Mu elus on olnud päris palju neid kokkusattumusi, et küsid küsimuse ja järgmisel hetkel vaatab vastus mõnelt teeäärselt reklaamplakatilt vastu. Või juhuslikust kohast avatud ajakirjast või raamatust, sotsiaalmeediapostitusest või raadiost tulevast laulust.
Mõnikord on juhuslikult ette jäänud laused lihtsalt inspireerivad. Nagu näiteks tekst eelmisel nädalal saabunud uue Kosmos IMAX kino avapeo kutsel - "Tulevik on kohal!" - sest see pani mind mõtlema, et mingis mõttes nii ongi.
Mulle tuli meelde, kuidas mõni aasta tagasi avasin suvaliselt kohalt raamatu pealkirjaga "Stress. Väike käsiraamat" ja sattusin sellise tekstiga leheküljele: "Meenutades oma elu arvukaid möödapanekuid ära unusta mõtlemast sellele, kuidas sa pole lillegi liigutanud, et toda ammulubatud romaani kirjutama hakata." :)
Ja tõesti, 20 aastat jõudsid mõtted mu peas teatava regulaarsusega ikka selleni, et ma tahan kirjutada raamatuid. Vahel libastusin ka sellesse mõttemustrisse, et alles siis hakkabki päris elu. Raamatute kirjutamine oli nagu tõotatud maa, aga ma lükkasin reisi sinna muudkui edasi - olin liiga enesekriitiline, et üldse üritada, ei leidnud aega ja kõik muud hädad.
Ja mingis mõttes oli see ka väga hea ja lihtne aeg - kõike võis võtta kergelt ja mänguliselt, sest see polnud see - enamik tegevusi olid ajutised asjad, kõrvaltegevused, ajaviide, ettevalmistus Suure Unistuse täideviimiseks. Ebaõnnestumised (mida eriti polnudki) ei läinud mulle tegelikult korda.
Kõik muutus, kui ma hakkasin päriselt oma unistusega tegelema. Oma esimest raamatut kirjutama. Ühelt poolt ma tundsin, kuidas kõik mind toetab, teisalt oli elu nagu Ameerika mägedel - kuristikud sügavad ja mäetipud kõrged. Ja samas loobuda ka ei saanud, ehkki ma korduvalt üritasin (sest Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi vilistlasena tean ma hästi Juhan Peegli lauset "Kui saad, ära kirjuta!").
Mulle jäi hiljuti ette ka küsimus, kumb on hullem, kas mitte kunagi üritamine või ebaõnnestumine - minu meelest esimene. Õnnestumine on muidugi kõige toredam.
Ja kuigi ma ei arva üldse, et mu kaks ilmunud raamatut on ligilähedasedki maksimumile, sellele, mida ma suudan, pigem on need algaja harjutused, siis... see tunne, et oli suur unistus ja ma tegin midagi ära, astusin reaalseid samme, on joovastav. Et tulevik ongi kohal.
Ja kuna blogimine on olnud 10 aastat mu armas harrastus, puud võiksid vahepeal rahus kasvada ja samas supertoreda põhitöö kõrval veel mingi kirjutamisharjumus olla, siis... here we go again. :)
