Valguse võit

"Sa ei vaja kümmet aastat harjutamist, et olla valgustunud. Sa vajad ainult paari sekundit. Sul on ainult vaja saada teadlikuks, et sa kõnnid ja et sa hingad. Teadlikkus on juba valgustumine. Igaüks meist on võimeline olema ärgas sisse hingates ja välja hingates. Kui sa hingad sisse, ole teadlik, et sa hingad sisse. Ole teadlik, et sul on keha, et sa hingad sisse ja toidad seda keha. Ole teadlik, et su jalad on piisavalt tugevad, et sa saaksid nautida kõndimist. See on ka valgustumine. Kui sa hingad välja, ole teadlik õhust, mis lahkub su kehast. Ole teadlik, et sa oled elus. See teadlikkus võib tuua sulle nii palju õnne." (Thich Nhat Hanh, tuntuim zen-meister maailmas)

See on nii ilus tsitaat, et ma tundsin, et tahan selle panna siia aasta viimaseks postituseks. Endale meeldetuletuseks, et ühelt poolt on tee valgustumiseni nii palju lihtsam, kui enamasti arvatakse - ja igaühele kättesaadav. Ma usun, et me kõik oleme olnud selles imelises kohas, kus järsku on kõik nii selge ja hea, puhas rõõm ja armastus. Hullem osa on muidugi see, et samal ajal on see igapäevane töö, see oma õnne ja sisemise heaolu hoidmine. Jõudu meile kõigile sellega! 

Detsember & 2022

Novembri viimasel päeval poseerisin natuke ise kunstielamuste nimel ja lipsasin siis oma kauni meigiga Piparkoogimaania arhitektuuriteemalise näituse avamisele. Sealt edasi kulgesin sõpradega Tallinna Raekoja platsi jõuluturule glögi jooma, esimesed olulised punktid jõulu-checklistist said niiviisi juba enne detsembri algust tehtud. Jõulufilme vaatasin Netflixist ja piparkooke küpsetasin hiljem. 

Detsembri algul tegin kohe Tartu jõuluilule ka tiiru peale ja siirdusin siis ühele väga südantsoojendavale õhtusöögile Hõlma, mis pakkus jätkuvalt suurepäraseid maitseelamusi. Hilisõhtul maandusin keset Võru jõulukaunistusi, keskväljakul säras kuusk ja Katariina alleel piparkoogimaja, muud tuled ja sädelus sinna juurde. Järgmisel päeval tegin ise päkapikku ja postitasin hulga raamatuid, lahkusin postkontorist paarimeetrise tšeki ja tohutu rahulolutundega.

Nautisin muinasjututalve, sõprade külaskäike, südamlikke kohtumisi ja kinkide vahetamisi, jõuluõhtusööke ja pidusid. Pööriöö paiku oli paar perekondlikku jõulukoosviibimist Tallinnas ning romantiline jõuluõhtusöök Hiltoni The Able Butcher restos (aperitiiviga üleval lounge'is ja paari kokteiliga pärast Linnutee baaris). EKA jõuluturule ja Radio sünnipäevale jõudsin Tallinnas ka, oli väga tore ning samas rõõm enne jõule Võrru sõita ja jääda. Jõululaupäeva veetsin õdusas maamajas armsate nägude keskel ning esimese püha õhtu sauna & peoga Haanjas.

Filmielamused: Suure Muna käsitöökinos Prantsuse film "Armastus ja viha", mis hoolimata päritolumaast oli nagu harilik Eesti film, pikad pimedad kaadrid ja masendav muusika; Artises üsna omapärane "Naudingute maja"; "Menüü", mis oli twisted, aga äge. :)

Muusikaelamused: Nancy & Hunt hullutasid publikut kahel rahvarohkel õhtul Club Tartus, esimese vokaalsetest võimetest olen ma siiski oluliselt kõrgemal arvamusel; fantastilise muusika ja paljude meeldivate tuttavatega viimane Mutant Disco Von Krahlis oli puhas rõõm.

Ma ei saa mainimata jätta ka seda kogemust, kuidas olin 16. detsembril sõpruskonnaga lõbusal jõuluõhtusöögil ning lauda istudes avastasin hulga sõnumeid ja oma eelmise blogipostituse Delfi esiuudise kohalt, kus see kogus pöörased ligi 1000 kommentaari. Kuna ma olin peohoos ja järgmisel päeval taastusin, siis ma ise nende lugemiseni väga ei jõudnud, korra proovisin vaadata, aga mõni sõber jõudis rohkem ja vahendas pärast mahlakamaid palasid, muu hulgas seda, kuidas kirjanikupreili pidi elama kuldses puuris ja mis kõik veel. :) Aga siinkohal on muidugi põhjust tollele nii hästi teadvale kommentaatorile tänulik olla, sest ma sain selle tulemusena aru (imeilusa kujundi kaudu), et ma elan hoopis kuldsel pjedestaalil: vaba tegema kõike, mida soovin, ning samal ajal toetatud. Kogu vabadus ja armastus ühekorraga. Mis saaks veel ideaalsem olla?

2022. aasta on peaaegu läbi, nii et poetan siia lõppu oma selle aasta kõige-kõigemad ka: ma olen eriti tänulik kõigi selle aasta imeliste reiside eest (Napoli-Sorrento-Positano, Koper-Trieste-Veneetsia, Antalya, Varssavi, Santorini, Kreeta, Bratislava-Budapest-Viin, natuke Riiat ja Helsingit ka) ja kahe eduka kinnisvaraprojekti eest ka. Head vana aasta lõppu & aastavahetust, armsad! 

Võrumaal käärib uus fosforiidisõda

Eestlane on müstiline olevus. Rohkem kui 20protsendilise inflatsiooni peale tõmbab ta suu kriipsuks ja rühib vaikides edasi. Kui aga keegi kipub Eestimaa looduse kallale, muutub ta temperament sekundiga tundmatuseni tuliseks. 

35 aastat tagasi ähvardas Virumaa loodust ja elukeskkonda hävitamine. Sündis laul “Ei ole üksi ükski maa” ja lõpuks lauldi kogu Eesti vabaks. Nüüd on ohus Eesti kõige imelisemat loodust ja elukvaliteeti pakkuv Võrumaa. Tallinna ehk ei paista veel, kui üles keeratud kagunurga kogukond on, aga rohkem kui 11 000 allkirja rahvaalgatusel Nursipalu kaitseks räägivad oma keelt. Võru maakonnas on kokku muide umbes 35 000 elanikku, aga põlistalude ja maade sundvõõrandamise teema puudutab inimesi ka kaugemal. Näiteks Rail Balticu trassil, aga seal on vähemalt mingi tuntav kasu hulgale inimestele, paremad rongiühendused nii riigi sees kui ka Euroopaga.

Harjutusväljaku laiendus seevastu… see iseenesest ju isegi ei kaitse millegi eest! Lisage siia juurde info, et neid on nagunii Eestis juba seitse ja et paugutamine rikub inimeste elukvaliteeti ja looduse rahu mitmel pool Eestis, olemasolev Nursipalu Lõuna-Eestis ka, aga praeguse müratasemega ollakse siiski harjunud. Ehkki turismiettevõtjad ja loomapidajad on juba aastaid kannatanud.

Irooniline on see, et paljud Võrumaa põlistalud ja asulad elasid mõlemad maailmasõjad üle, just paljud talupidajad toetasid metsavendi, jäid ellu, tulid tagasi, said lõpuks oma maad ja majad tagasi, taastasid ja ehitasid uuesti kõik üles, jätkasid sealt, kus esivanematel pooleli jäi. 

Kas te kujutate ette nende inimeste pettumust meie vabas Eesti riigis ja selle juhtides? Esimeses naispeaministris - vabandust meenutamast, aga naisi on muidu peetud koduhoidjateks, kuid nüüd tahab just peaministripartei võtta rahuajal kodud 21 sügavalt juurdunud perelt ja rikkuda poole maakonna elukvaliteedi, et sôjaväel oleks rohkem ruumi sõda mängida???

Rahva meeleolusid peegeldab hästi anekdoot, mis Võrumaal ringleb - kuidas vana mees tahab enne surma veel kiiresti Reformierakonda astuda, ta soov täidetakse ja siis ta ohkab hetk enne surma õndsalt: “Tänu taevale, kohe on üks orav vähem!”

Sealjuures on sügavalt alatu süüdistada kagunurga elanikke idameelsuses - siin elavad tõelised Eestimaa patrioodid, aga paraku on paljud kauge keskvalitsuse mõistetamatud otsused ja kehv kommunikatsioon neid riigivõimu suhtes üsna skeptiliseks teinud. Meenutagem, et mõned aastad tagasi vihastas Ossinovski piiriäärsete maakondade rahva korralikult välja alkoholiaktsiisi tõstmisega, paljud külapoed suleti ning järgnenud valimistel võidutses paljuski protestihäälte toel EKRE nii Võrumaal kui ka Pärnumaal.

Kuna poliitikud muid keeli peale häältesaagi ju hästi ei mõista, siis võib teha väikese ennustusvõistluse, kellele võiksid Kagu-Eestis minna need protestihääled, millest Reformierakond seekord oma kehvalt kommunikeeritud plaani tõttu ilma jääb. Keskerakond tabas võimaluse ära ja tegi avalduse, kus taunib käitumist seoses Nursipalu harjutusalaga, teised on seni pigem vaiksemad olnud. Võru linnas on tugev SDE, kes on kohalikul tasandil avaldanud ka muret seoses Nursipalu laiendamisplaaniga.

Võrumaal kohapeal on asi paraku naljast kaugel ja poliitmängud naerma ei aja. Mure oma kodu(maakonna) pärast on paljudelt nii ööune, söögiisu kui ka igasuguse motivatsiooni röövinud. Kena jõulukink riigijuhtidelt küll.

Tallinnast kuus aastat tagasi siia kolinuna mõistan ma ka pealinlaste leigust - jah, see jääb kaugele. Aga kui pealinna tempo ja müra inimesed läbi põletavad, siis põgenetakse miskipärast just neisse kaugetesse kohtadesse vaikust ja rahu otsima. Võrumaale, Hiiumaale.

