Sünnipäev kummitustega & ülikooli ball

Novembri kaks viimast nädalavahetust olid eriti hoogsad ja neisse mahtus ka kaks meeldejäävat pika kleidi pidu. Kõigepealt oli sõbra sünnipäev Kuressaare piiskopilinnuses, mis algas kummitustetuuriga kottpimedaks tehtud lossis. Giid - sümpaatne proua - jagas kõigile kätte laternad põlevate küünaldega ning juhatas meid mööda müürisiseseid ja muid treppe üles-alla, aeg-ajalt peatusi tehes ning ajaloost ja legendidest rääkides. Eriefektide peale oli ka mõeldud - vahepeal kostis eemalt hauatagust naeru ja ühe nurga tagant leidsime üsna elusa mungarüüs kuju. :) Seiklusele lisas vürtsi see, et kõik olid juba peoriietes ehk siis õhtukleitides (mina ka üsna kõrgete kontsadega, aga see oli mu enda valik, nii et ma üldse ei nurise, vaid mõtlen tänutundega sünnipäevalapsele, et ta viitsis nii ägeda peo korraldada!).

Umbes tunnisele tiirule lossis järgnes ühes kaunis vanas (aga siiski päris soojas) sammastega saalis keskaja stiilis pidu, kus käisid külalisi tervitamas nii heerold kui ka piiskop ise. Laual olevad nõud ja peekrid olid savist, söömiseks ainult puulusikas ja korralik väits. :) Õnneks oli saali nurgas olemas siiski ka tänapäevane baar veidi moodsamate jookidega ning helitehnika dj ja muusikavalikuga, mille järgi kella kolmeni tantsu kepsutada.

Ööbisime Gospas, mis oli suurepärane, nagu ikka, nii et jäime esmaspäevani ja korraldasime väiksema seltskonnaga kogemata ka korraliku afterparty, mis algas täiesti süütu õhtusöögiga La Perlas. Kuna meil kahel eelnes sellele kõigele reedel veel tänupühaõhtusöök sõpradega Tallinnas (sest jah, see Ameerika tähtpäev on nii ilusa mõttega, et minu meelest on superidee see kodumaiste nappide pühade ritta lisada), olin esmaspäeva õhtul pärast veel ühte Tartu koosviibimist keskööks Võrru jõudes ikka üsna läbi.

Järgmine nädalavahetus oli pisut kergem - reedel pubi- ja klubitiir Võrus (Club Tartus oli maarahva ülestõus ja Nancy, kes näeb jätkuvalt vapustavalt hea välja, samasugune nagu 25 aastat tagasi ning ehe ja andekas on ta ka, laulis isegi ööklubis otse, mida tegevat ikka väga vähesed), laupäeval õhtusöök Hõlmas ja rahvusülikool 100 piduõhtu "Tuleviku juured" Eesti Rahva Muuseumis. Programm oli eeskujulik - Tanel Jonase etendus puudutas küll, seejärel esines Tartu Ülikooli sümfooniaorkester, Lauri Liiv Sinatra & Bublé lauludega ja Sofia Rubina. Jarek Kasar ja Tõnis Mägi ka, aga nende ajaks olin ma seekord paraku juba Lydias voodis.

Oknotsember

Nädalad muudkui vilksatavad mööda ja jätavad ilusaid pisikesi käpajälgi maha - ja ma mõtlen juba tükk aega, et võiks ikka midagi siia ka jäädvustada, endalgi pärast tore lugeda.

Sügis on möödunud väga mõnusalt ja just nii, nagu ma tahtsin - rahulikult koolis käies, lugedes, kirjutades, looduses ja kohvikutes kulgedes, vahele hulk lõbusaid sõpradega koosviibimisi ka. Kokanud olen palju, igasuguseid soolaseid ahjuhõrgutisi ja õunakooki vanillikastmega. Mänginud korra mälumängu, noolemängu vaatasin pealt, aga lõbutsesin sellest hoolimata suurepäraselt.

Septembris alustatud kirjanduse doktorantuuri puhul olen ma eriti lummatud sellest, et on olnud kordi, kui oleme terve loengu arutlenud luuletuste ja luuleteooria või siis küsimuse üle, mis on maailmakirjandus. Nii... värskendav, pärast kõiki neid aastaid ajakirjanduse ja ühiskonna teemal arutlemist. :) Lisaks astusin Eesti Naisüliõpilaste Seltsi, sest kogu see korporatsioonide-üliõpilasseltside maailm jäi minust bakalaureuse- ja magistriõpingute ajal üsna avastamata - ning on seega ka uus ja huvitav praegu.

Oktoober oli soe, sulnis ja värviline - veetsin erinevate ilusate Lõuna-Eesti järvede ääres vaateid nautides aega ja oli hea. Viimsis proovisin ära Eesti kõrgeima kõrguste vahega Põhja Konna trepi, Wagenküllis käisime söömas (šampanjamenüü oli oluliselt täienenud ja üldse kõik veel palju paremaks arenenud kui aasta tagasi), uues kaminaga Lores Noblessneris oli ka superhea toit. Kohe seal kõrval nautisime novembris ühe kuulsa kokteilimeistri loomingut uues kohas nimega Kaif. Rotermanni keskel avatud uude Chicagosse sattusin esimesel õhtul ka, The Swingers oli laval ja õhkkond mõnus.

Väikestest käpajälgedest veel rääkides - viisin hiljuti annetuseks natuke kraami Võru loomade varjupaika ja julgustan seda tegema ka kõiki teisi, kel vedeleb kodus nt vanu tekke või pleede, need pidid olema väga teretulnud ja on seda ilmselt ka teiste linnade-maakondade loomade varjupaikades.

Filmielamused: Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis" ja Woody Alleni "Vihmane päev New Yorgis".
Muusikaelamused: Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp & Andrus Lillepea Juhan Liivi tekstidele tehtud lauludega Kandles ja Joel Remmel Trio & Jukka Eskola Stedingus; Ennu Ratas Balti jaamas läheb vist pigem peoelamuste rubriiki, ehkki head muusikat oli seal ka, ühel kenal õhtul Pubi17s ka Contra luulet.
Raamatuelamused: sõbranna soovitatud "Bella figura" oli tõesti armas, taaskohtumine "Kolme taheda lugemisega" korralik lapsepõlvenostalgia, Riley "The Sun Sisterit" ootasin väga ja lugesin paari päevaga läbi, Massie telliskivi (712 lk) Võru asutajast Katariina Suurest läks üllatavalt kergelt ja meeldis ka, Jonassoni "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" oli lõbus, praegu maadlen ühe Cartlandiga, sest tundus, et võiks vaadata, kui hirmus see siis on, esialgu isegi väga ei ole. :)

Väike pühapäevane kriisiõppus Võrus

Kena rahulik pühapäeva pärastlõuna, mõtlesin, et varsti panen õhtusöögi ahju... jaaa siis kustusid äkki kõik tuled ja oli selge, et õues ootamatult möllama hakanud torm viis elektri minema. Kell oli umbes pool viis.

Kodus oli küünlaid, tikke, tulemasinaid. Ma lugesin raamatut, aga kui läks juba liiga pimedaks, siis küünlavalgusest ei piisanud - õnneks selgus, et meil on kodus ka matkapoest ostetud pealamp! Installeerisin selle endale krae külge ja sain natuke veel lugeda. Helistasime sõpradele ja tasapisi selgus, et kogu Võru linn on elektrita ning tormituul uuel keskväljakul ka mitu puud ümber lükanud. Varsti läks kogu linn kõikehõlmavalt kottpimedaks, ainult autod tormi uudistavate inimestega saalisid edasi-tagasi ja neid oli ikka väga palju!

Külmkapis oli üht-teist, aga kuna elektripliidil ega -ahjus midagi soojaks teha ei saanud, läksime pubisse, kus sai gaasipliidil soojendatud seljankat ja leiba. Alkoholipuudust polnud ka lähema aja jooksul ette näha. :) Teel sinna õnnestus juba suletud Circle K-st, kus olid siiski veel inimesed kohal, välja rääkida sularaha eest pakk küttepuid (aitäh!!!), nii et tegime kaminasse tule, panime küünlad põlema, mõned avariivalgustid põlesid mõne tunni ja suveterrassi akutoitel LED-lampe oli ka, nii et atmosfäär kujunes päris õdusaks.

