Kuldne sügis

September vilksatas kõigi mu reiside tuules päris märkamatult mööda, aga vahepeal oli nii mõnus lihtsalt Võrus olla, oktoobris samamoodi (ja õnneks siis rohkem). Sahistada järve ääres pargis kollastes lehtedes, nautida ikka veel sooje ilmu, vaadata kaminas põlevat tuld ja raamatuid lugeda. Mulle meeldib suvi oma aktiivsusega, aga sügisromantika, peod ja rohkem aega endasse vaatamiseks ka üliväga.

Käisin IKEAs uitamas ja kodu veel õdusamaks muutmiseks inspiratsiooni kogumas, Balti jaama turult värsket kraami osta oli ka tore (nagu ikka). Nappidesse Tallinna päevadesse mahtus meeldivaid külaskäike, sõprade sünnipäevapidu, inspireerivaid kohvitamisi Literaadis ja Röstis, ühte oktoobriõhtusse ka vaimustav õhtusöök armsate naistega Nautiluses, Tallinn Fashion Week 2022 raames Embassy of Fashioni imekaunis moeshow ning hiljem Disco Tallinn+Must Mesi Tammsaare pargi paviljonis.

Võrus oli septembri keskel üks üsna spontaanne, aga seda lõbusam pidu meie juures, oktoobris uue hea söögikoha Kolm avapidu ja kuu lõpus kalli sõbranna tüdrukuteõhtu hõrgu õhtusöögiga Kodases ja hilisema peoga Club Tartus (ja see oli super, et ma jõudsin napilt mõelda, et ehk oleks ikka pidanud talle veel mingi üllatusesineja organiseerima, kui kuskilt tuli võõras noormees, kes hakkas täitsa omaalgatuslikult tulevase pruudi ees endal särki seljast rebima - tänks, universum!). Üks vihmane-romantiline-nostalgiline päev Tartus Creppis maiustamisega ja üks sume õhtu Kubija spaas olid ka puhas nauding.

Filmielamused: “Kolm tuhat aastat igatsust” ja "Kurbuse kolmnurk", esimene meeldis oma elegantsi ja iluga väga, teine vähem. :)

Raamatuelamused: lugenud olen päris palju, aga säravaimatena jäid meelde ja rohkem mõtlemisainet pakkusid Taylor Jenkins Reidi "Evelyn Hugo seitse abikaasat", Lily Kingi "Kirjanikud ja armastajad", Nick Hornby "Just nagu sina" ja Sergei Dovlatovi "Kohver".

Bratislava-Budapest-Viin

 Oeh, ütleme nii, et selle sooloretke planeerisin ma küll veidi mõtlematult liiga Kreeka reisile otsa ja intensiivse ka, aga tore oli muidugi ikka. :)

Lendasin Viini (ja kui muidu olen hiilanud laitmatu logistikaga, siis seekord õnnestus sassi ajada Wien Mitte ja Hauptbahnhof, nii et plaan pärast Viini lennujaamast saabumist otse CATi pealt hotelli hüpata sai väikese Bolti-sõidu näol ühe lisaetapi). Edasi sujus kõik aga imehästi, järgmisel hommikul sõitsin rongiga (natuke üle tunni) Bratislavasse ja asusin õhinal enda jaoks uut linna ja riiki avastama.

Bratislava vanalinn on üsna väike, nii et tegin sellele pärast ülimõnusat hommikusööki Urban Bistros mõne tunniga üsna põhjaliku tiiru peale. St Michaeli torn oli remondiks sisse pakitud, aga värav läbitav ja tänav kena, raekoda ja selle esine plats samuti. Cumil ehk töömehe ehk piiluja skulptuur meeldis mulle pärast kõiki üleelamisi ühe Võru kinnisvaraarendusprojekti ning sinna vee ja kanalisatsiooni saamisega eriti - ometi kord sain nautida vaadet torumehele mu jalge ees! :) 

Dom Svateho Martinas ehk Püha Martini katedraalis käisin ka, sealt jalutasin üle Novy Mosti silla ja Doonau ning sõitsin liftiga üles UFO vaateplatvormile, kust avanes suurepärane vaade kogu linnale. Kiire põige mäe otsa Bratislava lossi juurde ka ning seejärel hüppasin järgmisele rongile, mis viis mind kahe ja poole tunniga Budapesti.