Veel kord, loomulikult mõistab enamik rahvast siingi riigikaitse ja liitlassuhete olulisust, eriti Võrumaa asukohta arvestades. Aga kui riigijuhid rahvale just midagi olulist rääkimata ei ole jätnud, siis praegu teadaoleva valguses ei tundu praegused plaanid mõistlikud ega võimalik kahju loodusele ja elukeskkonnale proportsionaalne võimaliku kasuga ka igati Euroopa- ja NATO-meelsetele kohalikele. 

Veel, Rõuge vallavanema Britt Vahteri blogipostitusest: "Juba täna on lõhkamiste lööklained tunda ja miinipilduja müra kuulda Rõuge alevikus, Võru linnas, Osulas, Sõmerpalus, Kosel, Puigal ja paljudes külades. See on vähemalt 16 000 inimest, umbes sama palju kui Kaitseliidus liikmeid. Ehk need ei ole ainult 21 peret!" Kohalike vaatenurga paremaks mõistmiseks võib lugeda ka Inga Raitari põhjalikku lugu.

(Pildil on vaade Võru linnast Kreutzwaldi pargist, kuhu on paugud teiselt poolt järve Nursipalust juba aastaid kenasti ära kostnud.)

(Ma rikun selle postitusega muidugi pisut oma blogi "100% puhast rõõmu" reeglit, aga eks seegi ole rõõmustav, et Võrumaa on mulle nii armsaks saanud, et ei saa ka vaiki olla.)

Novembri seltskonnakroonika

Äkitselt ongi sellest aastast vaid viimane kuu järel. Novembri algus pakkus veel säravrohelist muru ja teisi värve, aga poole kuu pealt saabus Lõuna-Eestisse tõeline muinasjututalv - ehkki algul kippus peas mängima Estini häälega lauldud "et sulab alati / esimene lumi alati", siis nüüd on see paksus lumes sumbates asendunud pigem Tanel Padari "ja nii siis jääbki" reaga, küsimärgiga. :)

Ühel reedel laulis Reimo Kivine ja laupäeval Pööloy Gläänz Pubi17s, aga arvestades viie "Vallalise kaunitari" saate noormehe visiiti laupäevasele kontserdile ja kohalike neidude parvlemist nende ümber, arvas korraldaja, et järgmine kord, kui nad tulevad, võib bändi vabalt ka kutsumata jätta. :)

Järgmisel reedel oli tore oleng sõprade penthouse'is, pärast käisime Võru keskväljaku ääres uue ööklubi ÖÖ Lounge avapeol. Club Tartust põikasin koduteel ka läbi, mõlemas klubis oli täismaja, nii et kohalik ööelu ilmselgelt jälle pulbitseb. Laupäeval oli Kolmes hõrk viiekäiguline mereanniõhtusöök, austrid, forell, kammkarbid ja kaheksajalg olid kõik suurepärased (ja magustoiduks pakutud makroonid ka), Janar Vabarna sinna kõrvale valitud kerged heledad veinid samuti imehead. Afterparty sõprade lapse sünnipäeval nende kaunis avaras järvevaatega kodus oli ka väga lõbus.

Kallite sõprade abielu registreerimine Õnnepalees ja väike pulmapidu Hellas Hundis oli väga armas, pärast seda nautisin kodusemat nädalavahetust põleva kamina ees, laupäeva õhtul siiski tegin Võru peal mõned elegantsed tiirud ka. :) Üks õhtusöök Controventos ja teine Nautiluses olid ka meeldejäävalt meeldivad, Meistrite Hoovi Pierre ja Raekoja platsi Kehrwieder ühel loomingulisel õhtul ka.

Ja novembri lõpetas sõbra sünnipäevapidu rekordilise mõne nädalaga valminud lummavas Viirelaiu Saatkonnas, täpid "'i" peale ja kirsid koogile lisasid Tõnis Saare maitseelamused & Dr Maueri muusikavalik. Edasi lipsasin Kivi Paber Kääridesse, kus ootas veel parem muusika ja armsad tuttavad näod.

Filmielamustest oli selle kuu ainus "Pilet paradiisi", mis mõjus nagu oleks Balil puhkusereisil käinud, PÖFFiga läks seekord kuidagi nirusti, napilt oleksin lõpugalale jõudnud, aga enne tuli Võru-igatsus peale. Lugenud olen pigem ka kerget kraami, säravaim raamatuelamus oli kindlasti Barbara Erskine metsikult põnev "Hay emand". Muusika-, loodus- ja kohvikuelamused said juba ülespoole kirja, kunstielamustega peaks vist järeleaitamistunde võtma. :)

Rikkaks ja õnnelikuks, siin ja praegu

Lugesin millalgi NY Timesist huvitavat artiklit, kus arutleti uuringute üle, mis vaatlesid, mis teeb rikkaks ja mis õnnelikuks. Rikkaks tegi kohaliku äri omamine, nt automüügisalong või karastusjookide hulgifirma. Õnnelikuks seks, trenn ja aiandus (mille kohta autor nentis lõpulõigus, et need on palju lihtsamad kui pidada automüügisalongi või karastusjookide hulgifirmat, vaimukas!).

Üks õhtu olin veidi hajevil, surfasin netis ja trükkisin miski hetkeemotsiooni ajel ühes pildipangas ka otsingusõnaks “happiness”. Tulemused osutusid väga lõbusateks: kauneid loodusvaateid nautivate ja sõpradega koos naervate inimeste pildid olid üsna ootuspärane tulemus, samuti taeva poole lendavad šampanjakorgid, aga esilehel oli ka mitu fotot Wasa näkileibu nautivatest inimestest! :) Miski turundusdiil pildipanga ja näkileivatootja vahel või mul on midagi kahe silma vahele jäänud? Ma mäletan, et ananassis ja kalkunilihas pidi sisalduma õnnetunnet soodustavaid aineid, aga näkileivad?! Aga muidu jaa, eks meid teevadki õnnelikuks head suhted ja puhas loodus, maitsev toit ja noh, vahel hõrgud mullijoogid ka.

Pühendumine sellele, mida armastad, kindlasti ka. Toob õnne ja küllusetunnet. Ja sellega on huvitav lugu - ma tean seda juba nii ammu, et minu puhul on selleks kirjutamine, aga suudan ikka ja jälle libastuda, mõni uus või vana kõrvalrada ahvatleb jälle ära. Eks ma olen kõigist neist kõrvalradadest võitnud ka, kahe aastaga ära tehtud kirjanduse doktorantuuri õppeained avardasid silmaringi ja kohtasin inspireerivaid inimesi. Sel kevadel sukeldusin poolmärkamatult ühe vana maja renoveerimisse ega saanud aru, miks kogu selle ehitamisega stressitase äkki üles läks, see oli ju justkui ka looming, mitte töö - kuni taipasin, et ei, ikkagi, mu kutsumus on mõnus kirjanikuelu, mitte kinnisvaraarendus. Nii doktorantuur kui ka kinnisvaraarendus tegid mind kergemini ärrituvaks ja vähem kenaks inimeseks. Selles mõttes nagu valed valikud, ehkki valesid valikuid pole olemas.

Aga probleemi teadvustamine on teatavasti esimene ja sageli suurim samm selle ületamisel, nii et ühel esmaspäevahommikul oli rõõm nentida, et ma olen taas suutnud endale luua elu, kus suurim nädala alguse "kohustus" on raamatukogust mulle reserveeritud raamatud ära tuua ja siis minna kohvikusse café lattele. 

Aga selles kinnisvaraarendusest tulnud stressis oli mu jaoks üks oluline sõnum ka. Sest seda analüüsides taipasin, et see tõmbas mu fookuse tulevikku, muutes samas oleviku kõvasti stressirohkemaks. Samas ma usun jätkuvalt, et õnnelik olevik viib õnnelikku tulevikku. Kas Sa oled täna, siin ja praegu õnnelik, kas Sul on kõike külluses? Kui jaa, oled õigel teel.

Jah, plaane teha, tulevikuks valmistuda, varusid koguda ja investeerida on ka tore, aga see ei tohiks saada olulisemaks, kui küsimus, kas Sa elad täna, siin ja praegu oma parimat elu ja annad rõõmuga endast parima. Sest homsed pole kunagi garanteeritud (millele pani mõtlema paraku nii pandeemia kui ka sõda), aga täna... on siin ja praegu.

Kuldne sügis

September vilksatas kõigi mu reiside tuules päris märkamatult mööda, aga vahepeal oli nii mõnus lihtsalt Võrus olla, oktoobris samamoodi (ja õnneks siis rohkem). Sahistada järve ääres pargis kollastes lehtedes, nautida ikka veel sooje ilmu, vaadata kaminas põlevat tuld ja raamatuid lugeda. Mulle meeldib suvi oma aktiivsusega, aga sügisromantika, peod ja rohkem aega endasse vaatamiseks ka üliväga.

Käisin IKEAs uitamas ja kodu veel õdusamaks muutmiseks inspiratsiooni kogumas, Balti jaama turult värsket kraami osta oli ka tore (nagu ikka). Nappidesse Tallinna päevadesse mahtus meeldivaid külaskäike, sõprade sünnipäevapidu, inspireerivaid kohvitamisi Literaadis ja Röstis, ühte oktoobriõhtusse ka vaimustav õhtusöök armsate naistega Nautiluses, Tallinn Fashion Week 2022 raames Embassy of Fashioni imekaunis moeshow ning hiljem Disco Tallinn+Must Mesi Tammsaare pargi paviljonis.

Võrus oli septembri keskel üks üsna spontaanne, aga seda lõbusam pidu meie juures, oktoobris uue hea söögikoha Kolm avapidu ja kuu lõpus kalli sõbranna tüdrukuteõhtu hõrgu õhtusöögiga Kodases ja hilisema peoga Club Tartus (ja see oli super, et ma jõudsin napilt mõelda, et ehk oleks ikka pidanud talle veel mingi üllatusesineja organiseerima, kui kuskilt tuli võõras noormees, kes hakkas täitsa omaalgatuslikult tulevase pruudi ees endal särki seljast rebima - tänks, universum!). Üks vihmane-romantiline-nostalgiline päev Tartus Creppis maiustamisega ja üks sume õhtu Kubija spaas olid ka puhas nauding.

