Aasta Võrus ja mis edasi sai

Septembri lõpus sai aasta mu Võrru kolimisest, püüan nüüd veel enne kalendriaasta lõppu natuke tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha. Elu parim aasta siiani, tuleb vist kohe algatuseks öelda. Naljakal kombel tundub tagantjärele eriti õnnelik just esimene poolaasta mu esimeses Võru kodus, sügis ja talv, mida ma esialgu pigem natuke pelgasin (ehkki kevad ja suvi olid muidugi ka superägedad).

Ratsionaalset seletust pole kuigi lihtne leida, suurepäraseks tegi selle kõik ilmselt eelkõige lihtsalt mu sees helisev õnnetunne. Sellele hoogu andnud komponendid... uudsuse võlu? Lisaks oli lihtsalt väga mõnus sügis, ilmus mu neljas raamat ja jätkus aega lugeda-kirjutada, olin palju oma ilusas kodus ning hulkusin looduses, milleni oli mu koduuksest vaid mõni samm. Looduse ja vaikuse aspekti ei tasu alahinnata, see laeb külluslikult hea energiaga. Isegi siis, kui kõik on parasjagu jahe ja vaikne või valge ja krudisev, ilmast ja aastaajast sõltumata.

"Kas igav ei hakanud?" küsis hiljuti üks inimene ja vastasin hetkegi kõhklemata ei. Ma elasin tõesti varem Tallinnas väga intensiivset elu, aga vajasin ka siis vahepeal omaetteolekut, Võrus avastasin ma iseenda seltskonnas olemise võlud enda jaoks veel võimsamalt. Samas jätkus ka seltsielu, Võrus toimub üllatavalt palju. Võru söögikohti ja meelelahutusskeenet avastada oli väga lõbus ning mu ellu tuli armsatele sõpradele lisaks ootamatult palju uusi inspireerivaid inimesi.

Kevade ja suve kohta olen ma vist juba varem öelnud, et need olid peaaegu et liiga intensiivsed, ehkki kõik need päevitamised-ujumised-paadisõidud-peod toredad ikka. Tallinn ja Võru tunduvadki mulle natuke nagu kuulsatest romaanidest Ameerika töökad põhjaosariigid vs hedonistlikud lõunaosariigid. Põhjas muudkui töötatakse ja ehkki lõunaosariikides ka, siis neis on oluliselt suurem rõhk elu nautimisel, kenadel koosviibimistel, heal söögil ja tennisemängudel. :)

Kui ma aasta täitudes mõtlesin, mida ma nüüd järgmiseks tahan, kas ma olen valmis uueks aastaringiks Võrus, siis ujusid pinnale muidugi ka mõned agad. Nt see, et ongi valida umbes kuue hea söögikoha vahel. Väiksus ja kaugus samuti, aga esimene on samal ajal ka pluss ja teine... Eestis pole tegelikult ükski koht kaugel. Igatahes, kui ma esialgu jäin äraootavale seisukohale, siis peagi viisid mõned ootamatud arengud selleni, et alates novembri algusest seadsin uuesti sisse ka Tallinna kodu. Novembris olingi enam-vähem võrdselt nii Tallinnas kui ka Võrus. Ja ehkki valikute rohkus igas valdkonnas on Tallinnas muljetavaldav, sai uuesti kinnitust ka see juba ammu mind kummitanud tunne, et elukvaliteet Eesti väikelinnades teeb paljudes aspektides pealinnale silmad ette.

Ma olin varemgi mõelnud, et võib-olla mul peakski olema kaks linna/kodu/peatuspaika, mille vahel end jagada - jätkub vaheldust, värskust ja võimalusi mõlema parimaid külgi nautida. Linnakodu+maakodu lahendus on päris levinud, linnakorteri+puhkusekorteri variant mitte nii väga, ehkki see on oluliselt mugavam, muruniitmist ja muid haldusküsimusi oluliselt vähem, kohvikuid ja lõbu rohkem. :) Nii et praegu jagangi end Tallinna ja Võru vahel.

Üle ootuste Kreeta

Veetsin oktoobri keskel nädala Kreetal ja mu esimene Kreeka-kogemus ületas kõiki ootusi (mis muidugi olidki üsna madalad, kui aus olla), iga kell läheks uuesti. See kehtib tegelikult kõikide Vahemere maade kohta - Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja ka siiani proovimata Horvaatia.

Teadagi, õnneks on vaja sooja päikest ja merd, head sööki ja seltskonda ning ehkki rannad ja rahvusroad on igas mainitud riigis natuke isemoodi, nagu ka kultuur ja arhitektuur, sobib enamik neist mu eelistustega ikkagi hästi.

Kuna üks meist sai suvel Eestis oluliselt vähem päikese käes vedeleda ja ujuda kui mina, oligi eesmärk lihtsalt puhata ja nautida, seetõttu on järgnev postitus kõvasti toidu- ja hotellielamuste poole kaldu.

Lendasime Heraklioni ja lennu pikkus oli esimene rõõmuallikas - vaid natuke rohkem kui kolme tunniga Tallinnast otse suvesse! Oktoobriga sai Kreetal hooaeg paraku läbi, uuesti algab aprillis. Tegelikult oleksin ma eelistanud Chaniasse lennata, aga tänu sellele, et esimeseks õhtuks jäime Hersonissosse, avastasin ma väga suurepärase Akrogiali taverni, kus käisime nädal hiljem enne äralendu uuesti, sest nende frititud kalmaarid, tzatziki, Kreeka salat, suvikõrvitsaõied, valge majavein ja kõik muud hõrgutised olid lihtsalt imelised, nagu ka asukoht rannapromenaadi alguses, toredad teenindajad ja põrandal mängivad kassipojad.

Järgmisel päeval sõitsime oma maailma kõige nunnuma rendiauto, valge Volkswagen New Beetle kabrioletiga saare lääneossa, kus veetsime neli ööpäeva. Sealt pärineb üks mu kõige ägedamaid hotellielamusi üldse - Veneetsia sadamas asuv Domus Renier osutus täiesti fantastiliseks! Meie sviidi imelisel katuserõdul istudes ja tervitusšampanjat juues oli mul esialgu tõsiseid kahtlusi, kas ma olen nõus sealt üldse kuskile minema. Lihtsalt istusin ja ahmisin neid vaateid endasse, ilm oli ka eriti täiuslik, särava päikese ja sinise merega tuulevaikne +25, nagu õnneks enamikul päevadel.

