Eriti kultuurne aprill

- Veetsin aprilli algul ühe väga sulni laupäeva, uidates Lennusadamas "Sex & the Sea" näitusel, mis räägib meremeeste ihast ja igatsusest ning on seal veel lausa 2020. aasta jaanuari keskpaigani. Lisaks tuttav püsiekspositsioon vesilennuki ja muuseumilaevadega, mille peal oli nii ilusa ilmaga ka eriti tore kolada.

- Sealt edasi jalutasin mööda mereäärt Noblessnerisse, kus paari hoone ümber käis veel vilgas ehitustegevus, aga palju oli juba valmis ka. Café Noble järele igatsen endiselt, aga pisut leevendas seda Staapli 3 kunstigalerii & kohviku avastamine, poolteist nädalat hiljem käisin avapeol ka.

- T1 vaateratta avapeol käisime 10. aprillil ja tegime hilisõhtul sellega ka esimesed tiirud, mulle meeldis.

- Tänu lõbusale õhtusöögile sõpradega (pealkirjaga "Karulauk ja kihisev") avastasin enda jaoks Radio, suurepärase uue söögikoha Kadriorus.

- Klausi otsasaamise kurbust leevendas Umami avamine samas kohas Kalaturu vastas, terrassil küll enam diivaneid ei paistnud, aga muidu on kõik sama ja toit hea.

- Dissident on küll juba vist umbes viis aastat sama (poolsalajase) koha peal, aga väga mõnus, mulle väga meeldis see Rabarbraga lillelõhnaline kokteil, mida seal jõin.

- Tänu Mutant Disco Classicsile tantsisime hea sõbra ümmarguse sünnipäeva jätkupeol natuke Põhjala Tap Roomis, sööma pole veel sinna jõudnud, ehkki kiidetakse.

- Lihavõttenädalavahetus ja Võhandu 100 aerutamismaraton langesid seekord kokku, nii et Võru oli tol reede õhtul korralikult ülerahvastatud, Stedingu kohvikus toimunud Võru Jazziklubi jazziõhtu ka rahvarohke, aga see oli väga positiivne, sest MA osutus väga lahedaks koosluseks, Maarja Aarma vokaal avaldas eriti muljet.

- Lätist pärit Eddie Dove Band esines nädal hiljem Võrus Pubi17s ja üllatas ka meeldivalt.

- Jazzkaar on nii meeldiv kevade osa, uskumatu, et juba 30 aastat (mu programm seekord: Eyolf Dale Wolf Valley Punases Majas ja Bernhoft & the Fashion Bruises Vaba Laval).

- Tallinn Coffee Festival oleks mul ilusate ilmade ja esimeste ujumiste tõttu peaaegu vahele jäänud, aga õnneks ikka jõudsin ja täpselt latte arti võistluse finaali ajaks!

- Kinos käisin päris palju. Tänu ühele armsale noormehele avastasin, et Coca-Cola Plazas näidatakse kord kuus kinoklassikat (juba 2016. aastast, ma ei tea, kuidas see info must mööda oli läinud, Võrus elamise tõttu ehk?!), nii et vaatasime "Tuulest viidud" (3 tundi ja 58 minutit möödusid kiiremini, kui ma oleksin julgenud loota :)).

- "Rannaparm" on päris pöörane film, peategelaseks kirjanik, ma usun, et tegijad lõbutsesid suurepäraselt seda filmi tehes, aga muljetavaldav oli ka see väga sügav point, mis kogu selle lõbutsemise all täiesti olemas oli.

- "Puhas kui lumi" on prantslaslikult sensuaalne ja lustakas uusversioon Lumivalgekese muinasjutust.

Blogi(auhindade) kategooriad

Sattusin Eesti Blogiauhindade lehele ja vaatasin huviga kategooriaid - eelkõige seetõttu, et korrastasin just hiljuti oma blogi silte (toidublogi, reisiblogi jne) ja mõtisklesin blogimisest üldse.

Igaks juhuks lisan ka, et ma ei kandideeri oma blogiga seal üheski kategoorias, sest mu jaoks on blogi algusest peale (nii mu 2004. aastal sündinud esimene blogi kui ka see siin) olnud rohkem eelkõige loovpäevik ja lõõgastumiskirjutamise koht, kuhu jäädvustada asjad, mida tahan mäletada ja sõprade-tuttavate-võõrastegagi jagada. :) Ajakirjanikuna töötamise aegadel materialiseerusid need mõtted ja kogemused sageli ajakirjanduses ilmunud arvamuslugudeks ja arvustusteks-reportaažideks-artikliteks, aga praegu, kui ma juba hulk aega jälle ainult raamatute kirjutamisele olen pühendunud, on tore end siin vahepeal lühivormidega lõbustada.