Filmielamused: “Kolm tuhat aastat igatsust” ja "Kurbuse kolmnurk", esimene meeldis oma elegantsi ja iluga väga, teine vähem. :)

Raamatuelamused: lugenud olen päris palju, aga säravaimatena jäid meelde ja rohkem mõtlemisainet pakkusid Taylor Jenkins Reidi "Evelyn Hugo seitse abikaasat", Lily Kingi "Kirjanikud ja armastajad", Nick Hornby "Just nagu sina" ja Sergei Dovlatovi "Kohver".

Bratislava-Budapest-Viin

 Oeh, ütleme nii, et selle sooloretke planeerisin ma küll veidi mõtlematult liiga Kreeka reisile otsa ja intensiivse ka, aga tore oli muidugi ikka. :)

Lendasin Viini (ja kui muidu olen hiilanud laitmatu logistikaga, siis seekord õnnestus sassi ajada Wien Mitte ja Hauptbahnhof, nii et plaan pärast Viini lennujaamast saabumist otse CATi pealt hotelli hüpata sai väikese Bolti-sõidu näol ühe lisaetapi). Edasi sujus kõik aga imehästi, järgmisel hommikul sõitsin rongiga (natuke üle tunni) Bratislavasse ja asusin õhinal enda jaoks uut linna ja riiki avastama.

Bratislava vanalinn on üsna väike, nii et tegin sellele pärast ülimõnusat hommikusööki Urban Bistros mõne tunniga üsna põhjaliku tiiru peale. St Michaeli torn oli remondiks sisse pakitud, aga värav läbitav ja tänav kena, raekoda ja selle esine plats samuti. Cumil ehk töömehe ehk piiluja skulptuur meeldis mulle pärast kõiki üleelamisi ühe Võru kinnisvaraarendusprojekti ning sinna vee ja kanalisatsiooni saamisega eriti - ometi kord sain nautida vaadet torumehele mu jalge ees! :) 

Dom Svateho Martinas ehk Püha Martini katedraalis käisin ka, sealt jalutasin üle Novy Mosti silla ja Doonau ning sõitsin liftiga üles UFO vaateplatvormile, kust avanes suurepärane vaade kogu linnale. Kiire põige mäe otsa Bratislava lossi juurde ka ning seejärel hüppasin järgmisele rongile, mis viis mind kahe ja poole tunniga Budapesti.

Tagantjäreletarkusena võin nentida, et see linn oleks küll rohkem aega väärinud, aga siis ongi põhjust kunagi uuesti minna. Esimesel õhtupoolikul jõudsin üle vaadata efektse parlamendihoone, natuke Doonau ääres jalutada ning seejärel läksin 90minutilisele jõekruiisile (operaatoreid on palju, aga ma soovitan väga Rubini suure punase nulliga tähistatud kai juurest väljuvat suurepärase hinna ja kvaliteedi suhte ning piiramatu mullirefilliga laevareisi - ma leidsin sealt hulga uusi sõpru eri riikidest ning ülejäänud õhtu, mis jätkus elava muusika ja õhtusöögiga hiiglaslike portsudega For Sale pubis, kujunes ikka väga lõbusaks :)). 

Hommikul panin suurest tänulikkusest hea enesetunde eest küünla Szent Istvan Bazilikasse (kuhu muidu on sissepääs tasuline, aga sel hommikul oli piletikassa juhtumisi katki ja uksed kõigile avatud) ning kuna mõte tõstukitest ega võimalikest järjekordadest ei ahvatlenud, olin eriti kaval ja sõitsin teisele poole jõge mäe otsa Buda lossi ja muinasjutulossi meenutava Halászbástya juurde taksoga (jällegi, puhas tänutunne kõigis kolmes linnas tegutseva Bolti eest!). Vanim ilus sild oli paraku renoveerimiseks suletud ja sisse pakitud, nii et tuli minna väikese ringiga. Pärast sõitsin veel üle Kangelaste väljaku, viskasin pilgu peale Széchenyi termidele Budapesti linnapargis ning oligi aeg naasta rongiga Viini (mis võttis natuke alla kolme tunni).

Viinis ma olen õnneks oma 2009. ja 2015. aasta reiside ajal enamiku olulisi vaatamisväärsusi ja kunstimuuseume läbi käinud, nii et seekord põikasin vaid Belvedere lossi ja võimsasse Stephansdomi, muidu keskendusin šoppamisele Mariahilferstrassel ja kohvikutele. Mariahilfe kirikus käisin siiski ka. See ning vana ja väärikas Café Sperl, kus ma olen käinud kõigil kolmel korral, tegid mind päris nostalgiliseks. 2009. aastal veetsin enne jõule nädala ühel ajakirjandustudengite kursusel Viinis, elasin siis samas kandis ja nüüd seal hulkumine tõi üles nii palju tundeid - see oli mingis mõttes nii paljus kõige selle algus, kus ja kes ma täna olen. Kuskil vahemikus 2010-2013 tegin ma küll hulga kaheldava väärtusega valikuid, aga ma ei saa siiski öelda, et valesid, sest needki olid ilmselt vajalikud, kõik on millekski hea.

Igatahes... üliäge reis oli ja kõigis kolmes linnas valitsenud +22kraadine päikeseline ilm super, aga nüüd tahaks natuke aega rahulikult kodus ahju taga istuda ja raamatuid lugeda. :)

Jumalikud Kreeka saared

Ma arvasin... kas just alati, aga mitu aastat küll, et kunagi lähen jälle Kreetale puhkama ja teen siis mõnepäevase väljasõidu Santorinile ka. Mingil müstilisel kombel läks aga vastupidi - ühel hetkel ootasid oma järge lennupiletid Santorinile, aga sõprade muljeid kuulates ja saare väiksust vaadates hakkas tunduma, et nädal seal veeta on palju. Kuna meile mõlemale meeldib väga Kreeta ja mina olen alati unistanud island hoppingust Kreeka saartel, siis küpseski plaan vahepeal mõneks päevaks laevaga Kreetale minna. Aga proovin alustada algusest. :)

Maandusime laupäeva õhtul Finnairiga Santorinil, viisime asjad mõnusasse Tzekos Villas hotelli, imetlesime natuke lihtsalt va-pus-ta-vat vaadet oma nunnu toa rõdult ja lipsasime siis sealsamas ümber nurga olevasse sama vapustava vaatega Barolo restorani. Tegelikult oleks hing igatsenud lihtsat Kreeka taverni, aga selle asemel saime suurepärase fine dining restoranielamuse. :) Natuke uitasime veel selles imelises soojas õhtus, et Santorini pealinna Firat/Thirat avastada.

Pikema avastusretke võtsime ette järgmisel päeval. Mööda kaljuserva kulgevad kitsad munakivisillutisega tänavad pakkusid ühe jahmatava vaate teise järel. Vana sadam ei olnud otseselt mu checklistis, aga ronisime siiski mööda kitsast siksakteed sinna alla (Karavoladese trepid peaks selle nimi olema) ja sellest sai väga naljakas kogemus, sest noh, esiteks aroomid - kuna tõus on selline, et omal jalal üles ronida soovitaks kuuma ilmaga sealt ainult tõsistel masohhistidel, siis veetakse turiste üles ka eeslitega, kes aga on munakivisillutisele oma glasuuri lisanud. Me sõitsime üles tõstukiga, aga tasub arvestada, et kui silmapiiril on parasjagu mitu kruiisilaeva, võib järjekord üsna pikk olla.

Pärast kosutavat cappuccino freddot ühel kenal kõrgel terrassil seiklesime edasi Agios Theodori kiriku kõrval oleva Fira Kolme Kella juurde, mis on saare pealinna üks peamisi vaatamisväärsusi. Ehkki minu meelest oli erinevaid versioone nendest kolmest ja ka viiest kellast päris mitmes kohas veel, nagu ka siniseid kupleid iga nurga peal. Lisaks käisime suures valge kupliga ortodoksi kirikus, mille eestikeelset nime ma päriselt ei suutnudki tuletada, igatahes on selle vastas Nektar Lounge, mis osutus üllatavalt heaks söögi- ja kokteilipaigaks ning kust oli väga hea päikeseloojangut imetleda. Juhuslikult sattus samale pühapäeva õhtule ka kord aastas Santorinil toimuv tuleetendus kaldeera keskel asuval kunagisel vulkaani tipul, vaatasime seda ka, oli päris efektseid hetki.

Üldiselt domineeris siiski turistilõksu meeleolu, nii inimmassid kui ka trepid väsitasid lõpuks veidi (mu telefon arvas pühapäeva õhtuks, et olen 36 korrust roninud). See-eest esmaspäeva õhtul kiirlaevaga Kreetale jõudes oli tunne, nagu oleks (suve)koju jõudnud. Chill & relax. Nautisime Hersonissoses oma lemmikut kreeklaste Akrogiali pererestorani, nende tzatzikit, frititud kalmaare, krevette, valget kala, Kreeka salatit, täidetud suvikõrvitsaõisi, valget majaveini ja viinamarju, samuti mõnusat Sea Breeze hotelli sealsamas rannapromenaadi ääres. Tegime pikki jalutuskäike, päevitasime, ujusime, lugesime - puhas rõõm ja nauding. Poodides ja peol käia oli ka tore.

Neljapäeval sõitsime laevaga tagasi Santorinile. Vaatasime üle Oia, mis on kõikide suunamudilaste lemmikkoht (neid jätkus igale poole, sh kohvikus kõrvallauda filmima-jutustama) ja hullult rahvarohke (päikeseloojangu ajal pidi veel hullem olema, inimummikud nagu laulupeol). Seejärel keskendusime oma tähtsa päeva tähistamisele lummavalt imeilusas ja privaatses Small Luxury Hotelsi võrgustikku kuuluvas San Antonio hotellis Imeroviglis, maailma kõige eresinisema basseini ja oma väikese kabeliga. Õhtust sõime maailmakuulsas Nobus, mis oli kauni vaate, tähelepaneliku teeninduse ja hõrkude roogadega, aga samas pani ka jälle aru saama, et Eesti restoranid ja toidukultuur on ikka väga head, maailmatasemel sõna otseses mõttes.

Enne tagasilendu laupäeval avastasime veel veidi saare laugemat külge, Kamari rand ja tavern Captain's Corner olid palju lõõgastavama atmosfääriga kui saare mägisem ja turistirohkem külg.