Peagi olime ka veeta, internetita, mobiililevita (Telia internet & levi kadusid esimesena, siis Tele2 oma, seltskonnas olnud Elisa kliendil jätkus kõike, piilusin tema telefonist vahepeal uudiseid ja Facebooki). Õnneks jätkus ka lauamänge ja põnevaid lugusid jutustavaid inimesi, teiste hulgas üks, kes teadis rääkida, et elektrikatkestuse põhjustas liinidesse lennanud Võru alajaama abihoone plekk-katus.

Selleks ajaks, kui kesköö paiku elektriühendus taastus, olime me igatahes jõudnud päris põhjalikult arutada erinevaid "what if" stsenaariume ja igaühe kodu varustatuse taset. Mõnel meist on priimus, aga gaasi peaks varuma. Kütust ja ehk ka generaatori? Puuküttega ahjud-kaminad ja kaevud läksid hinda, järved ka! Ja minu ostunimekirja väike raadio ja patareid. Viieliitrine täis veekanister, mõned purgisupid, küünlaid ja tikke on mu kodu(de)s nagunii, pealampe, tulemasinaid ja muud eelmainitut võiks igatahes rohkemgi olla, nentisin.

Igatahes... ootamatu, aga päris kasulik kogemus ja seiklus.

Portugali reisikiri

Tegelikult olin ma oma kevadisest Kuuba reisist nii laetud, et mul polnud mingit plaani sel aastal väga rohkem kuskile lennata, aga siis tuli suve algul üks ootamatu honorar ja samal ajal nägin superhinnaga lennupileteid septembris Lissaboni, vahemaandumistega Londonis ja Dublinis - ja nii see siis läks. Õigemini - nii me siis läksime sõbrannaga, suve pikendama.

Laias laastus veetsime kaks päeva Lissabonis, kaks päeva Setúbalis ja kaks päeva Estorilis. Esimesel õhtul saabudes olime soojusest ja oma rõduga katusekorteri superasukohast kõige keskel täiesti lummatud, lendasime külg ees sisse miskisse imetoredasse pisikesse söögikohta, kus oli menüüs täpselt üks roog (valida sai, kas väikeses potis või suures potis). Võtsime kahe peale väikese potitäie, roog koosnes riisist ja erinevatest mereandidest ning maitses koos vinho verdega imehästi. Pärast jalutasime jalakäijate tänaval ja teisel pool kohalikku triumfikaart laiuval mereäärsel keskväljakul (Praca do Comércio), kus oli alati tänavamuusikuid ja kauneid vaateid.

Järgmised paar päeva avastasime Lissaboni (mille hüüdnimed on seitsme mäe linn ja ka mere kuninganna, Queen of the Sea). Mul oli kuskilt meeles see checklist, et uues linnas tuleb...
- ronida kuskile kõrgele (tehtud, lisaks väiksematele küngastele ja vaateplatvormidele vallutasime ka linna kohal kõrguva Castelo de Sao Jorge'i, kust avanesid tõesti suurepärased vaated);
- panna kirikusse küünal (tehtud - Lissaboni vanimas katedraalis, pärast sõitsime veel kuulsa puust trammiga nr 28 ka);
- vaadata linna vee pealt (tehtud - käisime ühe ülimõnusa jahiga paaritunnisel õhtusel purjetamisretkel Tejo jõel, teele jäid nii Belémi torn kui ka hulk teisi vaatamisväärsusi; Lissabon on selles mõttes muide hea säästusihtkoht, et ühe hoobiga saab ära teha ka Rio de Janeiro endlid Cristo Rei kuju väiksema koopiaga ja San Francisco Golden Gate'i silla pildid väga sarnase Ponte 25 de Abril taustal :));
- süüa kohalikku toitu (tehtud - sõime nädal aega peamiselt mereande, millest kõige meeldejäävamad olid ülimõnusal Time Out turul asuva Azul resto küüslaugukrevetid ja Setúbali rannaresto choco frito ehk frititud seepia, aga meenutan soojalt ka Estorili grillitud kuldmerikokre ja huntahvenat, igasuguseid karpe, vinho verdet, valget sangriat ja magustoitudest muidugi kuulsat pastel de nata saiakest);
- käia kohalikus baaris/peol (tehtud - mu portugallasest sõber viis meid pärast mõnusat õhtusööki tema sõpradega kõigepealt ühte toredasse baari ning siis kizombafestivalile, mis pakkus päris värvikaid elamusi).

Lisaks kohtasime ühe kohviku ees Fernando Pessoa kuju, mul hakkab juba päris korralik kollektsioon tekkima "mina ja kivist/pronksist kirjanik" (selve)fotodest. :)

Setúbal on armas väiksem linn Lissabonist mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool, õdusa linnasüdame ja suurepäraste randadega. Seal oli vähe turiste ja väga mõnus ringi seigelda.

Viimased päevad veetsime Lissabonist paarkümmend kilomeetrit lääne pool Estorilis. Kõigepealt külastasime Cabo da Rocat, Mandri-Euroopa kõige läänepoolsemat tippu, kus oli väga tore ära käia (novembris 2012 olin sealt umbes 700 km kaugusel Tarifal Mandri-Euroopa lõunatipus). Portugali rikaste & kuulsate lemmik(elu)paigas Estorilis oli meil mõnus basseiniga hotell ja Tamarizi muinasjutuline lossiga rand ka sealsamas, nii et päevitasime ja puhkasime niisama. Kohalikku kuulsasse kasiinosse piilusime ka üks õhtu, aga see küll midagi erilist ei olnud, Tallinna Olympic Park Casino interjöör ja atmosfäär teeb sellele iga kell silmad ette.

Eriti sulnis suvelõpp

Mul oli kuskil augusti lõpus kaunis plaan eriti sulniks kujunenud suvelõpust eraldi postitus kirjutada, aga nüüd on ootamatult juba septembri lõpp. Samas sai alles hiljuti läbi kalendrisuvi ja mu isiklik suvi veel Portugali reisiga pikendatud, nii et suvelõpupostitused on ikkagi täiesti kohased. :)

Kõigepealt oli tõeliselt eriline augusti viimane kolmapäev, kui ma sõitsin Tartusse Navitrolla näituse avamisele Vildes ja Vines. Selleks ajaks oli saanud selgeks, et ma tõesti lähen Tartu Ülikooli kirjanduse doktorantuuri. Lisaks saabus samal päeval, just siis, kui ma olin kohale jõudnud, uudis, et Tartu on Euroopa kultuuripealinn 2024!!! Nii et tol ilusal soojal õhtul oli igati põhjust tähistada ja kohapeal tundus, et pidutses kogu linn.

Neljapäeva õhtul käis president Võrus “meie juures” söömas ning ehkki tegu oli riigipea ja tema kaaskonna mitteametliku õhtusöögiga pärast pikka ja ilmselt üsna väsitavat päeva, oli ikkagi kuidagi pidulik tunne. :)

Reedel sõitsime Muhusse ja see tegi hingele tõeliselt head. Lapsepõlvemälestusi on seal saarel nagunii palju, aga need uued, mis seekord Koguva külas ja sadamas, Noodakuuri restoranis ja vastupandamatuid vaateid pakkuvas Bottengarni külalistemajas lisandusid, on väga helged ja südamlikud. 

Ja laupäeval sõitsime põgusa Kuressaare & Hafeni resto põikega Saaremaa lõunarannikule suvelõpupeole-Kräftskivale-muinastulede öö tähistamisele. Ilmaga vedas, Jaan Sööt & Andre Maaker esinesid, tantsisime palju, punaseks keedetud vähid, värskelt suitsutatud lestad ja muud hõrgutised maitsesid imehästi ning üleüldse oli imeilus õhtu!

September läks vilksti mööda uute alguste tähe all, aga mul on hea meel, et jõudsin ühel reedel Noblessnerisse uude Proto Avastustehasesse FÖPPile tantsima ja teisel festivali Roheline Võru raames keskväljakul toimunud Öösorri kontserdile, mis oli eriti superhea!