Tagantjäreletarkusena võin nentida, et see linn oleks küll rohkem aega väärinud, aga siis ongi põhjust kunagi uuesti minna. Esimesel õhtupoolikul jõudsin üle vaadata efektse parlamendihoone, natuke Doonau ääres jalutada ning seejärel läksin 90minutilisele jõekruiisile (operaatoreid on palju, aga ma soovitan väga Rubini suure punase nulliga tähistatud kai juurest väljuvat suurepärase hinna ja kvaliteedi suhte ning piiramatu mullirefilliga laevareisi - ma leidsin sealt hulga uusi sõpru eri riikidest ning ülejäänud õhtu, mis jätkus elava muusika ja õhtusöögiga hiiglaslike portsudega For Sale pubis, kujunes ikka väga lõbusaks :)). 

Hommikul panin suurest tänulikkusest hea enesetunde eest küünla Szent Istvan Bazilikasse (kuhu muidu on sissepääs tasuline, aga sel hommikul oli piletikassa juhtumisi katki ja uksed kõigile avatud) ning kuna mõte tõstukitest ega võimalikest järjekordadest ei ahvatlenud, olin eriti kaval ja sõitsin teisele poole jõge mäe otsa Buda lossi ja muinasjutulossi meenutava Halászbástya juurde taksoga (jällegi, puhas tänutunne kõigis kolmes linnas tegutseva Bolti eest!). Vanim ilus sild oli paraku renoveerimiseks suletud ja sisse pakitud, nii et tuli minna väikese ringiga. Pärast sõitsin veel üle Kangelaste väljaku, viskasin pilgu peale Széchenyi termidele Budapesti linnapargis ning oligi aeg naasta rongiga Viini (mis võttis natuke alla kolme tunni).

Viinis ma olen õnneks oma 2009. ja 2015. aasta reiside ajal enamiku olulisi vaatamisväärsusi ja kunstimuuseume läbi käinud, nii et seekord põikasin vaid Belvedere lossi ja võimsasse Stephansdomi, muidu keskendusin šoppamisele Mariahilferstrassel ja kohvikutele. Mariahilfe kirikus käisin siiski ka. See ning vana ja väärikas Café Sperl, kus ma olen käinud kõigil kolmel korral, tegid mind päris nostalgiliseks. 2009. aastal veetsin enne jõule nädala ühel ajakirjandustudengite kursusel Viinis, elasin siis samas kandis ja nüüd seal hulkumine tõi üles nii palju tundeid - see oli mingis mõttes nii paljus kõige selle algus, kus ja kes ma täna olen. Kuskil vahemikus 2010-2013 tegin ma küll hulga kaheldava väärtusega valikuid, aga ma ei saa siiski öelda, et valesid, sest needki olid ilmselt vajalikud, kõik on millekski hea.

Igatahes... üliäge reis oli ja kõigis kolmes linnas valitsenud +22kraadine päikeseline ilm super, aga nüüd tahaks natuke aega rahulikult kodus ahju taga istuda ja raamatuid lugeda. :)

Jumalikud Kreeka saared

Ma arvasin... kas just alati, aga mitu aastat küll, et kunagi lähen jälle Kreetale puhkama ja teen siis mõnepäevase väljasõidu Santorinile ka. Mingil müstilisel kombel läks aga vastupidi - ühel hetkel ootasid oma järge lennupiletid Santorinile, aga sõprade muljeid kuulates ja saare väiksust vaadates hakkas tunduma, et nädal seal veeta on palju. Kuna meile mõlemale meeldib väga Kreeta ja mina olen alati unistanud island hoppingust Kreeka saartel, siis küpseski plaan vahepeal mõneks päevaks laevaga Kreetale minna. Aga proovin alustada algusest. :)

Maandusime laupäeva õhtul Finnairiga Santorinil, viisime asjad mõnusasse Tzekos Villas hotelli, imetlesime natuke lihtsalt va-pus-ta-vat vaadet oma nunnu toa rõdult ja lipsasime siis sealsamas ümber nurga olevasse sama vapustava vaatega Barolo restorani. Tegelikult oleks hing igatsenud lihtsat Kreeka taverni, aga selle asemel saime suurepärase fine dining restoranielamuse. :) Natuke uitasime veel selles imelises soojas õhtus, et Santorini pealinna Firat/Thirat avastada.

