Me peame rääkima sõprusest

 Algatusekse - minu meelest on sõprus üks kõige ilusamaid suhtevorme ja oma puhtaimal kujul väga lähedal tingimusteta armastusele. Sa jagad oma aega ja elu teise inimesega ainult sellepärast, et te mõlemad tahate, kohustuse elementi selles suhtes pole. Sõbrad toovad ellu kergust ja rõõmu. Sõprus ja sõbrad kuuluvad astroloogias Veevalaja märgi alla… 

Minu suureks kurvastuseks on mul elu jooksul sõpru ka teele maha jäänud. Eelmisel kümnendil triivisime mõne sõbraga üksteisest eemale suurte armumiste pärast ning ehkki ma soovin praegu, et oleksin mõnel hetkel teisiti käitunud ja me poleks lasknud neid suhtluspause sisse, siis omamoodi oli ilus ka kellegi pärast nii arust ära olla... ning mu suureks rõõmuks jäi enamik neist tollastest sõpradest siiski tegelikult mu ellu alles ja mitmega on suhtlus taastunud. Mu suurim kurvastuse allikas on see, et kõige kauaaegsema ja armsamaga ei õnnestunud kaotatud aega päriselt tasa teha. :(

See kümnend on paraku toonud hoopis uutmoodi tuuli. Ma olen viimaste aastate sees kaotanud paar kunagi väga lähedast sõpra ning kahjuks vist... kadeduse tõttu? Mis tundub mulle pöörane, sest kas siin on ikka nii palju kadestada? Jah, ma olen endale loonud toreda elu tõesti, ise ja väga teadlikult just sellise nagu mulle meeldib, aga mitte keegi ei takista teistel sama teha. Seda enam, et ma olen oma tehnikaid lähedaste sõpradega alati heldelt jaganud (nagu ka muid ressursse).

Küllap see on mulle mingit sorti enesearmastuse õppetund - tagasi vaadates ma saan ju aru, et... tegelikult olid neis suhetes vist ammu asjad tasakaalust väljas. Et kui ise pakud alati tingimusteta toetust ning vastu saad peamiselt kriitikat oma loomuse, suhete ja muu kohta, pluss näed, et inimesel pole tegelikult hea meel, kui Sul hästi läheb, siis... milleks see kõik? Ma sain Naistejuttude podcastis külas käies äkki ka jahmatusega aru, et mõnele inimesele võibki kellegi vihkamiseks piisata sellest, et tal on sale(dam) peps... ning tegelikult on arusaadav seegi, et kui endal meest pole, siis võib hirmsasti närvi ajada, et teine julgeb olla ehedalt selline, nagu tahab, ja siis teda veel armastatakse ka!

Katri Teller tegi hiljuti samal teemal Blondcasti episoodi, tema lugu merevaatega koju külla tulnud ja seal pipardama hakanud sõbrannast, et päris nõme elamine, oli parim! Kuulasin ja meenus endagi elust tragikoomilisi lugusid. Nt see üks naine, kes küsis menüüs Skinny Bitchi kokteili nähes mult, kas on vahva, kui on omanimeline kokteil, ja kelle kõik muud naljad olid ka kergelt halvustava alatooniga (ma suutsin hiljem küll välja mõelda paar kokteilinime, mis tema kehakuju sobiksid iseloomustama ja mille kohta oleks võinud küsida, kas ta on kurb, et neid menüüs pole, aga ma ei suuda isegi praegu olla piisavalt õel, et need siia postitada). Mu CVd vaadates on ikkagi paraku natuke raske mulle mõttetu bimbo silti külge kleepida, mis rikkus tal silmanähtavalt tuju iga kord, kui ma sellesuunalised naljad ära pareerisin või mõnda uut saavutust mainisin... Samas kui kõik ta naljad mu mehe suunas olid ülijumaldavad ja üldse sellise tooniga, et tekkis tahtmine öelda, et... võtke ometi tuba, kui teil nii väga vaja on?! :) Ja siis see sõbranna, kes ise tegi suhetes järjekindlalt väga kaheldava väärtusega valikuid (ning ma ei arvustanud teda - ma toetan oma sõpru tingimusteta, ise teab, suhteid on igasuguseid ja kes poleks nooremana kuskil ämbrites kolistanud?!), aga mulle hakkas kriitiliselt väärikusest rääkima - kullake, Sa pole päris selles kohas oma eluga, et teistele väärikusest loengut pidada?! :) Ja siis see, kes teeskles altruistlikku maailmapäästjat, üdini head inimest, aga selja taga virutas verbaalseid nuge kõigile selga, kritiseerides suvaliste inimeste välimust, käitumist, kõike. Mitmele ühisele sõbrale võlgu jäämisest ma parem ei räägigi, ehkki seetõttu eelistasid nad temaga mitte suhelda ning läksid aastaid näost imelikuks iga kord, kui mina teda mainisin ja kaitsesin... kuni sain ka lõpuks oma vitsad. Oleksin võinud näha ohumärke me viimasel ühisel reisil, kui ta muudkui ketras vestlust selles suunas, et tema on nii hea ja mina selline egoist - kuidas saab ometi olla nii, et kõik mind armastavad? Hmm... autentsus ehk?! (Ja "kõik" oli siin muidugi kirjanduslik liialdus, ütlen igaks juhuks.)

Kui ma selle kõik kirja olin pannud, siis hakkasin ise ka vaatama, et tule taevas appi, mis seltskonnaga ma suhelnud olen?! :) Ja miks ma neid suhteid päästa püüdsin? Ilusate mälestuste tõttu ilmselt. Eks tuleb vist leppida sellega, et inimesed kasvavad mõnikord lahku ja eri suundades. Õnneks on enamik kauaaegseid ja ka hiljem lisandunud sõpru hoopis teise energiaga. Ma olen tänulik selle eest, millised ennast kirega unelmate aladel teostavad, suhetes ausaid valikuid tegevad ja muidu suurepärased inimesed mind täna ümbritsevad!

Ma kõhklesin tükk aega, kas ma üldse kirjutan selle postituse, aga mind ennast toetas väga see juba mainitud podcasti episood... nii et ehk annab mu postitus ka kellelegi jõudu. Natuke oli deja vu ka selle ajaga, kui kogesin põhikoolis koolikiusamist, kui meie klassi pätid ei kannatanud seda, et ma olin hea õpilane, enesekindel, teistsugune... toona lohutasid mind mõned head sõbrad väga õigete sõnadega, mis pidasid paika ka - enamik nendest kiusajatest ei jõudnud elus kuskile, mõni vist isegi keskkooli lõpetamiseni mitte. 

Üks mu ellu tulnud uus armas astroloogiahobiga naine ütles mulle kuupäevad, mil Pluuto olla mu elus suurpuhastust teinud, need langesid suuremate raputustega üsna kokku. Ta kinnitas, et mõne aasta pärast vaatan tagasi ja hüppan rõõmust lakke, et kõik läks just nii ja need inimesed, kellega ma ei saanud päris mina ise olla, mu elust lahkusid ja uutele imelistele ruumi tegid. Olgu. :)

Veel üks taipamine, milleni jõudsin Kreetal olles: ma arvasin kunagi, et mul on koos teatud inimestega meeldiv aega veeta tänu neile. Lahtilaskmine tõi arusaamise, et mõnega mul oli tore tänu endale ja nad ei suutnud seda lihtsalt ära rikkuda. Aga ma kogesin juba ka seda, et ballastist vabanemine lubab palju kõrgemale lennata... 

Õnneks on vabad kohad mu elus täitnud inimesed, kes toetavad mind sama palju kui mina neid, vaimustuvad minu tegemistest sama palju kui mina nende omadest... väga meeldiv tunne! Seega - tasakaalus suhete ja väärtuslike sõprade hoidmise terviseks!

Spontaanne Tenerife

Novembri alguse kena hall pühapäev Võrus, pärast kahte õhtut meeldivate inimeste seltsis peetud pidusid, tulin muinasjutulossist järgmiste pidude ideid põrgatamast ja mõtlesin, et võiks Suurde Munasse sööma minna, kui tuli kõne, et kuulge, tulge meiega homme Tenerifele! (Ja see on nii tore, et Võru elu ongi jälle nagu muinasjutt - nagu alguses, kui seal seiklesid ringi kuningapojad, kentaurid, draakonid, printsessid ja konnad, kes võisid suudeldes printsideks muutuda!)

Ma olin Montenegrost tulles tegelikult hullult õnnelik, et nii, nüüd ma olen aasta lõpuni Eestis, naudin oma kodusid, pehmet sügistalve, seltsielu ja jõuluootust… aga noh, on pakkumisi, mis tekitavad tunde, et… kui magus saab elu olla?! Ja sellistele ei ütle ju ei. Ja nii me siis lükkasime oma graafikud lagedaks ja lendasime teisipäeval minema… kusjuures meie lahked kutsujad jäid sellest lennust maha, elu on seiklus! :)

Ma mäletasin, et mulle meeldivad otselennud, aga mul polnud meeles, et Londoni Stanstedi lennujaam on selline šoppamisparadiis. Ja meil oli seal seitse tundi ümberistumiseks… :) Stanstedi-Tenerife lennul tegime ühed mullid ega muretsenud ülemäära transpordi- ega majutusküsimuste pärast. Olles Tenerifel seigelnud 2017. Hoppetiga ja 2020. aastal lisaks La Gomeral kihlatuga, polnud mul eriti kahtlusi, et saame kenasti hakkama… aga maandudes tervitasid meid lennujaamas sõbrad, kes olid vahepeal Helsingi kaudu meist kiiremini kohale teleporteerunud. :)

Järgnesid idüllilised päevad basseini ja merevaatega villas, dessantidega vahepeal hea kohvi jahile, krevette sööma, šoppama, iga päev ookeani ujuma. Neljapäeval käisime toreda salaranna eeskujuliku mullivalikuga rannabaaris, kus sain teada, et ehkki kalachurrod on väga maitsev kohalik roog, teevad frititud kalmaarid neile ikka silmad ette. Reedel võtsime põhjalikult läbi Santa Cruzi šoppamistänavad ja pärast sain Atlantises selle reisi parimaid krevette küüslaugu & tšilliga. 

