minu vallatul kirjanduslikul kaksikõel Katariina Tammertil ilmus juuli alguses ajakirjas Regina esimene novell - panen selle nüüd siia ka lugemiseks üles (originaalis ilmunud 07/2013 ajakirjas ja 15/09/2013 tibutriinu (mu eelmises) blogis - toim).
Hing nr 4257
Hing nr 4257 lendas rõõmsalt Kesknõukogu poole, mis oli rohkem tuntud kui Must Auk. Ta peatus täpselt selle ees, tegi ühe õhulise sammu edasi ja teleporteerumissüsteem nilpsas ta endasse. Ta keerles sellest rõõmsa mängleva kergusega läbi ja oligi kohal.
4257 hõljus mööda infohalodest, mis tuletasid meelde universumi toimimispõhimõtteid – kõik on ainult üks hing, aga jagatud lugematuks hulgaks väiksemateks osadeks ehk hingedeks, et kõigil oleks rohkem rõõmu ja mängu ilu. Järgmisena jõudis 4257 tabloode juurde, mis lubasid valida järgmist kohta, kuhu materialiseeruda. 4257 vajutas kõhklemata helesiniroheliselt helendavale ribale kirjaga “Planeet Maa” ja lipsas tema ees avanenud ooteruumi uksest sisse.
“Püha taevas, milline tunglemine siin on!” nentis ta järgmisel hetkel jahmunult.
Tema ees olev hing pöördus ümber ja vaatas teda kaastundlikult.
“See koht on hullult populaarseks läinud jah,” nõustus ta. “Aga ära muretse, järjekord liigub päris ruttu, nad ikka sõdivad ja elavad seal muidu ohtlikku elu, nii et rotatsioon on üsna kiire.”
Nr 4257 avastas oma rõõmuks, et kaastundlikul hingel oli õigus. Pärast vaid mõne valgusaasta pikkust ootamist oligi tema kord. Ta esitas oma soovid administraatorile.
“Nii, sa tahad minna planeedile Maa ning kogeda suurt armastust ja jäägitut andumist... väga hea,” ümises too tunnustavalt, hinge nr 4257 avaldusega tutvudes. “Hea küll, astu edasi. Paremalt teine planeerimisruum on sinu.”
Hing nr 4257 kalpsas ootusärevalt edasi. Ta heitis pilgu pikale ustereale, leidis paremalt teise ukse ja astus sisse. Seal oli pikk laud ja selle ümber palju teisi hingi, kes kõik tervitasid teda. Pikal laual oli pikk-pikk kaart. Hing nr 4257 istus pika laua otsa oma kohale ning arutelu algas.
“Nii, see kaart on sinu elu,” ütles üks hing tema vasakult käelt. “Sa saabud ja kohtad esimesena meid – mina olen su ema.”
“Ja mina sinu isa,” ütles paremal istuv hing.
“Mina jään suga 22 aastaks ja meie suhted on keerulised. Ühelt poolt oleme me lähedased, aga samas ma petan sageli su usaldust ja käitun muidu halvasti. Sina valid, mis sa sellega peale hakkad, aga kõrgem eesmärk on, et sa saaksid kogeda teiste aktsepteerimist sellistena, nagu nad on, ja tingimusteta armastust. Ja et mina saaksin ka sama kogeda,” selgitas vasakul istuv hing.
Nr 4257 noogutas. Ta paistis natuke heitunud, see kõlas algatuseks üsna keeruliselt. Muidugi tegi talle ikka rõõmu, et ta saab Maale, aga kuna ta oli seal varemgi olnud, teadis ta, et kohale jõudes unustab ta kõik, mis on vahepeal olnud. Ning algatuseks sellised suhted oma emaga… see kõlas päris rajult.
Isa andis ülevaate oma osast, see oli juba palju helgem – nr 4257 pidi järgmises elus Maal oma isaga väga sarnane ja lähedane olema, kui paar teismeea kokkupõrget välja arvata, kõlas see pakett tervenisti kui puhas vastastikune rõõm.
“Hea küll, lähme edasi,” vaatas 4257 järgmiste laua ääres istujate poole. Vanavanemate ja muude sugulastega seotu kõlas samuti paljutõotavalt ning ka pisirollide täitjate (arstid, juhuslikud möödakäijad jne) osadel polnud viga.
Järgmiseks oli kahel pool lauda üks üsna lõbus seltskond.
“Lasteaiakaaslased ja kasvatajad,” noogutas üks neist selgitavalt. “Me ei jää kauaks, aga see aeg, mille me koos veedame, on tore. Sa oled populaarne ja meeldid meile kõigile. Üks poistest ei oska seda teisiti väljendada kui kiusates, aga õnneks on sinuga samas rühmas ka hea poiss, kes lubab su suurena naiseks võtta. Peamiselt kogeme koos rõõmu ja mängu.”
4257 noogutas rahulolevalt. Ta täpsustas paari detaili ja esitas mõned soovid, mida ta tahab kogeda ja milliseid rolle mängida, samuti uuris üht-teist teiste elude kohta. Tänu siinse keskkonna mitmedimensioonilisusele said ka teised hinged samaaegselt kogeda oma ruumides oma elude arutelu, kõik toimus tegelikult risti-rästi, aga oli tajutav lihtsa ja meeldiva lineaarsusena.