Pikema avastusretke võtsime ette järgmisel päeval. Mööda kaljuserva kulgevad kitsad munakivisillutisega tänavad pakkusid ühe jahmatava vaate teise järel. Vana sadam ei olnud otseselt mu checklistis, aga ronisime siiski mööda kitsast siksakteed sinna alla (Karavoladese trepid peaks selle nimi olema) ja sellest sai väga naljakas kogemus, sest noh, esiteks aroomid - kuna tõus on selline, et omal jalal üles ronida soovitaks kuuma ilmaga sealt ainult tõsistel masohhistidel, siis veetakse turiste üles ka eeslitega, kes aga on munakivisillutisele oma glasuuri lisanud. Me sõitsime üles tõstukiga, aga tasub arvestada, et kui silmapiiril on parasjagu mitu kruiisilaeva, võib järjekord üsna pikk olla.

Pärast kosutavat cappuccino freddot ühel kenal kõrgel terrassil seiklesime edasi Agios Theodori kiriku kõrval oleva Fira Kolme Kella juurde, mis on saare pealinna üks peamisi vaatamisväärsusi. Ehkki minu meelest oli erinevaid versioone nendest kolmest ja ka viiest kellast päris mitmes kohas veel, nagu ka siniseid kupleid iga nurga peal. Lisaks käisime suures valge kupliga ortodoksi kirikus, mille eestikeelset nime ma päriselt ei suutnudki tuletada, igatahes on selle vastas Nektar Lounge, mis osutus üllatavalt heaks söögi- ja kokteilipaigaks ning kust oli väga hea päikeseloojangut imetleda. Juhuslikult sattus samale pühapäeva õhtule ka kord aastas Santorinil toimuv tuleetendus kaldeera keskel asuval kunagisel vulkaani tipul, vaatasime seda ka, oli päris efektseid hetki.

Üldiselt domineeris siiski turistilõksu meeleolu, nii inimmassid kui ka trepid väsitasid lõpuks veidi (mu telefon arvas pühapäeva õhtuks, et olen 36 korrust roninud). See-eest esmaspäeva õhtul kiirlaevaga Kreetale jõudes oli tunne, nagu oleks (suve)koju jõudnud. Chill & relax. Nautisime Hersonissoses oma lemmikut kreeklaste Akrogiali pererestorani, nende tzatzikit, frititud kalmaare, krevette, valget kala, Kreeka salatit, täidetud suvikõrvitsaõisi, valget majaveini ja viinamarju, samuti mõnusat Sea Breeze hotelli sealsamas rannapromenaadi ääres. Tegime pikki jalutuskäike, päevitasime, ujusime, lugesime - puhas rõõm ja nauding. Poodides ja peol käia oli ka tore.

Neljapäeval sõitsime laevaga tagasi Santorinile. Vaatasime üle Oia, mis on kõikide suunamudilaste lemmikkoht (neid jätkus igale poole, sh kohvikus kõrvallauda filmima-jutustama) ja hullult rahvarohke (päikeseloojangu ajal pidi veel hullem olema, inimummikud nagu laulupeol). Seejärel keskendusime oma tähtsa päeva tähistamisele lummavalt imeilusas ja privaatses Small Luxury Hotelsi võrgustikku kuuluvas San Antonio hotellis Imeroviglis, maailma kõige eresinisema basseini ja oma väikese kabeliga. Õhtust sõime maailmakuulsas Nobus, mis oli kauni vaate, tähelepaneliku teeninduse ja hõrkude roogadega, aga samas pani ka jälle aru saama, et Eesti restoranid ja toidukultuur on ikka väga head, maailmatasemel sõna otseses mõttes.

Enne tagasilendu laupäeval avastasime veel veidi saare laugemat külge, Kamari rand ja tavern Captain's Corner olid palju lõõgastavama atmosfääriga kui saare mägisem ja turistirohkem külg.