Reede õhtul grillisime oma villa kenas võrkkiigega grillinurgas, laupäeva veetsime Los Cristianoses mööda poode ja kohvikuid kulgedes, vahepeal ujudes ja päevitades. Tänu ühele väga armsaks ja lõbusaks reisikaaslaseks kasvanud väikesele preilile avastasin enda jaoks uue mullinätsumaitselise jäätise, mis näeb välja, nagu sel oleks midagi tegemist ükssarvikutega. Ja me naersime, naersime, naersime! Loved every minute of it! Neid hetki ka, kui jätsin teised šoppama ja lonkisin randa päikeseloojangut vaatama… kus üks Poolast pärit mees mängis nii lummavalt kitarri, et ma sain oma harilikust kärsitusest võitu ja istusin seal, kuni päike oli merre vajunud ja kuu säras taevas.

Pühapäeval sõitsime üles Teide rahvusparki ja ma mõtisklesin tõsiselt selle üle, kas tippu jõudmiseks on ikka kogenud alpinisti tuge vaja või piisab tõstukist… :) ja sellest ka, kui huvitav on see, et kui eelmistel kordadel käisin teisi saari, Gran Canariat ja La Gomerat avastamas, siis seekord sattusin hoopis Tenerife südamesse. Ah jaa, mul vedas vist jälle kuuma kõrbetuule kaliimaga ka, liivatolmu väga polnud, aga 25-35 soojakraadi kanti küündinud temperatuurid küll.

Pärast Teidet läksime endisse banaaniistandusse rajatud üliägedasse restosse sööma, mu ahvenaline oli eeskujulik ja Kanaaride veinid ka… ja pärast seda suundusime La Montana Roja juurde nudistide randa paljalt ujuma. :) Nii vähe on vaja, et end väga elusana tunda!

Ookean muidugi leidis, et ma ei eemaldanud liigset enda küljest piisavalt ja pühkis paari üle pea käinud soolase lainega minema ka mu tumedaimad päikeseprillid ja kaks käevõru, mida olin juuste kuklasse kinnitamiseks kasutanud. Prillidest on isegi pisut kahju, suurtel tumedatel päiksekatel on oma glamuurne võlu, aga ma pole kunagi mõne ehte kaotamise üle nii õnnelik olnud kui nende käevõrude! Sest ma ostsin nad juuli lõpus, ühe hallide kivide ja hõbedase südamega, mis hiljem uurides osutus Google’i meelest tugevate kaitsekivide komboks, ning teise roosa, kuldse krooniga, aga tagantjärele vaadates… see oli päris raske ja suurte muutuste aeg. Ja see, et ookean nad nüüd minema pühkis… jah, see on läbi, nad tegid oma töö ära, las kõik uus ja parem alata!

Veel natuke päikest & basseinisulpse ning oligi nädal möödas ja ruleerisin oma AirBalticu otselennulinnuga hoovõturaja poole… vaatega La Montana Rojale. :) Muide, ma avastasin ühel hommikul kohvi juues, et mu playlistides on küll Itaalia ja Prantsuse muusikat, aga Hispaaniast ei midagi. Kiire guugeldamine pakkus, et Hispaania ühed kuulsaimad muusikud on teiste hulgas isa ja poeg Julio & Enrique Iglesias ning üks armastatumaid lugusid esimese “Me Olvide De Vivir” (“Ma unustasin elada”) - ilus laul, aga mul oli selle saatel õhku tõustes naeratus näol, sest ma tundsin, et selles ma end tõesti süüdistada ei saa. Ma olen elanud, armastanud ja kirjutanud… ja see ongi laias laastus kõik, mida ma olen eales tahtnud. (Mu esimese lennuromaani ilmumise 11. aastapäev oli ka selle reisi ajal, palju õnne meile kõigile!) Ah jaa, raamatutest rääkides, müstilisel kombel vedeles Triin Raave "Tenerifel tegelikult" juba nädala enne selle reisi ootamatut materialiseerumist mul Võrus voodi kõrval, reisil ma selle avamiseni ei jõudnud, aga tagasiteel lennukis lugesin lõpuni.

Ja nii ma siis hõljusin eufoorilisena läbi Euroopa taeva, üleni armastust täis… kuskil Malaga kohal tõmbasin järjekordsele värvilisele kleidile truust reisikaaslasest Zack Marquesi pusa peale, sest jahedaks läks, ja tundsin, et bring it on, Eesti november, ma armastan Sind ikkagi ka, hallidel varjunditel on ka oma ilu. Jõuluootust nagunii.

Säravkuldne oktoober

Oktoobri esimene Võru pidu algas nagu halb Prantsuse film (või Iiri... kus kurjast eksalkohoolikust lihttööline ründab üsna arusaamatutel põhjustel õrna loomeinimest - hm, ei kõla ju nagu hea stsenaarium?!), aga edasi läks õnneks lustakamaks, järgmised plot twistid olid juba palju elevusttekitavamad. Ootamatuid arenguid pakkus see õhtu igatahes hulgem, nii et pärast seda ei saa vähemalt enam nuriseda, et Võrus igav oleks.

Tegelikult eelnes sellele oktoobri esimene Tallinna pidu - väga tore õhtusöök ühel kolmapäeval koos kuue põneva ja sümpaatse inimesega Controventos ja lõbus jätkupidu pealinna parimas karaokebaaris Retroteek.

Pärast Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina reisi jõudsin Tallinnas veel Kompusse/Vatikani Ennu Rattale tantsusamme koguma, dj-d Mart Juur ja Tom Lilienthal in da house garanteerisid hea muusika. Sellele järgnenud reedel avati Võrus Vana-Võromaa Kultuurikojas Tanel Veenre, Mare Kelpmani ja Raili Keivi disaininäitus "Tuba kolme uksega", hiljem tegime Kolmes kerge hõrgu ampsu... ning hoidsime end laupäevaks, mis algas meeldivas seltskonnas juubeli väisamisega Piusal ja lõppes pärast vahepeatust Pubi17s varajastel hommikutundidel hoogsa retropeoga Club Tartus koos hulga kooli kokkutulekult tulnud inimestega.

Tallinn Fashion Weeki raames jõudsin seekord teisipäeval Ketlin Bachmanni ja Riina Põldroosi imekauni "Odi et Amo" näituse avamisele Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning reedel Liina Steini moeetendusele Kultuurikatlas (ja armsate Pärnu moegurude seltskonnaga afterpartyle Morenas, aadressil Kopli 25, minu jaoks on see vist küll alatiseks "kunagine Kamahouse").

Sama nädal pakkus ka väga ilusaid muusikaelamusi - teisipäeval Alexela kontserdimajas Apocalyptica (soojendas The Raven Age), keda ma kuulsin esimest korda 1990ndatel, kolmapäeval Inese kontsert-õhtusöök Chicago 1933s. See viimane mõjus koos intelligentse kaaslase ja 2013. aasta Dom Perignoniga nii, et ma olin ilma viinata purjus ja muude abivahenditeta pilve(de)s. :) Puhas õndsus ja seitsmes taevas.

"The Mystery of Banksy / A Genius Mind" näituse vaatasin ka napilt enne sulgemist Telliskivis ära. Teemad tegid natuke kurvaks, nagu tabav ühiskonnakriitika ehk peakski, samas Banksy julgus ja andekus vaimustas ja rõõmustas. Oktoobri lõpus Võru Kandles avatud kolm näitust olid värvilisemad ja helgemad: Asteria neoonvärviline maalinäitus "Hispaania värvid" ja Toomas Kaskmanni "Ajaaken" - tema maalid ja käekiri meeldisid mulle juba siis, kui nendega kunagi Katariina kohvikus esmakordselt kohtusin, lisaks Danel Rinaldo fotoseeria "Theia", mahekuldsetes toonides kaunis kunst... nagu kogu see oktoobrikuu, millest suurema osa ma olengi hõljunud kuskil kaunites kuldsetes sfäärides. Lisaks lonkinud Tallinna ja Võru sahisevaid lehti täis parkides, Luhasoo rabas ning Kubija spaa veesilmi ja vaateid nautima jõudsin ka.

Kuulujuttudest...

Mõtlesin kuulujuttude peale, kuna üks päris värvikas mu enda kohta jõudis hiljuti kenasti ringiga minuni (nagu nad ikka teevad). Kergitasin kulmu, naersin natuke ja mõtisklesin natuke selle üle, kust ja miks see tulla võis.

Seejärel meenus, kuidas kümmekond aastat tagasi, kui ma juba raamatuid kirjutasin ja ka Postimehe laupäevalisa juhtisin, kuulsin, kuidas mõned inimesed mind hirmsasti kartvat. Tookord olin ma ajakirjanikuna ikka väga pehmete ja helgete teemade peal, good vibes only, nii et see sügavalt jahmatas mind. Kodujäneseid kardate ka? Ma olin omast arust umbes sama malbe. :)

Kümme aastat elutargema ja karastunumana saan ma muidugi aru, kui nõmedad ja vaid välisele keskendunud inimesed need olid. Ikka väga must südametunnistus peab olema ja üsna loll ka, kui hirmsasti kardad pehmetele persooniintervjuudele ja moe-toidu-koduteemadele keskendunud ajakirjanikku?! Eks ma olen sarnasest suhtumisest muidugi teisteltki ajakirjanikelt kuulnud, see aitab seda vähem isiklikult võtta. Pluss elukogemus aru saada, et suur õnn on see, kui võltsid ja varjamist vajavaid tegusid tegevad inimesed Sust ise eemale hoiavad.

Lõpuks on ju kõmu ja kuulujuttudega nii, et kui räägitu pole tõsi, pole mõtet solvuda, ja kui on, siis veel vähem. Enamik inimesi muretseb nagunii kõige rohkem enda maine pärast, aga kui tundub, et teistele on ikka väga vale mulje jäänud, siis võib ju alati ise oma tõe välja öelda?!