Augustiunelmad

Eriti sumesulni augustiga ei ole mul õnneks tunnet, et see on mööda lennanud, pigem olen saanud mõnusalt nautida, sellises õrnas valsitaktis. :)

Tallinna ja Võru vahet olen omajagu käinud, nii et juulis Lõunalehes ilmunud Kagu-Eesti arengute teemalisele artiklile lisandus arvamuslugu Maalehes (sisuliselt sel teemal, et tahan rongiga otse Tallinnast Võrru sõita, ja Pärnusse-Haapsallu-Paidesse ka!).

August algas Intsikurmu festivaliga, kuhu ma algul ei plaaninud üldse minna, aga siis nägi reedene programm nii kutsuv välja, et ma ikka pidin, seda enam, et Võrust on sinna ju vaid 25 km. Jõudsin Ewert and the Two Dragonsi ajaks Noa pop-up resto terrassile, bänd kostis ja paistis sinna kenasti kätte. Järgnesid Sheep Got Waxed (Leedu) Metsalaval, jälle totaalselt suurepärane Iris Gold (Taani/UK/Jamaica) Orulaval ja väga positiivselt üllatanud Ivan Dorn pealaval (Ukraina; "Muža Doma Netu"!). Lola Marshi (Iisrael) ja Anna Kaneelinat oleks ehk ka tahtnud, aga kõike siiski ei jõudnud. Nagunii kiskus kuidagi rapsimiseks, aga natuke jõudsin ikka niisama kulgeda ja meeldivaid inimesi kohata ka.

Haapsallu sattusin lausa kaks korda augustis ja oli väga tore. Sain teha tiiru peale lemmikgaleriidele (Evald Okase omas oli lummav Aldo Järvsoo pruutkleitide ja Tanel Veenre maskide näitus; Epp Maria galerii oli lihtsalt kaunis nagu ikka) ja lemmikkohvikutele ka (Hapsal Dietrich ja Flamm põhjalikumalt, Müüriääre, Kärme Küülik ja Kuursaal pealiskaudsemalt). Jahisadamasse Grand Holm Marinasse ja aurupaadiga Kallis Mari sõitma ei jõudnud, aga selle eest ostsime MARI poest kleite.

Mõned mõnusad terrassipeod-istumised olid ka, ühel nägin enda suureks üllatuseks ka paari tähte (vabandust, perseiidi!) langemas. Üllatus oli see suurlinna tulede kuma tõttu ja seda enam, et päev hiljem Võru 235. sünnipäeva pidustuste õhtul paadiga järvel loksudes olid pärast täiusliku päikeseloojangu ja Marju Läniku järvelavalt lahkumist kõik tähed taevasse nagu kinni löödud, ükski ei kukkunud kuskile. :)

Siis oli veel üks ülimõnus seenelkäik ja üks üliinspireeriv filmielamus ("Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts", ma olen täiesti armunud sellesse filmi!), Fotografiskas vaatasin enne järgmiste tulekut põhjalikult üle Jimmy Nelsoni näituse ning ülejäänud kolm (Anja Niemi, Anna-Stina Treumund ja Pentti Sammallahti) ka. Fotokunst on ikka imeline ja mul on kirjeldamatult hea meel, et see Tallinnas endale sellise pesa sai - Stockholmi Fotografiskas meeldis mulle ka väga käia, aga nii tore, et nüüd on siinsamas ka üks! Tallinna atraktsioonidest nautisin kuu viimasel pühapäeval veel Merivälja kodukohvikute päeva, ilm oli ideaalne ja lapsepõlvemail jalutada tõeliselt sulnis, kõigevabast šokolaadikoogist ja Kuninganna makroonidest rääkimata.

Juuli festivalid ja muud peod

Võrus eriti vihmasena alanud juuli oli lõppkokkuvõttes siiski täiesti imeline. Aga see kuu esimene pool oli naljakas küll - mina, kes ma kipun sageli suviseid nädalavahetusi liiga tihedalt täis planeerima, sest igale poole tahaks jõuda, laisklesin äkki kaks nädalat suurt midagi tegemata Võrus (olgu, mõned südamlikud koosviibimised ja kallid külalised mahtusid siiski ka selle aja sisse).

Terve juuli esimese nädalavahetuse vedelesin teleri ees (jälle täiesti mitteminulik) laulu- ja tantsupidu vaadates. Õnneks jõudsid kõik tunded ka läbi ekraani kohale ning tekitasid palju nostalgiat - meenutasin kõiki neid kordi, kui olen käinud laulupeol kooli ajal koorilauljana, lauluväljakul kauplejatega tegelenud (ühel aastal) ja ajakirjanikuna ringi lipanud. Kõige võimsamaid ja ülendavamaid emotsioone pakkuski vist 2004. aasta pidu, kui rongkäik vihma tõttu ära jäeti, aga tuhanded inimesed ikkagi koos lauluväljakule marssida otsustasid ning ma Postimehe suvereporterina koos fotograaf Peeter Langovitsiga selle kõik lõpuks täiesti läbivettinuna kaasa tegin ja lugusid kirjutasin.

Laulupeo- ja rongkäigumeeleolud jätkusid ka Riias Ed Sheerani kontserdil, kust hilisõhtul kesklinna tagasi jalutades omavahel üldse mitte tuttavad eestlased ühislaulu üles võtsid. Muidu oli ka väga tore kontsert - mulle avaldas see väga muljet, kuidas üks punapäine noormees oma kitarri ja looperiga kogu suure lava ära täitis ja 50 000 inimest kaasa elama tõmbas. Need paar päeva Riias olid muidu ka meeldivad - sõpradega vanalinnas hulkumised ja visiit Läti Rahvusraamatukogusse.

Kuna Võrus oli jätkuvalt imelik ilm, aga mujal ilus, sõitsin ühel nädalalõpul spontaanselt Pärnusse, sest mis suvi see on ilma Pärnu peota. :) Nautisin Simple Day terrassil suurepärast mango-krevetivõikut, põikasin jahtklubist läbi, sõin sõpradega restoranis Noot ja Sugari terrassil sumises Must Mesi. Järgmisel hommikul vaatasin üle uue koha nimega Pastoraat (kaunis!) ja põikasin läbi Supelsakstest, lisaks uitasin oma Pärnu lemmikradadel, imetlesin rannas merevaadet ja jõesuudmest merele libisevaid Muhu Väina regati jahte. Võrru tagasi jõudes oli siingi päike välja tulnud, käisin loojuva päikese kullatud järves ujumas, pühapäeval vaatasime paari Võru kohvikutepäeva kohvikut ja pisike Võru folk pakkus uuel keskväljakul muusikat ka.

Ja juuli viimaseks nädalavahetuseks sõitsin Viljandisse pärimusmuusika festivalile, kuumalaine jõudis ka varsti kohale, nii et kulgesime tuttavas "päeval päike-järv-aiachill, õhtul pidu" rütmis. Ööd olid üsna troopilised ja mulle väga meeldis folgi hea muusikaga afterparty Ugala ruumikal rõdul, kust magama jõudsime vastu hommikut. For the record mu kontserdipäevik ka: neljapäeval parim folgi käimatõmbaja Nikns Suns ja tantsuks pärast VLÜ; reedel Naised Köögis, Choor (Hiina), armas Lena Jonsson Trio (Rootsi), Puuluup, Läti tüdrukud ehk Tautumeitas (Läti), folgi lõbusaim möll Otava Yo (Venemaa) saatel; laupäeval Cätlin Mägi & Jaan Pehk ning pisut Aida tantsumaja ja Untsakaid ka. Kava oli kuidagi paremini kokku pandud kui eelmisel aastal, aga paaril korral tuli siiski teha raskeid valikuid samal ajal alanud heade asjade vahel. :)

Tallinnasse põikasin paar korda ka, õnnestus üle vaadata Fotografiska ja selle mõnus katuseterrass, purjetada sõpradega Piritalt Lennusadamasse ning (ujumistiimi lainel jätkates) ujuda esimest korda elus Kalarannas ja saada sellega sealse supelranna kirglikuks pooldajaks - lugesin, et arendaja tahaks jahisadamat (mille võib ju teha ka lihtsalt väiksema, kui ilma ei saa?), aga neid on ju juba Noblessneris, Vanasadamas, Pirital, kõik üsna lähedal, samas kui üks selline hea kiiresti sügavamaks minev ujumisrand kulub kesklinnas vägagi ära!

