Järgmisel päeval seiklesime edasi vaid paarikümne kilomeetri kaugusele Sloveenia rannikulinna Koperisse. See oli minu idee, kuna ma tahtsin oma isiklikule reisikaardile uut riiki, ning algul Sloveenia suuruselt viiendasse linna sisse sõites kukkus mul süda saapasäärde ja ma mõtlesin, kuhu ma meid nüüd vedasin. :) Aga kui me olime rannapromenaadile oma Grand Koper hotelli ette jõudnud, hakkas juba palju parem, sest nii rannapromenaad (vaatega palmidele ja jahisadamale) kui ka pastelsetes toonides vanalinn osutusid üliilusaks ja mõnusaks! Sõbralike teenindajatega hotell ja elegantne restoran Capra ka, sealsed kitsejuustuga täidetud sardiinid väärivad eraldi äramärkimist ning Sloveenia kohalik mull jättis ka väga hea mulje. Ühele või teisele poole vanalinna kaugemale jalutades saabus muidugi kerge üllatus sealsamas nurga taga asuva Sloveenia suurima sadama ja kõikide nende kraanade näol. :) Keset vanalinna Tito väljaku ääres väärivad vaatamist Veneetsia gooti stiilis 15. sajandist pärit Pretoria palee, Loggia palee ja efektse torniga Koperi katedraal. Soe ja päikeseline ilm ning uskumatult madalad hinnad nii söögikohtades (Kavarna Kapitanija oli veel üks tore, kapteni kohvik, samuti Kalypso seal kõrval ja Cappuccino linna ranna juures) kui ka poodides tegid selle kõik muidugi veel meeldivamaks. Hvala, Koper!
Järgmine päev viis meid tagasi Triestesse ja sealt rongiga Veneetsiasse, mis osutus üsna müstiliseks kogemuseks - kes meist poleks näinud efektseid maale ja fotosid sellest ainulaadsest 118 saarele ehitatud linnast! Kuidagi sürreaalne tunne oli äkki päriselt selle kõige keskel olla - ja see ka, et mõni pooljuhuslikult telefoniga klõpsatud foto meenutab suurte meistrite maale, sest valgus ja vaatenurk on sama. Esimesel päeval Cannaregio piirkonnast jalgsi läbi kahe keskmise sestieri (Santa Croce ja San Polo) kitsaste tänavate ja üle kuulsa Rialto silla Püha Markuse (San Marco) väljaku poole ja pärast tagasi seigeldes oli lõpuks küll natuke labürindis lippava valge hiire tunne, aga põnev ka. Teisel päeval liikusime rohkem vaporettodega ja põikasime ka Dorsodurosse, seal oli palju vaiksem, rahulikum ja turistivabam atmosfäär, lisaks lummav Basilica di Santa Maria della Salute. Sest jaa, Veneetsia turism tundub olevat pärast paariaastast madalseisu kenasti taastunud, Canal Grande, Rialto sild, Doodžide palee, Püha Markuse väljak, kellatorn ja basiilika (mille rõdult avanes päris hea vaade) olid kõik üsna rahvarohked, viimasesse lookles ka korralik järjekord, mis läks õnneks siiski kiiresti.
Põikasime sisse veel nii mõnessegi kirikusse küünlaid süütama ja näitustele ka, aga kõiki sealt labürintidest vist täpselt meenutada ja nimetada ei oskagi. Põnevaid sildu (mida peaks olema kokku üle 400) ja väljakuid, söögikohti ja poode jätkus ka külluslikult, võttis üsna pea ringi käima. Ohjeldamatult pastat, pitsat, pistaatsiajäätist ja proseccot mahtus neisse päevadesse muidugi ka. Šoppamiseks on Põhja-Itaalia kõvasti etem koht kui lõunapoolsed alad. Ja sinna rannikule purjetama läheks ka rõõmuga, ilusat suurt valget purjekat (minu jaoks päris tähendusliku nimega Kairos) nägime nii Triestes kui ka Veneetsias.