Nt kui ma mõni aasta tagasi kuulsin, kuidas üks “sõber” olla väitnud, et ma magan kõigiga, siis ajas küll korraks natuke närvi, eelkõige mõte kogu mulle omistatud, aga tegelikult saamata jäänud seksist. :) Aga rohkem ajas ikkagi naerma, sest kui hakkasin kuulujutu mõjul arvutama-meenutama, selgus, et viimane uus mees, kes mu voodisse lisandus, oli seesama, kellest sai hiljem mu abikaasa (ja sellestki on juba uskumatu hulk aastaid, appi!)… Aga noh, klassika - selle “sõbra” probleem oli muidugi see, et ma temaga ei maganud.

Kirsina koogil näitas Instagram mulle just nüüd paar päeva tagasi lauset, mis ütles, et alati tulekski suhtuda väga ettevaatlikult kuulujuttudesse, mida kuuled naise kohta - enamasti on nende allikaks kas mees, kes teda ei saa, või naine, kes ei suuda temaga võistelda. Väga tabav! Muide, teine hea Instagrami tarkusetera ütleb, et parem hoida oma nina raamatus, kui seda teiste asjadesse toppida... Inspireerivaid raamatuid saab nt Pilgrimi kodulehelt.

Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina

 Montenegro oli minus kõhklevat kiusatust tekitanud juba mitu aastat, kohale jõudsin sinna teisel katsel - esimesed, kevadel oktoobri alguseks ostetud lennupiletid läksid tarkusehambaseikluse tõttu tuulde, aga kuna need olid algusega Riiast ja nädalaks, siis lõpuks olin päris rahul, et sain osta uued algusega Tallinnast ja piirduda nelja ööga. Maandumine õnnestus samuti teisel katsel - rattad puudutasid tol sombusel pühapäevahommikul Tivatis juba peaaegu lennurada, kui nina uuesti taeva poole tõstsime, nii et pool rahvast oli muidugi näost kaame, ma flirtisin mõttega, et ehk saame hoopis Dubrovnikusse ja lohutasin Estonian Airi aegse kolleegi sõnadega lähikondseid, et ärge muretsege, taevasse pole ükski jäänud. :) Aga pärast auringi saime teisel katsel siiski kenasti maandutud.

Mul oli kaheks esimeseks ööks Tivatis basseini ja vaimustava merevaatega rõduga korter ning kaks viimast ööd peatusin Budva vanalinna südames. See oli hea valik, sest ehkki Tivatis on ilus rannapromenaad ja sadam (mille kauneim pärl on Montenegro mereväe kolmemastiline purjekas Jadran), tundus see linnake mulle muidu üsna igavavõitu. Natuke seal jalutada ja endale nunnude kassipoegadega Sofi lemmikkohvikuks leida oli siiski tore. 

Rõõmu tegi seegi, et sain reisi lühidusest ja 20 plusskraadi kanti ilmaennustustest hoolimata siiski iga päev päikest, pool päeva isegi Tivatis basseini ääres päevitada ja Budvas meres ujuda. Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mõistlik oleks olnud käia septembris Montenegros ja oktoobris Kreeka saartel, mis on lõuna pool ja kus näitab siiani 25+ soojakraadi, aga samas ringi seiklemiseks oli see umbes 22C ideaalne.

Esmaspäeval tegin daytripi mägede vahele lahesoppi peidetud Kotori, mis on väga maaliline ja imetilluke. 12.-14. sajandi vahel ehitatud UNESCO kaitse all olev vanalinn meenutas mulle natuke Spliti Horvaatias. Sõin jäätist, imetlesin linnamüürilt vaateid Kotori lahele ja jahtidele, efektset Gurdichi väravat, käisin St Tryphoni katedraalis ja jalutasin läbi kellatorniga Relvade väljakult. Muide, linnas on ka kassimuuseum.

Teisipäeval liikusin edasi Budvasse ning ehkki ootused olid madalad, meeldis see mulle lõpuks kõige rohkem. Seal oli rohkem elu ja melu, kutsuv rannapromenaad (kus söögikohtadest soovitati Portot, Jadranit ja Olimpi, aga ma sain parimad kogemused hoopis Rivast) ning kompaktne vanalinn Poeetide väljaku ja tsitadelliga, kus peitub õdus väike raamatukogu ja mille tipust avanevad head vaated kogu linnale ja merele. Kindluse juures on päris kõrvuti ka St Ivani ja Püha Kolmainu (St Trinity) kirikud, soovitan kindlasti viimasesse sisse vaadata - see on küll pisike ja seal ei tohi pildistada, aga ikoonid on imekaunid ja atmosfäär eriline! Mu suurim lemmik oli aga "Tantsiva tüdruku" skulptuur üsna vanalinna lähedal - nii kaunis ja graatsiline! Budva on üle 2500 aasta vana ja Aadria mere rannikul üks vanemaid asulaid, mis on jõudnud kuuluda muu hulgas pikemalt nii Kreeka, Rooma, Veneetsia kui ka Austria-Ungari impeeriumi valitsemise alla.

Aga. Mul kripeldas ju seni külastamata Bosnia ja Hertsegoviina lähedus ka, nii et ehkki bussiühendused olid nõrgad (vaid üks buss päevas sinna ja tagasi) ning ilmaprognoos kolmapäevaks kohutav (torm, tuul, vihm, pluss start varahommikul pimedas) võtsin selle seikluse siiski ette ja olen nii õnnelik, et seda tegin! Sest ehkki lõpuks kulus bussisõitudele 4+4 tundi ja meenus, kui tüütu asi on passikontroll (2+2 korda sabas seismist mägedes asuvates piiripunktides), siis merevaated olid vapustavad (sõitsime umbes 40 kilomeetrit mööda lahe serva Kotorist Herceg-Novini), mäed ja nende kohal tiirlevad kotkad samuti... Mägiteid ma vanasti ei armastanud, aga olen vist karastunud (aitäh, Gruusia - pärast 2018. aastal sealsetes mägedes tee ära viinud mudalaviinis bussiga kinni istumist tundusid Montenegro ja Bosnia teed lapsemäng!). 

Bosnia ja Hertsegoviina lõunapoolseimas linnas Trebinjes lonkisin natuke ringi, vaatasin vanalinna, rahvusmonumendist Arslanagići/Perovica silda üle Trebisnjica jõe, Issanda Muutmise katedraali (Holy Transfiguration Orthodox Cathedral - loodan, et tõlkisin õigesti) ja Gradski parki, šoppasin kiirelt veidi, kohvitasin ja sõin. Ükski sealne hotell päris seda nägu ei olnud, et ma seal omapäi ööbida oleksin tahtnud ja bussid hilinesid, seetõttu jäi üsna lühikeseks see visiit.

Sellegipoolest oli tagasi Budvasse jõudes ja õhtuks head valget kala kohaliku valge veiniga nautides ning järgmisel hommikul rannapromenaadil Rivas hommikust süües ja kohvitades suu kõrvuni ja eufooria laes. Olen jah natuke segane, et mul on vaja sellistesse kohtadesse ronida, aga... see 100% elus olemise ja enesearmastuse tunne oli seda sajaga väärt! Ah jaa, kolm abieluettepanekut sain sel reisil ka (õnneks mitte liiga tõsist), ühe küll telefoni teel teiselt reisil olevalt eestlaselt, aga kaks kohalikelt - ühte väljakut Budva vanalinnas vältisin lõpuks, kuna esimene kord sinna sattudes hõiskas mingi tüüp mulle "Marry me!" ja teine kord "Aahh, my wife!"! :)

Suvine september

Pärast viit kuud suvekleidi- ja plätuhooaega (ja ligi nelja kuud bikiini- ja trikoohooaega ehk päevitamisi & järves ujumisi) on kuidagi harjumatu, et tuleb soojemate riiete poole vaadata. Samas mulle meeldib romantiline sügis väga ja saapad-kampsunid-kasukad ka. Ei saa muidugi unustada, et Eesti suvi pakkus ka hetki, mil need tuli kapist välja otsida, loodame, et talvel juhtub sama suvekleitide-bikiinidega. :)

Viis kuud suve on igal juhul väga hea saavutus ja septembris oli veel täiega suvi. Sooja merega Kreetal eriti, aga Võrus ja Tallinnas ka. Pealinn on sügisel sulnis, nii et olengi septembris rohkem siin olnud (sest paraku on Võrus nii gurmee- kui ka kultuuriküllusega juba mõnda aega üsna haledad lood). Aga jõudsin ikkagi paar korda Võrru ka, kus säravaim sündmus oli sõbranna ilus sünnipäevapidu mu terrassil.

Tallinnas jäi augusti lõppu üks eriti mõnus varajane õhtusöök Saltis ja Vana Tallinna ooperigala Estonias, afterpartyga Kompus & Vatikanis. Septembris käisin Mulligaleriis oma raamatu(te)st rääkimas, see oli üks väga südantsoojendav šampanjane õhtu imeliste naistega. Pärast reisi jõudsin Disainiöö festivali raames Krulli kvartalisse DOM 2024 moeetendusele, Vilve Undi kollektsioon oli äge, MooMoo ja Anna Viik huvitavad ning Matrix Protecti etendust elavdas Võru oma supermodelli Alar Siku lavale astumine. "Valgus kõnnib" Kadriorus tõmbas kuuldavasti kolm õhtut Kadrioru liikluse umbe ja massid kohale, meil sujus reedene visiit sinna õnneks sujuvalt ja meeldivalt. Rahvast oli tõesti palju, Võrus ununeb vahepeal ära, et nii palju inimesi saab üldse olemas ja korraga samas kohas olla. Pärast pidutsesime Butterflys ja Bailas, sai nalja, kokteile, tantsida ja uusi taanlastest sõpru.

Runbjarniga käisime samal laupäeval merel, oli ilus ja (tragi)koomilisi hetki ka. :) Mu väike sugulane sai 7 ja läks kooli ning vanaema 91, nii et meeldivalt palju olen ka pereliikmetega aega veetnud. Lisaks hulk toredaid kohvitamisi ja natuke šoppamist. Tegelikult oli rõõm seegi, et mul õnnestus oma viiendast ja viimasest tarkusehambast lõpuks vabaneda, läks õnneks kiiresti, aga taastumisprotsessi tõttu on kuu lõpp pigem kodune ja rahulik olnud.