Magus juuni

Akna taga õõtsub kerges tuulevines õunapuu ja kõrgub nunnu kõrvalmaja katuseviil, seal kohal helesinine taevas ja eemal õitsvad pärnaladvad. Teetass tekstiga “Love, peace and party” sai just tühjaks, aga kommi veel jätkub laua peal kausis. Hommikusest jalutuskäigust väsinud mops norskab laua all ja ma kirjutan. Elu tundub sama magus nagu pärnaõielõhnast küllastunud õhk.

Terve hulk juunihommikuid/ennelõunaid just täpselt sellised olidki. Lisaks mahtus juunisse rohkesti õisi (kõik need pojengid, mairoosid ja jasmiinid!), 24kraadise veega järves ujumisi ning ehkki mulle tundub, et ma olen õppinud rohkem kohal olema (igas mõttes, sh Võrus), siis ikkagi hulk ringisõitmisi ja pidusid ka.

Ühe kõige eredamana jäi meelde Kuressaare nädalavahetus, kus õhtusöök suurepärases Hafenis jätkus hommikusse veninud põhjaliku ööklubitiiruga (2 Quick Start Divas, siis natuke Koit Toome live'i Privilege'is ning lõpetuseks Kodulinna Lokaali dj äärmiselt värvikas muusikavalik - "Dolce & Gabbana" loost Mono Fansi ja Saksa šlaagriteni :)). Nii valusate jalgadega ma vist polnudki varem peolt tulnud, aga tore oli hommikul ärgates avastada, et selle päeva 10 000 sammu on juba olemas. :) Divas küsiti mult ka, kas ma olen golfi- või tennisetiimist, suutsin täiesti tõsise näoga öelda, et ei, ujumistiimist. Siis läks muidugi lappama, kui küsiti, kus ma ujun ja ma vastasin, et Gospa välibasseinis, keskmiselt viis tõmmet korraga. :) Laupäevaõhtune pidu oli rahulikum, aga imeilus - Hoppetiga Abruka alla ja siis tagasi Kuressaarde purjetamine äratas palju helgeid mälestusi.

Teine särav oli jaanipäevanädalavahetus, kui ootamatult õnnestus checklistist maha tõmmata Triinu baar, Lõuna-Eesti legendaarne peokoht, kuhu olen tahtnud jõuda juba mitu aastat (vt ka "Päevad, mis ajasid segadusse"). Võrust on sinna umbes 40 km, aga kuna olime juba peol sealt 1 km kaugusel, läksime ägedate naistega Triinu baari hoopis jalgsi läbi metsa. Mis juhtus Triinu baaris, jääb Triinu baari, aga oli väga naljakas ja meeldejääv pidu, jälle hommikuni. :) Jaanilaupäev oli veidi väljapeetum, aga ka ülimõnus, õue kaetud pika laua taga õhtusöögi, suure jaanilõkke, seitsmest lillest pärja, "Saaremaa valsi" järgi tantsimise, imelise suitsusauna ja nahka silitava veega tiigiga.

Viirelaiul Ö peakoka õhtusöögil käisime ka ja ehkki ilm pööras vihmaseks, oli uues noorpaarisviidis niiviisi ehk romantilisemgi šampanjat juua.

Mille ma veel tahan sellest juunikuust kaasa võtta... Hain Hoppe & Branimiri kontserdi Suure Muna terrassil, eriti mõnusa külaskäigu sõprade maakodusse Haanjas, kõik südamlikud sõprade sünnipäevapeod, Vastseliina laada, idüllilise rannapäeva Verijärve ääres, muinasjutulise päikeseloojangu nautimise järvel ulpivast paadist, kauni vokaaliga Iris Oja & Robert Jürjendali esinemise Võru Jazziklubi džässiõhtul, Tallinnas värskelt avastatud-proovitud Buxhövdeni imelisi kooke täis uue pagarikoja Ranna teel ja Burger Kitcheni rannabaari Haabneeme rannas ning superkangelasest sugulase magistripeo (sest naine, kes teeb kahe alla kaheaastase lapse kõrvalt magistri ära, on superkangelane!).

Mai peod, õhtusöögid & raamatud

Mai on kuidagi poolmärkamatult mööda vilksatanud - appi, sellise tempoga on varsti jälle jõulud! :)

Olid mõned väga lõbusad peod - algatuseks volbriööl Võrus Moskva-Odessaga (Jaan Sööt, Stanislav Bulganin, Tarvo Jaaksoo, Ann Kuut, Andrus Lehes) ja siis Tallinnas uue BonBoni avapidu (nii tore, et punased sametkardinad ja õige tundega BonBon on tagasi!).

Šampanjabaari L'Aventure ühele šampanjaneljapäevale jõudsime lõpuks ja mulle väga meeldis, nagu ka restoran Mon Repose Champagne de Venoge õhtusöök suure sõprade seltskonnaga ühel eriti kaunil soojal kevadõhtul.

Juhan Peegel 100 konverents Tartus ülikooli aulas oli ilus ja mõtlik. Kõik Tartu uitamised viisid tol nädalavahetusel miskipärast lõpuks Väikesesse Vinesse jõe ääres, kus oli tõeliselt mõnus. Rahvusülikool 100 tähistamistelt põikasin ka läbi, aga ilus kuum ilm meelitas mu lõpuks hoopis jälle Võrru järve ujuma.

Võrus oli niisama ka hea olla, igasuguse ilmaga, aga mõned peod läksid ikka väga hoogsaks - nt üks rokipidusid täis õhtu Kandles ja Pubi 17s ning teine, mis algas vaikselt Stedingu kohvikus Jana Kütt Trio esinemisega ega lõppenud ka Club Tartu sulgemisega varajastel hommikutundidel. :)

Lugenud olen järjest Lucinda Riley "Seitsme õe" sarja, mis on väga haarav ja tutvustab eri paikade põnevat ajalugu, romantikale lisaks.

Kevadine (elu)inventuur

Tallinn väsitas mu selleks korraks jälle ära ja tulin Võrru, siinne atmosfäär soosib kuidagi rohkem rahulikult kulgemist, mõtisklemist, lugemist ja kirjutamist, lisaks kogu kevadise looduse rohelus ja järvevaadete ilu.

Chopra keskuse lehel jäi ette tore artikkel, mis alguses tuletab kenasti meelde, et oled juba täiuslik sellisena nagu oled, aga jagab ka nippe juhuks, kui tahad end (veel) paremaks muuta. Teadagi, mulle on kogu aeg meeldinud endalt aeg-ajalt küsida ja inventuuri teha, kas ma elan oma unelmate, ideaalset, parimat, kõige-kõigemat elu.

Selles artiklis esitatud küsimusi endalt küsides jõudsin ka kohe jälle kirjutamise juurde tagasi. Et ma ikka väga naudin seda. Raamatuid eelkõige ja vahelduseks lühivorme ka. Lugemist, pildistamist, suhtlemist ja mõõdukates kogustes reisimist samuti. Lappasin siitsamast oma varasemaid inspiratsiooniblogi sildiga postitusi ja oli tore nentida, et ma olen päris palju kordi päris sarnastele järeldustele jõudnud & I do practice what I preach. 

Üks mu selle kevade toredaid uusi avastusi on Duolingo äpp, millega ma hakkasin hispaania keelt õppima. Sattusin nii hasarti, et olen ilmutanud hämmastavat järjekindlust, endalegi üllatuseks. Keeltekoolis olen mitut keelt õppinud, aga mul on seal enamasti igav hakanud - vahepeal tahan kiiremini edeneda kui õpetaja dikteerib ja siis ei suuda üldse end kohalegi vedada. Äpi puhul on mõlemad agad elimineeritud, tempo valin ise ja õppida saab kus tahes, sh diivanil. :) Üks inspiratsiooniallikas hispaania keele õppimiseks oli ka "If the world were 100 people" leht, mis ütleb, et kui maailma populatsioon taandada 100 inimesele, siis 12 inimest räägiks hiina keelt, 6 hispaania ja 5 inglise - hispaania ja inglise ongi Duolingos kõike popimad keeled.