Samal õhtul kuuldud omaniku - väga särava daami - jutt sellest, kuidas tema unistuse ja hotelli lugu ulatub tagasi aega, kui ta oli 10aastane, lisas mu jaoks sellele kohale veelgi sära.

Lõpuks jalutasime ikka randa ja see - ehkki linnas - osutus ka väga mõnusaks. Päevitasime, ujusime ja lugesime, puhas idüll. Tagasiteel sõime sadamasse pargitud laevade juures ühes väikeses tavernis, tellisime natuke üle ja kõik oli nii hea, et õhtul hotelli samuti väga tasemel ja kenas restoranis Zepos ma enam eriti süüa ei jaksanud. Natuke siiski, aga kreeklastel on komme lõpetuseks ka mõned üllatuskingitusmagustoidud ja napsud tuua, nii et kui ma lõpuks tuppa tagasi jõudes nägin sinna vahepeal ilmunud pudelit šampanjat ja veel ühte liuda, siis see tundus mulle juba rafineeritumat sorti piinamisviisina. :) First world problems, I know. :)

Eredamate elamuste sekka mahub veel 1966. aastasse ulatuva ajaloo ja sümpaatse peremehega sinivalge Zemfyra tavern Rethymno vanas sadamas mere ääres, kust läbi põikasime, samuti saare idarannikul Agios Nikolaoses asuv kunstiteoseid täis Minos Beach Art Hotel, kus veetsime viimased päevad. Viimasel õhtul oli nende La Bouillabasse restoranis kena lobsteriõhtusöök, vahelduseks kõikidele nendele frititud kalmaaridele, millest me muidu kuidagi mööda ei saanud.

Palju lummavaid loodusvaateid ja ilusaid inimesi nägime ka, lisaks uuris mult ühe söögikoha pidaja eriti visalt, kust ma pärit olen - "But you have Greek colours!" - oleksin võinud end ka kohalikuks luisata vist. :)

Jaana Albri "Minu Kreetat" lugesin ma pool aastat enne reisi ja Victoria Hislopi "Saart" pärast, paraku, eriti viimane oleks sobinud puhkusele kaasa imehästi, ütlen ma tagantjäreletarkusena.

Spaablogi: Hilton ja Nordic Hotel Forum

Üks mujal elamise meeldiv kõrvalnäht on see, et sünnilinna külastades on põhjust veeta aega ka Tallinna suurepärastes (spaa)hotellides - enne Võrru kolimist olin ma rohkem kõikide teiste Eesti linnade spaadesse sattunud.

Ma vaatasin juba siis, kui - veel Tallinnas elades - 2016. aasta suvel Hiltoni avapeol käisin, et jaa, see uus maja meeldib mulle. Lobby baar Linnutee on efektne, restoran Able Butcheri terrass kena vaatega ja executive lounge 11. korrusel ka väga mõnus.

Teisel korrusel asuv Eforea spaa on tegelikult üsna minimalistlik: seal on jahedam ujumisbassein, soe mullivann, aurusaun ja leilisaun, aga kuna kõik on ilus ja uus, siis sellest täiesti piisab. Mugavad lamamistoolid ja vaade Tallinna city tornidele sinna juurde ning tegemist on igati suurepärase lõõgastumiskohaga, eriti muidugi sügisel-talvel ja nädala sees - siis on mul õnnestunud nii mõnigi kord seal peaaegu ainus külastaja olla, samas kui ühel suvisel nädalavahetusel oli spaa üsna ülerahvastatud.

Nordic Hotel Forumi lõõgastuskeskus oli mu jaoks ootamatum, aga seda toredam leid - ma olin aastaid Tallinna elanikuna nende sümpaatsest majast mööda käinud ja restorani Monaco ka sattunud, aga mul polnud õrna aimugi, et 8. korrusel peidab end mõnus spaa. Seal on samuti valikus ujumisbassein, mullivann, auru- ja leilisaun, lamamistoolid ja kaunis vaade vanalinna tornidele. Kõik on heledates toonides ning valgusküllane, nii et ühel kevadpäeval oli seal väga tore naudiskleda.

Mul on tegelikult meeles ka see, millist lõbu võivad pakkuda suuremad veepargid ja äkilisemad atraktsioonid, aga mu sümpaatia kaldub viimasel ajal selgelt pigem õdusate, pisikeste ja vaiksete spaade poole, selles mõttes tegi nende kahe avastamine vägagi rõõmu.

Pilt on tehtud NHF spaas.

#hygge & sügise parimad palad

Mul tiksus juba tükk aega mõttes üks "kõik head asjad sügise juures" tüüpi postitus, lisaks olen ma ammu tahtnud enda jaoks kuidagi ära märkida taanlaste suurepärase hygge ehk nipid, kuidas lisada ellu õdusust, mugavust ja rõõmu (see sõnakombinatsioon peaks olema eestlaste lähim vaste taanlaste toredale sõnale). Maailma ühed kõige õnnelikumad inimesed elavad just nimelt Taanis, eestlastel on arenemisruumi.

Sügis on ammusest ajast üks mu lemmikaastaaegu - Eesti suvi napsab endale iseenesestmõistetavalt esikoha, aga sama ilus ja (mõnikord) veidi rahulikum sügis tuleb kohe pärast seda. See "veidi rahulikum" on kindlasti üks võtmesõna - üle mitme kuu on aega jälle süvenenumalt ja põhjalikumalt lugeda ja kirjutada. Ei ole sisemist sundi kogu aeg kuskile tormata, vaid on täiesti okei jääda koju, kas või voodisse pehmete patjade-tekkide vahele, süüdata küünlad ja kaminas tuli, teha endale tass teed ja võtta sinna kõrvale tükk šokolaadi või mõni kaneeli- või kardemonirull.

