Spaablogi: Tallinki Aqua ja Swissoteli Pürovel Spa

Avastasin aasta algul natuke ka Tallinna spaasid ning jagan nüüd muljeid.

1. jaanuaril käisime sõbranna ja ta tütrega sadamas asuvas Tallinki hotellis Aqua Spas. Olin selle kohta häid sõnu kuulnud, aga uue aasta esimesel päeval, mis pealegi langes seekord reedele, oli see minu maitse jaoks natuke liiga ülerahvastatud. Samas pakkus muidugi huvitavat võimalust vaadelda lähemalt nähtust nimega "Soome turist Tallinnas", mu liikumistrajektoorid enamasti nende omadega ei kattu, nii et päris huvitav oli.

Ja tuju tegid heaks need kaks 24aastast Soomest aastavahetuseks Eestisse tulnud noormeest, kes meile külje alla ujusid ning mulle kõigepealt 21 ja siis 27 vanuseks pakkusid. :)

Spaas on mullivann, lastebassein, välibassein ja baariga bassein. Mullivanni me end pressima ei hakanud ja kõikides teistes veekogudes oli jahe, mis polnud kuigi meeldiv, sest kui parasjagu on Eestimaa kesktalv, siis tahaks, et spaas oleks soe. Saunas, basseinis, ringi jalutades, igal pool. Basseinibaar oli iseenesest lahe ja võtsime sealt ka ühed kokteilid, aga kuna oli jahe, siis tuli varsti tunne, et läheks nüüd sauna. Aga minu meelest polnud ka saunades (valikus on Soome saun, aurusaunad ja hamam) väga soe ning kuna see ülerahvastatuse probleem oli seal ka, siis jäigi me spaakülastus üsna lühikeseks. Täiskasvanule maksab pääse nädalavahetusel 15€, nädala sees on soodsam.

Jaanuari viimasel laupäeval käisin Tallinna kesklinnas Swissoteli 11. korrusel asuvas Pürovel Spas. Olen sinna ka mitu korda varem sattunud, aga tööpäeviti, nii et siis olen valikus olevat efektse linnavaatega leilisauna, aurusauna ja ilusat voolujoonelist sinise veega basseini uhkes üksinduses nautinud, tundes end nagu hellitatud miljonärivõsuke. Seekord olid ikka mõned inimesed veel, aga ilmselt juba hind dikteerib selle, et seal on alati väga rahulik ja zen olla. Väga kaunis on see keskkond ka (nagu ka fotolt näha), see kompenseerib mu jaoks täiesti ka selle, et erinevaid saunu-basseine-vilesid-kellasid seal väga palju pole - sellises suure hotelli väikeses spaas polegi see esmatähtis. Väga mõnus koht ujumiseks ja lõõgastumiseks.

(Lisaks olen sattunud mitu korda uuesti Kubija ilusasse-mõnusasse spaasse ja Gospas veetsin oma sünnipäevanädalavahetuse, millega nad taastasid oma esikoha mu isiklikus edetabelis, sest vastuvõtt oli nii supersoe ja tähelepanelik - kõik need üllatuskingitused ja hoolitsused ja suurepärased hõrgutised ja Mimosad olid lihtsalt imelised!)

Naistepäev ehk veel terve hulk roosilugusid

Istusin naistepäeva õhtul taksosse, et Manna La Roosasse peole sõita, ja sattusin sellise taksojuhi peale, kellelt voolas ikka sulakulda. Ja kui elu annab värvikaid lugusid, siis on ilus neid teistega jagada, sharing is caring. :)

Ühesõnaga. Mees alustas sellest, et soovis mulle head naistepäeva, mis oli väga kena, nii et tänasin. Järgmiseks ta vist uuris, kas mulle lilli ka toodi. Ja siis rääkis ta, et oli aasta tagasi naistepäeva õhtul sõidutanud lillepoe müüjaid, kellest üks oli rääkinud, kuidas üks venelane oli tulnud ja naisele 200 roosi ostnud. Mille peale taksojuht, kellele see kõvasti muljet avaldas, oli pärast seda viinud läbi väikese uuringu naisklientide seas.

(Siinkohal uuris ta tahavaatepeeglisse vaadates, ega ma enam koolitüdruk ei ole - "18 ikka oled täis?" -, mille peale ma siis pärast hetkelist kõhklust tunnistasin, millises kümnendis ma oma vanusega olen, mille peale ta süüdistas mind kõigepealt valetamises, aga otsustas siis, et täisealine ma ilmselt ikkagi olen, nii et mulle võib seda lugu edasi rääkida.)