Suhted on muidugi omaette ooper - kõik need soovitused, et loobu toksilistest inimestest oma elus jne. Selles mõttes oli tegelikult väga tõhus üks kunagine keeruline periood - need, kes ka rasketel aegadel mu kõrvale jäid, ongi kuldaväärt ja parim seltskond, kellega koos nüüd võite tähistada ja šampanjat juua.

Ja suur rõõm on näha neid armsaid inimesi oma elu ägedaks ehitamas - unistusi täide viimas ja järjest õnnelikumatena. ♡

Eriti kultuurne aprill

- Veetsin aprilli algul ühe väga sulni laupäeva, uidates Lennusadamas "Sex & the Sea" näitusel, mis räägib meremeeste ihast ja igatsusest ning on seal veel lausa 2020. aasta jaanuari keskpaigani. Lisaks tuttav püsiekspositsioon vesilennuki ja muuseumilaevadega, mille peal oli nii ilusa ilmaga ka eriti tore kolada.

- Sealt edasi jalutasin mööda mereäärt Noblessnerisse, kus paari hoone ümber käis veel vilgas ehitustegevus, aga palju oli juba valmis ka. Café Noble järele igatsen endiselt, aga pisut leevendas seda Staapli 3 kunstigalerii & kohviku avastamine, poolteist nädalat hiljem käisin avapeol ka.

- T1 vaateratta avapeol käisime 10. aprillil ja tegime hilisõhtul sellega ka esimesed tiirud, mulle meeldis.

- Tänu lõbusale õhtusöögile sõpradega (pealkirjaga "Karulauk ja kihisev") avastasin enda jaoks Radio, suurepärase uue söögikoha Kadriorus.

- Klausi otsasaamise kurbust leevendas Umami avamine samas kohas Kalaturu vastas, terrassil küll enam diivaneid ei paistnud, aga muidu on kõik sama ja toit hea.

- Dissident on küll juba vist umbes viis aastat sama (poolsalajase) koha peal, aga väga mõnus, mulle väga meeldis see Rabarbraga lillelõhnaline kokteil, mida seal jõin.

- Tänu Mutant Disco Classicsile tantsisime hea sõbra ümmarguse sünnipäeva jätkupeol natuke Põhjala Tap Roomis, sööma pole veel sinna jõudnud, ehkki kiidetakse.

- Lihavõttenädalavahetus ja Võhandu 100 aerutamismaraton langesid seekord kokku, nii et Võru oli tol reede õhtul korralikult ülerahvastatud, Stedingu kohvikus toimunud Võru Jazziklubi jazziõhtu ka rahvarohke, aga see oli väga positiivne, sest MA osutus väga lahedaks koosluseks, Maarja Aarma vokaal avaldas eriti muljet.

- Lätist pärit Eddie Dove Band esines nädal hiljem Võrus Pubi17s ja üllatas ka meeldivalt.

- Jazzkaar on nii meeldiv kevade osa, uskumatu, et juba 30 aastat (mu programm seekord: Eyolf Dale Wolf Valley Punases Majas ja Bernhoft & the Fashion Bruises Vaba Laval).

- Tallinn Coffee Festival oleks mul ilusate ilmade ja esimeste ujumiste tõttu peaaegu vahele jäänud, aga õnneks ikka jõudsin ja täpselt latte arti võistluse finaali ajaks!

- Kinos käisin päris palju. Tänu ühele armsale noormehele avastasin, et Coca-Cola Plazas näidatakse kord kuus kinoklassikat (juba 2016. aastast, ma ei tea, kuidas see info must mööda oli läinud, Võrus elamise tõttu ehk?!), nii et vaatasime "Tuulest viidud" (3 tundi ja 58 minutit möödusid kiiremini, kui ma oleksin julgenud loota :)).

- "Rannaparm" on päris pöörane film, peategelaseks kirjanik, ma usun, et tegijad lõbutsesid suurepäraselt seda filmi tehes, aga muljetavaldav oli ka see väga sügav point, mis kogu selle lõbutsemise all täiesti olemas oli.

- "Puhas kui lumi" on prantslaslikult sensuaalne ja lustakas uusversioon Lumivalgekese muinasjutust.

Blogi(auhindade) kategooriad

Sattusin Eesti Blogiauhindade lehele ja vaatasin huviga kategooriaid - eelkõige seetõttu, et korrastasin just hiljuti oma blogi silte (toidublogi, reisiblogi jne) ja mõtisklesin blogimisest üldse.

Igaks juhuks lisan ka, et ma ei kandideeri oma blogiga seal üheski kategoorias, sest mu jaoks on blogi algusest peale (nii mu 2004. aastal sündinud esimene blogi kui ka see siin) olnud rohkem eelkõige loovpäevik ja lõõgastumiskirjutamise koht, kuhu jäädvustada asjad, mida tahan mäletada ja sõprade-tuttavate-võõrastegagi jagada. :) Ajakirjanikuna töötamise aegadel materialiseerusid need mõtted ja kogemused sageli ajakirjanduses ilmunud arvamuslugudeks ja arvustusteks-reportaažideks-artikliteks, aga praegu, kui ma juba hulk aega jälle ainult raamatute kirjutamisele olen pühendunud, on tore end siin vahepeal lühivormidega lõbustada.

Niisiis, EBA2019 kategooriad. 14+6+1 kategooriat tundus esmapilgul palju, aga ehk polegi. See on väga positiivne, et eluliste blogide kategooria on löödud kaheks, üle ja alla 5000 lugejaga blogid. See on ka üsna hea nimi sellele kategooriale - kui ma 2008. aastal Tartu Ülikooli lõpetades oma bakalaureusetöös isiklikke blogisid uurisin, siis teadus(aja)kirjandus määratles neid tol ajal isiklike blogide ehk isikliku päeviku tüüpi blogide ehk egoblogidena, aga kuna enamik eraisikute blogisid on lõpuks isiklikud, siis on eluline blogi ehk paremini sisu edasi andev nimetus. Elustiiliblogi ehk sobiks samuti, aga samas võib-olla tooks ka kaasa valesid seoseid.

Aasta uustulnukas, rahva lemmik, välismaaelu- ja reisiblogid, ilu- ja moeblogid, arvamusblogid, kodublogid, pere- ja beebiblogid ning noorteblogid on kõik selgelt arusaadava nime ja sisuga kategooriad. See +1 kategooria ehk siis blogiauhinnagala õhtu stiilseim ka. :) Samuti eriauhindade kategooriad - väga hea mõte anda ka säravamatele postitustele auhindu (parim fotopostitus, parim koostööpostitus, parim ühiskonnakriitiline postitus, kõige naljakam postitus ja kõige avameelsem postitus).

Aga nüüd siis need, mille kallal ma noriksin. :) 

1) Kokandus- ja terviseblogid - toidublogid oleks selles mõttes palju parem nimi, et siis on ühemõtteliselt fookuses toit ja blogid, mis kirjutavad toidust, joogist ja ehk ka söögikohtadest. 

2) Spordi- ja trenniblogid - sport ja trenn on nii kattuvad mõisted, et pigem ma koliksin siia selle terviseteema eelmise kategooria juurest ja nimetaksin selle spordi- ja terviseblogide kategooriaks.

3) Kultuuriblogid - see on muidu väga suurepärane kategooria, aga kirjandus ehk siis raamatublogid võiksid vist ka siia alla käia? Selgitavas tekstis olid mainitud ainult kaunid kunstid.

4) Kasulikud blogid - väga ebamäärane, mõnes mõttes võiksid kasulikud olla ju kõik blogid?! Ma vist kaotaksin selle kategooria üldse ära.

5) Loomeblogid - ka veidi ebamäärane, aga võiks ehk panna kokku eelmise kategooriaga, siis ehk oleks loogilisem ja arusaadavam.