Kokkuvõtteks... Santorini on väga eriline paik ja pakub erilisi vaateid, eks ta seetõttu ongi selline turistimagnet ning kuulus ühe maailma romantilisema sihtkohana. Tore oli ära käia ja seda kõike nautida, telefon on kauneid fotosid täis ja ehkki ma muidu väga Instagramis storytada ega postitada ei viitsi, tundus seekord, et seda ilu lihtsalt peab jagama. Muidugi on oma silm ikka kuningas ja varasügisene Kreeka igal juhul külastamist vääriv paradiis. ♡

Pooola

 Kui ebareaalselt kallitest kütusehindadest hoolimata pakutakse ebareaalselt odavaid lennupileteid (nt Riia-Varssavi-Riia 18€ eest) ja Poolast oled vaid kunagi ammu läbi sõitnud, siis tuleb ju minna?! Mul on igatahes väga hea meel, et me läksime septembri alguses väikesele nädalalõpureisile, Varssavi +22 kraadi sooja pehmendas seda järsku üleminekut, et eelmisel esmaspäeval oli Võrus veel +27 ja ujusime järves, aga neljapäeva õhtul tegin kaminasse tule ja käisin talveparkaga koera jalutamas, sest nii külm oli. :)

Varssavi ületas igatahes kõik (jällegi muidugi üsna madalad) ootused, osutudes üllatavalt mitmekesiseks linnaks. Ööbisime mõnusa spaaga Hilton Warsaw Citys, nii et meie esimesed vaated olid klaasist kõrghoonetele, aga ka nende vahel leidus üllatavalt palju elu, rohelust ja toredaid söögikohti (sealhulgas täiesti vaimustava kiirtoiduketi Shrimp House restoran, mille menüü koosneb krevettidest igal moel ja kus nii valget veini kui ka mulli tuli otse kraanist). Ringi liikusime jalgsi ja Bolti taksodega, linn on suur ja nii oli mugav, ehkki liiklus on Varssavis ikka üsna hull. 

Laupäevaseid seiklusi alustasime vanalinnas kuningalossist, kus saab muu põneva hulgas imetleda Rembrandti, Botticelli ja teiste suurmeistrite maale. Väike tinakatusega palee suure kuningalossi nurga taga on ka väga nunnu. Lossiplats ja vana turuplats keset Varssavi vanalinna olid ilusat ilma ja vaateid nautivaid inimesi täis. Vistula jõe ääres asuv 13. sajandisse ulatuva ajalooga vanalinn sai II maailmasõjas paraku nii kõvasti kannatada, et tuli sisuliselt uuesti üles ehitada, kuuldavasti tehti seda väga pedantselt ja tulemus mõjub päris autentsena. Vana turuplatsi keskel seisab ka Varssavi sümbol, mõõga ja kilbiga merineitsi, kes olevat legendi järgi Läänemerest mööda jõge siia ujunud.

Edasi kulgesime mööda Varssavi Kuningateed ja põikasime nelja kirikusse: vanalinnas baptistide Püha Johannese ja jesuiitide Jumalaema kirikusse kohe seal kõrval, kaunisse Püha Anna kirikusse kuningalossi kõrval (kus oli parasjagu laulatus, ka hiljem nägime igal pool nii palju pildistavaid pruutpaare, et pisut on tunne, nagu olekski Varssavis pulmas käinud) ja Püha Risti kirikusse. Poola on katoliiklik maa ja kirikuid ainuüksi Varssavi kesklinnas väga palju.

Järgmiseks võtsime ette Lazienki palee ja pargi ning see oli ilusa ilmaga ilmselt parim võimalik valik. 76 hektaril laiuvas pargis jätkub elegantseid hooneid ja purskkaeve, lilleilu ja varjulisi pinke, kus jäätist nautida, veetsime seal väga meeldivalt aega.

Kaubanduskeskusi jätkub Varssavis ka, aga tasub arvestada, et pühapäeviti on vähemalt Varssavi kesklinna poed kinni. Nõukaaegse (kole)arhitektuuri puudust pole samuti, aga valdavalt püüdsime sellest mööda vaadata ning päris vanale ja päris uuele keskenduda. :) Pühapäeval enne lahkumist maiustasime veel E. Wedeli šokolaadikohvikus, mille ajalugu ulatub aastasse 1851 ja atmosfäär meenutab pigem Viini kohvikuid.

Langevate tähtede kuu

August algas ühe kena tüdrukuteõhtuga mu Võru terrassil ja Intsikurmu festivaliga (muusikaelamused: Suve, Vaiko Eplik & Eliit, Ewert Sundja, Jaga Jazzist, Mahavok), toidu- ja looduselamused olid ka hõrgud ja kaunid. Võrus tagasi, põikasin veel Tamula rannabangalost läbi ja vaatasin rannapromenaadil langevaid tähti. Laupäeva õhtul oli hoopis Suures Munas õhtustamise tuju, aga meie üllatuseks oli seal ka Von Dorpati kontsert ja lõppkokkuvõttes eriti mõnus (pluss alati on tore sattuda sinna kaaslastega, kes pole teise korruse diskotualetti kogenud ja keda saab siis üllatada :)).

Üks Võru rannatennise sõpruskohtumine, mille me üllatuslikult võitsime, ja ujumine pärast seda mu uues Intsikurmust ostetud retrotrikoos olid ka väga toredad (kõik ujumised muidugi, neid oli augustis meeldivalt palju). Mitmed hoogsad terrassi- ja koduõuepeod, uute autode ja muu hea tähistamiseks. Ukraina disaini poe Hata 1. sünnipäev Brasiilia muusikutega Tallinna vanalinnas. Melu täis Pärnus Augustiunetus, Pastoraat, Miami, Uue Kunsti Muuseumis näitus "Mees ja Naine: Unenägu", Wunderbaaris Must Mesi Heidy Purga ja ROTDga, SunCity, tagasiteel Kabli rand. Pühapäeva õhtu õdusas Sänna kultuurimõisas Terje Toomistu ayahuasca-filmiga. Palju rannapäevi, rattatiire ja raamatuid. Ilus ja puudutav "Ada" Kiidjärvel.

Võru sünnipäevapidustustel ei osalenud nii palju, kui oleksin ehk tahtnud, pargiraamatukokku siiski jõudsin, pärast Jaan Söödi, Ann Kuudi, Marko Matvere ja Lauri Saatpalu kontserti Vastseliina piiskopilinnuses sõprade öö(tennise)turniiri vaatama ka, Liiva-ATE õueturule ja galeriikohvikusse ning järvekontserdile samuti.

Viimase suvenädalavahetuse veetsin pealinnas. Café Operas oli Disco Tallinn, järgmisel hommikul väikese sugulase sünnipäevapidu avaras Stuudio 1985s. Sealt uitasin eriti muljetavaldava programmiga Tallinna Merepäevadele Noblessneris, Lennusadamas, Vanasadamas, sulpsasin vahepeal Kalarannas ujuma, kuulasin Jääääre kontserti, tegin tiiru veetaksoga ja vaatasin õhtul päikeseloojangut mootorlaev Mojito pardalt. Pühapäeval pani suvele kuuma punkti armsate sõprade pulm Endla talu valges küünis, kirge, armastust, ilusaid inimesi ja muusikalisi üllatusi täis.

Armulugu Võruga

Mu Võrust inspireeritud romaani "Võr(g)utamine" ilmumisest sai juunis aasta, jagan linna 238. sünnipäeva puhul veel sellest suurepärasest linnast inspireeritud lemmikkohti raamatust.

See on huvitav, et me ei käinud seal, õigupoolest üldse kuskil Lõuna-Eestis, kogu mu lapsepõlve jooksul mitte kunagi. /.../ Võrru sõitsin esimest korda alles täisealisena (ma ei mäleta, aga võib-olla oli siiski kunagi varem üks klassiekskursioon ka?). Igatahes oli meil ühe muusikaprojekti seltskonnaga ülitore suvine pidu Võru taga Suure Munamäe kõrval Vaskna järve ääres, tänu mu Võru sõbrannale, kellega olime siis alles värskelt tuttavad. Sõitsin tookord Võrust läbi ega saanud sellest linnast absoluutselt aru – mäletan ähmaselt vaid mingit halli hoonet ja hämmingut.

/.../ Ma ei tea, millal ma tegelikult päris Võruga tuttavaks sain. Ilmselt millalgi pärast koolide lõppu, kui mu ellu tekkis rohkem vaba ruumi, mille ma täitsin külaskäikudega Võru sõbranna juurde. Ta oli kolinud Võru vanimasse, kõige ilusamasse, muinsuskaitse all olevasse linnaossa, kus on palju imelist puitarhitektuuri. Umbes siis oli valminud nende värvilisi nukumaju täis kvartalite ja Kreutzwaldi pargi külje all (tänu tollasele ülisäravast daamist linnapeale Ivi Eenmaale) ka uus rannapromenaad, mis teeb praegugi silmad ette nii mõnegi Eesti merelinna rannapromenaadile. 

Saaretüdrukuna, kelle juured ulatuvad sinna, kus Sinu kodu ümber praegugi meretuuled uluvad ja lained mühavad, suhtusin ma algul järvedesse üsna üleolevalt. Need ka mõned veekogud! Aga sõbranna tutvustas mind Tamula järvega ja tasapisi kasvas meie esialgsest vargsi tekkinud sümpaatiast truu armastus. Sellele andsid hoogu need suved, kui põhjaranniku kaunites pikkades laulvate liivadega randades ei läinudki raudkülm merevesi soojaks, aga lõunaosariikide järvedes oli mõnus ujuda suve algusest lõpuni. Ja mulle hakkas meeldima mururand, Tamula ääres laiub küll ka eeskujulik liivariba, aga avastasin, et promenaadile ehitatud teletupsumaad meenutavate muruküngaste vahel on palju mõnusam sõpradega päevitada. Maastikuarhitektuur on Võrus üldse Eestis seninägematul tasemel, rohkete auhindadega pärjatud ka.

Tamula järv, rannapromenaad, Kreutzwaldi park ja Võru vanim elumajade piirkond, mis laiub Tamula ja Roosi tänavast Katariina allee, Tartu ja Vabaduse tänavani, äärmisel juhul ja mõningate mööndustega Liiva ja Petseri tänavani – sellest sai minu Võru. Sinna kuulusid algusest peale luiged, valged pargipingid ja Roosisaare kaunis rippsild, kuhu värskelt abiellunud käivad oma armutabalukke kinnitamas, aga seda ma kuulsin alles Võrru kolides, et see olevat inspireeritud San Francisco Kuldvärava sillast.