Sügisel on topeltmõnus lisaks endasse vaatamisele teha kehale pai - sulpsata vanni, saunas ja spaas käia, massaaži nautida, ennast kvaliteetsete kehatoodetega poputada ja pärast eriti siidisena mõnes elegantses loungerie-rõivaesemes kodukassi kombel niisama laiselda.

Välja minnes on põhjust kanda saapaid, kampsuneid ja salle, mis tekitavad ka omajagu elevust pärast kõiki neid suve õhulisi kleite, jakke ja rihmikuid. Ilusad sügispäevad värvilisi lehti täis parkides ja päikeses sillerdava vee ääres on imelised, aga midagi romantilist on ka nendes hülgehalli mere ja taevaga päevades, kui tuul ja vihm teineteisega tagaajamismänge mängivad.

Läbi maru kuskile kohvikusse või baari jõudes tunduvad need eriti soojad ja õdusad, loodetavasti lisandub ka Eestisse järjest rohkem neid kohti, kus menüüst saab lisaks teele ja piimavahustele kohvijookidele valida kuuma šokolaadi vahukommidega või kuuma siidri kaneelipulgaga. Keegi ei keela neid muidugi ka kodus kokku keerata, nagu ka mõnusaid oranžides toonides ahjuroogasid ja õunakooke, mis kuuluvad ka iseenesestmõistetavalt sügise juurde.

Hygge kõige otsesem tähendus on õdusa atmosfääri loomine ja heade asjade nautimine koos kallite inimestega (via visitdenmark.com). Soe küünlavalgus ja armsad esemed kodus, kvaliteetaeg pere ja sõpradega... õnn peitub pisiasjades, mis tegelikult on suured.

Lääne-Imedemaa

Seiklesime septembris kaks nädalavahetust Lääne-Eestis, mis on suurema osa mu senisest elust olnud palju rohkem minu maa kui Lõuna-Eesti, mis nüüd on nii omaks saanud. Kuidagi supertore oli ja inspireeris, nagu ka rõõmus taaskohtumine Sadama 5 krahviga, kes võttis septembris eesmärgiks blogida iga päev - meie jutuajamise käigus jõudsin järeldusele, et iga nädal oleks minu kohta väga hea saavutus ja kirik keset küla. :)

Algatuseks läksime septembri keskel üsna spontaanselt Matsalu loodusfilmide festivalile, mis tähistas 15. sünnipäeva ja kuhu ma olen suure osa nendest 15 aastast minna tahtnud - nüüd siis lõpuks õnnestus. Lihula on väike asula, millest ma olen lapsest peale läbi ja mööda sõitnud, nii et erinevalt Lõuna-Eesti väikelinnadest tajun ma seda kuidagi intuitiivselt (kusjuures, linnad on mu jaoks sedavõrd nagu isiksused, et ma tahtsin esimese hooga kirjutada "tajun teda intuitiivselt").

Kaks reedeõhtust filmi Lihula kultuurikeskuses, "Hinge portreed" ja "Loodust otsides" olid üliägedad, kumbki isemoodi. Esimesest taasavastasin enda jaoks mõtte, et sisemine rahu ja rõõm on väga vähe seotud raha ja SKTga. Teine film oli loodusfotograafi ja lastekirjaniku 9-aastase poja silme läbi nende pere ümbermaailmareisist seitsme ohustatud liigi fotografeerimiseks ning lihtsalt väga südamlik. Nagu ka hilisem Rändaja kontsert & kohvik kaunis Lihula mõisas.

Aga päris seiklused algasid pärast ametliku osa lõppu, kui me hakkasime oma ööbimiskohta otsima. Läänemaal ei ole nimelt vist üldse luksuslikke hotelle ja hooajavälisel ajal eriti. Valisime siis nende seast, mida pakkuda oli, ning orienteerusime läbi pimedate metsade miskisse puhkemajakesse, mille olime broneerinud. Leidsime õige koha üles, pimestava pealambiga peremees juhatas meid kaminaga palkmajakesse ja ehkki olime omast arust broneerinud terve maja, teatas: "Mul on seal üks saemees sees, aga ma tegin magamistoa vabaks ja panin ta elutuppa."

Meie vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et nojah, šampanjajoomine kamina ees jääb vist ära. Naljakas oli ka, sest see kõik kokku kõlas natuke nagu õudusfilmi stsenaarium - pime mets, majake üksildases kohas, kummaline ülijutukas peremees, saemees paketis... :)

Majakeses oli ka üsna rõske ja linad nailonilaadsest materjalist, nii et pärast natuke aega nõutult magamistoas teineteisele otsa vaatamist sai mu elukaaslase kannatus otsa ja ta leidis meile uue ööbimiskoha (tehniliselt võttes juba Pärnumaal). Sinna orienteerumine oli jälle seiklus, aga kohalejõudmine igatahes suurepärane - Ranna motelli pidajad on ilmselgelt targad inimesed, kes on taibanud panna viidad igale teeristile, kus turist võiks valele poole keerata. Tuba oli soe, voodi mugav, hommikusöök hea ning parim osa see vaade, millega me ärkasime - helesinine meri rõduuksest paistmas, hiljem ka kodustatud rebane terrassil naudisklemas.

Edasi läksime Viirelaiule (mis kuulub tegelikult mu armsa Muhu valla ja Saare maakonna alla), kus meie mops sai lisaks hommikusele rebaseelamusele lammastega mängida ja jänkut taga ajada. Ja meie ise Alar Aksalu tipptasemel gurmeeõhtusööki nautida.

Kuna mul oli hinge peal, et sel suvel üldse idüllilisse Haapsallu ei jõudnud ja septembri viimaseks laupäevaks olime sinna kanti sünnipäevale kutsutud, sõitsime kuu viimasel reedel Haapsallu. Hapsal Dietrichi külaliskorterid on tõenäoliselt Läänemaa kõige ilusam ööbimiskoht! Meie omas oli lisaks mugavale voodile ja imekenale rõdule veel hulk südantsoojendavaid ja silmipaitavaid detaile, nii et eriti ei raatsinudki sealt kuskile minna. Sõime siiski sealsamas all Hapsal Dietrichi kohvikus krõbedaid praelestasid ja magustoiduks kooki ning pärast pikka jalutuskäiku jõime veel natuke veini Kärmes Küülikus, kus saab ka väga hästi süüa.