Niisiis, EBA2019 kategooriad. 14+6+1 kategooriat tundus esmapilgul palju, aga ehk polegi. See on väga positiivne, et eluliste blogide kategooria on löödud kaheks, üle ja alla 5000 lugejaga blogid. See on ka üsna hea nimi sellele kategooriale - kui ma 2008. aastal Tartu Ülikooli lõpetades oma bakalaureusetöös isiklikke blogisid uurisin, siis teadus(aja)kirjandus määratles neid tol ajal isiklike blogide ehk isikliku päeviku tüüpi blogide ehk egoblogidena, aga kuna enamik eraisikute blogisid on lõpuks isiklikud, siis on eluline blogi ehk paremini sisu edasi andev nimetus. Elustiiliblogi ehk sobiks samuti, aga samas võib-olla tooks ka kaasa valesid seoseid.

Aasta uustulnukas, rahva lemmik, välismaaelu- ja reisiblogid, ilu- ja moeblogid, arvamusblogid, kodublogid, pere- ja beebiblogid ning noorteblogid on kõik selgelt arusaadava nime ja sisuga kategooriad. See +1 kategooria ehk siis blogiauhinnagala õhtu stiilseim ka. :) Samuti eriauhindade kategooriad - väga hea mõte anda ka säravamatele postitustele auhindu (parim fotopostitus, parim koostööpostitus, parim ühiskonnakriitiline postitus, kõige naljakam postitus ja kõige avameelsem postitus).

Aga nüüd siis need, mille kallal ma noriksin. :) 

1) Kokandus- ja terviseblogid - toidublogid oleks selles mõttes palju parem nimi, et siis on ühemõtteliselt fookuses toit ja blogid, mis kirjutavad toidust, joogist ja ehk ka söögikohtadest. 

2) Spordi- ja trenniblogid - sport ja trenn on nii kattuvad mõisted, et pigem ma koliksin siia selle terviseteema eelmise kategooria juurest ja nimetaksin selle spordi- ja terviseblogide kategooriaks.

3) Kultuuriblogid - see on muidu väga suurepärane kategooria, aga kirjandus ehk siis raamatublogid võiksid vist ka siia alla käia? Selgitavas tekstis olid mainitud ainult kaunid kunstid.

4) Kasulikud blogid - väga ebamäärane, mõnes mõttes võiksid kasulikud olla ju kõik blogid?! Ma vist kaotaksin selle kategooria üldse ära.

5) Loomeblogid - ka veidi ebamäärane, aga võiks ehk panna kokku eelmise kategooriaga, siis ehk oleks loogilisem ja arusaadavam.

Igatahes väga tore, et selline sündmus juba viiendat aastat toimub. Ja ma nüüd mõtlen edasi, kas tasuks oma raamatublogi sildist teha kultuuriblogi silt ja kas mul oleks siia blogisse arvamusblogi silti ka vaja. :)

Kaks suurepärast raamatut

Ma ei kavatsenud enam Kuuba lainel jätkata, aga lektüür sunnib - lugesin enne reisi läbi Chanel Cleetoni raamatu "Next Year in Havana" ja kui tal ilmus nüüd aprilli algul sellele järg "When We Left Cuba", olin sunnitud selle Amazonist kohe ostma. Esimene oli lihtsalt nii hea ja teise osa peategelane Beatriz juba esimeses raamatus ülimalt intrigeeriv tegelane.

Ja see ei petnud ootusi - ma pole ammu Goodreadsis ühelegi raamatule viit tärni andnud, enamasti eelistan üldse mitte hinnata, aga need mõlemad said mult just selle hinde. Miks? Sest aines, teostus, armastuslugu, ajalooline taust - kõik vastas mu maitsele.

Kui "Next Year in Havana" oli rohkem klassikaline armastusromaan, siis "When We Left Cuba" armastuslugu keerulisem, karakterid värvikamad. Mulle väga meeldis Beatriz, kes ühelt poolt noppis järjest südameid ja abieluettepanekuid, aga teisalt ei tahtnud üldse abielluda, lapsi, pereelu, olla defineeritud eelkõige oma mehe kaudu. Palju lõbusam oli hakata mässumeelselt CIA agendiks ja minna ülikooli. :) 

1960ndatel ja Kuuba kõrgseltskonnast USAsse sattunud naise jaoks olid need abielu vs karjäär teemad muidugi teravamad kui tänapäeval, kui see on eelkõige naise enda valikute küsimus, aga arvestades seda, kui paljudes ajaviiteromaanides seiklevad hoopis teistsugused naised (ka mõnes mu enda omas, tuleb tunnistada :)), siis oli väga värskendav.

Lisan väikesed sisukokkuvõtted ka, isutekitajateks. 
"Next Year in Havana"
After the death of her beloved grandmother, a Cuban-American woman travels to Havana, where she discovers the roots of her identity--and unearths a family secret hidden since the revolution...
Havana, 1958. The daughter of a sugar baron, nineteen-year-old Elisa Perez is part of Cuba's high society, where she is largely sheltered from the country's growing political unrest--until she embarks on a clandestine affair with a passionate revolutionary...

"When We Left Cuba"
The Cuban Revolution took everything from sugar heiress Beatriz Perez. Recruited by the CIA to infiltrate Fidel Castro's inner circle and pulled into the dangerous world of espionage, Beatriz is consumed by her quest for revenge and her desire to reclaim the life she lost.

As the Cold War swells like a hurricane over the shores of the Florida Strait, Beatriz is caught between the clash of Cuban American politics and the perils of a forbidden affair with a powerful man driven by ambitions of his own...

