Juuni õied

Juuni nädalavahetuste rütmiga jäin päris hästi rahule: oli parasjagu Võru, Kuressaare, Pärnu ja Tallinna hetki, sinna vahele toredaid koosviibimisi kauneid vaateid pakkuvatel terrassidel uue grilli, sünnipäeva, pööriöö, uue katuse puhul.

Esimesed kaks nädalalõppu olid küll jahedavõitu, aga käisime siiski Võru rannabangalo avapeol Laura Põldvere sulnist esinemist kuulamas, sõpru-tuttavaid oli ka parasjagu. Muhu-Saaremaa nädalalõpul oli päevasel ajal õnneks juba soojem, nii et Muhus Liival sai toidutänaval kenasti Island Burgeri hõrgutisi nautida ja Kuressaare Kuursaali taga õues õhtust süüa. Suve kick-off Rannakuuris oli ka hoogne, aga sealt sundisid temperatuurid lõpuks siiski reedel ööklubisse Diva Onusid kuulama (palmisaarehiti viisil "tervitusi toome Orissaarest" ja muud pärlid) ning laupäeva öösel Gospasse teki alla, hommikuni pidutsemise kiusatus külmus lihtsalt ära. :)

Järgmise sõbranna 35. sünnipäev Pärnus rõõmustas seevastu peaaegu troopiliste temperatuuridega, milline imeline aiapidu see oli! Mootorratas diskovalguse statiivina, valgete linadega kaetud lauad vanade õunapuude all, haugibaar ja palju õisi andsid kokku väga efektse keskkonna, kus hea seltskonnaga pidutseda oli puhas rõõm. Väikesed põiked jõudsime teha ka Pärnu jõkke ujuma, Miamisse, Sugarisse Liis Lemsalu esinemist kuulama, hommikul Pastoraati kohvile, Rõõmu ja Siluetti kleidijahile.

Jaaninädalal põikasime korraks Tallinna kerge NY vibe'iga katuseterrassipeole, jaanilaupäevaks olime lõunas tagasi, jaaniõhtul ühtede sõprade maakodus (lõkke ja tantsuga) ning järgmisel päeval Läti piiri ääres teises maamajas, muljetavaldava saunavaliku ja täiusliku järvega, kus näkki ujuda.

Võru rannabangalos kuulasime ühel õhtul Raini & Janelit, Tamula Vanakese peolt Festivali Majas põikasime sõpradega ka läbi. Kolm köök & deli oli paaril juuni nädalalõpul avatud ning pakkus muude hõrgutiste hulgas jumalikku burratat tomatitega (üldse on hakanud kevadine ikaldus Võru söögikohtadega leevenema - kui veebruaris-märtsis polnud mõnel nädalalõpul suurt kuskile sööma minna, siis nüüd on enamik kohti jälle pikemalt avatud)

Viimsis käisin uues Koda kohvikus (Viimis mõisa vanas sepikojas) ja armusin - sinna on loodud tõeliselt kutsuv sametise sisuga oaas, soovitan!

Ajarännakud raamatutega

 Ma loen Erika Auliku raamatut "Viru tänav ja teised", aga taamal heliseb see kuskilt hiljuti loetud mõte (Mihkel Mutt ehk ütles seda, aga ma ei leidnud enam, kus), et kirjaniku üks oluline ülesanne on oma aja jäädvustamine. Ja seda raamatut lugedes tunnen ma täiega, kuidas jalutan ringi 20. sajandi alguse ja keskpaiga Tallinnas, nagu oleksin ajamasinaga rännanud. 

Miskipärast meenusid mulle täna hommikul mu Muhu lapsepõlvesuved ja ohjeldamatu lugemine, raamatukastides tuulamine ja Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (tegelikult ma tean küll, miks - sest mu praegune pesa Võrus meenutab seestpoolt kummalisel kombel mu esivanemate talu armsaimal saarel, laed on sarnased). 