Kokkuvõtteks... Santorini on väga eriline paik ja pakub erilisi vaateid, eks ta seetõttu ongi selline turistimagnet ning kuulus ühe maailma romantilisema sihtkohana. Tore oli ära käia ja seda kõike nautida, telefon on kauneid fotosid täis ja ehkki ma muidu väga Instagramis storytada ega postitada ei viitsi, tundus seekord, et seda ilu lihtsalt peab jagama. Muidugi on oma silm ikka kuningas ja varasügisene Kreeka igal juhul külastamist vääriv paradiis. ♡

Pooola

 Kui ebareaalselt kallitest kütusehindadest hoolimata pakutakse ebareaalselt odavaid lennupileteid (nt Riia-Varssavi-Riia 18€ eest) ja Poolast oled vaid kunagi ammu läbi sõitnud, siis tuleb ju minna?! Mul on igatahes väga hea meel, et me läksime septembri alguses väikesele nädalalõpureisile, Varssavi +22 kraadi sooja pehmendas seda järsku üleminekut, et eelmisel esmaspäeval oli Võrus veel +27 ja ujusime järves, aga neljapäeva õhtul tegin kaminasse tule ja käisin talveparkaga koera jalutamas, sest nii külm oli. :)

Varssavi ületas igatahes kõik (jällegi muidugi üsna madalad) ootused, osutudes üllatavalt mitmekesiseks linnaks. Ööbisime mõnusa spaaga Hilton Warsaw Citys, nii et meie esimesed vaated olid klaasist kõrghoonetele, aga ka nende vahel leidus üllatavalt palju elu, rohelust ja toredaid söögikohti (sealhulgas täiesti vaimustava kiirtoiduketi Shrimp House restoran, mille menüü koosneb krevettidest igal moel ja kus nii valget veini kui ka mulli tuli otse kraanist). Ringi liikusime jalgsi ja Bolti taksodega, linn on suur ja nii oli mugav, ehkki liiklus on Varssavis ikka üsna hull. 

Laupäevaseid seiklusi alustasime vanalinnas kuningalossist, kus saab muu põneva hulgas imetleda Rembrandti, Botticelli ja teiste suurmeistrite maale. Väike tinakatusega palee suure kuningalossi nurga taga on ka väga nunnu. Lossiplats ja vana turuplats keset Varssavi vanalinna olid ilusat ilma ja vaateid nautivaid inimesi täis. Vistula jõe ääres asuv 13. sajandisse ulatuva ajalooga vanalinn sai II maailmasõjas paraku nii kõvasti kannatada, et tuli sisuliselt uuesti üles ehitada, kuuldavasti tehti seda väga pedantselt ja tulemus mõjub päris autentsena. Vana turuplatsi keskel seisab ka Varssavi sümbol, mõõga ja kilbiga merineitsi, kes olevat legendi järgi Läänemerest mööda jõge siia ujunud.

Edasi kulgesime mööda Varssavi Kuningateed ja põikasime nelja kirikusse: vanalinnas baptistide Püha Johannese ja jesuiitide Jumalaema kirikusse kohe seal kõrval, kaunisse Püha Anna kirikusse kuningalossi kõrval (kus oli parasjagu laulatus, ka hiljem nägime igal pool nii palju pildistavaid pruutpaare, et pisut on tunne, nagu olekski Varssavis pulmas käinud) ja Püha Risti kirikusse. Poola on katoliiklik maa ja kirikuid ainuüksi Varssavi kesklinnas väga palju.

Järgmiseks võtsime ette Lazienki palee ja pargi ning see oli ilusa ilmaga ilmselt parim võimalik valik. 76 hektaril laiuvas pargis jätkub elegantseid hooneid ja purskkaeve, lilleilu ja varjulisi pinke, kus jäätist nautida, veetsime seal väga meeldivalt aega.

Kaubanduskeskusi jätkub Varssavis ka, aga tasub arvestada, et pühapäeviti on vähemalt Varssavi kesklinna poed kinni. Nõukaaegse (kole)arhitektuuri puudust pole samuti, aga valdavalt püüdsime sellest mööda vaadata ning päris vanale ja päris uuele keskenduda. :) Pühapäeval enne lahkumist maiustasime veel E. Wedeli šokolaadikohvikus, mille ajalugu ulatub aastasse 1851 ja atmosfäär meenutab pigem Viini kohvikuid.