Umbes sel ajal sai alguse ka minu armastus Katariina kohviku vastu. Ma ei mäleta enam, kas sõbranna viis mu sinna kättpidi või lihtsalt juhatas mulle teed, aga vahel käisime seal ka kohapeal söömas, ning lõpuks kujunes mu tema juures ööbitud aegadel laupäevahommikuseks rituaaliks, et kuni ta teed ja kohvi tegi, jalutasin mina Katariinasse saiakeste järele. Mulle lihapirukas ja kohupiimatasku, sõbranna eelistused on olnud ajas muutuvad. Kohvik on ju iseenesest väike ja lihtne, aga selle koha teevad lisaks küpsetistele eriliseks perenaised ning nende eriline silmasära ja naeratused. 

Kunagi jäi mulle hommikuti seal käies teele lokaal nimega Põrgu, mille aias veel hommikulgi (ja need ei olnud enamasti varajased hommikud, sest ma armastan kaua magada!) sumises eelmisest õhtust sinna jäänud härrasmehi. Kust ma tean, et nad härrasmehed olid? Muidugi tänu sellele, kui palju ilusaid sõnu ma alati sealt möödudes enda kohta kuulsin! “Neiu! Neiu! Kui vana te olete? Issand, kui ilus te olete! Poisid, ma nägin just inglit!” (Ma ei olnud siis veel üldse kuulus, nii et nad kindlasti ei teadnud midagi mu nimest ega saare juurtest, kust see nimi pärit). Ma võisin oma eluga olla parasjagu keerulistel radadel, aga Katariinast jõudsin ma sõbranna juurde tagasi lisaks saiakestele sageli koos komplimentidega, naeratades.

Küllap ma olen näinud Võrus ka teetöid. Mul on tunne, et Katariina allee sillutati nii ilusaks juba minu seal käimise ajal, aga naljakal kombel ei mäleta ma sellest suurt midagi. Sel kevadel peaks valmima Võru uus keskväljak. See on mu jaoks ilus mõte, et Võru ja minu süda saavad uue hingamise ja ilme ühel ajal, aga see, et mind ei ole siis enam seal, tõmbas mul praegu silmad märjaks. Seal, kus sa nutma hakkad, on su süda, ütles vist Coelho raamatus Alkeemik. Võru still has my heart.

Ma ei ole kunagi olnud väga usulembene, aga ilusate kirikute vastu on mul nõrkus. Pühapäevahommikuti mu visiitsuhteaegsest Võrust Tallinna bussile minema hakates põikasin sageli korraks 1793. aastal valminud Katariina kirikust läbi, see on veel üks minu koht seal. Kirikust sai hiljem teine mu südame sümbol; kui seal tuled särasid, lugesin selle heaks märgiks. Tegelikult oleksin tahtnud teha seal heategevusliku kontserdi, et aidata neil kiriku remondiks raha koguda, mulle oleks meeldinud seal laulda, eriti veel sellise eesmärgi nimel, aga see jääbki vist paraku ainult ilusaks mõtteks.

/.../ See ongi ilmselt õige aeg ja koht meelde tuletada, et see Võru pool, millega ma alustasin ja esimesed aastad veetsin, ongi mulle südamelähedasem. Juba mainitud kohad, millele lisandusid mingil hetkel džässiõhtud järve ääres asuvas kohvikus ja suvised istumised-kokteilitamised-tantsimised rannabangalos. Põrgu asemele ehitati naljakal kombel hiljem hoopis Taevas, mõnusa suveterrassiga söögikoht. Seegi nimi tundub märgiline.

Populaarseim kõrts, Pubi17, kus on head söögid ja tasuta elava muusikaga peod, võitis mu südame ilmselt tänu samuti Tallinnast tulnud noortele peakokkadele ja kohalikele baaritöötajatele, kelle soojus ja teenindustalent teevad suured silmad ette enam-vähem kõigile Tallinna kohtadele. Kui vanasti olid asulate elu keskpunktiks kirik ja kõrts, siis Võrus on need Katariina kirik ja Pubi17.

Alles hiljuti lisandus Stedingu maja elegantne kohvik, kus mulle on samuti väga meeldima hakanud, džässiõhtud kolisid ka peagi sinna.

Aga Võru nõndanimetatud kesklinn sealsete poodide ja kõrtsidega, mis asuvad linnasüdame ainsa valgusfoori ümber, tuli mu ellu alles umbes siis, kui ma juba Võrru kolisin. Siis, kui Ivogi. 

Ma tahan veel nostalgitseda, meenutada kõike seda, mis oli enne teda.

Ükskord, kui ma hakkasin Võrust tagasi sõitma, jõudsin veidi liiga vara bussijaama. Mu kõrvale pingile tuli istuma armas hallipäine vanaproua, kes hakkas minuga juttu rääkima. Kuidas ta käis oma Võru sõbrannal külas, kellega nad on eluaeg lähedased sõbrad olnud ja teineteist külastanud. See oli südantsoojendav, see eluaegse sõpruse lugu.

Ma käisin seal muidugi igasuguste tujude ja tunnetega. Tegelikult umbes samast ajast, kui hakkasin vähemalt korra kuus Võrus käima – nii oli see pärast kooli lõppu aastaid, vahel muidugi tekkis ka pause –, ilmus mu ellu kummalise kokkusattumusena järjest Võruga seotud mehi. Ka Sandri juured on seal.

Ma imestasin selle üle mõõdukalt ja juurdlesin aeg-ajalt, mis see on, mis mind sinna tõmbab – ja sealt pärit mehi minu poole. Sa tead, kui palju ma usun perekonnamustritesse – jah, ka sellesse, et meie võimuses on neid muuta. Ma vist ei olegi Sulle sellest kirjutanud, aga kui ma ükskord pärast Võrru kolimist eriti intensiivselt nende asjade üle mõtlesin, siis meenus äkki see ammune jutt, et ühel mu vanavanaemal, kes suri enne mu sündi, oli armulugu miski Lõuna-Eesti mehega ja sellest sündis mu vanaisa, Su isa. Vanavanaema abikaasa, vanaisa õdede isa, võttis poja suuremeelselt enda nimele, et päästa ta sohilapse staatusest. Selle lõunaeestlasest mehe, mu vanaisa päris isa, minu vanavanaisa kohta pole seetõttu mitte kuskil ühtegi kirjalikku märget. 

Kas see võis olla see verekübe, mis mind Võrru vedas? Kas selle naise teostamata unistus armastuse pärast Lõuna-Eestisse kolida, mis tol ajal olnuks ilmselt veel palju keerulisem ja pöörasem kui tänapäeval, võis olla üks impulss, mis pani mind kaks ja pool aastat tagasi kõiki lähedasi jahmatama otsusega pealinnast Võrru kolida? Ajal, mil minuvanused kolivad pigem Pariisi, Londonisse ja New Yorki.

1784. aasta augustis legendaarse keisrinna Katariina Suure asutatud Võrul ja New Yorgil on muidugi õnneks vähemalt üks ühine joon, korrapärane tänavateruudustik. :)

Oh, lõppkokkuvõttes ma olen ikkagi väga õnnelik oma kahe ja poole aasta pikkuse ekspeditsiooni üle metsikusse lõunasse! Võrru, Eesti kunagisse pealinna – veel üks vähetuntud fakt. Üts ummamuudu liin, ütlevad oma pealinna kohta võrukad ise.

Mees- ja naisenergia tants

Ma olen sel kevadel ja suvel tabanud end aeg-ajalt mõttelt, et olen meesenergias pettunud. Mitte meestes, vaid just meesenergias - sest meis kõigis on mõlemat, nais- ja meesenergiat. Mõnes naises rohkemgi meesnergiat kui mõnes mehes ja vastupidi. Oma elu meestest enamik on pigem superarmsad, toksilised tüübid jäid õnneks eelmisse aastasse maha.

Edasine jutt võib nüüd üsna metafüüsiliseks & metafoorseks minna, aga see teema käib mul juba nii tükk aega sees ringi, et pean vist ikka endast välja kirjutama. :) Viimane müks tuli ühe loomingulise naise postitusest, mis kuidagi resoneerus, sh see ilusasti sõnastatud mõte, et jumalik naisprintsiip on kollektiivsel tasandil juba päris tervenenud, aga meesprintsiip ja Kuningas, keda Kuninganna enda kõrvale vajab, ikka veel varjus.

Ühesõnaga. Naisenergia vaste looduses on planeet Maa, ühiskonnas rahvas jne. Ja neile ei ole mul nagu midagi eriti ette heita. Eriti siin väikelinna suves näen ma enda ümber, et maa on õitsev, lõhnav, mõnes kohas lopsakam ja mõnes hoolitsetum. Rahvas üritab samuti lihtsalt parimal viisil oma elu elada. Mulle meeldivad ka järjest rohkem vabad, pöörased ja emotsionaalsed naisenergias naised (need, kelle kohta kammitsetumad ja rohkem meesenergias sookaaslased ütlevad mõnikord, et täitsa segane), sest naiselik Maa ka reageerib vahel üleujutuse või tulepurskamisega, kui tasakaal on paigast ära. 

Meesenergia vaste on taevas, ühiskonnas juhid jne. Neile on mul natuke rohkem pretensioone. :) Taevale vähem, ma olen suurema osa ajast rahul nii päikesepaiste kui ka vihmaga, mida sealt tuleb, üks soojendab, teine toidab. Aga juhid ja kohati kogu mankind... nende/meie peamine roll oleks ideaalis hoida ja jumaldada naisenergiat, meie imelise planeedi loodust, rahvast. Selle asemel näen ma liiga palju soovi kontrollida ja kasuahnust, hoolimatust ja teistega mitte arvestamist. 

Alates sellest kõrvaltänavas, kus kopajuht imeilusa väärika vana tamme alumised oksad ära lõhkus ja siis need maha lõigati (sajanditevanune puu vs inimmutukas), aga eelkõige muidugi meist hulk maad ida/lõuna pool. Ma mõtlen, et tore oleks, kui see osa mankindist, kes tahab hirmsasti sõdida ja magusaid maid vallutada, aetaks oma piiridesse tagasi või langeks esimestena, ning need pääseksid kõik elu ja hea tervisega, kes lihtsalt olude sunnil oma kodu ja lähedasi kaitsevad.