Järgmine seltskond hõlmas koolikaaslasi ja õpetajaid, esimesi sõprusi ja eduelamusi, samuti vähem meeldivaid ja rutiinsemaid episoode, aga ka nende kõigiga läks kiiresti.
“Meie oleme need inimesed, kes satuvad su teele su eneseotsingute aastatel,” tutvustas järgmise sektsiooni esimene hing. See oli üsna värvikas seltskond ja igaüks pidi tulema läbi nii- või naasuguste kogemuste oluliste sõnumitega.
“Nüüd läheb põnevaks,” vaimustus nr 4257 kaarti vaadates ja nähes, et on jõudnud punkti, kus leiab oma õige tee ja eriala ülikoolis, mis viib tema selle elu eneseteostuse ja eluülesande juurde.
“Ooooojaaaaa!” hõiskas joviaalne hingede kamp kahelt poolt kaardi seda sektsiooni. “Oi, kuidas me lõbutseme ja rokime läbi elu!”
Edasi tulid mõned põnevad töökohad, kust 4257 pidi saama erinevaid kogemusi ning lühi- ja pikaajalisemaid sõpru. Nad olid juba 30. eluaasta ligi, nii et 4257 hakkas natuke ärevaks muutuma. Kui ta viimati Maal oli, siis jõuti põhiteemadeni justkui ikka palju varem? Tegelikult oli ta juba kahel pool teismeliseaastaid istuvaid hingi uuriva ootusärevusega vaadanud – kas neist mõni on tema selle elu kaaslane, meespeaosaline? Või õigemini kaaspeaosaline, ta pidi ise minema seekord küll naisena, aga oli jõudnud ooteruumis seistes kuulda, et asjad pole enam üldse nii, nagu varem – nüüd pidi olema paljudel juhtudel võimalik kogeda “armastust, andumist ja praktiliselt kõike”, nagu üks hing oli öelnud, ka samasoolistega, mitmega korraga jne. Üleüldse tundus kuulujuttude järgi Maal kõik palju vabamaks ja lahedamaks olevat läinud… “Aga siiski mitte igal pool ja mitte päris kõik!” oli sekkunud üks vestlust kõrvalt kuulanud hing, kes kavatses teha lühikese põike ühte sõjakoldesse… Segane värk ühesõnaga.
Kõik tuleb õigel ajal ja õige aja valime me ise, meenus nr 4257-le. Ta rahunes ja nad läksid edasi. Ja seal ta oligi. Tema elu meespeaosaline. Hing nr 7524. Arutelu läks nüüd tõeliselt nauditavaks. Nad leppisid kokku, et tunne on algusest peale õige, aga asjaolud esialgu pisut keerulised.
“Kui kõik oleks liiga lihtne, siis poleks ju üldse põnev,” ütles meespeaosalise hing ja 4257 pidi sellega nõustuma. Neil oli väga lõbus, arutades kohtumise, tutvumise ja päriselt kokku saamise detaile.
“Kuna mu peaeesmärk on kogeda suurt armastust ja jäägitut andumist, siis vist on hea jah, kui me paneme siia algusse need mõned konarused ja krutskid,” ütles 4257. “Neid ületades tuleb see tunne ja arusaamine, et midagi võrdväärset pole enne olnud…”
“Aga võib-olla teeks kuidagi eriti radikaalselt?” küsis 7524. “Niiviisi, et enne on mõlemad olnud täiesti sellised ringimöllajad, kes väga sügavalt ei kiindu? Ja siis tuleb see meie lugu ja see on tõeline pöördepunkt, nagu kahe tuleleegi tants ümber teineteise, hullutav ja haarav, puhas kirg koos sügava hingelise ühendusega, igavene tuli, mis põleb, põleb ja põleb… leek, mis pärast esialgset tulemöllu jääb stabiilseks soojuseks ja läheduseks, mis kestab läbi mitme elu? Suur armastuslugu, aga õnneliku lõpuga?”
“Jaaa!” õhkas 4257 ning tajus, et ta tahaks juba siin 7524 käte vahele ära sulada, aga… sellepärast ta Maale läkski, et seal sai iga hing endale keha, mis lubas KÕIKE päriselt KOGEDA. Sõnad ja tunnete nimetused olid ka siin olemas, aga polnud kehasid, mida teineteise vastu suruda, ega biokeemiat, mis oleks mõlemad kehad ekstaasist värisema pannud.
4257 ja 7524 värelesid üle laua teineteisele otsa vaadates ning märkasid siis, et kõik teised hinged olid neid lummatult kuulama ja vaatama jäänud.
“Nii ilus!” õhkas üks neist.
“Ütle seda siis ka, kui me seal oleme!” palus 4257.
---
John ja Julie vaatasid teineteisele otsa. Pidu keerles nende ümber, aga neil oli silmi vaid teineteise jaoks. Nende armulugu oli olnud pikk ja keeruline, aga nüüd olid nad koos ja miski muu ei lugenud. Lõpuks ometi võisid nad avalikult koos olla. Nad embasid teineteist kirglikult, õhk tundus värelevat, kui nad teineteisele otsa vaatasid. SEE TUNNE… ümbrust ei olnud nende jaoks olemas, nad praktiliselt sulasid teineteisesse, aga oleksid tahtnud veel kõvemini kallistada, veel lähemal olla teineteisele… siiski märkasid nad äkki ühte noort tüdrukut, kes neid vaatas.
“Nii ilus!” õhkas ta.
