Talverestoranid

Elava tulega kamin

Meenutasin oma kevadist rannarestoranide postitust ja seda, kuidas suvel kujunes välja mõnus rutiin süüa päris sageli hommikust mõnes eriti heas hommikusöögikohas ja õhtust kuskil vee ääres (City Marina, Kalevi Jahtklubi restoran ja Pirita Surfiklubi kohvik Sänd olid suvel kõik head variandid, lisaks postituses mainitud Noale, Ruhele ja OKOle). Ja mõtlesin nüüd, et ideaalne talvine vaste rannarestoranile on restoran, kus on kamin ja saab tulle vahtida. Merevaade on muidugi ka sügisel ja talvel tore ja ainult boonus.

Aga hoolimata Eesti kliimast, kus elava tulega kamin on äärmiselt südantsoojendav nähtus vähemalt üheksal kuul aastast (ja rõskematel suveõhtutel ka), suutsin ma Tallinna ja lähiümbruse söögikohtadele mõtlema hakates esimese hooga kaardistada umbes neli kaminaga kohta. NELI!?!?! Palun öelge, et neid on veel ja rohkem!

Need neli, mis mulle meelde tulid (kus on kõik hästi söögi, teeninduse ja interjööriga, pluss siis see elav tuli) on Kohalik Uues Maailmas, Kalevi Jahtklubi restoran Pirital, Noa Meriväljal ja Jussi Õlletuba Viimsis (see viimane on muidugi tegelikult lati alt läbijooksmine, kamina ees teed juua võib seal küll, aga muus ma pole väga kindel).

Ja siis on veel see nüanss, et kui Kohalikus on kaminas peaaegu kogu aeg tuli, siis üks teine koht lubas kaminas puid põletama hakata umbes detsembrist. Või jaanuarist. Seriously? See lisab nii palju õdusust ja lisaväärtust, tõmbab inimesi kauemaks jääma ja rohkem tagasi... aga noh, kes tahakski liiga palju külastajaid ja kõike, mida see endaga kaasa toob (tulud, kasum jne). :)

Õnneks on töökorras kaminatega kodusid rohkem, aga ikkagi võiks olukord restoranimaastikul ka paraneda. Ruttu.

TÄIENDATUD:
Sõprade abiga meenusid veel mõned:
Gloria Veinikelder
Kloostri Ait
Leib Resto & Aed
NoKu
Pai
Controvento
Kadriorg
Mimosa
Viimsis Coccodrillo
Pärnus Kolhethi

101 roosi ehk pildikesi suvest

101 roosi

Pildike nr 1

Üks suvine neljapäev. Lähed hommikul tööle. Lähed ennelõunal kinno pressilinastusele. Film on okei, aga ei midagi erilist. Lähed pärast seda üksi kiiret lõunat sööma kino kõrvale restorani. Toit on keskpärane. Suht nõme neljapäev, mõtled. Jalutad toimetusse tagasi.

Su laua kõrval on roosikimp. Suur. Tohutu. 
Need kaks inimest su armsast tiimist, kes parasjagu puhkusel ega teises linnas pole, istuvad oma laudade taga ja on vaikselt elevil, saad sa mingi hetk aru, kui oled esimesest jahmatusest üle saanud ja rooside juures oleva kaardi läbi lugenud. Saatja nime pole, aga kaardil oleva tsitaadi järgi ei ole raske ära arvata.
Kolleegid uurivad ääri-veeri, kes need roosid saatis. Hämad midagi, püüdes samas aus olla.
Sinust natuke vanem südamest tark naiskolleeg vaatleb sind natuke aega ja nendib siis: "Sa ei paista just väga rõõmus olevat nende rooside üle."
Mõtled, et mis siin ikka tseremoonitseda, ja ütled, et nojah, vale mees.
Samas toas töötavad kolleegid on ikka kuidagi elevil, aga rahulikumalt.
Kõrvaltubades töötavad kolleegid jäävad uksest möödudes seisma ja ahhetavad ja teevad roosikimbust pilti ja uurivad, kas saatja on Eesti mees. Jah. Nad miskipärast ei taha uskuda.
Saadad mainitud mehele tänusõnumi, ilus žest ju ikkagi, ja lähed temaga õhtust sööma, ehkki enam ei kavatsenud. Kuuled, et roose oli 101 ja et see tähendab miski teooria järgi, et you are my only love.

Pildike nr 2
Järgmine hommik. Ärkad uksekella peale ja lähed poolpaljalt avama. Saabub üks teine mees. Kimbu roosade lillhernestega. 
Tunned end kõige õnnelikuma naisena maailmas.

Järelmõjud
Enamik naisi ütles "Nii äge! Nii armas!" ja mitu sõbermeest "Tänks, Triin!" (sest nende naised, kes on ka mu sõbrad, vaatasid kodus sotsiaalmeediast pilte ja siis oma mehele otsa ja küsisid, kus on nende roosid). :)
Ema küsis, kas siin on midagi pistmist riigikogulastega - et 101 roosi. :)
Ja ka veel mitu kuud hiljem uuritakse mult ja ka mu sõpradelt, kes ikkagi need roosid saatis.
Ei olnud keegi päriselt lähedaste seast. Lihtsalt üks tore inimene, aga... the heart wants what it wants.
Aga muidugi ma olen mainitud mehele sellegipoolest väga tänulik, sest see oli tõesti ilus žest. Ja ma loodan, et ta on õnnelik.