Igatahes väga tore, et selline sündmus juba viiendat aastat toimub. Ja ma nüüd mõtlen edasi, kas tasuks oma raamatublogi sildist teha kultuuriblogi silt ja kas mul oleks siia blogisse arvamusblogi silti ka vaja. :)

Kaks suurepärast raamatut

Ma ei kavatsenud enam Kuuba lainel jätkata, aga lektüür sunnib - lugesin enne reisi läbi Chanel Cleetoni raamatu "Next Year in Havana" ja kui tal ilmus nüüd aprilli algul sellele järg "When We Left Cuba", olin sunnitud selle Amazonist kohe ostma. Esimene oli lihtsalt nii hea ja teise osa peategelane Beatriz juba esimeses raamatus ülimalt intrigeeriv tegelane.

Ja see ei petnud ootusi - ma pole ammu Goodreadsis ühelegi raamatule viit tärni andnud, enamasti eelistan üldse mitte hinnata, aga need mõlemad said mult just selle hinde. Miks? Sest aines, teostus, armastuslugu, ajalooline taust - kõik vastas mu maitsele.

Kui "Next Year in Havana" oli rohkem klassikaline armastusromaan, siis "When We Left Cuba" armastuslugu keerulisem, karakterid värvikamad. Mulle väga meeldis Beatriz, kes ühelt poolt noppis järjest südameid ja abieluettepanekuid, aga teisalt ei tahtnud üldse abielluda, lapsi, pereelu, olla defineeritud eelkõige oma mehe kaudu. Palju lõbusam oli hakata mässumeelselt CIA agendiks ja minna ülikooli. :) 

1960ndatel ja Kuuba kõrgseltskonnast USAsse sattunud naise jaoks olid need abielu vs karjäär teemad muidugi teravamad kui tänapäeval, kui see on eelkõige naise enda valikute küsimus, aga arvestades seda, kui paljudes ajaviiteromaanides seiklevad hoopis teistsugused naised (ka mõnes mu enda omas, tuleb tunnistada :)), siis oli väga värskendav.

Lisan väikesed sisukokkuvõtted ka, isutekitajateks. 
"Next Year in Havana"
After the death of her beloved grandmother, a Cuban-American woman travels to Havana, where she discovers the roots of her identity--and unearths a family secret hidden since the revolution...
Havana, 1958. The daughter of a sugar baron, nineteen-year-old Elisa Perez is part of Cuba's high society, where she is largely sheltered from the country's growing political unrest--until she embarks on a clandestine affair with a passionate revolutionary...

"When We Left Cuba"
The Cuban Revolution took everything from sugar heiress Beatriz Perez. Recruited by the CIA to infiltrate Fidel Castro's inner circle and pulled into the dangerous world of espionage, Beatriz is consumed by her quest for revenge and her desire to reclaim the life she lost.

As the Cold War swells like a hurricane over the shores of the Florida Strait, Beatriz is caught between the clash of Cuban American politics and the perils of a forbidden affair with a powerful man driven by ambitions of his own...

Internetitarbimisharjumustest

Ma kirjutasin selle teksti, kui olin olnud ainult ühe päeva Kuubal, sest sealne internetipõud pani kohe mõtlema interneti ja (sotsiaal)meedia tarbimise harjumuste peale.

Seisin Havannas veerand tundi intenetisabas (ehk siis selle koha ukse taga, kus riik müüb lotopileti moodi kraabitavaid kaarte, millega saab avalikes wifi-võrkudes (kaardil oleva kasutajanime ja parooliga) minna internetti, ümmarguselt 1h=1€). Kümnemeetrine saba liikus selle ajaga edasi ehk napi meetri, nii et tüdinesin ja jalutasin edasi, leides, et väike internetipaast teeb ehk pigem head. Ja muidugi tegigi, huvitavaid avastusi hakkas kohe tulema, seoses sellega, millest ma siis puudust tundsin.

Kõigepealt päevauudistest. Puhkuse ajal ehk väga põhjalikult alati ei viitsigi tõsiseid lugusid lugeda, aga esilehe oleksin meelsasti siiski avanud, et näha, mis Eestis toimub, kuidas uue valitsuse moodustamine edeneb jne.
Oma meediatarbimise teemal edasi mõeldes meenus, et juba aastal 2004, kui ma Postimehes suvereporterina alustasin ja igal hommikul värske paberlehe sain, avastasin end natukese aja pärast üle mu ees laual avatuna lebava paberajalehe netist uudiseid lugemas. Tol ajal oligi netis vaid paberlehe üks ühele peegeldus, aga ilmselgelt ma olen ikkagi selle põlvkonna esindaja, kes on oma uudised harjunud saama internetist. Samas ma hindan väga kõrgelt professionaalset vaba ja tasakaalustatud ajakirjandust ning ootan seda ka päevauudistelt uudisteportaalides. 
Paberlehe nostalgiline krabin on ilus, aga paberilt ma loen äärmisel juhul nädalalehti ja ajakirju ning ootan sealt siis pigem kvaliteetseid põhjalikke analüüse ja meelelahutust (Postimehe laupäevalisa 2014. aastal juhtima minnes mõtlesin ma kõige selle peale palju, sest ma olen motiveeritum tehes asju, millesse ma usun ja mida ka ise naudinguga tarbin).

Sotsiaalmeediasse oleksin meelsasti jaganud mõne foto oma puhkusest, puhtast edevusest muidugi. :) Aga ka seetõttu, et koju jäi päris palju inimesi, kellele oleksin meelsasti teada andnud, et jõudsin ilusasti kohale ja kuidas mul läheb. Lisaks oleks olnud tore näha, kuidas mu sõpradel läheb ja mida nad teevad (ja suhelda muidugi ka). 
Selle koha peal tabasin end mõttelt, et eelmainitu on ilmselt ka põhjus, miks ma kunagi sotsiaalmeediaturundusega seotud töödest ruttu tüdinesin - enamikku kommertspostitusi ei viitsi väga vaadata. On siiski huvitavat ja kasulikku sisu pakkuvaid erandeid, kas või needsamad ajakirjandusorganisatsioonid ja ajakirjanikest sõbrad, kes uudis- ja arvamuslugusid jagavad.
Guugeldada oleksin ka tahtnud igasuguseid asju - Kuuba kohta infot otsida, linnakaarte uurida jne.

Ja lõpuks üks nendest põhjustest, miks ma raamatuid üle kõige armastan - internetipõua taustal oli muidugi eriti tore, et kotis oli üks paks raamat (Stanislav Grofi "Tuleviku psühholoogia"), mida lugeda siis, kui ringi uidata, linna ja inimesi vaadata parasjagu ei viitsinud. Tõmbasin enne reisi telefoni ka ühe e-raamatu ja hulga muusikat, aga paberraamat oleks veelgi suurem rõõmuallikas olnud ilmselt siis, kui mul poleks Tallinna lennujaamas tulnud geniaalset ideed elektripuuduse ennetamiseks endale üks universaalne adapter osta, mis võimaldas Kuuba kolmeharulistes pistikutes oma telefoni ja arvutit laadida.

Igatahes pani see kõik mind omajagu mõtlema, et need lumehelbekesed, kelle meelest sotsialism/kommunism on tore, võiks sellisesse kohta õppereisile saata. Kuuba imeline kliima ja loodus muidugi kompenseerivad, nii et selles mõttes sobiks ehk mõni muu koht paremini, aga põlvkonnale, kelle puhul internet ja wifi-parool on Maslow’ püramiidi esimene põhivajadus, jõuaks režiimi olemus kõige paremini kohale ehk just selle fakti kaudu, et Kuubal on internet olnud vaid napilt viis aastat - ajal, kui ülejäänud maailm tegi juba 4G-5G samme, alustasid nemad sissehelistamisteenusega, nende modemitega, mis kahisesid ja pinisesid jne, kes veel mäletab. Lisaks need faktid, et netikaartide müümise monopol on riigi käes ning mitmel leheküljel toimingud piiratud.

Märtsi (kultuuri)kroonika

Märts on märkamatult linnutiivul lõpuni lennanud, suuresti toredate kokkusaamiste ja reisimuljetamiste tähe all, lisaks olid mõned väga südamlikud õhtud Võrus ja üks üsna süüdimatult viimasel hetkel ära jäetud Veneetsia reis (sest ma tõesti ei jaksanud kohe pärast Kuubat uuesti kuskile minna ja sisetunnet tasub kuulata).