Ja see on nii huvitav, et ehkki Juhan Peegel sai mulle Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas hoopis teistmoodi tuttavaks ja oluliseks, siis meie esmatutvus toimus just läbi selle raamatu, kui ma olin teismeline plika (või veel varem, ma tegelikult ei mäleta, kui vana ma olin, kui seda esimest korda lugesin, aga ilmselt väga noor). See raamat oli mu jaoks igatahes natuke hirmus ja hirmus põnev - eriti see, kuidas autor oli lisanud (loodan, et mäletan õigesti) kursiivis lõigud, mis ühest või teisest võitluskaaslasest hiljem sai. Koos avalausega "Ma ei saanud kunagi teada, et..." Geniaalne. Sest me ikka ju tahame selliseid asju teada. Ja ehk see raamat meenuski mulle seetõttu, et Erika Auliku mälestustes on seda omajagu ka. Mis kellestki sai.

Samamoodi on mu jaoks huvitav see, et ehkki Juhan Peegel tegi nii ajakirjaniku kui ka õppejõuna palju Eesti ajakirjanduse jaoks väga olulist tööd, siis mingis mõttes tundub see raamatu kaudu kontakt kõige vahetum ja ajatum. Ehkki ajakirjanikuna elu vahendades on samamoodi igal loojal oma käekiri, aga eks ma tema ajakirjandustekste olen ka lihtsalt vähem lugenud.

Memory lane

Ärkasin üks hommik nelja ajal (oma Tallinna kodus), uni läks ära lihtsalt, Kõrge helesinise taeva ja piduehtes kastanitega tuli mulle jälle meelde see 2016. kevad, kui olin siinsamas nii-nii õnnelik. Ma seostasin seda päris kaua oma tollase silmarõõmuga, mingid eluperioodid ja inimesed, tunded ja lõhnad jäävad mälus ikka omavahel kokku seotuks. Aga briljantselt aus olles toitis ilmselt ka seda suhet eelkõige see suur särav puhas rõõm ja armastus, mida kiirgas minu keskmest tol kevadel (ja suvel ja sügisel ja talvel, ehkki siis olin juba Võrus) ja mida inimesed mu ümber mulle tagasi peegeldasid. Ja neid tundeid toitis ikkagi eelkõige see, et ma olin otsustanud pühenduda oma südame kutsumusele ja raamatute kirjutamisele ning joovastuses sellest, kui magus saab see unelmate elu olla.

Sest romantilisi päevi ja öid oli siin kodus ju ka varem ja hiljem. Üks kuum ööpäev palju aastaid tagasi, kui Laura “Südasuve rohtunud teed” mängis korduse peal lugematu hulga kordi ning sushit ja roosat veini pidime peikaga ise tooma, sest Wolti polnud veel olemas. Üks suveöö, kui nägin köögilaua taga kallima süles istudes kahe suudluse vahel aknast välja vaadates tähte kukkumas. Siis oli ka ilus, aga taustsüsteem raskem. Ja taustsüsteemi teeb raskemaks see, kui endaga kaasa lohistada liiga palju kohustusi ja kraami, mis pole üdini oma. Ja see on ulme, kui märkamatult sellised asjad vahel pardale hiilivad - tagantjärele tunduvadki 2016-2019 kõige pilvitumad õnneaastad. Midagi muutus, kui läksin 2019. sügisel doktorantuuri, ja ehkki ma oma sellele järgnenud kinnisvaraarendusprojektidele olen lähenenud ka eelkõige kui loomingule, siis see kõik on mind ikkagi omajagu väsitanud.

Intervjuu kui meditatsioon: Vilja Kiisler & Siiri Sisask

Lugesin hommikul voodis paradiisivaate ja rohelise tee kõrvale Vilja Kiisleri intervjuud Siiri Sisaskiga ning see oli nagu meditatsioon. Resoneerus väga, soovitan väga: https://epl.delfi.ee/artikkel/120196090/siiri-sisask-mul-on-habi

Allpool mõned kuidagi eriti kõnetanud kohad, mille tahaks enda jaoks alles jätta. Intervjuu ise on palju-palju pikem, nii et soovitan väga ka tervikut lugeda (ja kui vaja, osta, sest tegemist on suurepärase ajakirjandusega).