Kodune Kreeta

 Veetsin septembri keskel nädala Kreetal. See oli mu kolmas reis sinna, aga esimene üksi. Mul oli esimesel kahel korral ka väga tore, mis on ilmselgelt põhjus, miks ma sinna tagasi kippusin, aga see reis... üks elu parimaid puhkusereise! Seitse päeva päikest ja sinitaevast, temperatuurid päeval +30 kraadi ja öösel +25 ligi, veetemperatuure ei vaadanud, aga meri oli soe, soolane ja mõnus, ujusin iga päev eri randades ning vahelduseks hotelli viiest basseinist ka mõnes.

Nautisin oma pikki aeglaseid hommikuid, kirjutasin toas või rõdul, sõin hommikust hotelli basseini ääres, seejärel jalutasin jääkohvile oma eelmise Kreeta reisi lemmikkohviku terrassile - seal lihtsalt on See Miski, suurepärasele kohvile lisaks sõbralik teenindus, kaunis ruumikujundus, vapustavad merevaated ja lainemüha. Mõnel päeval jäin pärast 12 sinnasamasse alla lamamistoolile tundideks päikese kätte ja türkiissinises läbipaistvas vees ujuma ning raamatut lugema, mõnel päeval jalutasin ühele või teisele poole kaugematesse randadesse või tegin pikemaid väljasõite. Agios Nikolaosesse näiteks, kus olin varemgi käinud ja mis on jätkuvalt imeilus, aga järveäärsetesse turistilõksudesse takerdumise asemel leidsin seekord vanalinna tagant mõnusa supelranna ja väga hea resto.

Reedeks võtsin ekskursiooni Kreeta ainsa Eesti giidi Britt Lõhmusega. Eelkõige Lasithi platool asuva Zeusi koopa pärast, kus peajumal legendi järgi sündis (kuna olen Kreeka jumalatest omajagu lapsena lugenud ja mäletatavasti käisin Küprosel armastusjumalanna Aphrodite sünnikohas, siis ahvatles) ning mis pidi septembri lõpus kaheks aastaks kinni minema. Ma arvasin muidugi, et nad lihtsalt müüvad mingi uru külastust, aga stalaktiitide-stalagmiitidega Zeusi koopa võimsus ületas kõik mu fantaasiad. Korralik pepsitrenn oli see muidugi ka, kõigepealt kilomeeter mäkke ronida, siis pikalt mööda treppe koopa põhja, uuesti üles ja alla. Aga ma olin ja olen endaga nii rahul, et seal ära käisin! Muide, Lasithi platool saadakse kartuleid ja tsitruselisi kolm saaki aastas, kodumaisel kartulivõtuhooajal ehk tore teada. :)

Ülejäänud programm jättis mind algul sellest lugedes üsna leigeks, aga kogu päev osutus väga inspireerivaks: 200 aasta pikkuste traditsioonidega noatöökoda ja Kreeta 80 aasta pikkuse vabadusvõitluse lood, kohalike hõrgutiste degusteerimine, keraamikatund, armas väike Neitsi Maarjale pühendatud Kera Kardiotissa (tõlkes Südame Daami) klooster umbes 10. sajandist ja üle 4000 aasta vana Knossose palee. Selle viimase puhul olen ma eriti õnnelik, et ma sinna koos giidiga sattusin: Briti lood minoalaste kõrgkultuurist ja naistemoest (lehvivad seelikud, torso ja õlad kaetud, rinnad paljad), kuidas kõikidel freskodel on naised lihtsalt ilusad ja mehed teevad tööd, kuidas naisi austati ja jumaldati, haakusid ideaalselt minu "naine võidab lõõgastudes" teooriatega. :) 

Päev oli muidugi pikk, nii et õhtul tagasi jõudes olin üsna oimetu, aga sellisel soojal õhtul ei saanud ju koju ka jääda, nii et läksin sööma ja ühele veinile, mis viis muidugi igasuguste lõbusate seiklusteni. Põnev oli näiteks näha, kuidas ühe hotelli & resto omanik elab, privaatsetele majatuuridele pole ma teatavasti kunagi suutnud vastu panna. ;) Laupäeva õhtul olin puhanum, aga seiklused leidsid mind ka siis - käisin kohalikus Malibu ööklubis ja sattusin lõpuks mitu kilomeetrit Hersonissosest eemale imeilusasse randa nimetusse salabaari, kus ootasid hõrgud värsked Pina Coladad ja unustamatud vestlused.

Uusi sõpru ja austajad jätkus ka nädala sees enamikku õhtutesse, kreeklaste külalislahkus on midagi erilist, soost ja vanusest sõltumata - prouadki kohtlesid mind nagu kadunud tütart, kes on lõpuks koju jõudnud. Ühel õhtul inimesi vaadates sattusin vestlema kahe Belgia tüdrukuga kõrvallauast, kelle suud kukkusid lahti, kui kuulsid, et ma olen üksi reisil - nemad olid ka kahekesi olles muretsenud turvalisuse pärast. Noh... kõige ohtlikumad hetked mu õhtutes olid need, kui ma õhtusöögi kõrvale joodud klaasist veinist pisut kõrgendatud meeleolus hotelli poole jalutades pidin läbima ahvatlusi täis šoppamistänavad. Sinna jäi hulk raha, aga kuna ma sain vastu palju ilusaid kleite, kotte, Kreeka disaini ja muud, hea hinna-kvaliteedi suhtega pealegi, siis ma väga ei nurise. :)

Õhtust sõin enamasti vanades ja uutes lemmikrestodes, Akrogiali ja Skipper nägid mind kõige rohkem. Traditsioonilised tzatziki, pita, kreveti saganaki, frititud suvikõrvitsaõied, frititud kalmaar, souvlaki ning muud hõrgutised olid imemaitsvad - see on see, miks ma armastan Kreekat, Hispaaniat, Prantsusmaad, Itaaliat - toit, vein ja kohv on peaaaegu alati ja igasuguse tasemega restodes head. Ühel õhtul käisin päikeseloojangut vaatamas ja niisama uitamas idüllilises Koutouloufari mägikülas, kust tagasi alla oli üsna lühike jalutuskäik.

Ma olen enamiku oma reise planeerinud ise (või on seda teinud peikad), aga see pakettreisi kogemus oli väga meeldiv - ma teadsin täpselt asukohta, kus tahtsin olla, sain hea pakkumise ja olin hotelliga rahul, mul oli Estravelis väga sümpaatne reisikonsultant, lennud airBalticuga sujusid kenasti ning ka transfeerid üle ootuste kiirelt. Aitäh, Kreeta! Κρήτη, ευχαριστώ!!!

August lipsas mööda

Suurema osa augustist oli Merkuur teadagi kus (retrograadis!) ja oli tunda ka. Samas aja maha võtmist ja tagasi vaatamist soosib see vägagi, nii et saingi palju lihtsalt Võrus paigal olla, lausa mitu nädalavahetust ka, mis on muidu suvel haruldane. Võru nädalatesse mahtus palju (jää)kohvitamisi Katariinas ja Nammis, õhtusööke Kolmes, häid hetki Suures Munas, päikest, vihma, vikerkaari, jalutuskäike, rattasõite, ujumisi üle kallaste Tamulas ja teistes järvedes. Paar terrassijoogat ja parasjagu tantsusamme samuti.

Ühel reedel oli Playa Võrus Hea Story, nad lihtsalt on nii helgete vibratsioonidega bänd, tantsisime ja nautisime, pärast põikasime läbi ka Stedingu keldrist ja ühelt spontaanselt jämmimiselt. Järgmise reede Eesti muusika peol samas kohas sai nalja ja uusi sõpru. Laupäev augusti keskel Rõuges ühe kena 35. sünnipäeva, maitsvate toitude, sportlike mängude ja mullivanniga oli ka mõnus.

Meeldejäävaid elamusi sattus ka nädala keskele - ratsamatk Pangodis oli ammuse unistuse täitumine ja kalarestos ka pärast tore. Orm Oja õhtusöök Viirelaiul, jalad vees, oli mul seni proovimata, aga pakkus sümpaatseid uusi tutvusi ja imelisi maitseelamusi: šampanja kõrvale jumalikke tatrapliine siiamarja, seenesalati, munavõi ja värske soolakurgiga, hiljem vitello tonnatot, parti trühvlite-puravikega, passionikreemi vaarikatega ja šokolaadi - ja seda kõike palju!

Võru 240. sünnipäeva nädal oli Võru suve crème de la crème, nagu ikka. Igasuguseid lõunasse saabunud armsaid ja kuulsaid sõpru-tuttavaid sattus mu hommikukohvide ja õhtuste päikeseloojangute seltsilisteks. Nädal algas Lasva 20. järvemuusika ja veetorni külastusega, seenele jõudsin lõpuks, Kubija spaasse üle tüki aja, vanakraamilaadale vanal staadionil, Liiva-ATE avatud uste päevale, reede õhtul järvelaval esinenud Võru noorte sümfooniaorkestrit ja pärast keskväljakule 2QuickStarti kuulama ka (jälle kampsunis ja kasukas, nagu Eesti suvel vahel ikka juhtub). Pargiraamatukogus esinemine koos Contraga oli südantsoojendav ja imetore, aitäh kõigile, kes kesklinna parki kohale jõudsid ja selle pärastlõuna nii meeldivaks muutsid! Mu terrassipeo 2024 ajaks oli õnneks 28 kraadi sooja ja sellest kujunes üks imeline suveõhtu, kaunites kleitides inspireerivate naiste ja ägedate meestega (kas saab miski veel elevusttekitavam olla kui hetk, mil lõpuks ometi kaunilt renoveeritud maja nurga tagant tuleb üllatuskülaline kasti šampanjaga?!).

Mu lapsepõlverannas Haabneemes oli ühel suvepäeval hea olla ning ühel augustiööl Türisalu pangal langevaid tähti vaadata ka. Ma olen väga õnnelik, et mu augusti lõppu mahtus ka veel üks Pärnu - õhtusöögiga Oreganos ja hommikukohviga Pastoraadis, nagu tavaks saanud, sinna vahele südamlikud taaskohtumised ja vastastikku toetavad vestlused, Koidula park ja Pärnu rand.