Hommikul põikasin koeraga jalutades Müüriääre pagariärisse, mis minu jaoks oli uus, ostsin sealt kohvi ja imemaitsvaid saiu kaasa. Lõunat sõime mu kunagiste Haapsalu-puhkuste lemmik-hommikusöögikohas Müüriääre kohvikus, kus oli ka kõik väga sulnis.

Ööelu oleks võinud rohkem uurida, ehkki see on seal jätkuvalt vist üsna tagasihoidlik. Evald Okase ja Epp Maria Kokamäe galeriid olid paraku juba talveks uksed sulgenud, neisse oleksin muidu ka tahtnud. Nunnusid nodipoode oli peatänava ääres veel rohkem kui varem, eriti lahe oli üks uus kohvik-poeke, mida peab paar kuud tagasi Haapsallu kolinud šotlasest vanahärra - tema lugu meeldis mulle eriti, mõistetavatel põhjustel. :)

Sünnipäevapidu laupäeva õhtul andekate muusikute ja muidu meeldivate inimestega oli ka tore ning kirss koogil mu pühapäeva(vara)hommikune jalutuskäik Dirhamis, kui tahtsime koeraga mõlemad värsket õhku. Kõndisin sadamakaile, vaatasin, et oo, miski ilus vana puulaev... ja siis sain aru, et see on koduvetesse jõudnud Hoppet, millega märtsis Kanaaridel purjetasin! Nad olid kohe Tallinna poole startimas, nii et meie kohtumine oli puhas juhus, aga seda elevusttekitavam muidugi.

Eesti on muidugi tervenisti üks imedemaa, aga need kaks nädalavahetust läänerannikul süvendasid seda tunnet eriti, kõigi oma üllatuste ja suuremate-väiksemate imedega. Tasub rännata, see on hingele hea.

Paar tundi Põlvas

Ma ise ka ei saa lõpuni aru, kust tuleb kogu see vaimustus Eesti väikelinnadest, aga ilmselgelt õilmitseb see ka pärast Võrus veedetud aastat. :) Kui mu armas sõber mind täna Põlvasse kaasa kutsus, ütlesin pikema mõtlemiseta jah. Tema mängis tunnikese tennist, mina uitasin ringi ja püüdsin sellest linnast aru saada.

Ma sattusin Põlvasse esimest korda umbes 15 aastat tagasi varakevadel, kui mu üks teine hea sõber osales oma ägeda bändiga seal rahvamuusikatöötluste konkursil, mille nad ka ära võitsid, nii et mul on tollest korrast väga helged mälestused. Jalutasin siis ka natuke ringi, aga väga kaugele kultuurikeskusest ei jõudnud. Hiljem olen käinud Põlva raamatukogus ja linnast läbi sõitnud, sel suvel avastasin vaimustava Intsikurmu festivali. Ehk et mul olid algatuseks mõned tuttavad pidepunktid selles linnas (kultuurikeskus, raamatukogu, Intsikurmu metsapark ja tenniseväljakud), aga mind huvitas - väga minulikult -, kas seal on ka mõni armas kohvik või pagariäri, kus oleks hea café latte ja mõnus kirjutada.

Nägin ilusat parki Tartu-Räpina-Võru tee ristis, sihvaka torniga Põlva kirikut, turgu selle külje all (kust ostsin imeilusa sooja pehme kampsuni), purskkaevu(vikerkaare)ga järve ja supelranda viivat kutsuvat laudteed. Viimase lähedalt leidsin Aali kohviku, kus sai üle ootuste head kohvi ja teenindus oli väga sõbralik, interjöör pakkus siiski ajarännakut 1990ndatesse ja lahtiolekuajad E-R 10-16 panid mind mõtlema, et selles linnas ei ole vist väga kombeks õhtuti väljas söömas ja sumisemas käia?!

Google ja vestlused kohalikega pärast tennist Pesa hotelli restoranis (mis oli ka üsna 1990ndad) viisid järelduseni, et armsat pagariäri vist tõesti ei olegi, ehkki võiks küll. Kuskil teises linna otsas tundub Google'i andmetel olevat miski Jäägri pubi ja Vana Vaksal, aga vaevalt, et need mu maitse on ja jalgsi minekuks olid need seekord ka liiga kaugel, Põlva on suur linn. :)

Kaubanduskeskusest ja enamikust kaltsukatest (neid oli palju) käisin kaarega mööda, ma olen eriti väiksemate linnade puhul pigem nunnude väikepoodide usku. Ühe eriti ilusa lillepoe aknaid, ust ja treppi imetlesin, samuti uue liginullenergia-koolihoone kaunist arhitektuuri.

Huvi pärast vaatasin pärast ka, kui palju on Põlvas hotelle ja kui palju neis kohti järgmise Intsikurmu festivali ajaks - Pesa oli juba täis! Ja lisaks veel vaid mõni külaliskorter valikus, nii et kui just hulk luksuslike kodudega kohalikke ei avasta järgmiseks aastaks Bookingu ja Airbnb'ga lisateenimise võimalusi, on pärast pidu mõistlikum taksoga paarikümne minuti pikkuse sõidu kaugusel asuvasse Võrru tulla, kus on nii suurepäraseid söögikohti kui ka mõnusaid ööbimiskohti mitu korda rohkem.

Hiljem tuli ahaa-elamus, et võib-olla vaimustun ma väikelinnadest seetõttu, et nad on kuldne kesktee pealinna (kus ma olen veetnud suurema osa oma senisest elust) ja päris maaelu vahel (mida ma nägin lapsepõlvesuvedel Muhus). Enamikus Eesti väikelinnades on heas tasakaalus looduse ilu ja tsivilisatsioon. Seal jätkub kohvikuid, kultuuri ja meelelahutust ning samas on - erinevalt paljudest suurlinnadest - säilinud kvaliteetne elukeskkond, puud ja vesi, puhas õhk ja võimalus igale poole autota või autoga kiiresti jõuda.