Langevate tähtede kuu

August algas ühe kena tüdrukuteõhtuga mu Võru terrassil ja Intsikurmu festivaliga (muusikaelamused: Suve, Vaiko Eplik & Eliit, Ewert Sundja, Jaga Jazzist, Mahavok), toidu- ja looduselamused olid ka hõrgud ja kaunid. Võrus tagasi, põikasin veel Tamula rannabangalost läbi ja vaatasin rannapromenaadil langevaid tähti. Laupäeva õhtul oli hoopis Suures Munas õhtustamise tuju, aga meie üllatuseks oli seal ka Von Dorpati kontsert ja lõppkokkuvõttes eriti mõnus (pluss alati on tore sattuda sinna kaaslastega, kes pole teise korruse diskotualetti kogenud ja keda saab siis üllatada :)).

Üks Võru rannatennise sõpruskohtumine, mille me üllatuslikult võitsime, ja ujumine pärast seda mu uues Intsikurmust ostetud retrotrikoos olid ka väga toredad (kõik ujumised muidugi, neid oli augustis meeldivalt palju). Mitmed hoogsad terrassi- ja koduõuepeod, uute autode ja muu hea tähistamiseks. Ukraina disaini poe Hata 1. sünnipäev Brasiilia muusikutega Tallinna vanalinnas. Melu täis Pärnus Augustiunetus, Pastoraat, Miami, Uue Kunsti Muuseumis näitus "Mees ja Naine: Unenägu", Wunderbaaris Must Mesi Heidy Purga ja ROTDga, SunCity, tagasiteel Kabli rand. Pühapäeva õhtu õdusas Sänna kultuurimõisas Terje Toomistu ayahuasca-filmiga. Palju rannapäevi, rattatiire ja raamatuid. Ilus ja puudutav "Ada" Kiidjärvel.

Võru sünnipäevapidustustel ei osalenud nii palju, kui oleksin ehk tahtnud, pargiraamatukokku siiski jõudsin, pärast Jaan Söödi, Ann Kuudi, Marko Matvere ja Lauri Saatpalu kontserti Vastseliina piiskopilinnuses sõprade öö(tennise)turniiri vaatama ka, Liiva-ATE õueturule ja galeriikohvikusse ning järvekontserdile samuti.

Viimase suvenädalavahetuse veetsin pealinnas. Café Operas oli Disco Tallinn, järgmisel hommikul väikese sugulase sünnipäevapidu avaras Stuudio 1985s. Sealt uitasin eriti muljetavaldava programmiga Tallinna Merepäevadele Noblessneris, Lennusadamas, Vanasadamas, sulpsasin vahepeal Kalarannas ujuma, kuulasin Jääääre kontserti, tegin tiiru veetaksoga ja vaatasin õhtul päikeseloojangut mootorlaev Mojito pardalt. Pühapäeval pani suvele kuuma punkti armsate sõprade pulm Endla talu valges küünis, kirge, armastust, ilusaid inimesi ja muusikalisi üllatusi täis.

Armulugu Võruga

Mu Võrust inspireeritud romaani "Võr(g)utamine" ilmumisest sai juunis aasta, jagan linna 238. sünnipäeva puhul veel sellest suurepärasest linnast inspireeritud lemmikkohti raamatust.

See on huvitav, et me ei käinud seal, õigupoolest üldse kuskil Lõuna-Eestis, kogu mu lapsepõlve jooksul mitte kunagi. /.../ Võrru sõitsin esimest korda alles täisealisena (ma ei mäleta, aga võib-olla oli siiski kunagi varem üks klassiekskursioon ka?). Igatahes oli meil ühe muusikaprojekti seltskonnaga ülitore suvine pidu Võru taga Suure Munamäe kõrval Vaskna järve ääres, tänu mu Võru sõbrannale, kellega olime siis alles värskelt tuttavad. Sõitsin tookord Võrust läbi ega saanud sellest linnast absoluutselt aru – mäletan ähmaselt vaid mingit halli hoonet ja hämmingut.

/.../ Ma ei tea, millal ma tegelikult päris Võruga tuttavaks sain. Ilmselt millalgi pärast koolide lõppu, kui mu ellu tekkis rohkem vaba ruumi, mille ma täitsin külaskäikudega Võru sõbranna juurde. Ta oli kolinud Võru vanimasse, kõige ilusamasse, muinsuskaitse all olevasse linnaossa, kus on palju imelist puitarhitektuuri. Umbes siis oli valminud nende värvilisi nukumaju täis kvartalite ja Kreutzwaldi pargi külje all (tänu tollasele ülisäravast daamist linnapeale Ivi Eenmaale) ka uus rannapromenaad, mis teeb praegugi silmad ette nii mõnegi Eesti merelinna rannapromenaadile. 