Eks need suuremad pildid peegeldavad alati väiksemaid ja vastupidi, seega on põhjust ka endasse vaadata. Samas ma tahaksin loota, et ma olen oma naiselike flow's elamise ideaalidega kontrollisoovist pigem vaba, ning ehkki bestsellerite autorina hea elu nautimine on kaua mu ideaal olnud, sain ma juba hulk aega tagasi aru, et mu jaoks on olulisem ja ausam teha pigem vähem, aga mõtestatumalt ainult seda, mida armastan, ning olla nii õnnelik ja tasakaalus. Work less, but smarter. Ennast ja teisi austav, õrn ja hooliv olla samuti, ehkki selles on vist kogu inimkonnal ka iga päev üritades ikka ja alati arenemisruumi.

Rahulik juuli

 Juuli lõpuks on mu Eesti suvituslinnade checklisti seis päris hea - Pärnu ✅, Kuressaare ✅, Haapsalu ✅, Viljandi ✅, Tallinn ja Võru muidugi ka. Tartu pole mu jaoks miski suvelinn ja Hiiumaal käisin viimati enne Võrru kolimist ehk siis ammu, aga lemmiksaared on nagunii teised - Muhusse tahaks veel, Kihnu alati, uusi saari avastaksin ka rõõmuga.

Juuli algas värvikireva - nii kostüümide kui ka karakterite mõttes - aiapeoga Tallinnas Botikus sõbra sünnipäeva puhul. Enne jõudsin põhjaranniku kargesse merre ujuma sulpsata nii lapsepõlverannas Haabneemes kui ka (pärast kahte vahele jäänud suve) Kalarannas.

Järgmisel nädalavahetusel õnnestus mul endale korraldada absoluutselt täiuslik Haapsalu päev, mis algas hilise hommikusöögiga Müüriääre kohvikus, jätkus jalutuskäigu ja maiustamisega Haapsalu Kuursaalis koos armsa sõbra ja inspireerivate juttudega. Edasi lippasin läbi paduvihma hotelli, koer kaenlas, sain oma toa ning sulpsasin Hestia Haapsalu mõnusas spaas vette, vahele natuke seda imelise vaatega kadakasauna ka. Seejärel Mari kleidipood, varajane õhtuamps ootamatute südantsoojendavate kohtumistega Hapsal Dietrichis, õhtune jalutuskäik ümber Väikese Viigi ja siis väike beauty sleep. Õhtuses valikus oli lausa kolm paljulubavat pidu, aga otsustasin esimesena minna kuursaali Disco Tallinnale & Mahavoki kontserdile ja sinna ma jäingi, kuni tuled kell 3 põlema pandi. Sest see muusika, need inimesed, vaated, flow… suvemälestused, mis soojendavad hinge ka siis, kui kuumalaine on ammu läbi.

Reedene õhtusöök Rally Estoniast ümber piiratud Vidrike Külamajas pakkus heale toidule ja veinile lisaks eriefekte - tumesinist taevast ja järve kohal kaarduvat vikerkaart. Sõbrad käisid lõunaosariikides külas, Ööbikuoru Villas ja Uue-Saaluse veinitalus oli nendega väga tore. Laupäevane Ostrova festival oli õdus ja kodune, seal oli ka sõpradega hea olla, Singer Vingeri järgi natuke hüpata, šampanja- ja handsavalikule ei saanud samuti midagi ette heita. :)

Viljandi folgist kirjutasin eelmises postituses, aga muusikaelamused sealt siis ka: neljapäeval Rosa Cruz (Kuuba) ja Cú (Iirimaa), reedel Nikns Suns, Puuluup, Samba Touré (Mali), Hempress Sativa (Jamaica), laupäeval Lüü-Türr, Estonian Voices, Sander Mölder, Jonas.F.K. ja keelpillikvartett FourEst, uuesti Samba Touré (Mali) ja Black Bread Gone Mad. Viljandi elamuste hulgas tuleb ära mainida ka jätkuvalt armas Fellini kohvik ja eelmisel sügisel avatud Schloss Fellini kohvik Novell (kas saaks olla veel sobivama nimega kohta kahele kirjanikupreilile kohvitamiseks?!), samuti Kondase keskuse ja Rüki galerii kunstielamused: Jevgeni Zolotko "Jaakobi redel" viimases ja esimeses Ukraina kõrgmoelooja Elena Tkachenko näitus "Unikaalsed kollektsioonid", Mark Antonius Puhkan "Aastaringid" ja Leedu kunstniku Daukantė Subačiūtė "liar liar".

Filmielamustest oli “Elvis” täitsa tore, raamatuelamustest Fred Jüssi “Olemise mõnu”, Eeva Parki "Ringmäng ehk aedniku 12 kuud", Anneli Urge “JOKK”, Taylor Jenkins Reidi “Malibu Rising” ja Janet Skeslien Charlesi “Pariisi raamatukogu”. Igasuguseid õdusaid sõpradega koosviibimisi terrassidel ja mujal oli veel, aga minu skaalal liigitub kõik eelmainitu siiski vist pigem rahulikuks juulikuuks, kuhu jäi meeldivalt ka niisama molutamise ja lugemise aega. :)

Juured ja ladvad, 20 aastat folkimist

 Mulle meenus, et 2002. aastal oli minu esimene Viljandi folk, seega võib 2022. aastal väikestviisi juubelit tähistada. 20 aastat folke (ametlikult pidas Viljandi pärimusmuusika festival sel aastal 29. sünnipäeva, nii et järgmine on muljetavaldava XXX järjekorranumbriga). Mul on küll kahtlus, et umbes kaks tükki on mul vahele jäänud - 2004, kui ma olin Ahvenamaal reisil, ja 2020, kui päris folki pandeemia tõttu ei toimunudki, ainult galakontsert… ja ma olin Leedus reisil ka. Aga mõtetes olin ma mõlemal korral kindlasti vahepeal Viljandis. :)

Ausalt öeldes oli see esimene folk, kus mul mängis suure osa ajast peas Harry Stylesi laulust "As It Was" rida "You know it's not the same as it was...", ehkki ma üritasin endale kõigest väest meelde tuletada, et iga folk ongi alati olnud isemoodi, näiteks see üks kunagi 2000ndatel (2005?), kui sadas peaaegu lakkamatult kogu aeg, nii et me istusime kursakaaslastega suurema osa ajast Grand Hotel Viljandi lobbys ja jõime calvadost. See oli isemoodi, aga ka väga lõbus folk, ikka palju nalja, naeru, rõõmu ja armastust.

Aga mulle tundub, et seekordset muutust tundsid paljud, seda mingit kõledust õhus (mis võis osaliselt ka jahedavõitu ilmast tulla), mis kummitas mind ka eelmisel aastal, kui folk toimus, aga väiksemalt. Kuulsin seekord mujaltki, et pole enam see, et vaba flow asemel on tunne nagu oleks pärimusmuusika konverentsil, ei tundunud õnnestunud eraldi kontserdipiletite ostmise võimaluse kaotamine ega kahe eraldi piletitsooni loomine. Samas mingid välgatused ja "nagu päris" folgihetked ikkagi olid - mõnusad kohvitamised sõpradega Pärimusmuusika Aida ees Pierre'is, mõned klaasikesed mulli Veinist ja Vinest sealsamas, mõned toiduelamused toidualalt, palju häid kontserte neljapäeval, reedel ja laupäeval. Südamlikke kohtumisi kõikjal ja põnevaid vestlusi Aida kohvikus.

Eks need eelmised folgid sulavadki mälus kokku üheks kuldses kuumalaines peoks - päris esimene (algaja) ÕNNEGA koos (siia sobib hästi üks selleaastane muusikaline avastus VPMF Spotify playlistist, "Õnn tuli õuele"), kui kõik oli veel nii uus ja põnev, siis üks ajastu 2005-2009 ööbimistega Viljandi Tallinna-poolses otsas ühes sõbralikus majas, seejärel 2010-... Paala järve lähedal kalli sõbra armsa perega. Lõpuks teevad folgi inimesed, seltskond - 2012 oli eriline, 2016. aastal ühe andeka austajaga paadisõit Viljandi järvel koos mulle kitarri saatel esitatud "Viljandi paadimehega" unustamatu, nagu ka 2018. suve öised südamest südamesse vestlused ühega peaesinejatest pargipingil uue Park hotelli ees, Ugala rõdul hommikuni tantsimisega afterpartyd 2017 ja 2019 (see viimane oli üldse vist kõige folgim folk, pärast nii meeletut pidu ehk pidigi mõõn tulema?!).

Leidsin ühe folgiromantikapostituse oma kunagisest Tibutriinu blogist, 2009. aastast, lisan selle ka siia. Koos fotoga kõikidest mu folgivöödest, mis ma aastate jooksul olen pununud, see on ka traditsiooniks saanud. Neid on 17 - mul on ähmane mälestus, et äkki mõnel esimestest ma ei pununud ja ühel mu ajakirjanikuaja folkidest jõudsin peole vist ainult reede õhtuks, aga käsitööhoov oli avatud laupäevast (või oli vastupidi?). Vist 2013. aastal röövis üks džentelmen mu pärast reede õhtut üldse ära, aga siis õnnestus pühapäeval kõik vajalik ikka tasa teha. (Kaevusin lõpuks isiklikesse arhiividesse ja tuvastasin, et 2003. suvel ma ka ei jõudnud folgile, lisaks 2004. ja 2020. aastale, aga üks aasta punusin kaks vööd, nii et siis vist peaks skoor klappima: 17 vööd ja 18 folki.)

suveöö unenägu 

pimedad allapoole suunduvad tänavad, naer, kõikjal natuke ülemeelikud head inimesed, lõhnav sume rohekas hämarus. ilus vana maja, hoov, trepikoda, seal taga täiesti uskumatu järve peitva roheluse kohale avanev rõdu. ootamatu kutse tuppa ('sest te olete seal juba legend.'). valgus, soojus, tore seltskond, kitarr, paar laulu ja siis 'tuulevaiksel ööl'... rõõmrõõmrõõm.

see ei saanud ju päriselt olla? 

No regrets

 Kõik väljastpoolt tulevad sõnumid aitavad ennast paremini mõista - kus Sa parasjagu omadega oled.