Filmielamused piirdusid "Madam Clicquot" ja "Ei iial enam" linateostega, lugemise väljakutse 2024 on kavas sügiskuudel uuesti tõsiselt ette võtta. :)

Kuum ja kultuuriküllane juuli

Juulis plaanisin puhata ja tegin seda ka, aga lõpuks oli intensiivne, nagu ikka. :)

Kuu algul tundsin, et tahaksin veel ühte Pärnu nädalavahetust ja universum soosis seda lausa kahe sünnipäevakutsega, nii sisaldaski siis laupäev Pärnus kleitide-kimonote ostmist Moeka disainiturult Silueti ees, Mullipiknikku kaaviari & hea šampanjaga Koidula pargis, mõnusat õhtuoodet (tzatziki & pita, kreveti saganaki & klaas valget veini, nagu ikka) Oregano terrassil, seejärel üht 5. sünnipäeva MUM Café terrassil ja 55. sünnipäevapidu Sunseti Kaptenisaalis. Ma olen väga õnnelik, et jõudsime veel Wunderbaari Disco Tallinnale ka, kus täismajale mängisid suurepärast tantsumuusikat dj Tom Lilienthal ja kultuuriminister-dj Heidy Purga. Estonia Resort Spa & Hotel hoolitses hea une eest.

Võrus ootas uue nädala sees teisipäeval ka üks jalkavaatamisega ühendatud sünnipäevapidu ja neljapäeva õhtul algas Võru pärimustantsu festival 5Miinuse & Puuluubi kontserdiga (mille lavapaigutus polnud ehk kõige õnnestunum, kuulajaid oli aia taga oluliselt rohkem kui seespool). Mind tõi too nädalavahetus hoopis pealinna, The Tall Ships Races Tallinn 2024 oli muljetavaldava programmiga. Kuulasime reede õhtul Noblessneris Jaan Sööti, pärast sõime mõnusalt Lores, laupäevaste eredamate elamuste hulka mahtusid merelaulud Lennusadamas Marko Matvere esituses koos Tõnu Kaljuste & Tallinna Kammerorkestriga ja Eda-Ines Etti Kalaranna laval. Lisaks merereis Lennusadamast Piritale jahtklubi uut ilusat hoonet vaatama, klaas šampanjat Hiltoni Linnutee baaris ja hilisõhtused kunstielamused Kadriorus heas seltskonnas.

Pärast seda tahtsin ainult Võrus paigal olla ja seda ma ka sain. Nautisin piiritult oma pikki aeglaseid hommikuid, kaua magamist, hommikusööke voodis, kirjutamist-lugemist, mõnusaid kohvitamisi kodulähedastes kohvikutes, päevitamist-ujumist, õhtuseid rattatiire, kinoskäike ja terrassihetki. Nädalavahetusel õnnestus ka maakonna piiridesse jääda - mõtlesin, kas üldse lähen Ostrova festivalile, aga mul on hea meel, et ikka läksin, see on lihtsalt nii armas, väike ja õdus oma ühe lavaga, mille muusika kostab igale poole, nii et visuaalselt vähem ahvatlevaid artiste võib hoopis eemal head šampanjat nautides kuulata. :) Aga Heidy Tamme & Horoskoobi ajal olin ma igatahes lava ees ja võlutud - 80+ vanuses diiva ja legend säras laval, keeras publiku mängleva kergusega ümber sõrme, viskas paremaid nalju kui nii mõnigi püstijalakoomik, vapustas oma vokaaliga, pani publiku laulma ja nautis seda kõike ise silmanähtavalt. Super elamus!

Juuli viimase nädala lõpus ootas armas Viljandi folk - lugesin kokku, et minu kahekümnes! Sain seda seekord küll paraku vaid reedel nautida, aga mahutasin sinna lisaks headele hetkedele kohvik Fellinis fragmente lausa seitsmest kontserdist: Maqamat Ensemble & Nissim Lugasi (Iisrael), Curly Strings, Canzoniere Grecanico Salentino (Apuulia, Lõuna-Itaalia), Trad.Attack!, Hypnosis Negative (Eesti/Kanada), RURA (Šotimaa) ja OMIRI (Portugal).

Järgmisel hommikul oli üsna varajane start keskpäevasele praamile, mõnus lõuna Muhu Lõunaranna sadama Kala resto & baaris ning seejärel esinemine Sumari raamatukohvikus. Jõudsin natuke eelmisi esinejaid ka kuulata, Armin Kõomäge ja Mudlumit, rõõm. Pärast mu etteastet tegime veel kiire ampsu Liival iga kord fantastilises Island Burgeris (mis pakkus ka uskumatuid ootamatuid kohtumisi), sest olime hoiatatud, et Kuressaare söögikohad on ooperipäevade tõttu üsna ülerahvastatud. 

Ma olen nii tänulik, et mu elus on selliseid sõpru, kes kuuldes, et saabume laupäeva õhtuks Kuressaarde, varustasid meid kutsetega ammu välja müüdud Ooperigalale ja kinkisid hotellitoa pealekauba! Mu armsad pereliikmed olid ka seal ja ootasid meid soojenduseks oma terrassile dringile & snäkile, nii et programm oli tihe. Ja see Ooperigala... ma olin esimest korda Saaremaa Ooperipäevadel (sest mul ongi 22 aastat samal ajal kogu aeg Viljandi folk olnud) ja see kõik oli muljetavaldavalt ilus. Lossihoovi ehitatud ooperisaal, punased vaibad, Opera Royal saal valgete linadega kaetud ümmarguste laudadega. Ning muusika... ma olin lihtsalt lummatud. Võrus võib ju ka vahel unistada kõrgkultuurist, aga... khm. :) See Kataloonia Ooperiteatri etteaste, muusika kõrgus, ülim puhtus, ilu... ma istusin seal saalis selle kõige keskel ja olin ülepeakaela tänutunnet täis - elu ja loomingu, pere ja sõprade eest. Ning ma mõtlesin tänutundega ka oma põhikooli muusikaõpetaja Kontusele, keda me tol ajal üldse vääriliselt ei hinnanud, aga kes sundis meid käima Estonias ja hoolitses meie muusikalise silmaringi eest. Ooperigala programm sisaldas tänu talle nii palju tuttavat ja armsat, lemmikteoseid, mis panid hinge kaasa helisema. Puhas armastus. Hiljem põikasime veel läbi Rannakuuri terrassilt, kus kallis sõber pakkus sumedas öös klaasi head šampanjat ja dj Romily valis muusikat.

Filmielamused: käisin Võrus Kandles (mõnel juhul ainsa inimesena saalis) vaatamas hoogsat muusikafilmi "Girl You Know It's True: Milli Vanilli lugu"; ideaalset kohtingufilmi 1960ndate NASAst "Lennuta mind Kuule"; armsast lilleneiust rääkivat "Kui ta vaid teaks"; üdni prantslaslikku linateost "Pariis, mu paradiis".

Jumalik juuni

Lendlesin suurema osa juunist armastuse ja õnnetunde laineharjal - ei teagi, kas põhjuseks uue raamatu ilmumine või lihtsalt sulnis suvi, vabadus ja ilu. Lemmiklinnade suvise checklistiga on ka juba hästi, olen jõudnud Muhusse, Kuressaarde, Pärnusse, Haapsallu, Võrust rääkimata, vaid Viljandi ootab juuli lõpus oma järge. 

Juuni algas Gospa 20. sünnipäeva nädalavahetusega - ma olen nii tänulik selle kutse, ilusa peo ja mõnusa minipuhkuse eest Kuressaares! Boonusena jõudsime pärast massaaže, basseini ääres päevitamist ja Gospa resto terrassil naudisklemist laupäeva õhtul Prelude vinoteeki sööma ja Rannakuuri avapeole ka. Sinna- ja tagasiteel võtsime Muhus Island Burgeri ülihead burksid, kodutee Võrru kulges topeltvikerkaarte alt.

Raamatuesitluste nädalast juba kirjutasin, aga sinna vahele mahtus ka afterparty ägedate naistega Võrus Pubi17 terrassil, südantsoojendav õhtusöök minu perega Hiltoni resto terrassil, kõige armsamas seltskonnas Arvo Pärdi keskuse külastus ning sõbra sünnipäevapidustused Pärnus - reedel Pärnu Jahtklubis ja laupäeval Oreganos. Villa Wessetisse ja Körti jõudsin kergetele vahepaladele, pühapäeval ka oma Pärnu sugulasi vaatama ja Uue Kunsti Muuseumi XXXI rahvusvahelisele aktinäitusele "Mees ja Naine: SOS!" (kogu muule inspiratsioonile lisaks oli rõõm seal taaskohtuda ühe Evald Okase maaliga, mis mulle juba kunagi Haapsalus väga meeldis).

Mõned hingetõmbehetked Võrus oma terrassil (ja sõprade omadel ka) ning siis tuli jälle minna: käisin juunis Tallinnas kokku kolmes kohas oma uuest raamatust ja muust põnevast rääkimas - Retro FMi hommikuprogrammis, Star FMi hommikuprogrammis ja Postimehe "Naistejuttudes". Väikesest lavanärvist hoolimata hakkas kogu see raadioelu mulle väga meeldima - õdusad stuudiod, meeldiv seltskond... Üks live-esinemine ootab veel ees, juuli lõpus Muhu raamatukohvikus.

Võimalus pärast seda sumedas suvises Võrus paigal olla tundus õnn ja rõõm, uus kena Playa Võru rannabaar Tamula rannapromenaadil avas juuni keskel oma uksed, avapidu Teele Viiraga meeldis mulle väga. Läksin küll kasuka ja saabastega, aga õhtu oli vaikne ja nii väga mõnus. 

Suvist pööripäeva tähistasime romantilise õhtusöögiga Vidrike Külamajas, sealt edasi õnnestus mul endale uskumatu, aga väga tore jaaniralli korraldada. Reedel lõpetas mu ristipoeg Tartu Ülikooli IT cum laude, tähistasime jõe ääres Toko katuseterrassil, mille köök oli absoluutselt vaimustav. Magustoiduks sõitsin Moostesse, kus tähistasime sõbra Räpina Aianduskooli lõpetamist, hiljem jätkasime Võrus Playas ja pubis.