Saaretüdrukuna, kelle juured ulatuvad sinna, kus Sinu kodu ümber praegugi meretuuled uluvad ja lained mühavad, suhtusin ma algul järvedesse üsna üleolevalt. Need ka mõned veekogud! Aga sõbranna tutvustas mind Tamula järvega ja tasapisi kasvas meie esialgsest vargsi tekkinud sümpaatiast truu armastus. Sellele andsid hoogu need suved, kui põhjaranniku kaunites pikkades laulvate liivadega randades ei läinudki raudkülm merevesi soojaks, aga lõunaosariikide järvedes oli mõnus ujuda suve algusest lõpuni. Ja mulle hakkas meeldima mururand, Tamula ääres laiub küll ka eeskujulik liivariba, aga avastasin, et promenaadile ehitatud teletupsumaad meenutavate muruküngaste vahel on palju mõnusam sõpradega päevitada. Maastikuarhitektuur on Võrus üldse Eestis seninägematul tasemel, rohkete auhindadega pärjatud ka.

Tamula järv, rannapromenaad, Kreutzwaldi park ja Võru vanim elumajade piirkond, mis laiub Tamula ja Roosi tänavast Katariina allee, Tartu ja Vabaduse tänavani, äärmisel juhul ja mõningate mööndustega Liiva ja Petseri tänavani – sellest sai minu Võru. Sinna kuulusid algusest peale luiged, valged pargipingid ja Roosisaare kaunis rippsild, kuhu värskelt abiellunud käivad oma armutabalukke kinnitamas, aga seda ma kuulsin alles Võrru kolides, et see olevat inspireeritud San Francisco Kuldvärava sillast.

Umbes sel ajal sai alguse ka minu armastus Katariina kohviku vastu. Ma ei mäleta enam, kas sõbranna viis mu sinna kättpidi või lihtsalt juhatas mulle teed, aga vahel käisime seal ka kohapeal söömas, ning lõpuks kujunes mu tema juures ööbitud aegadel laupäevahommikuseks rituaaliks, et kuni ta teed ja kohvi tegi, jalutasin mina Katariinasse saiakeste järele. Mulle lihapirukas ja kohupiimatasku, sõbranna eelistused on olnud ajas muutuvad. Kohvik on ju iseenesest väike ja lihtne, aga selle koha teevad lisaks küpsetistele eriliseks perenaised ning nende eriline silmasära ja naeratused. 

Kunagi jäi mulle hommikuti seal käies teele lokaal nimega Põrgu, mille aias veel hommikulgi (ja need ei olnud enamasti varajased hommikud, sest ma armastan kaua magada!) sumises eelmisest õhtust sinna jäänud härrasmehi. Kust ma tean, et nad härrasmehed olid? Muidugi tänu sellele, kui palju ilusaid sõnu ma alati sealt möödudes enda kohta kuulsin! “Neiu! Neiu! Kui vana te olete? Issand, kui ilus te olete! Poisid, ma nägin just inglit!” (Ma ei olnud siis veel üldse kuulus, nii et nad kindlasti ei teadnud midagi mu nimest ega saare juurtest, kust see nimi pärit). Ma võisin oma eluga olla parasjagu keerulistel radadel, aga Katariinast jõudsin ma sõbranna juurde tagasi lisaks saiakestele sageli koos komplimentidega, naeratades.

Küllap ma olen näinud Võrus ka teetöid. Mul on tunne, et Katariina allee sillutati nii ilusaks juba minu seal käimise ajal, aga naljakal kombel ei mäleta ma sellest suurt midagi. Sel kevadel peaks valmima Võru uus keskväljak. See on mu jaoks ilus mõte, et Võru ja minu süda saavad uue hingamise ja ilme ühel ajal, aga see, et mind ei ole siis enam seal, tõmbas mul praegu silmad märjaks. Seal, kus sa nutma hakkad, on su süda, ütles vist Coelho raamatus Alkeemik. Võru still has my heart.

