud, aga Helene Hanffi "Charing Cross Road 84” ja ”Bloomsbury Streeti hertsoginna” meeldisid.
Filmielamused: ”Apteeker Melchiori” soovitan nii neile, kes on Indrek Hargla raamatusarja lugenud, kui ka neile, kes pole; ”Fantastilised elukad: Dumbledore’i saladused” hiilgas eelkõige suurepäraste näitlejate paraadiga, aga ilu jätkus ka.
Muusikaelamused: Neon Fir Stedingu kohvikus oli nii nauditav, et jäi nagu veidi väheks, pikemgi oleks võinud see kontsert olla, taustaks suurte kunstnike maalide üllatavalt heal tasemel koopiate näitus; Võru efektse uue ööklubi Festivali Maja avapeolt lipsasin ka korraks läbi (Club Tartu ja Stedingu Kelder tegutsevad igal nädalavahetusel, Capital/Rannaklubi vahel ja Boschwechter vist mitte eriti, nii et 2016. sügise skoorini, kui Võrus oli kuus aktiivset ööklubi, on veel minna). Suure reede õhtul läksin teksades ja pusas ”korraks” pubisse ja see lõppes ootamatult pikale veninud ja väga lõbusa mölluga Club Tartus, kus esines keegi Hunt, kellest ma polnud varem kuulnudki. :)

Kohvikuelamused: Kodas resto Võru lähedal pakkus hõrke toiduelamusi ühel kenal kevadõhtul; pühapäevane brunch mu pereliikmetega Suures Munas ja hilisem Suure Munamäe otsa ronimine oli tore; Pizza Olive’is kohtusin ja lõunatasin ühe armsa kaasblogijaga; kalli sõbra sünnipäev Tallinnas marsruudil Chakra-Nümf-Fono-Junimperium reisieelsel laupäevaõhtul oli nagu värskendav veinisõõm enne kõrberännakut. :)

Päevitamislaager Türgis

Ma olin päris kaua mõelnud, et tuleks Türgile võimalus anda ja huvitav, kas mulle meeldiks. Nii et millalgi talvel, kui suur sõpruskond hakkas Antalyasse kevadist perepuhkust-rannatenniselaagrit kavandama ja kaasa kutsuti, ütlesin pikemalt süvenemata jah. Kui see reis nüüd aprilli lõpus kätte jõudis, siis selgus muidugi, et seal on terve hulk selliseid komponente, mida ma ise võimalusel pigem ei valiks - koolivaheaeg, eriti lastesõbralik hotell Antalya keskusest 40 kilomeetri kaugusel jne. Aga jah-sõna oli juba antud, nii et ma siis sukeldusin seiklusse - ja selguski, et minu maailmas kvalifitseerub puhkus all-inclusive family resortis enam-vähem ekstreemreisiks. :) Eriti meenutades hiljutisi mõnusaid ülisujuvaid kultuuri- ja gurmeerohkeid linnapuhkusereise. Aga eks eelistused olegi erinevad, üks pisike preili selle reisi põhisihtgrupist oli öelnud reisi lõpus “Best ever!” ning täiesti arusaadav, basseinid-liutorud-mängukaaslased ja palju jäätist ju; ilmselt jäid rahule ka need, kes suure osa ajast rannatenniseplatsil veetsid. Minu jaoks… oli huvitav. :)

Nädalase päevitamis- ja salenemislaagrina oli see reis siiski väga tubli (kõik päevad päikeselised ja 23-28C sooja, pruuniks juba 2. maiks!), suur meeldiv üllatus oli seegi, et Vahemeri oli juba täiesti ujutav, umbes nagu Eesti suvine meri, selline värskendav. Hammam oli ilus, massaaž viimasel õhtul hea ja seltskonnas armsaid inimesi. Tantsida sai mõned sammud ka. :)

Miks salenemislaager - miski kohalik bakter murdis meie seltskonnast nii mõnedki maha, mõned lausa kiirabi ja tilgutiteni. Ma pääsesin kergelt, aga viimastel päevadel väga süüa ei tahtnud. Kuuldavasti oli midagi sarnast möllanud teisteski hotellides. Miks ekstreemreis - ma ise polnud kohal, aga kuuldavasti toimus ühel ööl ka väike kaklus, kui üks samas hotellis puhanud venemeelne eestlane läks kallale Ukrainat toetava nalja visanud eestlasele (endisele maadlejale, nii et ründajale lõppes see kiire maaühenduse ja turvameeste poolt minema eskortimisega).

See üks päev, mis meil õnnestus Antalya maalilises kitsukeste tänavatega vanalinnas ja piraadilaevu täis jahisadama ümbrust avastades veeta, oli minu jaoks reisi tipphetk, nägin palju ilu ja natuke vilksatusi päris Türgist - kultuuri, ajalugu, elu, inimesi, lõhnu ja maitseid.