Kullakarva suvi

Ma külmusin oma pitskleidis laupäeva õhtul Trad.Attack!i "Kullakarva" albumi esitluskontserdil Värskas peaaegu ära, õnneks eriti äge ja hea muusikaga afterparty retrosööklas seal kõrval leevendas seda ja soojendas mu uuesti üles. Viljapõllud on ka kullakarva ja pühapäeval siiski taas optimistlikult kleidis jalutama minnes ütlesid mu sääred, et õhus on sedasorti kargust, mis räägib sügise vääramatust saabumisest.

Ma kujutasin eelmisel sügisel Võrru kolides ette, et sel suvel olen hästi palju Võrus ja mängin rohkesti (ranna)tennist. Reaalsus... rannatennise linnukese sain kohe juuni algul kirja, juubelipeol kuskil veel kaugemal metsas kui Võru. Aga järgmine kord tuli alles augustis. Ja Võru võludele jõudsin ka alles siis rohkem pühenduda, suve algul olid muudkui mingid esmaspäevased peod Tallinnas (Postimees 160, mu ristipoja koolilõpp, isa raamatuesitlus jne), lisaks palju Lääne-Eestit: traditsiooniline sõbranna sünnipäevapidu Pärnu jahtklubis, paar päeva imelisel Viirelaiul (sh sealses lummavaid vaateid pakkuvas saunas), veel üks sünnipäev armsas Kihnus ja paar Kabli-Häädemeeste-Pärnu hedonistlikku väljasõitu. Üks üllatussünnipäev kontserdiga elutoas ja Tuuletargaga purjetamisega Tamula peal mahtus sinna vahele, jaanipäeva veetsime ka Võru lähistel.

Juuli algul avastasime Elvast üle ootuste hea Waksali restorani ja osalesime järjekordse juubeli tähistamisel Võrtsjärve ääres, nädal pärast seda seiklesime ühe teise olulise sünnipäeva tähe all mööda Lahemaa kauneid mõisaid ja sadamaid, pikema peatusega Vihulas koos Jaan Söödi ja Andre Maakeri kontserdiga, ja siis Tallinnas Noas. Tagasi vaadates avastasin, et käisingi mai teisest nädalavahetusest kuni juuli teiseni iga nädalalõpp mõnel suurel sünnipäevapeol ja sealt edasi iga nädalalõpp mõnel festivalil: viimasel Ostroval, hea muusikaga Tõrva Loitsul (Ewert And The Two Dragons, Noep jne), Viljandi folgil (afterparty Ugala terrassil oli üks selle suve parimaid pidusid) ja Intsikurmus (mis oli vaimustav, Cigarettes After Sex ja kõik muu ka).

Üks eriti kaunis Keila-Joa lossi õhtu oli juulis, üks eriti romantiline õhtusöök Tartus Hõlmas augustis. Häid restorani- ja hotellielamusi rohkesti veel. Kui lõpuks päriselt kuumaks läks, siis ka palju paadisõite siledal Tamulal ning vahelduseks merelaineid sünnipäevapeol, mis sisaldas Naissaarele purjetamist ja piknikku.

August tuli natuke rahulikum, nagu tahtsingi, samas mitte siiski liialt. :) Sattusin ühte eriti heasse tünnisauna, järgmisel õhtul pildistasin kallist sõpra nii, et tal oli kuldne kuu - koos varjutusega - selgas. :) Käisime Tartus Sisevete Saatkonnas sünnipäeval ja kenal Jaan Pehkiga koduõuefestivalil Karula rahvuspargis, pulmas, vaatasime selili paadisillal lesides langevaid tähti, järgmisel nädalavahetusel pärast seda Võru tenniseklubi stiilset ööturniiri ja üle tüki aja kohalikke ööklubisid ka. Viimase suvenädalavahetuse pidin ammu tehtud plaanide kohaselt hoopis Gdanskis võrkpalli vaadates veetma, aga mulle tuli meelde, kui leigelt ma suhtun sporti ja kui kuumalt Eesti suvesse, nii et jäin hoopis me uude järvevaatega koju. Võrus oli Lõuna-Eesti ralli ja käisin Põhja-Eestis armsaid pereliikmeid ka üle vaatamas, lisaks nautisin omaetteolekut ja lugesin, häid raamatuid on mu suvesse õnneks meeldivalt palju mahtunud, sh uuemat kodumaist kirjandust. Augusti lõpus andsin ka oma väikese panuse kohalikku kultuuriellu ja käisin Katariina alleel esinemas Võru kirjanduslikul jalutuskäigul osalejatele, üliarmas publik oli!

Eesti suve võiks vist alati rohkem olla, isegi siis, kui oled kolm kuud üsna jäägitult pühendunud selle nautimisele. Kuldpruuniks sain sel aastal juba enne teist juunit, aga praegu on ikkagi see tunne, et veel, veel, veel suve, palun! Alles ju algas, alles läksid soojaks südamed ja mereveed.

Mööda vikerkaart

Juuni ja juuli läksid nii pidude- ja elamusterohkelt, et esimest korda elus oli mul juba kuskil juuni keskpaigas tunne, et olen sellest suvest üsna võhmal. :) Nüüd on siiski õnneks olnud natuke aega mõtiskleda ja endasse vaadata.

Mind inspireerivad praegu väga Oprah' & Deepak Chopra "Desire & Destiny" 21päevasest meditatsioonisarjast kolm küsimust:

1. Who am I?

2. What do I want?

3. How can I serve?

Ja eriti inspireerib selle kolmanda küsimuse üks vastus, et parim viis universumiga harmoonias elada on olla õnnelik, iga päev. Sest päris auhind on teekond mööda vikerkaart, mitte kullapada vikerkaare lõpus.

