Ja naljakas, kuidas see "küsi ja Sulle antakse" ikka toimib: 2014. kevadel Postimehe laupäevalisa Arter juhtima minnes lubasin endale, et olen seal ühe aasta ja siis vaatan, mis edasi saab. Siis sai veidi rohkem kui aasta mööda ja ehkki see oligi väga tore aeg ning ma olen olnud Arteri suur fänn, siis tuligi üsna kohe pärast aasta täitumist ikkagi väsimus ja tunne, et nüüd võiks midagi muud teha. Nii et kui sel suvel tekkis plaan Arteri kontseptsiooni uuendada, sobis see mulle väga hästi.
Ja muidugi jooksis just sel hetkel, kui suvepuhkus oli alanud ja peas tiksus küsimus, mis oleks kõige ägedam, võimsam ja rõõmuküllasem asi, mida ma järgmiseks teha tahaksin, ette tsitaat "If you don't build your own dream, someone else will hire you to help build theirs." (Iseenesest pole mul muidugi selle vastu midagi, et osa oma energiat teiste unistuste täitmisse panustada, kui unistus mulle meeldib ja teeb kuidagi maailma paremaks.)
Ja kui puhkuse algul oli tunne, et midagi ei taha teha, siis poole puhkuse pealt läks see õnneks üle. Järgmiseks nägin tsitaati "Create a life you don't need a vacation from."... ja tuli meelde, et tegelikult mulle meeldivadki lühikesed (1-2 nädalat) puhkused ja asju teha ka. Aga et siis ikkagi milliseid? Kogeda ja kirjutada?
Postimees tegi mulle pärast puhkust kaks väga head pakkumist, ühe kõlava ambitsioonika juhikoha ning teise rohke vabadusega kirjutamiskoha, aga... hunt vahib ikka metsa poole ja ma sain jälle aru, et sõltumata minu romaanide tasemest on raamatute kirjutamise protsess ise ja vabakutseliseelu need asjad, mis praegu mu südame laulma panevad. Sh täielik vabadus ja paindlikkus tööaja ja koha suhtes jne. Nii et... augusti lõpust olen ma jälle vaba(kutseline). Ma pean tunnistama, et see lugu inspireeris mõnevõrra ka: https://medium.com/mihkel-raud/milleks-mulle-miljonid-señor-1a0c81a5e745
Reede õhtul Postimehe suvepiknikul kõiki neid armsaid inimesi enda ümber vaadates, ei saanud ma muidugi lõpuks enam aru, kuidas ma raatsisin lahkuda. Aga samas ma tean, et mul on vaja praegu natuke vaheldust ja patareide laadimise aega, et mul oleks jälle midagi anda.
Ja muidugi jooksis just sel hetkel, kui suvepuhkus oli alanud ja peas tiksus küsimus, mis oleks kõige ägedam, võimsam ja rõõmuküllasem asi, mida ma järgmiseks teha tahaksin, ette tsitaat "If you don't build your own dream, someone else will hire you to help build theirs." (Iseenesest pole mul muidugi selle vastu midagi, et osa oma energiat teiste unistuste täitmisse panustada, kui unistus mulle meeldib ja teeb kuidagi maailma paremaks.)
Ja kui puhkuse algul oli tunne, et midagi ei taha teha, siis poole puhkuse pealt läks see õnneks üle. Järgmiseks nägin tsitaati "Create a life you don't need a vacation from."... ja tuli meelde, et tegelikult mulle meeldivadki lühikesed (1-2 nädalat) puhkused ja asju teha ka. Aga et siis ikkagi milliseid? Kogeda ja kirjutada?
Postimees tegi mulle pärast puhkust kaks väga head pakkumist, ühe kõlava ambitsioonika juhikoha ning teise rohke vabadusega kirjutamiskoha, aga... hunt vahib ikka metsa poole ja ma sain jälle aru, et sõltumata minu romaanide tasemest on raamatute kirjutamise protsess ise ja vabakutseliseelu need asjad, mis praegu mu südame laulma panevad. Sh täielik vabadus ja paindlikkus tööaja ja koha suhtes jne. Nii et... augusti lõpust olen ma jälle vaba(kutseline). Ma pean tunnistama, et see lugu inspireeris mõnevõrra ka: https://medium.com/mihkel-raud/milleks-mulle-miljonid-señor-1a0c81a5e745
Reede õhtul Postimehe suvepiknikul kõiki neid armsaid inimesi enda ümber vaadates, ei saanud ma muidugi lõpuks enam aru, kuidas ma raatsisin lahkuda. Aga samas ma tean, et mul on vaja praegu natuke vaheldust ja patareide laadimise aega, et mul oleks jälle midagi anda.