Ma ei ole kunagi olnud väga usulembene, aga ilusate kirikute vastu on mul nõrkus. Pühapäevahommikuti mu visiitsuhteaegsest Võrust Tallinna bussile minema hakates põikasin sageli korraks 1793. aastal valminud Katariina kirikust läbi, see on veel üks minu koht seal. Kirikust sai hiljem teine mu südame sümbol; kui seal tuled särasid, lugesin selle heaks märgiks. Tegelikult oleksin tahtnud teha seal heategevusliku kontserdi, et aidata neil kiriku remondiks raha koguda, mulle oleks meeldinud seal laulda, eriti veel sellise eesmärgi nimel, aga see jääbki vist paraku ainult ilusaks mõtteks.

/.../ See ongi ilmselt õige aeg ja koht meelde tuletada, et see Võru pool, millega ma alustasin ja esimesed aastad veetsin, ongi mulle südamelähedasem. Juba mainitud kohad, millele lisandusid mingil hetkel džässiõhtud järve ääres asuvas kohvikus ja suvised istumised-kokteilitamised-tantsimised rannabangalos. Põrgu asemele ehitati naljakal kombel hiljem hoopis Taevas, mõnusa suveterrassiga söögikoht. Seegi nimi tundub märgiline.

Populaarseim kõrts, Pubi17, kus on head söögid ja tasuta elava muusikaga peod, võitis mu südame ilmselt tänu samuti Tallinnast tulnud noortele peakokkadele ja kohalikele baaritöötajatele, kelle soojus ja teenindustalent teevad suured silmad ette enam-vähem kõigile Tallinna kohtadele. Kui vanasti olid asulate elu keskpunktiks kirik ja kõrts, siis Võrus on need Katariina kirik ja Pubi17.

Alles hiljuti lisandus Stedingu maja elegantne kohvik, kus mulle on samuti väga meeldima hakanud, džässiõhtud kolisid ka peagi sinna.

Aga Võru nõndanimetatud kesklinn sealsete poodide ja kõrtsidega, mis asuvad linnasüdame ainsa valgusfoori ümber, tuli mu ellu alles umbes siis, kui ma juba Võrru kolisin. Siis, kui Ivogi. 

Ma tahan veel nostalgitseda, meenutada kõike seda, mis oli enne teda.

Ükskord, kui ma hakkasin Võrust tagasi sõitma, jõudsin veidi liiga vara bussijaama. Mu kõrvale pingile tuli istuma armas hallipäine vanaproua, kes hakkas minuga juttu rääkima. Kuidas ta käis oma Võru sõbrannal külas, kellega nad on eluaeg lähedased sõbrad olnud ja teineteist külastanud. See oli südantsoojendav, see eluaegse sõpruse lugu.

Ma käisin seal muidugi igasuguste tujude ja tunnetega. Tegelikult umbes samast ajast, kui hakkasin vähemalt korra kuus Võrus käima – nii oli see pärast kooli lõppu aastaid, vahel muidugi tekkis ka pause –, ilmus mu ellu kummalise kokkusattumusena järjest Võruga seotud mehi. Ka Sandri juured on seal.

Ma imestasin selle üle mõõdukalt ja juurdlesin aeg-ajalt, mis see on, mis mind sinna tõmbab – ja sealt pärit mehi minu poole. Sa tead, kui palju ma usun perekonnamustritesse – jah, ka sellesse, et meie võimuses on neid muuta. Ma vist ei olegi Sulle sellest kirjutanud, aga kui ma ükskord pärast Võrru kolimist eriti intensiivselt nende asjade üle mõtlesin, siis meenus äkki see ammune jutt, et ühel mu vanavanaemal, kes suri enne mu sündi, oli armulugu miski Lõuna-Eesti mehega ja sellest sündis mu vanaisa, Su isa. Vanavanaema abikaasa, vanaisa õdede isa, võttis poja suuremeelselt enda nimele, et päästa ta sohilapse staatusest. Selle lõunaeestlasest mehe, mu vanaisa päris isa, minu vanavanaisa kohta pole seetõttu mitte kuskil ühtegi kirjalikku märget. 

Kas see võis olla see verekübe, mis mind Võrru vedas? Kas selle naise teostamata unistus armastuse pärast Lõuna-Eestisse kolida, mis tol ajal olnuks ilmselt veel palju keerulisem ja pöörasem kui tänapäeval, võis olla üks impulss, mis pani mind kaks ja pool aastat tagasi kõiki lähedasi jahmatama otsusega pealinnast Võrru kolida? Ajal, mil minuvanused kolivad pigem Pariisi, Londonisse ja New Yorki.