Kevad Võru moodi

Elutempo Võrus läks juba enne kalendrikevade algust selliseks, et mu kena plaan kirjutada igakuiseid ülevaateid oma elust siin lendas sajaga tuulde. Et seda natuke kompenseerida, üritan nüüd kolme kevadkuu muljed tavapärases telegrammistiilis ühte postitusse kokku pressida. Ühtlasi tänan motiveerimise eest kõiki, kes on nurisenud, et ma nii harva blogin! :)

Märts. Üks ilus šampanjajoomine Otepääl GMP Pühajärve restoranis. Üks armas sõber, kes ütles, et tema meelest ma raiskan oma talenti siin Võrus, kui ma võiksin teha igasuguseid (muid) ägedaid asju - kirjutasin pärast seda natuke ja läksin siis eriti kaunile kevadisele linnulaulurohkele jalutuskäigule järve ääres ning tundsin, et jah, jah, jah, just seda kõike siin ma tahangi praegu teha (eriti kui ma mõtlesin, et peamine alternatiiv oleks kuskil kontoris looduse järele igatseda). Siis tuli üks reede koos ühe lookesega Kroonikas, mis oli osaliselt naljakas, ehkki viimases lõigus ebatäpsusi täis, aga ma ei viitsinud norima hakata (aga siiski: võimukaid ja arrogantseid mehi tõmbab ehk tõesti minu poole, aga mu lähiringi saavad nad vaid siis, kui on eelkõige vaimukad ja intelligentsed!). Järgmine eredam mälestus on üks unustamatu tants keset hilisõhtust pimedat metsa bussipeatuses auto kõrval, Ivo Linna "Suure loterii" järgi. Ja naistepäeval oli üks südantsoojendav esinemine ja kohtumine lugejatega Võrumaa keskraamatukogus ning imeline Jaan Söödi kontsert Vastseliinas pärast seda. Üks hea pidu Jüri Pootsmanniga Club Tartus järgnes ka, ja siis üks reis, millest ma õnneks juba kirjutasin.

Aprill. Paar spaakülastust, millest ma veel kirjutan. Inspireerivate juttudega äge hommikune kohvitamine Tartus Sädes. Ühed uued võtmed. Üks Suure Munamäe tipu vallutamine ja mitu suurepärast õhtusööki Suure Muna kohvikus. Mõned naudinguterohked kirjutamised Tallinnas Nopis. Üks õhtusöök Saltis. Üks lõuna Noas. Veel Tallinna, Tartu ja Võru kohvikuid. Palju šampanjat. Üks hõrk Põhjaka-külastus. Ühe sõbra soolaleivapidu ta eriti stiilses uues kodus. Paar sünnipäevapidu. Mõned eriti idüllilised kodused õhtusöögid. Üks uus roosa Electrabike. Üks superhea Jazzkaare kontsert Iyeokalt ("We writers have to stick together!" oli ilusasti öeldud) ja üsna värvikas afterparty sinna otsa. Üks väga lahe pidu Moskva-Odessaga Võrus. Üks lodjakülastus ja üks põhjalik Tartu volbripidu, kella kuueni hommikul.

Mai. Üks veesõda hommikul voodis. Üks 1. mai aiapidu volbri jätkuks (et maipidustused ikka nelja päeva pikkuseks saaksid venitatud). Üks soovitus maailma katustel käinud mehelt kõrge kaarega lasta kõigi peale, kes mind piisavalt hinnata ei oska. :) Üks päikeseline hommikukohvitamine Katariina kohviku pirukatega Tamula rannapromenaadi ääres. Üks ilus mõte, et ma usaldan elu, sest ma usaldan iseennast. Teine veel - et valgustatus on elamine rõõmus, ilus ja armastuses ning iseenda tundmine ka. Üks eriti superhea teeninduse, toidu ja atmosfääriga õhtusöök kohakeses nimega Väike Rataskaevu 16. Üks esimese Võru kodu magusmõrkjas hüvastijätupidu. Üks nädalavahetus kallitega Saaremaal ning armsaga Pädastes. Üks kolimine. Üks parima muusikaga juubel Noarootsis ja peojärgne hommik peegelsileda mere ääres Dirhami kohviku terrassil, jumalike maitseelamustega. Üks traditsiooniline kevadgrill ülikoolikaaslastega ja afterparty Sisevete Saatkonnas, kuhu olin ammu tahtnud sattuda. Kaks päikeselist rannapäeva ja kaks selle aasta esimest ujumist Eestis. Veel üks sünnipäev, seekord Võru külje all ja paljude paljaste meestega. :) Üks tore põgus visiit Soome, üle pika aja. Üks roosadest flamingodest kubisev võluv moeetendus. Ja siis veel üks juubel Viimsis, Nancyga 1990ndate stiilis.

Kui lugemine võttis võhmale, siis kõige selle kogemine ja kirjutamine kohati ka. Seda enam, et nimekiri on jällegi mittetäielik. :)

Aga ma ei nurise, elu on ilus. Love you! :*

Kuidas ma Kanaaridel laevakassiks käisin

Mulle on päris palju kordi jäänud ette lause "loo endale elu, millest Sa ei vaja puhkust", aga kui aasta algul tuli raamatuhonoraridega samal ajal kutse minna märtsis Tenerifele Hoppetiga purjetama, siis ütlesin muidugi jah. Seda enam, et ma polnud Kanaari saartel varem kunagi käinud - see on küll üks lähemal asuvaid aasta ringi sooje sihtkohti, aga nii turistilõks ju ka. Elamine ligi 100 aastat vanas puulaevas lisas õnneks täpselt parasjagu seikluslikkust ja eksootikat. Minnes tegime ka väikese toreda ööpäevase stopoveri Stockholmis sõprade juures ning tagasiteel jäin veel paariks päevaks Riiga.

Esimesel õhtul Tenerifele ja laevale jõudnud, saime sõbrannaga aru, et meil on võimalus elada nädal aega ühes kapis kahel riiulil. :) Ehk et kajuti mõõdud olid umbes poolteist korda kaks meetrit ning alumisel koikul põlve üles tõstes lõin selle vastu ülemist koikut ära. Õnneks selgus juba esimesel ööl, et magasime seal kitsastest tingimustest hoolimata hästi (puulaevade ja puumajade ühine joon?), lisaboonusena tunduvad pärast seda igasugused hotellitoad ja oma voodi ikka imelised, puhas luksus!