Ma sattusin eile hommikukohvi kõrvale lugema lauset “Sa tegelikult tead, mida Sa teha tahaksid, aga Sa ei julge seda häält enda seest kuulata. Sest Sa kardad, mida teised sellest arvavad.” …ja sain aru, et mõned sõnumid ei resoneeru kohe üldse. Ainult sedavõrd, et tuletavad meelde, kui kaugele ma olen tulnud - ma täiega tean, mida ma teha tahan, ma kuulan seda häält enda sees, teen, mida tahan, ja don’t give a f**k, mida keegi sellest arvab. See meeldetuletus tekitas muidugi nii hea tunde, et juba ainuüksi seetõttu on põhjust selle loetud postituse autorile tänulik olla. :)

Sest rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ma alustasin, polnud see üldse nii. Ma tulen pikkade “Mida inimesed ometi arvavad???” traditsioonidega perekonnast. Nendest mustritest ja uskumustest enda välja kasvatamine oli nii mõnigi kord väljakutse, aga lõpuks väga vabastav. Ma inspireerusin juba palju aastaid tagasi Eleanor Roosevelti kuulsast lausest: “What other people think of me, is none of my business.” See tuli mulle nüüd hiljuti meelde ja sain aru, et see on mind palju toetanud ja hästi kandnud.

Sealt edasi mõtlesin ma sellele, kuidas umbes 25. eluaastani olin ma selline nunnu ja tubli. Hea tüdruk. Väga noor ajakirja peatoimetaja, kes tahtis kirjutada raamatuid, aga veel ei julgenud ja oli liiga enesekriitiline.

Thule Lee on kunagi kuskil öelnud, et igas naises saab kokku hele jõgi ja tume jõgi, ei saa rääkida üksnes naise ingellikust poolest, meis kõigis on ka tumedam pool; need kaks jõge kokku viivad naise ürgnaiseliku väe lätetele ja just see tume jõgi, oma tumedate külgede tundmine, annab naisele sügavuse. 

Ma olen sellega väga nõus, sest kõik need justkui "vead", mida ma olen eriti pärast seda esimest veerandsadat kohati väga uljalt pea ees sisse hüpates teinud, on andnud mulle sügavust, elutarkust, julgust, empaatiat. Kui ma poleks seda kõike teinud ja püüdnud see "hea tüdruk" edasi olla... ma oleksin ilmselt surmigav, eelkõige enda jaoks. Muidugi mõtlen ma vahel ikkagi, kas seda kõike oli vaja, aga siis meenub elutarkus mu isapoolselt vanaemalt: pole mõtet kahetseda tehtud asju (sest ilmselgelt ma tahtsin neid teha) ega tegemata asju (mida ma ilmselgelt ei tahtnud piisavalt, et neid teha).

Pidude- ja õiteplahvatus

Juuni 2022 oli üsna wild ride, tõeline pidude- ja õiteplahvatus. Esimesel nädalavahetusel suve alguse pidu sõbranna sünnipäevaga Pärnu Jahtklubis ja afterpartyga Kuursaalis (sest kõikide ööklubide avapeod olid alles järgmisel nädalalõpul), Victoria, Pastoraat ja Siluett ka oma imelises headuses. 

Laupäeva õhtuks olin Võrus tagasi, jõudsin veel sõpradega Rannabangalo avapeole ka.

Tallinna-nädal sisaldas Lennusadamas Karolin Kuusiku, Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre moeetendust Miraaž, oli lummav, palju armsaid tuttavaid ka. Hiljem avastatud Veino baar oli eriti selle seltskonnaga superhea elamus - nautida šampanjat, juustu, serrano sinki, ciabattat, pestot, hummust, istudes õues ühel esimestest soojadest suveõhtutest... Järgmisel õhtul oli Kruiisisadamas Kroonika meelelahutusauhindade gala, järgmine ilusate inimeste ja vapustavate vaadetega glamuuripidu. 

Paar armsat inimest tundsid pärast muu hulgas huvi, kas seal oli põnevaid mehi ka. Vastasin ausalt, et ilu ja glamuuri oli küll, aga värvikaid mehi ja lõbusaid seiklusi leiab minu meelest pigem Võru ööklubidest - ja kui ma siis laupäeva öösel spontaanselt Club Tartusse igavesti noort ja säravat Nancyt kuulama jõudsin, tuletas universum meelde, et "küsi ja Sulle antakse" (nagu ütleb ka mu inspiratsiooniraamatu pealkiri) toimib jätkuvalt, sai palju nalja. :)

Kalli sõbra 50. juubeli üllatuspeo organiseerimisprotsess Võrus oli puhas rõõm ning pidu ka kaunilt tunneteküllane. Vahepeal jõudsin Võrus veel Tarrvi Laamanni näituse avamisele Kandles, vanakraamiturule (skoorisin 5€ eest stiilse vana kohvri sisustuselemendiks) ja Vastseliina laadale, "Rannatare" esietendusele Tamula rannas.

Sõbranna tüdrukutepeo brunch Ruhes ühel tuuletul ennelõunal pakkus kauneid merevaateid ja hõrke maitseelamusi, pulmad toimusid päev enne jaanilaupäeva Kuressaares. Siioni kiriku õpetaja rääkis ilusasti, hiljem Rannakuuri terrassil Bombillaze järgi ennastunustavalt tantsida oli ka tore. President ja võidupüha paraad toodi koju kätte, nii et jalutasime Gospast Kuressaare keskväljakule seda vaatama, seal oli muidugi nii rahvarohke, et lõpuks oli meeldivam Bönsi ees Mimosasid juua ja inimesi vaadata. :) Hiljem Hafenis süüa ja Kuressaare Kuursaali terrassi nautida ka.

Mõnusaid rattasõite, südamest südamesse jutuajamistega kohvitamisi, kaunitel terrassidel ja kodudes veinijoomisi, hommiku-, päeva- ja õhtuujumisi jätkus juunisse ka, tantsusamme... vana hea "Good Life" hakkas sellele mõeldes äkki peas mängima (ehkki selle sõnad meenutavad pigem mu rohke ringilendamisega Estonian Airi aegu ja eelmist sügist-talve-kevadet, samas Eestimaa suvest ei raatsi ma kuskile minna ja lennujaamaummikutest lugedes ei kipu ka, nii et praegu on good life rohkem oma aias ja järves).

Notes to self

Ma olen viimasel ajal sattunud päris erinevatesse seltskondadesse ja endale omaselt enamasti pigem vaatlejaks jäänud, aga mõned asjad panid mõtlema ning tahtma endale siia paar meeldetuletust kirjutada.

1) Be humble. Vaeseid pilavad naljad on AD 2022 Eestis ikka päris kohutavad. Ilmselt päris paljudel on päris raske, nii et natuke empaatiavõimet ei tee paha (või stiilitunnet - ainus, kes suudab selliseid nalju üsna elegantselt teha, on mu meelest Kakk Valter Facebookis). Pealegi, mu heade sõprade seas on ka päriselt rikkaid inimesi (noh, see vanamoodne variant, et päriselt omatavad varad ületavad tugevalt kohustusi, mitte ei olda arutult ennast täis uhkete autode ja majadega, mis tegelikult kuuluvad pangale) ja nende sõpruskondades aega veetes pole ma iial ühtegi sellist nalja kuulnud, ilmselt seal on intelligentsuse tase lihtsalt nii palju kõrgem. Pigem räägitakse kultuurist, loomingust, eneseteostusest ja visatakse sõbralikke päriselt vaimukaid nalju. Aga ma ei tea, ehk see on #newmoney puhul tavaline ja mul on lihtsalt vedanud, et pole varem selliseid asju kuulnud? Igatahes pani see kõik mõtlema, et võib-olla mul on parimatel aegadel ka mõnikord liiga meri põlvini olnud ja ma olen ülbena mõjunud, ning tahtma parem inimene olla (mis on ju alati hea).

2) Kui jagad kellegagi avatult oma elus toimuvat ning selle peale teine inimene arvab, et võib Sulle arrogantselt öelda, et “Hakka normaalseks!”, siis move on, nothing to see here. Ja muide: ei hakka, sest normaalne on igav! Ma armastan erilisi, säravaid, inspireerivaid, ehedaid inimesi ega näe (veel ilmselt ka võltsis ja suletud südamega) normaalsuses ega keskpärasuses midagi ihaldusväärset.

Ja tõesti, nagu ka FB postituse kommentaaris ütlesin, kumbki mõte ei tulnud mulle pähe Miraaži moeetendusel Lennusadamas ega Kroonika peol Kruiisisadamas, neil pidudel oli pigem palju andekaid loojaid ja muid oma ala tippe, samuti hulk ekskolleege-koostööpartnereid, keda kõiki ma sügavalt austan. Nagu ma austan ka Võru ehedaid ja sooja südamega inimesi.

Maiunelmad

Maikuu oma heleroheluse ja õitevahuga on see aeg, kui võiks olla lihtsalt õnnelik... ja põhjuseid seda olla on külluses, viimased kuud on pannud aru saama, et kõik on siin superhästi ja suur osa meist paljude varasematest igapäevamuredest pigem pisiasjad... ja sellest hoolimata varjutab rõõmu teadagi mis. Teiste inimeste valu, enda abitus aidata.

Kevadgrillil vastasin kunagise õppejõu küsimusele, millega tegelen, et kirjutan raamatuid ja renoveerin Võrus ühte vana maja, ta leidis selle peale, et unelmate elu. Vahel on nii hea, kui keegi selliseid asju ütleb - tuli kohe endalegi meelde, et jah, ongi. Eks ma olen ise ka vahepeal nalja visanud, et ma olen kõik oma suuremad unistused suutnud teostada, ainult Porsche ja eralennuk pole veel manifesteerunud, mis praeguste kütusehindade ja -olukorra juures on ehk päris hea.

Selle peale juhtus muidugi nii, et mai lõpus sain natukeseks ühe Porsche Eesti esinduse Porsche 911 enda kätte ja selgus, et sellest autost ma siiski ei unista, sest kogu ägedusest ja mugavusest hoolimata on see nii jäik, et... mitte Tallinna tänavatel. Ja siis see pagasiruumi küsimus ka, käekott mahub ära. :)

Filmielamused: "Kadunud linn" Sandra Bullockiga oli kerge lustakas komöödia, "Püha öö" Keira Knightleyga seevastu päris süsimust.