Laupäeval lõuna paiku startisin Pärnu poole, veetsin seal mõned meeldivad tunnid. Kõigepealt Oreganos tzatzikit pitaga ja kreveti saganakit nautides, lisaks sattusin seal oma kunagise kihlatu abikaasa sünnipäevale - oli väga armas taaskohtumine & tutvumine! Lonkisin natuke niisama ringi, õhk oli magus ja pärnad tilkusid mett (tsiteerides erinevaid laulusõnu), vastu jalutanud võõradki naeratasid ja hea oli olla. Edasi võtsin vastu kutse Vana-Pärnusse ühele imelisele soojendusega basseiniga terrassile, käisime ujumas ja veetsime meeldivalt aega. Kella 21ks jõudsin Virtsusse praamile ja edasi Muhu Namastesse, mis oli mu "tahaks minna" nimekirjas olnud väga palju aastaid ning osutus täpselt nii imekauniks või veel paremaks kui piltidelt nähtud. Mul on hea meel, et olime kaks ööd, saime puhata ja nautida. Lõunaranna sadama uus Kala resto & baar oma suurepärase kohvi, Mimosade, kalatoitude ja muude hõrgutistega oli lühikese jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, käisime seal mitu korda. Unelmate puhkus ja jaanipäev! Lõbusa seltskonnaga laulmiste, hoogsate tantsukeerutuste, gurmee, šampanja, pärjapunumise & lõkkega.

Esmaspäeval põikasin läbi Meite Napolist ja kalli lapsepõlvesõbra juurest, seejärel keerasin autonina Haapsalu poole, sõin Hapsal Dietrichis lõunat, vaatasin sõprade õdusat uut pesa seal ning maandusin siis isapoolsete esivanemate talus, kus pärast õhtusööki varsti magama vajusin. 

Järgnenud paaril päeval Tallinnas oli ka toredaid uitamisi mere ääres ja mujal. Võrru tagasi jõudes olid mu sotsiaalsed patareid nii laetud, et oleksin olnud valmis ka rahulikumaks olemiseks, aga elul olid teised plaanid: reede õhtul leidsin end kõigepealt artisti käepaelaga Retrobestilt ja tõesti korraks ka lavalt, kust tõin dj Tom Lilienthali hiljem Võrru, kus ta rannabaaris kella kaheni öösel rahvast tantsitas. Olime sõbrannaga vahepeal dj-puldi kõrval pehmel vaibal siruli, et siis edasi tantsida, pikutamine teeb ikka head. :) Koju jalutades sulpsasime natukeseks järve, oli imeline soe öö. Muide, ujumispäevi tuli mul mais ja juunis koos eelmise kuumalaine ja Kreekaga kokku vist umbes 15, oleks muidugi rohkem võinud.

Kunsti & muusikaelamused said vist kõik juba mainitud, kinno jõudsin ainult filmi "Homme on ka päev" vaatama, raamatute lugemisega olen graafikust puhta maas, tuleb tunnistada. Kohviku- ja toiduelamusi jätkus ka häid ning mul on rõõm näha, et mu Võru söögikohtade postituse või suve mõjul on mitme koha lahtiolekuajad pikenenud. :)

Kaneelimaja & paradiisaed

Mu ägeda Võru-Tallinna-Pärnu raamatutuuri üks ilusaid ja meeldejäävaid hetki oli see, kui mind Tallinnas intervjueerinud Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio ütles, et talle meenutas mu raamat "Kaneelimaja & paradiisiaed" kõiki neid "Toscana päikese all", "Aasta Provence'is" jt sarnaseid teoseid. Minu jaoks oli see suur ja südantsoojendav kompliment, sest mulle on need raamatud ja filmid väga meeldinud. Ja tõesti, suures plaanis me kõik läksime lõunasse ja asusime maja renoveerima. :)

Täna hommikul sattusin sealt edasi mõtlema õnne valemi peale, mille kirjanikust sõbraga kunagi ühe vestluse käigus sõnastasime ja mis ka raamatusse jõudis: loodus & looming. Loodus tasakaalustab ja maandab, looming pakub loomisrõõmu ja annab tiivad, ideaalis ka suurema (elu)eesmärgi, võimaluse anda sellega ka teistele midagi. 

Edasi mõeldes taipasin, et see seletab mu jaoks ära eestlaste ja teistegi kinnisvaralembuse: majade ehitamine ja vanade renoveerimine ongi kaunis missiooniga tegevus, eesmärgiga luua oma perele kodu ja pakkuda teistelegi mõnusaid peatuspaiku. Minu neli aastat selles valdkonnas viisid küll taipamiseni, et ma eelistan enda peamise loomevaldkonna ja missioonina siiski pigem kirjutamist - inspiratsiooni, rahu, lootuse, rõõmu, ajaviite ja meelelahutuse jagamist.

Samasse väravasse taipamisi pakkus ka esitlusnädal: ühelt poolt oli kogu turnee hullupööra tore, kergelt rokkstaari tunne, ehkki staadionitäisi rahvast ma siiski kohale ei meelitanud, kõik jäi õnneks kenade salongikoosviibimiste mõõtkavasse - ja teisalt oli väsitav ka, nii et nentisin, et mul on hea meel, et raamatuesitlusi on mu elus mõneaastase intervalliga, naudin kirjutamist ikka kõige rohkem. Lihtsalt kohtumisi lugejatega ja esinemisi siiski ka, need on kuidagi vabama õhkkonnaga kui pidulikumad esitlused. Igal juhul: veel kord suured tänud kõigile, kes osalesid ja kaasa elasid! Imelist, säravat, naudinguid ja rõõme täis suve!

Võru söögikohad 2024

Mu blogipostitused Võru söögikohtadest 2018. ja 2020. aastal on toonud mu blogisse tuhandeid lugejaid, 2020. aasta postitust jagas ka toiduajakiri Oma Maitse ning 2021. aastal kirjutasingi hoopis neile loo. Aastanumbreid ja asjade seisu vaadates on ilmselgelt aeg värskeks ülevaateks. Paraku ei saa seda alustada kuigi optimistlike nootidega - olukord on pärast pandeemiat ja igasuguseid poliitilisi arenguid s**t, aga loodetavasti see on siiski meie tuleviku väetis, tsiteerides klassikuid. Kuna avatud olemise ajad on lühenenud ja kogesime ise maikuus, et kolmapäeva õhtul pärast kella 20 võib olla Võrus päris raske töötava köögiga söögikohta leida, siis lisasin ka mõned lahtiolekuajad, aga need võivad muidugi muutuda, nii et tasub alati otseallikast üle kontrollida, lõunaosariikides on kindlaim variant ilmselt ette helistada. Kiitust väärib see, et kõikidel kohtadel on terrass või lihtsalt õues istumise võimalus (puudub ainsana vist Stedingu majas avataval Namm restol, aga ehk on sealgi midagi muutunud).

- Katariina kohvik on jätkuvalt Tallinna poolt tulles esimene ja särab muidu ka eredalt, pluss maja sai vahepeal uue uhke kuue, mida on kena suvel alleele tõstetud laudade ümber istudes imetleda. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel uste kõrval õilmitsevad pelargoonid. 

- Kutsuva terrassi ja sinitaevalaega kohvik Taevas seal kõrval on vahepeal mitmeks talveks oma uksed sulgenud, sel kevadsuvel pole nad veel neid taasavanud, hoian pöidlaid, et nad seda ikka teeksid, igatsen natuke seal kohvitamiste ja hõrkude kanatiibade järele. (EDIT: nad avasid suveks ikkagi uksed ja kanatiivad on ka alles, hurraa!)

- Elegantne Stedingu kohvik on ka tükk aega suletud olnud, suve alguses peaks seal avatama uus Namm resto & šokolaadikohvik. (EDIT: avati ning seal on jätkuvalt ilus interjöör ja head kohvijoogid.)

- Keskväljaku ääres asub Pizza Olive - Itaalia köök on peaaegu alati kindla peale minek, paraku on salatid ja pastad menüüst läinud ning alles vaid pitsad, lahtiolekuajad ka sellised, et õhtustest pikematest istumistest keskväljaku ääres võib vaid unistada. Aga interjöör on meeldiv ning kuuma ilmaga veini ja pitsaga õues istudes tunne peaaegu nagu Itaalias, kirik, keskväljak, roosad ja kollased majad ümberringi (võtaks vaid omanik Tartu 23 maja pealt need vanad katkised-luitunud valguskastid maha ja toetaks keegi paari vaatevälja jääva hruštšovka ühevärviliseks renoveerimist, siis oleksid vaated veel ilusamad). 

- Valgusfoori juures endises raamatupoes tegutseb Võru gurmaanide päästearmee ehk Kolm köök & deli (kuna see on järjejutt, siis: need kuulsad Tallinnast naasnud endised Nopi & Salti kokad - kes teab, see teab). Seal saab kõige paremini süüa, talvel pakkusid nad paraku vaid päevapraadi ja vahel nädalavahetustel á la carte menüüd, suvehooajaks valmis terrass ja hõrgutisi pakutakse T-N 12-20, R 12-23 ja L 14-23.

- Võru kõige elusam koht on Pubi17 peatänaval pärast fooriga ristmikku. Jätkuvalt: kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama (hilist) hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol, elava muusika järgi tantsimas ja tähistamas, mälumängimas ja noolemängimas, kohatakse inimesi ja suheldakse. Kunagine gastropubi suund on paraku taandunud klassikaliseks pubimenüüks ning igasuguseid paneeritud pooltooteid menüüs minu maitse jaoks veidi palju, aga häid toite siiski ka (ja eks see hea toidu definitsioon ongi erinev, mulle meeldib kitsejuustusalat, liitlasvägedele burks, igaühele oma). Maja taga on ka soojenduslampide ja uue kujundusega Martini terrass. Suureks boonuseks on Võru pikimad õhtused lahtiolekuajad: E-T 1130-22, K-N 1130-23, R 1130-01, L 12-01, P 12-21.