Tagantjärele tundub see igatahes täiesti elumuutev reis. Ja mitte kõigi nende mõnusate hetkede pärast, mida jätkus ja mida ma ei raatsi ka mainimata jätta - aeglased hommikusöögid laevatekilt avanevate lummavate sadama- ja merevaadetega, päikese käes mõnulemine (millega pälvisingi laevakassi tiitli), igapäevased värskendavad Atlandi ookeanis ujumised väga eriilmelistes randades, unustamatult hõrgud "kodus" laevaköögis kokatud vürtsikad krevetid ja külm cava reede õhtul, Tenerifelt Gran Canaria saarele seilates meid saatma tulnud delfiinide hüppeid vaadates vaimustusest kiljumine, Las Palmasest Calle de Leon Tolstoi tänava avastamine, Sailor's Bay sardiinid, rumm ja õhtud laevaseltskonnaga, lõbus ekskursioon rummitehasesse, Maspalomase imeilus rand, mu sooloseiklus laevakompanii Armas tiiva all Tenerifele Santa Cruzi avastama (sest kassid käivad ikka vahel omapäi), hommikusöök Café Atlanticos ja hiline lõuna Playa de las Americasel Friendsis (mis osutus TripAdvisori kohalikus edetabelis 7. kohal olevaks ja oli tõesti super), paar eriti toredat rannaklubi (eriti see, mille nimi oli meloodiliselt kõlav La Palapa), südantsoojendavad taaskohtumised sõpradega, sügavalt inspireerivate vestlustega viimane õhtu...

...Nimekiri on mittetäielik, aga reisi tegi elumuutvaks hoopis kõik see, mida ma enda kohta seal avastasin. Et ma olengi suutnud endale luua elu, millest ma ei vaja puhkust. Ja et ehkki ma armastan suhelda ja seltskond oli tore, siis mu isikliku ruumi vajadus on ka päris suur, lausa sedavõrd, et ma olen kohati peaaegu eraklike kalduvustega (universumi suurepärast huumorimeelt näitab muidugi see, et kirsina selle avastuse tordil sai üsna varsti pärast tagasijõudmist mu üksi elamise aeg otsa).

Spaablogi Tartu eri: Lydia ja V Spa

Mu eelmisest spaablogi postitusest on juba rohkem kui aasta möödas ja vahepeal on Tartu end kenasti spaalinnade kaardile tõstnud - kaks head põhjust jagada muljeid kahest Tartu uuest spaast.

Hotell Lydia on Tartu uus esindushotell, kus asub ka suurepärane restoran Hõlm (see šokolaadikook! ja šampanjavalik!), aga see, et nad oma spaad eriti ei reklaami, ei tähenda, et see tähelepanu ei vääri. Pigem vastupidi - keldrikorrusel asuv spaa on küll väike, aga väga õdus. Helesinine veesilm on pisike, aga mõned tõmbed saab seal siiski ujuda, sanaarium, aurusaun ja Soome saun aga ausad. Uued ja ilusad pealegi. Ka gaasikaminaga lõõgastusala on kena. Hea vaate ja Eesti disaineritelt pärit elementidega hotellituba (ainult vannitoalahendus oleks võinud minu poolest ehk traditsioonilisem olla) ning mugav voodi ei soodustanud enne hommikusööki ujuma minekut, päris raske oli end püsti ja lifti sundida, aga spaaelamus oli seda pingutust 100% väärt. Ja toit maitses pärast seda eriti hästi, ehkki oleks ilmselt elamusi pakkunud igal juhul - restoran Hõlm pakub ühte parima ja värskeima valikuga hommikusööki, mida Eestis näinud olen, aknast avanevad vaated on ka kaunid.

Eelmise aasta lõpus avatud V Spa kohta olin jõudnud kuulda enne esimest külastust juba nii kiidu- kui ka laidusõnu. Positiivse soovituskirjana mõjus mulle see, et nad pakuvad ayurvedast inspireeritud ülikvaliteetsete Sundãri nahahooldustoodetega spaahoolitsusi (nagu ka Estonia Resort Hotel & Spa Pärnus) ja et piltidelt paistis spaa kaunis (neil on olnud hea fotograaf). Laidusõnu jõudsin kuulda seoses ülerahvastatuse ja teenindusega, mis võivad omavahel üsna loogiliselt seotud olla. :)

Mu deluxe tuba oli igati mõnus, ainsana võib ette heita vaate puudumist, aga seda kompenseeris mõnevõrra vannitoa klaassein. Hommikusöögivalik restoranis Joyce oli samuti hea, aga jällegi, vaade... Selles mõttes ei pakkunud midagi hingele ka spaa - Kvartali kaubanduskeskus, kus spaa asub, on ise märksa õnnestunuma arhitektuuriga maja kui teiselt poolt Riia tänavat paistev Tartu Kaubamaja. V Spa vee- ja saunakeskus lubab 11 erinevat basseini ja mullivanni, lisaks aurusauna, gaasikerisega (aroomi)sauna ja hamamit. Basseinide ja mullivannide valik ei tundunud tegelikult lõpuks eriti mitmekesine, rahvarohke oli laupäeval tõesti ka ning minu üldmulje spaast kõledavõitu ja et eelkõige on seal ilmselt tore kuni umbes kümneaastastel lastel. Kirglik hedonist eelistab pigem vaiksemaid ja/või paremini liigendatud spaasid.

Ja ehkki ma tavaliselt ei ole väga kriitiline, siis V Spas jäid teenusedisaini aspektist küll ette päris mitu asja, mille kallal norida: hotellist tulles ei olnud liiga mõnus minna spaasse koos välisriietes külastajatega, kes tulid kaubanduskeskuse poolelt; täiesti absurdsena mõjus aga see, et saunamaailma (kus on Soome saun, kadakasaun, Vene banja ja aurusaun) ning soolamaailma (kus on vaid soolakivisaun ja soola-aurusaun) sissepääs (kumbki 3€) tuli basseini juurest baarist eraldi juurde osta. Kui ainult veekeskuse külastajate jaoks on hinnavahe ehk tuntav ja eri paketid vajalikud, siis hotellitoa hinnas oleksid võinud küll mõlemad sisalduda - 6€ kallimat hinda poleks ma tähelegi pannud, rohkeid tüütuid lisaliigutusi, mida pidin tegema, märkasin aga vägagi. Saunamaailm ei olnud pealegi vähem ülerahvastatud kui ülejäänud vee- ja saunakeskus, nii et lisatasu ei andnud ka selles mõttes mingit efekti.

