Pilgrimil oli kunagi nunnu valge nirgiga kaart, kus oli kirjas umbes sedasorti lause, et kõige ilusam pole mitte see, kui Sind armastatakse Sinu enda pärast, vaid sellest hoolimata. (Leidsin täpse tsitaadi ka: "Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata." Victor Hugo)
Ma olin kunagi sellega esmakohtudes veel palju noorem ja muretsesin palju rohkem inimestele meeldimise pärast. Kirjanikuelu on selles mõttes väga meeldivalt karastavalt mõjunud, et täna luban ma endal olla nii pöörane, ohjeldamatu ja ehe, kui parasjagu tahan. Nagunii arvavad inimesed, mida tahavad, nagunii oled Sa alati kellegi jaoks too much ja kellegi jaoks not enough. Aga ilus on see, et need, kes Sind armastavad, armastavad igal juhul, läbi kõige, kõigest hoolimata - ja nemad ongi ainsad, kes on päriselt olulised.
Üks teine mu ammune lemmikmõte pärineb Gunnar Aarmalt, kes ütles umbes midagi sellist, et armastus on see, et meil on kellegi energiaväljas, tema lähedal hea olla. See meenus mulle, kui nägin külmkapimagnetit tekstiga "A kiss cures everything." - kallistus on ilmselt veel parem. Sest ülemõtlemise ja sõnadega võib end vahel kerida kuskile, kuhu üldse ei tahtnud sattuda, samas kui tegelikult tahaks lihtsalt panna teisele inimesele käed ümber ja kallistada... ja kui seda teha, siis ongi kõik äkki jälle hästi.
Pealkirjaks laenasin ammuse lemmik-jõulufilmi pealkirja, ehkki minu esmakohtumine sellega toimus kunagi vist hoopis sõbrapäeva paiku.
Teine pealkirjavariant oli sõbra lapse storys nähtud sõnapaar Christmas crush - nii nunnu, ma polnudki kunagi mõelnud, et üsna levinud suveromansside kõrval võiks juhtuda ka jõuluromansse. :)