Muusikaelamused: Lennusadam 10 pidu oli ilus ja armas, hiljem hilisöösel Botikust Kuldmuna afterpartylt läbi põigata ka päris lõbus. Üks armas 50. juubel Navi seltsimajas üllatas meeldivalt Hea Storyga - mõni vokaal lihtsalt rabab iga kord.

Kohvikuelamused: uude kohta liikunud Must Puudel osutus heas seltskonnas väga toredaks; üks hommikukohvitamine Röstis ka; mai alguse õhtusöök Fotografiska restoranis oli lihtsalt täiuslik (see majašampanja, kompostsibul, spargel ja Muhu lammas!). Tartus oli Crepp enne ajakirjandusinstituudi kevadgrilli nostalgiliselt imeline, pärast Vein ja Vine ja Antonius ka. Võrus Stedingu kohvikus oli mõnusaid hetki, sh kauaoodatud kohtumine nimekaimuga ja inspireeriv TOHI džinnikoolitus (ehkki ma pole kindel, et tahtsin teada seda infokildu, et baarmen olevat šeikides sama näoga kui seksides - see ilmselt enam ei unune, isegi kui tahaks :)), Pubi17 terrassil sümpaatsete inimestega söömaaegu ja Suures Munas õitsvaid vaateid.
Looduselamused: need tulid sel kuul eelkõige oma aiast, selles "istutades oled Sa õnnelik" sloganis on ikka omajagu tõde, kõik õitsemised sinna juurde. Ühel õhtul tegin rattaga tiiru Vagula järve äärde, see oli peegelsile, vaatasime koos üksiku luigega loojuvat päikest ja ilu avardas hinge, järgmisel päeval jalgsi oli teistmoodi, aga kaunis ikka.

Sotsiaalmeediast ja ilusatest fassaadidest

Sattusime sõbraga arutlema sotsiaalmeedia ja ilusate fassaadide teemal. Ühelt poolt on see justkui imetore, jagada oma elu, ilu, rõõmu, saavutusi. Teisalt... on sellel kõigel ka varjupool - enda teistega võrdlemine, kadedus, alaväärsustunne, ebarealistlikud ootused.

Mul on sotsiaalmeediaguru olemise aegadest - kuskil seal 2010. aasta paiku, kui tegin Estonian Airi sotsiaalmeediat ning kirjutasin magistritööna e-turunduse õpiku algajatele - või õigemini sellele järgnenud... läbipõlemisest, peaks vist ütlema, üsna vastuolulised tunded seoses sotsiaalmeediaga. Jah, blogimist ma armastan, see on rõõm ja mõjub pigem teraapiliselt, ma teen seda eelkõige enda jaoks ja alates Võrru kolimisest on blogipostitused natuke ka nagu kirjad lähedastele. Facebooki postitan pigem ilusaid pilte ja ka rohkem selle tagamõttega, et peret ja sõpru oma käekäiguga kursis hoida. 

Kõige segasemad tunded on mul seoses Instagramiga. Ma olin 2012-2016 heavy user, postitades selle ajaga ligi 2400 fotot. Just for fun. Mis see mulle andis? Jah, mu poole pöörduti kui sotsiaalmeediaeksperdi poole (rohkem siiski ehk mu töökogemuse & mainitud õpiku pärast), ma sain ka mitmeid tööpakkumisi, kus pakuti ulmelisi summasid selle eest, et teha ettevõttele paar Instagrami-postitust nädalas (storysid polnud siis veel leiutatud ja influencereid vist päriselt ka mitte). Ma loobusin neist kõigist, sest mul polnud hea tunne. Ma tahtsin raamatuid kirjutada ja pühendusin sellele.

Vaadates raamatute keskmisi müüginumbreid ja honorare Eestis, ei tundu see majanduslikult mõeldes muidugi liiga nutikas valik. :) Aga ma hindasin oma meelerahu ja rõõmu kõrgemalt. 

Arvestades seda, kuidas ma naudin oma sõprade käekäigu jälgimist Instagramist, on mu jaoks jätkuvalt müstika, miks mul endal on sinna postitamisega seoses nii negatiivsed tunded. Guugeldasin natuke ja jäi ette selline huvitav artikkel "Which is worst for your mental health: Instagram, Facebook or Youtube?", kus vahendatakse ühest suurest uuringust tehtud järeldust, et Instagram mõjub pika puuga vaimsele tervisele kõige halvemini, Facebook natuke paremini ja Youtube lausa hästi. Statistikat ka: Facebooki kasutab 2022. aasta seisuga maailma ligi 8 miljardist inimesest ligi 3 miljardit, Youtube'i 2,5 ja Instagrami ligi 1,5 ("Most used social media").

Et... eks me kõik jutustame mingeid lugusid, aga nende sotsiaalmeedia säravate fassaadide puhul tasub meeles pidada, et KÕIGI elus ja tunnetemaailmas on tumedamad päevad ka. Neid lihtsalt näidatakse vähem. Seda suuremat respekti tekitavad minus need #nofilter blogijad ja sotsiaalmeedikud, kes julgevad olla autentsed ja päris ning kellel on ilmselgelt äge ja sündmusterohke PÄRIS elu ka. :)

Aprilli elamused

Ma vaatan, et olin suure osa aprillist algul ühel ja siis teisel reisil, aga mõned head kodumaised peod mahtusid sinna vahele siiski ka. Terrassihooaja avamine, grillihooaja avamine, meeldivaid koosviibimisi toas ja õues mu naiste ja teistega.

Raamatuelamused: natuke laisk lugeja olen olnud, aga Helene Hanffi "Charing Cross Road 84” ja ”Bloomsbury Streeti hertsoginna” meeldisid.
Filmielamused: ”Apteeker Melchiori” soovitan nii neile, kes on Indrek Hargla raamatusarja lugenud, kui ka neile, kes pole; ”Fantastilised elukad: Dumbledore’i saladused” hiilgas eelkõige suurepäraste näitlejate paraadiga, aga ilu jätkus ka.
Muusikaelamused: Neon Fir Stedingu kohvikus oli nii nauditav, et jäi nagu veidi väheks, pikemgi oleks võinud see kontsert olla, taustaks suurte kunstnike maalide üllatavalt heal tasemel koopiate näitus; Võru efektse uue ööklubi Festivali Maja avapeolt lipsasin ka korraks läbi (Club Tartu ja Stedingu Kelder tegutsevad igal nädalavahetusel, Capital/Rannaklubi vahel ja Boschwechter vist mitte eriti, nii et 2016. sügise skoorini, kui Võrus oli kuus aktiivset ööklubi, on veel minna). Suure reede õhtul läksin teksades ja pusas ”korraks” pubisse ja see lõppes ootamatult pikale veninud ja väga lõbusa mölluga Club Tartus, kus esines keegi Hunt, kellest ma polnud varem kuulnudki. :)

Kohvikuelamused: Kodas resto Võru lähedal pakkus hõrke toiduelamusi ühel kenal kevadõhtul; pühapäevane brunch mu pereliikmetega Suures Munas ja hilisem Suure Munamäe otsa ronimine oli tore; Pizza Olive’is kohtusin ja lõunatasin ühe armsa kaasblogijaga; kalli sõbra sünnipäev Tallinnas marsruudil Chakra-Nümf-Fono-Junimperium reisieelsel laupäevaõhtul oli nagu värskendav veinisõõm enne kõrberännakut. :)

Päevitamislaager Türgis

Ma olin päris kaua mõelnud, et tuleks Türgile võimalus anda ja huvitav, kas mulle meeldiks. Nii et millalgi talvel, kui suur sõpruskond hakkas Antalyasse kevadist perepuhkust-rannatenniselaagrit kavandama ja kaasa kutsuti, ütlesin pikemalt süvenemata jah. Kui see reis nüüd aprilli lõpus kätte jõudis, siis selgus muidugi, et seal on terve hulk selliseid komponente, mida ma ise võimalusel pigem ei valiks - koolivaheaeg, eriti lastesõbralik hotell Antalya keskusest 40 kilomeetri kaugusel jne. Aga jah-sõna oli juba antud, nii et ma siis sukeldusin seiklusse - ja selguski, et minu maailmas kvalifitseerub puhkus all-inclusive family resortis enam-vähem ekstreemreisiks. :) Eriti meenutades hiljutisi mõnusaid ülisujuvaid kultuuri- ja gurmeerohkeid linnapuhkusereise. Aga eks eelistused olegi erinevad, üks pisike preili selle reisi põhisihtgrupist oli öelnud reisi lõpus “Best ever!” ning täiesti arusaadav, basseinid-liutorud-mängukaaslased ja palju jäätist ju; ilmselt jäid rahule ka need, kes suure osa ajast rannatenniseplatsil veetsid. Minu jaoks… oli huvitav. :)

Nädalase päevitamis- ja salenemislaagrina oli see reis siiski väga tubli (kõik päevad päikeselised ja 23-28C sooja, pruuniks juba 2. maiks!), suur meeldiv üllatus oli seegi, et Vahemeri oli juba täiesti ujutav, umbes nagu Eesti suvine meri, selline värskendav. Hammam oli ilus, massaaž viimasel õhtul hea ja seltskonnas armsaid inimesi. Tantsida sai mõned sammud ka. :)

Miks salenemislaager - miski kohalik bakter murdis meie seltskonnast nii mõnedki maha, mõned lausa kiirabi ja tilgutiteni. Ma pääsesin kergelt, aga viimastel päevadel väga süüa ei tahtnud. Kuuldavasti oli midagi sarnast möllanud teisteski hotellides. Miks ekstreemreis - ma ise polnud kohal, aga kuuldavasti toimus ühel ööl ka väike kaklus, kui üks samas hotellis puhanud venemeelne eestlane läks kallale Ukrainat toetava nalja visanud eestlasele (endisele maadlejale, nii et ründajale lõppes see kiire maaühenduse ja turvameeste poolt minema eskortimisega).

See üks päev, mis meil õnnestus Antalya maalilises kitsukeste tänavatega vanalinnas ja piraadilaevu täis jahisadama ümbrust avastades veeta, oli minu jaoks reisi tipphetk, nägin palju ilu ja natuke vilksatusi päris Türgist - kultuuri, ajalugu, elu, inimesi, lõhnu ja maitseid.