Et natukene positiivsemate nootidega lõpetada, siis tuleb märkida, et hoolitsustega V Spa heaolumaailmas jäin ma väga rahule. Lavendli-piimavanni mee ja vaniljega ehk uuesti ei võtaks, aga oli siiski täitsa tore, klassikaline massaaž oli mõnus ning neemipuu tervendav peanahahoolitsus jumalikult lõhnavate toodetega õline, aga ülilõõgastav kogemus ning juuksed ka särasid pärast.

Umbe hää

Jalutad mööda Tartu tänavat alla, järv tee lõpus on peegelsile. Töömehed korraldavad midagi Võro Instituudi juures, üks tagurdab ja teine kiidab: "Aitab küll, nii on umbe hää!"

Naeratad omaette, selle ilusa võrokeelse lausejupi peale, mille teine pool peegeldab üsna täpselt ka Su enda tundeid just siin ja praegu.

Kaks kaugemal ujuvat luike veavad peegelsiledale järvele kaks paralleelset virvendavat jutti. Kaks veepiiril chillivat kajakat tõusevad pärast väikest mõttepausi lendu, nad lendavad madalal vee kohal ja nende peegeldused lendavad allpool nendega koos, kuni nad veepinnal jälle kokku saavad.

Sa ei suuda vastu panna kiusatusele minna ja sõrmed korraks vette pista, nojah, ujuma veel just ei läheks, aga rõõm jäävabast järvest on ikkagi suur.

Õhk on värske ja karge, kerge vihjega saabuvale soojusele ja linnud laulavad kõrvulukustavalt. Ja ehkki on veel üsna hommik, jätkub omajagu neid, kes on ka randa ja parki tulnud ning hetkeks peatunud, et seda kõike nautida. Ühelt pingilt tõuseb just kena tüdruk, teisel pingil kaugemal on kolmel härrasmehel selgelt pidu.

Selline hommik. :)

Sinimustvalge veebruar

Veebruar oli pöörane, väga häid hetki ja mõned päris hullud ka. Tore muidugi, et see viimane talvekuu nii ruttu läks, kohe on märts ja kevad.

Kuu esimeses pooles käisin Tartu Ülikoolis magistriõppe üliõpilastele loovkirjutamisest rääkimas. Respekt mu suurepäraste õppejõudude vastu kasvas, äge oli esineda, aga üsna läbi võttis mind see kolmetunnine loeng. Lugeda, kirjutada ja mõtiskleda on ikka rohkem minu tass teed.

Sõbrapäev oli meeldivalt kevadine, taevas oli sinine ja võtsin esimest korda sel aastal järve ääres pool tundi päikest, täiega palav (tsiteerides Tigrani "Pärnumaranda" lugu). :)

Katariina kohviku perenaine ütles mulle imeilusasti armastuses elamise kohta ühel päeval, kui nende juurde piimavahusele kohvile ja järjekordsele vahukooresele vastlakuklile läksin, sellest hakkas hingel hea.

Ja tore kuulsa Lõuna-Eesti kirjaniku egotripihetk oli, kui mulle saabus ootamatult kutse Võru maavanema vabariigi aastapäeva vastuvõtule.  Mängisin sinimustvalgeid mänge oma kauni Amanjeda by Katrin Kuldma väikese musta kleidi, TVJ by Tanel Veenre siniste kõrvarõngaste ja valgete pärlitega ning tundsin end hästi. Kena õhtu oli, mõistliku hulga kõnede, autasustamiste, laulude ja üsna tundeliseks teinud vahetekstidega.

Sellele järgnenud Võru kõige ägedam vabariigi aastapäeva pidu Jaan Söödi & Indrek Kalda suurepärase muusika ja sushiga kestis mu jaoks lõpuks umbes kuueni hommikul ning pakkus ka palju eredaid elamusi, millest ma alles toibun. :)

Jaanuari uitmõtted

Uus aasta tuli ja pani kohe kapates ajama, erinevad horoskoobid lubasid mulle küll, et ma võin jaanuaris rahulikult laiselda, aga ma ei saa öelda, et oleksin saanud liiga palju aega diivanil ja voodis heade raamatute kaisus veeta. Või blogida. :) Mõtisklen ja kirjutan ikka, aga rohkem sissepoole praegu ja nii ongi tore, tasakaalustab peadpööritavat seltsielu.

Igapäevased Instagrami-postitused lõpetasin eelmise aasta lõpus ära ega ole otsustanud, mis selle formaadiga üldse edasi teha, praegu on less is more tunded. Blogi on ikka südamelähedasem, aga siiagi jõuan harva, inspireerivaid ideid arutan pigem lähedastega ja silmast silma.

See mõte, et nagu 1. jaanuar, nii kogu aasta, paistab selles mõttes paika pidavat, et minu juures oli 1. jaanuaril väike kena brunch šampanja, kalamarja ja šokolaadikommidega ning šampanjat, kalamarja ja šokolaadikomme on jätkunud tervesse jaanuari rohkem kui kunagi varem. Lõbusaid pidusid ja südamest südamesse vestlusi ka, sh sünnipäevanädalavahetusel Riias, Võrus ja Tallinnas.

Ootamatult suurepärase elamuse pakkus mu sünnipäevaööl ühes Võru ööklubis Nancy, kes tekitas tunde, et tõesti aeg peatub - punases sädelevas kleidis ilus brünett laulis ja tantsis laval ning nägi välja ja kõlas täpselt samamoodi kui siis, kui ma teda üle 20 aasta tagasi esimest korda kuulsin, milline naine, vaimustav!