- "Kas jätame sestap üldse tegemata? Ütlen, et mina ei tee, sest mind ei huvita? Võin vabalt öelda, et mind ei huvita. Olen suhteliselt sõltumatu. Mul on oma kodu, ei pea siit üldse välja minemagi. Ka kontserte võin korraldada siinsamas. Loomi kasvatada, põldu pidada. Mul on kodulava ka, ise lasin ehitada. Kaks korda kaks ruutmeetrit, kas vajangi rohkem? Kellele minu muusika sobib ja meeldib, on siia teretulnud."

- "Minu elus ei ole raha esikohal ja sellega, et haigekassat pole, olen ammugi harjunud. Mulle meeldibki see, et vastutan ise oma tervise eest."

- "Mina teen ikka omi asju, sest kelle elu ma siis elan? Ma ei jäta tegemata midagi, mis mulle oluline tundub."

- "Kuidas sa julged? Kuidas sa julged ignoreerida ühiskondlikke ootusi?" - "Tead, ma olen süüdimatu. Hull lugu on see, et ma lähen järjest julgemaks. Varem vaatasin maailma imestunud pilgul, võtmata seisukohta, on see kõik hea või halb. Praegu vaatan mööda kõigest, mis võiks pealesurutud kibedusena mulle sisse lõigata. Olen endaga teadlikult tööd teinud, et hoida eneses lapselikku ja armastavat. Et hoida kulgemise puhtust. See tähendabki julgust."

- "Tõeliselt tugevad inimesed on seestpoolt õrnad. Minus elab kõiksusetunnetus. Ma ei ütle, et jumalatunnetus. Vanaema ei võtnud ka jumala nime suhu, kuigi luges meieisapalvet. Tema rääkis universumist. Aitäh, universum, ütles ta. Mu vanem vend ütles samamoodi: aitäh, universum.”

- "Sageli vastandatakse loodust ja kultuuri, kas see vastandus on õige?" - "Kultuur võib olla ka kulduur, aga kuula: loodus. Looming. Loom. Loomulik. Loodis. Need kõik on üks ja seesama sõna. Inglise keeles on teisiti: nature ja creation. Aga meil on loodus ja looming üks, muidugi. Ja selle pärast tuleb sisemist loodust hoolikalt hoida. Kui ühiskond sisemise looduse hoidmist ei toeta, domineerib jõuguvaib ja individuaalsus on alla surutud, siis pole looming enam aus. Ja seda on praegu igal pool näha."

- "Võib-olla oleks midagi head saanud?" - "Mida? Võrreldes kellega? Oleksin ehk tallanud maailma suurte lavade laudu? Oleksin ma siis õnnelikum olnud? Pole üldsegi kindel."

 - "Räägime sellest, kuidas iseendaks saamine käib." - "Ilma meditatsiooni ja mõtlustamiseta pole see võimalik. See ei ole võimalik ilma vaikuseta. Enese keskmeni jõudmine käib eneselt küsimise kaudu."

- "See algpunkt või lõpp-punkt, see püha asi, millest ei saagi õieti rääkida, on inimese „ise“. See ei kuulugi õieti meile enestele. „Ise“ on inimese sisse pandud, talle antud. Inimene saab seda ainult hoida ja teenida. Kui inimene oskab eneses seda püha hoida, siis teab ta alati, mida peab tegema. Kõik see elu ongi inimesele ainult selleks antud, et ta jõuaks eneseni."

- "Sest kui sa surma lähed, mis siis jääb? On see sõnamulin või midagi muud? Seda küsiksin igaühelt, kes endal kortse sirgeks süstib, selle alla oma vara paneb. Milleks sa üldse siia ilma sündisid? Milleks anti sulle vaim? Me ju muutume niikuinii uuesti seemneks, kõduneme."