Aprill

Aprill on olnud loomulikult metsikult põnev ja sündmusterohke, oludele vastavalt (ausalt öeldes oli kerge kiusatus lisada pealkirja sõna agoonia). Tänasega said õnneks kooliasjad (ja seega kõik doktorantuuri õppeained!) peaaegu tehtud, maisse jäänud paar pisiasja pole loodetavasti enam mainimisväärt. Arvestades muu meelelahutuse puudust, on küllap hea, et need loengud ja ettekanded olid.

Aprilli algul õppisin makrameed sõlmima ja tegin valmis uksekardina ilusasse heledasse kööki sobimatult pruuni ukse ette. Hiljem veel ühe unenäopüüdja ja väiksemaid kaunistusi ka. See on olnud tore ja teraapiline - midagi vahelduseks oma kätega teha. 

Ilm lubas vahepeal tasapisi aias ka toimetada ning ühel nädalavahetusel päikesepoolsel terrassil juba üsna paljalt päikest võtta samuti. Aga keskmised temperatuurid on siiski olnud sellised, et tulbid on muudkui sirgunud ja sirgunud, aga õied pole siiani avanenud.

Paar säravalt päikeselist ja õnnelikku Tallinna päeva oli ka, head seltskonda, mullijooke, põnevaid jutte ja ilusaid inimesi, merevaateid ja hõrgutisi. Võrus käis ka paar armsat külalist ja oli paar kena aiapidu. :)

Istuda ja vaadata järve

Chopra keskuse äpp pakub aeg-ajalt tasuta Oprah' & Deepak Chopra 21päevaseid meditatsioone ning ma olen neid väga nautinud, ehkki ma muidu olen rohkem omaette ja omal käel mediteerimise usku. Sel kevadel kuulasin ka ühte nende meditatsioonisarja - ja ilmselt see tuli mind toetama just kevadväsimuse & koolistressi ajal, kui mul oligi seda kõige rohkem vaja. Igatahes oli see mõnus rütm, mis sel ajal välja kujunes - pärast mu tavalisi hommikurituaale ja muid toimetusi iga päev paarkümmend minutit meditatsiooni (lisaks Duolingo äpiga hispaania keele õppimisele, mille aasta algusest ka uuesti igapäevaselt ette võtsin).

Ilmselt selle kõige järelmõjuna ärkasin nüüd ühel hommikul selle vana tuttava tundega, et tahaksin lihtsalt istuda ja vaadata järve. Või siis istuda terrassil ja vaadata oma aeda (taamal paistab õnneks järv ka, vähemalt seni, kuni puud lehes pole). Mida ma siis tegingi. 

Ilmselt see tunne oli märk sellest, et pea on liiga mõtteid täis ja oleks vaja natuke harvendada, õhku juurde tekitada. Mõnda mu kohati hüperaktiivsest tegutsejast sõpra vaadates tunduvad sellised tunded mu niigi üsna lihtsustatud ja rahulikus elus ehk naljakad, aga eks igaüks elab nii ja loob seda, mis talle parasjagu kõige paremini sobib. Ja kui ma meenutan oma üliaktiivse tegutsemise perioode, siis... need olid meeldejäävad ning omas ajas ilmselt vajalikud, välist edu ja saavutusi jätkus, aga kas ma olin puhtalt säravalt õnnelik? Meenutades tundub, et vähem kui praegu.

Nüüd on muidugi ilmad jälle sellised, et kõige toredam on istuda ja vaadata ahjus leegitsevat tuld. :)