Ühesõnaga, ta oli küsinud tervelt hulgalt naisklientidelt, kui palju peab mees roose tooma, et seksi saada. Ja suurim arv, mille ta oli vastuseks saanud, oli 25. Et 25 roosiga saab kindlasti.

Selle peale hakkas mul seal tagaistmel istudes muidugi ka üks lugu kripeldama, nii et - jällegi, pärast hetkelist kõhklust - tunnistasin, et mulle tõi suvel üks mees 101 roosi, aga seksi ta paraku ei saanud.

Taksojuht siis uuris, miks, ma andsin ülevaate suvisest 101 roosi loost ja tutvustasin oma teooriat, et kui on õige ja südamele armas mees, siis on rohkesti rõõmu ka ühest punasest roosist või kimbukesest roosadest lillhernestest. Taksojuht uuris, kuidas selle roosade lillherneste mehega suhted praegu on, ja avaldas arvamust, et armastus on elus ikka kõige olulisem.

Ma siis küsisin, kas tal on ka naine. Mille peale ta jutustas, kuidas võttis endale noore, blondi ja rinnaka naise ning oli aasta aega maailma kõige õnnelikum mees. Ja siis suri naine ta käte vahel ära. Ja nüüd ta ei taha kedagi, vaid elab oma koeraga kahekesi.

Pärast seda lugu ma olin natuke aega väga vaikne seal tagaistmel. Ja siis me rääkisime veel natuke armastusest ja et õnnelikud on need, kes on seda tunda saanud.

Aga lõpetuseks rääkis ta mulle veel ühe naistepäeva- ja roosiloo grusiinist, kes istus ka naistepäeval roosikimbuga talle autosse ja küsis, kas tal aega on. Taksojuht küsinud siis vastu, kas grusiinil raha on. Grusiin pistnud talle kohe 50eurose pihku ja lasknud end viia järjest viie naise juurde. Igale naisele viis viis roosi ja iga naisega teinud väidetavalt seksi. :)

Ja kui taksojuht imestanud, et selline võimekas mees, siis tunnistanud grusiin, et hommikul viis oma naisele lilled ja rõõmustas teda, siis oma naine andis raha ja selle raha eest said siis armukesed lilli.

Ühesõnaga... ma olin  sealt taksost välja astudes üsna oimetu kõigist neist lugudest, aga igatahes... milline sõit!

Mina sain naistepäeval tegelikult tulpe (ja olen väga õnnelik selle üle), pildil on mu sõbrapäevaroosid. :)

Kirjutamisest ja filmidest

Lappasin oma vanu päevikuid, üks mu lähedane oli kinkinud mulle kaunis köites märkmiku "heade mõtete ja ilusate unistuste jaoks" - nii armsalt sõnastatud! Ja oli palju deja vu momente - vahel on mul tunne, nagu oleksin uuesti kevades 2000, kui lõpetasin keskkooli, ja vahel, nagu kevades 2012, kui tulin ära Estonian Airist. Tegelikult olen muidugi kevades 2016 ja möödunud neljale aastale on hea tunne tagasi vaadata, lõpuks ometi hulk reaalseid samme unistuste teostamiseks.

Paar tabavat lauset leidsin ka, nt selle: "It's not like you don't have a choice, because you do - you can either type or kill yourself." (Anne Lamott)

Ja huvitav mõte, kuidas nii suur edu (great success!) kui ka ebaõnnestumine on kõrvalekalded normaalsusest, millega tuleb hakkama saada: "For me, going home meant returning to the work of writing because writing was my home, because I loved writing more than I hated failing at writing, which is to say that I loved writing more than I loved my own ego, which is ultimately to say that I loved writing more than I loved myself. And that's how I pushed through it." (Elizabeth Gilbert)

Lisaks jäi mulle hiljuti pooljuhuslikult ette nimekiri, kus on 50 parimat filmi kirjanikest - ma olen sealt üllatavalt väheseid näinud, avastasin (Francois Ozoni "Swimming Pool", John Maddeni "Shakespeare in Love", Woody Alleni "Midnight in Paris" - neid kindlasti). Aasta algul vaadatud Angelina Jolie "By the Sea" on nii uus, et pole ilmselt seetõttu nimekirjas, aga meeldis mulle väga, tonaalsus, atmosfäär jne.