Internetitarbimisharjumustest

Ma kirjutasin selle teksti, kui olin olnud ainult ühe päeva Kuubal, sest sealne internetipõud pani kohe mõtlema interneti ja (sotsiaal)meedia tarbimise harjumuste peale.

Seisin Havannas veerand tundi intenetisabas (ehk siis selle koha ukse taga, kus riik müüb lotopileti moodi kraabitavaid kaarte, millega saab avalikes wifi-võrkudes (kaardil oleva kasutajanime ja parooliga) minna internetti, ümmarguselt 1h=1€). Kümnemeetrine saba liikus selle ajaga edasi ehk napi meetri, nii et tüdinesin ja jalutasin edasi, leides, et väike internetipaast teeb ehk pigem head. Ja muidugi tegigi, huvitavaid avastusi hakkas kohe tulema, seoses sellega, millest ma siis puudust tundsin.

Kõigepealt päevauudistest. Puhkuse ajal ehk väga põhjalikult alati ei viitsigi tõsiseid lugusid lugeda, aga esilehe oleksin meelsasti siiski avanud, et näha, mis Eestis toimub, kuidas uue valitsuse moodustamine edeneb jne.
Oma meediatarbimise teemal edasi mõeldes meenus, et juba aastal 2004, kui ma Postimehes suvereporterina alustasin ja igal hommikul värske paberlehe sain, avastasin end natukese aja pärast üle mu ees laual avatuna lebava paberajalehe netist uudiseid lugemas. Tol ajal oligi netis vaid paberlehe üks ühele peegeldus, aga ilmselgelt ma olen ikkagi selle põlvkonna esindaja, kes on oma uudised harjunud saama internetist. Samas ma hindan väga kõrgelt professionaalset vaba ja tasakaalustatud ajakirjandust ning ootan seda ka päevauudistelt uudisteportaalides. 
Paberlehe nostalgiline krabin on ilus, aga paberilt ma loen äärmisel juhul nädalalehti ja ajakirju ning ootan sealt siis pigem kvaliteetseid põhjalikke analüüse ja meelelahutust (Postimehe laupäevalisa 2014. aastal juhtima minnes mõtlesin ma kõige selle peale palju, sest ma olen motiveeritum tehes asju, millesse ma usun ja mida ka ise naudinguga tarbin).

Sotsiaalmeediasse oleksin meelsasti jaganud mõne foto oma puhkusest, puhtast edevusest muidugi. :) Aga ka seetõttu, et koju jäi päris palju inimesi, kellele oleksin meelsasti teada andnud, et jõudsin ilusasti kohale ja kuidas mul läheb. Lisaks oleks olnud tore näha, kuidas mu sõpradel läheb ja mida nad teevad (ja suhelda muidugi ka). 
Selle koha peal tabasin end mõttelt, et eelmainitu on ilmselt ka põhjus, miks ma kunagi sotsiaalmeediaturundusega seotud töödest ruttu tüdinesin - enamikku kommertspostitusi ei viitsi väga vaadata. On siiski huvitavat ja kasulikku sisu pakkuvaid erandeid, kas või needsamad ajakirjandusorganisatsioonid ja ajakirjanikest sõbrad, kes uudis- ja arvamuslugusid jagavad.
Guugeldada oleksin ka tahtnud igasuguseid asju - Kuuba kohta infot otsida, linnakaarte uurida jne.

Ja lõpuks üks nendest põhjustest, miks ma raamatuid üle kõige armastan - internetipõua taustal oli muidugi eriti tore, et kotis oli üks paks raamat (Stanislav Grofi "Tuleviku psühholoogia"), mida lugeda siis, kui ringi uidata, linna ja inimesi vaadata parasjagu ei viitsinud. Tõmbasin enne reisi telefoni ka ühe e-raamatu ja hulga muusikat, aga paberraamat oleks veelgi suurem rõõmuallikas olnud ilmselt siis, kui mul poleks Tallinna lennujaamas tulnud geniaalset ideed elektripuuduse ennetamiseks endale üks universaalne adapter osta, mis võimaldas Kuuba kolmeharulistes pistikutes oma telefoni ja arvutit laadida.

Igatahes pani see kõik mind omajagu mõtlema, et need lumehelbekesed, kelle meelest sotsialism/kommunism on tore, võiks sellisesse kohta õppereisile saata. Kuuba imeline kliima ja loodus muidugi kompenseerivad, nii et selles mõttes sobiks ehk mõni muu koht paremini, aga põlvkonnale, kelle puhul internet ja wifi-parool on Maslow’ püramiidi esimene põhivajadus, jõuaks režiimi olemus kõige paremini kohale ehk just selle fakti kaudu, et Kuubal on internet olnud vaid napilt viis aastat - ajal, kui ülejäänud maailm tegi juba 4G-5G samme, alustasid nemad sissehelistamisteenusega, nende modemitega, mis kahisesid ja pinisesid jne, kes veel mäletab. Lisaks need faktid, et netikaartide müümise monopol on riigi käes ning mitmel leheküljel toimingud piiratud.