- Sealsamas kesklinna ainsa fooriga ristmiku lähedal Vabaduse tänaval on väga mõnusaks kasvanud õdus Eva Sushi ilusa suure suveterrassi ja eeskujuliku kokteilimenüüga. TOJ Sushi kohe sealsamas ümber nurga pakub samuti sushit, interjööri on algusaegadega võrreldes lisandunud diivaneid ja maja taha väike terrass.

- Peatänaval või selle ümbruses on veel Ränduri pubi ja kohvik Mantelahi, korraliku hommikusöögivalikuga kohvik Pannukas ja pubi Mõisa Ait, kaugemal päris järve ääres asub kohvik Spring (mille suurim pluss on imelised järvevaated eriti teise korruse rõdult, aga nendegi lahtiolekuajad on vaid tööpäevadele ja menüü lõunapakkumistele taandunud), linna taga peibutab nädalalõppudel Võrumaa Uma Meki maitsetega Hämsa maheresto. Kagukeskuses on Aasia restoran Võru Namaste ja 1990ndaid meenutav kebabikoht Kebab Tarõ. Paar pitsa- ja burksikettide filiaali on ka suuremate poodide juures ning tanklatestki saab kiirtoitu. Rannapromenaadi ääres peaks juunis avatama uus Playa Võru, kus on suvisele rannabaarile kohaselt rõhk ilmselt rohkem peol, muusikal & jookidel, aga midagi süüa saab ehk ka. Öise nälja vastu pakub kesklinnas üsna kaua (vähemalt R-L) kiirtoitu Chillin keskväljaku nurgas. 

- Võru taga teisel pool järve on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on mind pärast õnnestunud interjööri uuenduskuuri mitu korda ka maitsva toiduga meeldivalt üllatanud. Natuke kaugemal Rõuges asuvad ilusaid loodusvaateid pakkuvad Ööbikuoru Villa restoran ja Tindioru forellipüük ning Haanjas Suure Munamäe kõrval väga õdus kohvik Suur Muna suure majataguse päikesepoolse terrassiga. Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal sageli ravioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muud põnevat. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte. See kõik on mu suureks rõõmuks jätkuvalt nii.

Magus mai

 Mai algas sellega, et raputas mind ootamatult minema kohtadest, kus ma olin püüdnud end vist väiksemaks teha ja kitsamatesse raamidesse suruda - esialgsetest emotsioonidest hoolimata on ilmselt põhjust tänulik olla. Paar nädalat pealesunnitud järelemõtlemisaega maikuu õite, lõhnade, laulude ja muu sulniduse keskel tegi ka arvatavasti vaid head. Mulle ikka sobib jäägitu vabadus ja lendlev loomingulisus (what else is new, küsiks üks mu vaimukas sõber).

1. mail oli Võru rattapäev, pärast käisime eriti armsa tüdrukute seltskonnaga maailma lõpus Setomaal Ilmaveere avamisel. Soe ilm, kaunid vaated (eriti külalistemaja kolmanda korruse vanniga sviidist, aga resto terrassilt ka), ponid ja paadisillad... väga tore oli! Edasi tuli inspireerivaid kohtumisi armastuse tasandil elamise teemal ja sõbra sünnipäevapidu Kolmes. Emadepäeval käisime Murimäe veiniistanduse La Murii restos lõunal, kust avanesid imelised vaated, aga süüa saab esialgu küll lähedalasuvas Vidrike Külamajas paremini. 21. mail tähistasime mu terrassil kuumas lõunamaa õhtus vabanemist, šampanjaga ja puuviljadega, kuidas teisiti. Kohe pärast seda tuli trükikojast mu seitsmes raamat, "Kaneelimaja & paradiisiaed"! Põnevate juttudega veinitamisi elegantsetel terrassidel ja hõrke õhtusööke heades restodes oli maikuus veel, nii Tallinnas kui ka Võrus. Mõned head hetked Kubija spaas ja üks esinemine ilusatele noortele inimestele ka.

Tartu Ülikooli raamatukogus mai keskel toimunud ühiskonnateaduste instituudi ja Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi konverents Juhan Peegli 105. sünniaastapäeva puhul "Ajakirjandusõpe 70: inimene ajakirjanduses" pakkus hästi valitud esinejaid ja põnevaid ettekandeid, õhtune pidu ülikooli kohvikus mõnusat suminat ja inspireerivaid arutelusid, hing hõiskas. Nädal hiljem jõudsin ÜTI kevadgrillile ka, "Rahva Oma Kaitse" live-esinemine oli imetore ning armsaid inimesi kohata samuti.

Ja ehkki ma kogu selle laulu ja õiteilu keskelt ei raatsinukski eriti kuskile minna, mahtus maisse ka mu reis Korfu saarele Kreekas ja Albaaniasse, aga neist saab pikemalt lugeda eraldi postitustest.

Paradiis nimega Korfu

Mu Korfu-Albaania reis oli nagu retriit iseendaga ja eriti Korfu osa suurepärane, väga tore oli mõnusalt omas rütmis kulgeda. Esimesel (täis)päeval Korful, mis oli juhuslikult pühapäev, oli pärast pikka talve ja mõningaid reisile eelnenud emotsionaalseid raputusi selline tunne, nagu oleks varjusurmast üles tõusnud. Kohvitasin ja sõin hommikusöögiks pošeeritud munaga avokaado-lõhesaia, taustaks sellised sinitaeva ja päikesega linna-, pargi-, rannapromenaadi- ja merevaated, et mu peas küsis keegi kordi ja kordi järjest, kuidas üldse saab ühes kohas nii palju ilu olla!!! Tundmatust õitsvast põõsast hoovas joovastavat lõhna, aiandust õppiva sõbra abil õnnestus see lõhnavaks soonseemnikuks määratleda.

Pärast sööki jalutasin tasapisi mööda promenaadi vana kindluse poole, umbes iga viie sammu tagant pildistamiseks peatusi tehes. Jahisadamast edasi tuli Durrelli park, kus kohtusin Gerald Durrelli bareljeefiga - ausalt, nagu vana väga kallist sõpra oleks kohanud, kasvasin koos teosega “Minu pere ja muud loomad” (ja tema teiste raamatutega), lugesin selle enne reisi üle ja ehkki see on mul kapsaks loetud, naersin mingite kohtade peal ikka valju häälega.

Imetlesin kunagist paleed, kus nüüd on Aasia kunsti muuseum, selle aedu ja igas suunas avanevaid merevaateid. Elegantsel Listoni promenaadil alustas just puhkpilliorkester rongkäiku, kui sinna jõudsin, lonkisin nendega natuke kaasa ja tundsin muusikast rõõmu. Päikesest ja soojusest, oma kergest suvekleidist ja plätudest ka. Seejärel sukeldusin üliarmsa helgetes toonides vanalinna sügavustesse, kust avastasin kohe saare kaitsepühaku püha Spiridoni kiriku, kus oli imeilus jumalateenistus ja küünlad põlesid. Lisasin sinna oma panuse, sügavas tänutundes kõikide imede ees mu elus. Mul oli tunne, et kogu see rõõm ja ilu ei mahu mu sisse lihtsalt ära!

Veel natuke sihitut õnnelikku uitamist ja ilusate asjade ostmist (millised hullutavad kleidipoed!) ning siis maandusin päris juhuslikult smuutibaari terrassil, mis oli nii mõnus inimeste vaatlemise koht ja ülimaitsvate värsketest puuviljadest smuutidega, et käisin seal ka kõikidel oma järgmistel Korfu päevadel.

Pärast väikest siestat mu esimeste ööde kahetoalises korteris panin uue valgekuldse kleidi selga ja lehvisin linna peale. Sihitult uidates avastasin toreda ainult kohalikku toorainet kasutava pererestorani, kust sain lisaks imetoredale õhtupoolikule, tzatzikile ja heale valgele veinile ka juttu rääkima tulnud uue sõbra (ühe omanikest). Pärast leidsin pooljuhuslikult pisikese peidus Faliraki ranna ja veel ühe hea söögikoha imeliste vaadetega kindlusele, jahisadamale ja türkiissinisele läbipaistvale veele, kus süüa üks kreveti saganaki ja juua klaas veini, taustaks allapoole vajuv heleroosasid helke heitev päike ja dj valitud hea muusika.

Need on ainult mõned fragmendid sellest esimesest päevast, mis täitsid hinge nii, et mõtlesin endamisi, et ma tean vähe kohti, mis on paradiisile sarnasemad kui Kreeka saared.

Järgnenud päevad Albaanias said juba eraldi postituse, aga sealsed kontrastid… nagu öeldud, Korfule tagasi jõudes tundus see veel ilusam. Viimasteks öödeks oli mul vapustava kindluse- ja lahevaatega rõduga hotellituba, lisaks jõudsin ka päevitada ja ujuda (ehkki kevadsuvises Kreekas on merevesi veel ikkagi kargevõitu, mitte supp nagu septembris-oktoobris). Avastasin hommikukohvideks Listonil teise lemmikkoha, ronisin vana kindluse otsa tuletorni juurde ning veetsin aega selle armsas salarannas ja jahisadamas, šoppamisparadiis on Kreeka mu jaoks ka… Ühesõnaga, kui ma tavaliselt tahan reisi lõpus juba koju, siis seekord oli natuke sihuke “Appi, juba?” tunne - universum muidugi kuulis ja kojulend hilines. :) Õnneks ootas Riias tuba üle ootuste mugavas lennujaama Hiltonis.