1784. aasta augustis legendaarse keisrinna Katariina Suure asutatud Võrul ja New Yorgil on muidugi õnneks vähemalt üks ühine joon, korrapärane tänavateruudustik. :)

Oh, lõppkokkuvõttes ma olen ikkagi väga õnnelik oma kahe ja poole aasta pikkuse ekspeditsiooni üle metsikusse lõunasse! Võrru, Eesti kunagisse pealinna – veel üks vähetuntud fakt. Üts ummamuudu liin, ütlevad oma pealinna kohta võrukad ise.

Mees- ja naisenergia tants

Ma olen sel kevadel ja suvel tabanud end aeg-ajalt mõttelt, et olen meesenergias pettunud. Mitte meestes, vaid just meesenergias - sest meis kõigis on mõlemat, nais- ja meesenergiat. Mõnes naises rohkemgi meesnergiat kui mõnes mehes ja vastupidi. Oma elu meestest enamik on pigem superarmsad, toksilised tüübid jäid õnneks eelmisse aastasse maha.

Edasine jutt võib nüüd üsna metafüüsiliseks & metafoorseks minna, aga see teema käib mul juba nii tükk aega sees ringi, et pean vist ikka endast välja kirjutama. :) Viimane müks tuli ühe loomingulise naise postitusest, mis kuidagi resoneerus, sh see ilusasti sõnastatud mõte, et jumalik naisprintsiip on kollektiivsel tasandil juba päris tervenenud, aga meesprintsiip ja Kuningas, keda Kuninganna enda kõrvale vajab, ikka veel varjus.

Ühesõnaga. Naisenergia vaste looduses on planeet Maa, ühiskonnas rahvas jne. Ja neile ei ole mul nagu midagi eriti ette heita. Eriti siin väikelinna suves näen ma enda ümber, et maa on õitsev, lõhnav, mõnes kohas lopsakam ja mõnes hoolitsetum. Rahvas üritab samuti lihtsalt parimal viisil oma elu elada. Mulle meeldivad ka järjest rohkem vabad, pöörased ja emotsionaalsed naisenergias naised (need, kelle kohta kammitsetumad ja rohkem meesenergias sookaaslased ütlevad mõnikord, et täitsa segane), sest naiselik Maa ka reageerib vahel üleujutuse või tulepurskamisega, kui tasakaal on paigast ära. 

Meesenergia vaste on taevas, ühiskonnas juhid jne. Neile on mul natuke rohkem pretensioone. :) Taevale vähem, ma olen suurema osa ajast rahul nii päikesepaiste kui ka vihmaga, mida sealt tuleb, üks soojendab, teine toidab. Aga juhid ja kohati kogu mankind... nende/meie peamine roll oleks ideaalis hoida ja jumaldada naisenergiat, meie imelise planeedi loodust, rahvast. Selle asemel näen ma liiga palju soovi kontrollida ja kasuahnust, hoolimatust ja teistega mitte arvestamist. 

Alates sellest kõrvaltänavas, kus kopajuht imeilusa väärika vana tamme alumised oksad ära lõhkus ja siis need maha lõigati (sajanditevanune puu vs inimmutukas), aga eelkõige muidugi meist hulk maad ida/lõuna pool. Ma mõtlen, et tore oleks, kui see osa mankindist, kes tahab hirmsasti sõdida ja magusaid maid vallutada, aetaks oma piiridesse tagasi või langeks esimestena, ning need pääseksid kõik elu ja hea tervisega, kes lihtsalt olude sunnil oma kodu ja lähedasi kaitsevad.

Eks need suuremad pildid peegeldavad alati väiksemaid ja vastupidi, seega on põhjust ka endasse vaadata. Samas ma tahaksin loota, et ma olen oma naiselike flow's elamise ideaalidega kontrollisoovist pigem vaba, ning ehkki bestsellerite autorina hea elu nautimine on kaua mu ideaal olnud, sain ma juba hulk aega tagasi aru, et mu jaoks on olulisem ja ausam teha pigem vähem, aga mõtestatumalt ainult seda, mida armastan, ning olla nii õnnelik ja tasakaalus. Work less, but smarter. Ennast ja teisi austav, õrn ja hooliv olla samuti, ehkki selles on vist kogu inimkonnal ka iga päev üritades ikka ja alati arenemisruumi.