Tuttavatele armsatele kohtadele (Noa, R14 jne) lisaks olen uusi avastanud: Björni elegantset uut versiooni espressobaarist Maakri ärimajas, kena Itaalia restorani Da Rocco (nendes ruumides Laial tänaval, mis on ka enne juba nii mõndagi Itaalia söögikohta näinud mu mäletamist mööda), üliägedat Junimperiumi džinnivabrikut & baari ning Rahva Raamatu õdusat restot ja poodi Telliskivis näiteks.

Tallinn Music Weekile jõudsin seekord ka, Iris Gold Telliskivi Rohelises saalis Intsikurmu festivaliöö raames ja Sooäär/Yaralyan/Ounaskari TMW Jazzkaare (Vaba) laval olid erilised lemmikud, viimase puhul vaimustasid ka eriti poeetilised lugude pealkirjad.

Üks kõige rohkem elevust tekitanud lugemiselamusi oli üllatuslikult Leena Kurvet-Käosaare raamatuarvustus ajakirjas Keel ja Kirjandus, eriti see lõik: "(Kirjandus)teadlase elukorraldust väljendavad hästi erinevad aruande- ja taotlusvormid, mille hulk sõltub sellest, mitmes kohas ametis ollakse ja kui paljudes projektides osaletakse. Perioodidel, mil niisugused vormid nõuavad suure osa mu ajast ja mõtteenergiast, taban end sageli unistamas elust, mis kätkeks endas midagi enamat kui järje­kordse veebipõhise vormi arvukate sakkide all paiknevate lugematute kastide täitmine teaduskantseliidiga kindla täheruumi piires. Elust, kus võib lihtsalt lugeda, mõelda, kirjutada ja ehk ka reisida. Elust, mida minu arvates elavad kirjanikud." Lugesin seda ja nentisin, et... minu elu ju. :)

Kuidas ma üksi Kuubal käisin

See võib olla üsna lõbus vaatepilt, kui mul on unistus ja siis hakkab ühel hetkel tunduma, et selle täideviimisega on juba natuke liiga kaua läinud. Kariibi mere ja Kuuba mõte oli kuskil vaikselt tiksunud palju aastaid, aga jaanuari lõpus tuli see hetk, kus tundus, et nii, nüüd, kohe! Panin hullu ja ostsin endale lihtsalt TLL-HEL-HAV lennupiletid. Tegelikult oleksingi tahtnud jaanuaris või veebruaris minna, aga miskipärast on enamik mu pikematest reisidest sattunud märtsikuusse ja nii läks ka seekord. Ja kuna kõigil võimalikel reisikaaslastel oli paraku mingi põhjus, miks nad ei saanud tulla, siis nii ma sinna märtsi algul üksi lendasingi.

Ma arvasin, et mulle hullult meeldib Kuuba. Ja meeldiski, aga... ma sain seal ka aru, et sõnavabadus ja ettevõtlusvabadus meeldivad ka, väga. Eks mind eelhäälestas mõnevõrra ka Chanel Cleetoni romaan "Next Year in Havana", mille ma endale e-raamatuna ostsin, plaaniga see reisile kaasa võtta, aga tegelikult lugesin kahe päevaga Eestis läbi - hakkasin algusest natuke vaatama ja kohe läks põnevaks. Seal oli lisaks armastuslugudele ja romantikale omajagu ajaloolist ja poliitilist tausta, mis pani mõtlema sellele, et tegu on siiski kommunistliku riigiga. Nagu ka sellele, kui kohatud on jutud Kuuba "autentsena" nägemisest, enne kui kapitalism selle vallutab - enamik sellest, mis on Kuubal ilusat (peale looduse), pärineb nende eelmisest kapitalistlikust perioodist. See on umbes sama, kui keegi oleks öelnud 1990ndate algul, et endistes NL riikides tuleb ruttu ära käia, kuni seal on kõik veel autentne. Mingis mõttes muidugi oligi, aga lagunenud, kurb ja räämas ka.

See kõik öeldud, siis muidu oli väga äge reis! Veetsin pool aega sel aastal 500. sünnipäeva tähistavas Havannas ja pool aega Varaderos (sest ma tahtsin rannapuhkust ka ja see tundus kokkuvõttes kõige lihtsam variant).

Varaderos nautisingi peamiselt türkiissinist merd ja randa (mille TripAdvisor värskelt üheks maailma TOP3 kõige ilusamast kuulutas). Ühel päeval sõitsin veidi rohkem kui 1 km laiuse ja 20 km pikkuse poolsaare algusest lõpuni läbi ka ning olin rõõmus, et valisin peatumiseks "kesklinna", mitte mõne poolsaare tipu pool asuvatest hiiglaslikest hotellikompleksidest, sest isegi keskuses oli mul tunne, et seal on eheda Kuubaga üsna vähe pistmist - sarnase DNAga kuurortlinnu olen ma näinud Kreekas, Hispaanias, Aasias.

Havanna üks olulisi tõmbenumbreid oli minu jaoks Hemingway, kelle mõned raamatud meeldivad mulle väga ning selle põhjal, mida ma olen tema kohta lugenud, ta ise sama palju või veel rohkem. Nii et mul oli suur rõõm temaga ta kunagises lemmikbaaris El Floriditas üks daiquiri juua ning hotell Ambos Mundose katuseterrassil söömas käia.

Havanna vaste rannapromenaadile on Malecón, seal jalutasin, aga selle ääres olevad majad olid pigem kurb vaatepilt, merevaated muidugi ilusad. Hotell Nacionalis sõin ühel õhtul, terrass ja vaated olid lummavad, aga söögi ma oleksin ise märkimisväärselt parema teinud. See muidugi kehtib Kuuba kohta üldse, diplomaatiliselt väljendudes - toit ei kuulu Kuuba parimate omaduste sekka. Ehkki ma sain casa particularides ehk inimeste kodudes, kus ööbisin, mõned väga head hommikusöögid, ühe efektselt serveeritud suure valge kala ja ühes Havanna restoranis ka üle ootuste suurepärase mereannipasta.

Üks Kuuba eredaid elamusi oli valge nahksisuga roosa Chevrolet kabriolett 1954. aastast, millega tegime ühel päikeselisel pärastlõunal (seda need olid muidugi kõik, ilm jällegi kuulub Kuuba parimate omaduste sekka - stabiilselt päike ja 30+ kraadi sooja, ehkki kuubalased ise leidsid, et on veel jahe ja arutasid, millal soojaks läheb!) koos autojuhiga Havannas mõned tiirud. Puhas eufooria!

Ja kuna ma selliseid temperatuure naudin kõige meelsamini kaelani vees, siis veetsin lisaks oma Varadero rannapäevadele suure osa pühapäevast ja esmaspäevast Kuuba kuuldavasti parima hotelli, Gran Hotel Manzana Kempinski supervaateid pakkuval katuseterrassil, kus on väga mõnus spaa, välibassein ja baar. Üksi reisimise plusspoolele läheb lisaks "teen, mis tahan" vabadusele see, et ilmselt olin avatum ja tänu sellele kohtasin nii seal kui ka mujal palju toredaid inimesi.

Hundikuu rõõmud

Veebruari üks parimaid omadusi on tema lühidus, nagu ka see, et nii mõnelgi päeval oli õhus juba kevadet. Ma ei teadnudki, et küünlakuud kutsutakse ka hundikuuks, aga seda sobilikum ju, et just sel kuul päästeti Eestis jõest koera pähe üks hunt. :)

Üks päikeseline laupäev meelitas mu Ruhesse brunchile, kus oli väga kena, teine roadtrip viis Riiga IKEAsse, kus oli palju asju, millest ma veel samal hommikul ei teadnud, et ma neid kõiki vajan. :)

Halle päevi sisustasin lisaks lugemisele ja kirjutamisele Nordic Hotel Forumi väikese spaaga ning väga mitteminulikult ka MyFitnessis trenniga (kui õues oli lihtsalt liiga libe ja külm, et seal pikemaid jalutuskäike teha). Pimedaid õhtuid õdusate kohtumiste ja mõne peoga - Birgit Chicagos laulis hästi ja nägi kaunis välja (ja ma siiani ei suuda uskuda, et Tallinna ühe parima peokoha asemele plaanitakse toidupood teha!), lisaks sattusin kohta nimega U3 saksofonikastmes Köömest kuulama (mõlemad olid mu jaoks uued avastused, kui kõrvale jätta fakt, et U3 on tehtud Kinomajja, millega mul on pikk ja värvikas ühine ajalugu).