Ah jaa, see ka, et mul on enamasti elus näkanud reisidel nii hästi, et on olnud kõik päevad selge sinitaevas ja päikesepaiste. Nagu üks naine mult kunagi Hispaania lõunarannikul ühe sellise reisi viimasel päeval küsis: ega sa nüüd ei arva, et meil siin ongi kogu aeg nii? Muidugi arvasin! Seda enam olen ma õnnelik, et nägin Korfut ka teiste nägudega. Halli taevaga. Äikesetormiga - ja see oli ũliäge!!! Õnneks mõlemat siiski vaid korraks. :)

Albaania: Saranda

Jõudsin Sarandasse pärast absoluutselt täiuslikku esimest päeva fantastiliselt ilusaks osutunud Korful. Albaania… ma olin juba kuulnud, et seal on ilus loodus ja koledad linnad ning nii eelarvamustevabalt kui ma ka sinna saabuda püüdsin, paraku osutus see tõeks. Ma vahtisin juba laevalt Sarandat, uskumata oma silmi: üksainus pikk Lasnamäe türkiissinise mere ja efektsete mägede vahel. Passikontrollis trügis üks ebaviisakas naine järjekorras ülbelt mu ette, ka see mõjutas seda, et astusin sadamast linna üsna ebasoodsalt meelestatuna. Olin nagunii kohalike kohta ka üht-teist kuulnud, alati näitab ühiskonna kohta palju naiste, laste, loomade ja looduse kohtlemine - Korfu koerad kepsutasid rõõmsalt oma peremeeste kõrval, Sarandas oli kõikjal hulkuvaid koeri ning nägin oma silmaga, kuidas üks mees väikest koera jalaga püüdis lüüa, õnneks põikas koer eest ära. Selliseid tüüpe tuleks endid jalaga lüüa!

Õnneks olin võtnud hotelli kahe sammu kaugusele sadamast, see osutus tuttuueks ja säravvalgeks, mu neljanda korruse merevaatega rõduga tuba väikeseks õdusaks oaasiks. Teine kena koht algas sealtsamast: tuttuus, kohati veel ehitusjärgus rannapromenaad.

Üksi reisimise suur võlu on see, et keegi ei nõua, et tingimata peab kärutama sinna ja tänna, nii et kuna mõned isiklikud põhjused ka seda soosisid, siis molutasin oma ainsa täispäeva Albaanias lihtsalt maha. Seda enam, et olin enne reisi jälginud Instagramis @CassiaShakti seiklusi samas kandis ja tema tegi kuulsa Blue Eye allika Saranda lähedal üsna maha, hoiatades ka, et sinna peab parklast veel pool tundi kõndima. Lekuresi loss paistis mäe otsast õhtul valgustatuna kenasti kätte, sinna ronimine pidi võtma tunnikese, sedagi ei viitsinud. Ühtegi ilusamat-suuremat kirikut ei paistnud ka ei jalutades ega guugeldades, ainult 40 pühaku klooster teise mäe otsas.

Kirjutasin natuke, seejärel jalutasin mööda rannapromenaadi hommikust sööma, omlett tomat-kurgi-fetaga ja piimakohv ajasid asja ära, aga vaimustusest hüppama ei võtnud, vaade oli selle kohviku terrassilt siiski maaliline. Pärast hommikusööki lesisin natuke rannas ja käisin jalgupidi vees ning kulgesin siis hotelli tagasi. Lugesin oma merevaatega rõdul raamatut, nautisin sooja ilma, tegin lõunauinaku. Õhtusöögile läksin heasse kalarestosse, kus sain tõesti maitsvat tzatzikit ja grillitud merihunti, pärast tegin sõbra soovitatud Elvis Baris klaasi veini. Omanik nägigi välja nagu hallipäine Elvis ja see rannapromenaadi ääres asuv baar oli äge, nagu ka rõdul mu ümber istunud kaks USA-UK paari, kes mind sujuvalt oma vestlusse haarasid ja - nagu selle käigus selgus - osutusid väga toredateks inimesteks. Ameeriklased rääkisid, et on olnud kolm kuud Sarandas, aga suveks lähevad kuskile jahedamasse, Albaania rannikul olla liiga kuum ja liiga kallis - hinnad hüppavad lakke, kuna albaanlased teenivad enamiku aastatulust nende kolme kuuga - juuni, juuli ja augustiga. Istusin natuke veel ka oma hotelli restos, seal oli parem vein ja ka merevaade.

Olin seal õhtusel ajal hulkudes ikka vist natuke pinges ka, sest kuulsin enne reisi igasuguseid kummalisi hoiatusi ja õuduslugusid Albaania kohta, pehmeim neist, et kõik Euroopa varastatud mersud pidid lõpuks just sellesse riiki jõudma. Vanu mersusid oli kõikjal palju küll… 

Hommikul hiilisin tund varasemale praamile kui see, kuhu mul pilet oli, õnnestus ja pooletunnine sõit laevaninas panoraamvaatega istekohal Korfu poole tagasi tekitas puhast õnnetunnet. Korfu tundus maale astudes muidugi veel ilusam, ehkki paar päeva tagasi ma poleks seda võimalikukski pidanud.

Aprilli naljad

 Astroloogid räägivad, et aprill oli selle aasta kõige väljakutseterohkem kuu ning edasi on puhas õndsus. Trikke tegi see aprill küll, aga eks kõik on millekski hea. :)

Võrus veetsin ma sellest kuust napi veerandi, kuuendiku Itaalias ning ülejäänud aja Tallinnas. Ma olen väga tänulik, et mul on selles mõttes ikka metsikult vedanud, et mu ellu kuulub Võru oma looduse ja loomingut soosiva keskkonnaga ning Tallinn oma gurmee ja kultuuriküllusega.

Allpool selle kuu kultuurielamused, lisaks oli Võrus mõnusaid külaskäike ja üks tore reede õhtu pubis, Tallinnas südamlik sõbra sünnipäevaõhtusöök Villa Thais ja ka südanstoojendavaid kokkusaamisi, inspireeriv meigikoolitus heas seltskonnas ja lõõgastavaid spaakülastusi, kenasid Kadriorus uitamisi ja väljasõit Käru muuseumi. Ainult raamatuid lugeda pole jõudnud peaaegu üldse, aga selle eest sai mu peatselt ilmuva seitsmenda raamatu käsikiri toimetatud ja läks küljendusse.

Filmielamused: Rasmus Merivoo "Tulnukas" & "Tulnukas 2" (viimse istekohani välja müüdud Võru Kandles koos Märt Avandi kommentaaridega; ma polnud esimest ka varem näinud, aga naerda sain omajagu, üsna igasuguse huumori austaja, nagu ma olen, muu hulgas muusikaliste valikute peale, lisaks tundus mulle, et tegijatel oli seda filmi tehes väga lõbus ja selline asi on mulle ka alati meeldinud); Luca Guadagnino "Väljakutsujad" (mu selle kuu totaalne lemmik, süžee, kaameratöö, näitlejad - Zendaya ja teised ka! -, kostüümid... juba nimetatud aasta seksikaimaks (tennise)filmiks, soovitan, väga!); Guy Ritchie "Vääritu sõjapidamise ministeerium" (seda ma poleks ise vist märganudki, aga soovitati, vapustav ja vaimukusi täis tõestisündinud lugu II MS ajast!).

Muusikaelamused: Jazzkaarelt MonoNeon (USA) Jaikis ja Boomcat (Eesti, Liisi Koikson, Raun Juurikas ja Martin Petermann) Fotografiskas samal õhtul järjest, love jazz.

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil Kalev Spa basseini peale ehitatud laval esitletud kaunid Embassy of Fashioni kollektsioonid; Fotografiskas Peter Lindberghi "The Lightness of Being" ja Kary H. Laschi "The Golden Years" olid totaalsed lemmikud, must-valge fotokunsti kirgliku austajana nautisin iga sammu nendest näitustest; Simen Johani "Until the Kingdom Comes" ja Wang Cheni "Fractured Delights" näitused vaatasin ka ära, meeldisid ka; tegelikult läheb vist kunstielamusena kirja ka sõbra ateljee külastamine Lõuna-Eesti sügavustes, millest sündis intervjuu Navitrollaga Naistelehte.

Spaablogi: Metropol ja Kalev Spa

Kevadilmadega on, nagu on, eriti põhjarannikul, nii et olen ajaviiteks Tallinna spaasid avastanud.

Spaahotell Metropol asub Rotermanni kvartalis. Valikus on Soome saun (90°C), aurusaun (45°C), aroomisaun (75°C) ja soola-aurusaun (40°C). Mahedamate saunade austaja, nagu ma olen - mulle meeldisid eriti need kaks viimast. Lisaks on olemas mõõduka suurusega bassein ja neli sooja mullivanni. Tumedapoolne interjöör ega paratamatult kivised vaated mind ära ei võlunud, seetõttu see spaa mu isiklikus edetabelis väga kõrget kohta ei vallutanud, ehkki iseenesest oli mõnus.

Kalev Spa veekeskus ja saunaoaas tulid mulle meelde tänu Tallinn Fashion Weekile - olen seal majas lapsena omajagu ujumas käinud, aga pärast renoveerimist polnudki sattunud, ehkki plaan oli ammu. Nostalgiafaktor töötas, mingid vaated tulid tuttavad ette, samas on kõik nüüd uus, ilus ja tänapäevane. Kui ma muidu koolivaheaegadel pigem väldin spaasid, kuna need kipuvad olema ülerahvastatud ja lärmakad, siis Kalev oli selles mõttes ideaalne valik, et see on piisavalt suur. Lapsed möllasid veekeskuse kahes lastebasseinis ja neljas torus, samas sai suures 50 meetri pikkuses basseinis täitsa rahulikult ujuda, sooja lõõgastusbasseini ja ringvoolubasseini proovisin ka. Veekeskuses on riietusruumides kaks kuuma leilisauna, lisaks kauni pargivaatega aurusaun ja sanaarium (lemmik!), mõlemad umbes 50°C.

Ostsin juurde ka 18+ saunaoaasi külastuse ning seal oli muidugi eriti vaikne ja mõnus. Valikus on neli vanni - jahe Sinine Laguun, kuum Jaapani onsen, Kuumaveeallikas ja Pärlivann - ning viis sauna: Soome saun, Aurukoobas, Soolakivioaas, Troopiline oaas ja Aroomioaas. Viimased kolm meeldisid mulle eriti. Troopiline oaas sobib talvel ilmselt Aasia-igatsust leevendama ja Aroomioaas lõhnas lihtsalt nii hästi. Inimesi seal ka eriti polnud, nii et vaikust ja rahu nautida sain ka. Kokkuvõttes väga meeldiv kogemus!