Ja siis oli muidugi sõbrapäev, mil ma kallistasin oma kõige karvasemaid sõpru ja siis suundusin väga südantsoojendavale õhtusöögile, kus läks lõpuks lausa tantsuks. Ja siis Eesti 101 nädalavahetus, mil ma jõudsin Disco Tallinnale (kus kogu saal laulis Ivo Linna lugudele kaasa), Ennu Ratta sünnipäevapeole ja pühapäeval väga armsale perekondlikule lõunale ühe uue pereliikmega esmakohtuma. "Tõe ja õiguse" vaatasin ka ära, see on tõesti hea film, nagu kõik kiidavad, eriti see, kuidas oli välja toodud moraal, et ehk tasub liigse töörabamise ja protsessimise asemel rohkem inimestele ja suhetele keskenduda - sest armastus tuleb tegelikult... armastades.

Meri, mehed ja raamatud

Kuna õues oli eriti mittekutsuvalt libe, siis olen naudinguga kodus lugenud. Leidsin jaanuaris vanaisa riiulist kapsaks loetud Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa" saaga ja lugesin nüüd veebruaris suure naudinguga kõik seitse raamatut järjest läbi.

Esimese kahega taaskohtumise juures oli lisadimensioonina juures mälestus sellest, kuidas ma neid esimest korda lapsena lugesin - oleksin nagu äkki uuesti olnud vanaema maja verandal ja tegelased tundusid kui vanad armsad tuttavad, keda pole liiga ammu näinud.

(Need, kes kunagi mõnda raamatut mitu korda ei loe, ei ole vist märganud, kuidas mõni raamat tekitab lihtsalt väga-väga erilise tunde ega tahtnud seda korrata?! Lisaks ka see, et mõnda raamatut üle aastate uuesti lugedes tajud selgelt enda vahepealset arengut, nii et käte vahel oleks nagu täiesti uus teos.)

"Tuulte tallermaa" viimase viie raamatu osas ma pole kindel, kui palju neist teadsin, mõnda oleksin nagu lapanud. Goodreads küll ütles, et need on ka välja antud "Tuulte tallermaa" 3., 4. ja 5. osa nime all, aga mina lugesin raamatuid pealkirjaga "Lummav meri", "Rajud ei rauge", "Tormid ei taltu", "Hullunud meri" ja "Ohtlikud hoovused".

Ja kui näiteks Tammsaare "Tõe ja õiguse" sookuivendamistega ei ole ma kunagi erilist sidet tundnud, siis Uustulndi lood Saaremaa külje all asuvate väikesaarte merest ja inimestest elustasid uskumatult palju kujutluspilte, mõtteid, igatsusi ja fantaasiaid (muu hulgas sellest, milline võiks Eesti merekultuur olla, kui see oleks saanud 50aastase katkestuseta segamatult edasi areneda). Mälestusi Muhus veedetud lapsepõlvest, Kuressaares käimistest ja perekonnalegendidest tuli ka pinnale. Viimastel öödel seiklesin unenägudes juba raamatutegelastega koos ja arutasin nendega ühte kinnisvaraostu. :)

Mu eelmise aasta lugemisvara hulgas oli üsna mitu päevikukirjanduse põnevat näidet nii 19. kui ka 20. sajandi algusest, mis panid mind mõtlema, kuidas elukeskkond on küll ehk muutunud, aga inimesed 100-200 aastaga peaaegu üldse mitte. "Tuulte tallermaa" saaga sisse mahtuvad ajalootormid ja inspireerivad isiksused panid ka mõtlema inimloomuse üle ja tahtma parem inimene olla. Kuskilt oleksin nagu kunagi lugenud, et see on üks suurepärase kirjanduse tunnus.

Jaanuaripeod & tulbihooaeg

Aasta kaks pimedaimat kuud, detsember ja jaanuar, on märkamatult pidude toel seljatatud. Kuna mu peres on enamikul inimestest jaanuaris sünnipäev, siis läksid aasta esimesed kaks nädalat koduste perekonnapidude tähe all. Edasi tuli juba minu sünnipäev, mida tähistasin Võrus, ning siis kalli sõbra idamaises stiilis suur sünnipäevapidu Tallinna lähedal Siidrifarmis.

Esialgu oli vist enamikul sinna kutsututest kerge loominguline kriis, aga siis hakkas looma, lõpuks olid kõik väga kaunid ja efektsed. Mul vedas, juba enne kostüümilaenutusse jõudmist tõi hea sõber ilusa kaheosalise idamaise rõivakomplekti. Kapist leidsin kunagi Haapsalust 5€ eest ostetud imelised ehtsast nahast papud, millel olevad kivikesed olid juhtumisi kostüümiga täpselt sama tooni. Natuke säravaid ehteid ja grimmi juurde ning tulemus sai väga lahe. Parim oli muidugi see, et lõuna ajal oma idamaises ürbis meiki ja soengut tegema minnes astusin poolkogemata sööma Chakra restorani - ühte parimatest India restoranidest Tallinnas - ja pärast tellisin Villa Thai toitu koju. Viimase võtsin juba täiesti kostümeerituna vastu, kulleri nägu küll eriti emotsioone ei reetnud, aga oli siiski lõbus hetk. :) 

Muidu oli jaanuari algul tuju pigem rahulikeks kodusteks ajaviideteks ja puuviljasmuutideks, samuti põhjalikuks inventuuriks nii Tallinna kui ka Võru kodus, kapid said korda ja paar kotitäit asju läksid heategevuseks, hea tunne.

Seoses nii mõnegi kõrge sinise taevaga päikeselise päeva ja tulbihooaja algusega on kohati see "mu kevad algab pääle jõulu juba" tunne, ehkki Tallinnas on lund palju ja Võrus veel rohkem.

2018/2019

"Ostame oma Kuressaare koju ka purjeka," oli öelnud sõprade laps Gospa restoranis hommikust süües. Kui ma ta vanematelt seda lugu kuulsin (nad on nii palju Gospas käinud, et laps mõtles, et see ongi nende Saaremaa kodu), siis kujutasin ette neid ümbritsevate inimeste pilke ja naersin puhtast rõõmust - milline väike "küsi ja Sulle antakse" guru, just nii tasubki mõelda!

Arvestades seda, et Saaremaal aastavahetust veetes paistis armsa Gospa rõdult kallis Hoppet, millega paar aastat tagasi Kanaaridel nädal aega purjetasin, oli minulgi tunne umbes selline, et veedan aastavahetust oma Kuressaare kodus ja mu purjekas on maja kõrvale pargitud. (See, et mõlemad olid tegelikult rendiks, on kokkuvõttes ilmselt märksa kohustustevabam variant kui neid päriselt omada.)

Sattusin hiljuti 2015. aasta esimest blogipostitust lugema, kus oli kirjas alljärgnev aastavahetuste muster...
2009/2010 GOSPA, Kuressaare
2010/2011 Linnateater, Tallinn
2011/2012 Võru
2012/2013 GOSPA, Kuressaare
2013/2014 Mayrhofen, Austria
2014/2015 Võru

Edasi läks nii...
2015/2016 Tallinn
2016/2017 Võru
2017/2018 Tallinn
2018/2019 Kuressaare
Kohad on samad, rütm natuke muutunud. :)

2018. aasta kolm kõige-kõigemat asja olid mu inspiratsiooniraamatu "Küsi ja Sulle antakse" ilmumine, uus kodu Katariina alleel ja Gruusia reis Alar Siku sõprade seltskonnaga, väga meeldejäävad ka Peterburi pulm ning Pädaste õhtusöök. Toredaid reise, pidusid, õhtusööke ja lihtsalt ilusaid hetki oli lisaks juba mainitutele õnneks väga palju.

Kõige paremat ja inspireerivamat 2019. aastat!!!