Päevitamislaager Türgis

Ma olin päris kaua mõelnud, et tuleks Türgile võimalus anda ja huvitav, kas mulle meeldiks. Nii et millalgi talvel, kui suur sõpruskond hakkas Antalyasse kevadist perepuhkust-rannatenniselaagrit kavandama ja kaasa kutsuti, ütlesin pikemalt süvenemata jah. Kui see reis nüüd aprilli lõpus kätte jõudis, siis selgus muidugi, et seal on terve hulk selliseid komponente, mida ma ise võimalusel pigem ei valiks - koolivaheaeg, eriti lastesõbralik hotell Antalya keskusest 40 kilomeetri kaugusel jne. Aga jah-sõna oli juba antud, nii et ma siis sukeldusin seiklusse - ja selguski, et minu maailmas kvalifitseerub puhkus all-inclusive family resortis enam-vähem ekstreemreisiks. :) Eriti meenutades hiljutisi mõnusaid ülisujuvaid kultuuri- ja gurmeerohkeid linnapuhkusereise. Aga eks eelistused olegi erinevad, üks pisike preili selle reisi põhisihtgrupist oli öelnud reisi lõpus “Best ever!” ning täiesti arusaadav, basseinid-liutorud-mängukaaslased ja palju jäätist ju; ilmselt jäid rahule ka need, kes suure osa ajast rannatenniseplatsil veetsid. Minu jaoks… oli huvitav. :)

Nädalase päevitamis- ja salenemislaagrina oli see reis siiski väga tubli (kõik päevad päikeselised ja 23-28C sooja, pruuniks juba 2. maiks!), suur meeldiv üllatus oli seegi, et Vahemeri oli juba täiesti ujutav, umbes nagu Eesti suvine meri, selline värskendav. Hammam oli ilus, massaaž viimasel õhtul hea ja seltskonnas armsaid inimesi. Tantsida sai mõned sammud ka. :)

Miks salenemislaager - miski kohalik bakter murdis meie seltskonnast nii mõnedki maha, mõned lausa kiirabi ja tilgutiteni. Ma pääsesin kergelt, aga viimastel päevadel väga süüa ei tahtnud. Kuuldavasti oli midagi sarnast möllanud teisteski hotellides. Miks ekstreemreis - ma ise polnud kohal, aga kuuldavasti toimus ühel ööl ka väike kaklus, kui üks samas hotellis puhanud venemeelne eestlane läks kallale Ukrainat toetava nalja visanud eestlasele (endisele maadlejale, nii et ründajale lõppes see kiire maaühenduse ja turvameeste poolt minema eskortimisega).

See üks päev, mis meil õnnestus Antalya maalilises kitsukeste tänavatega vanalinnas ja piraadilaevu täis jahisadama ümbrust avastades veeta, oli minu jaoks reisi tipphetk, nägin palju ilu ja natuke vilksatusi päris Türgist - kultuuri, ajalugu, elu, inimesi, lõhnu ja maitseid.

Koper-Trieste-Veneetsia

Aprillikuine Itaalia reis ei saanud paraku kuidagi olla sama suurt helgust ja kergust täis kui veebruari alguse oma, aga ligi nädalaks taas ligi 20kraadisesse kevadesse sukelduda oli mõnus ikka. Kusjuures veebruari algul, kui need ülihea hinnaga Wizz Airi Veneetsia piletid leidsime, olin ma üsna kõhklev mineku osas, aga sõbranna tegi selgeks, et aprilli alguse ilm Eestis ei kõlba kuskile - ja paraku oli tal õigus. Nii me siis lendasime mugavalt Tallinnast Veneetsia Marco Polo lennujaama ja suundusime algatuseks sealt hoopis Triestesse, mida kutsutakse ka mereäärseks Viiniks, kuna Austria-Ungari impeeriumi koosseisus veedetud sajandid on jätnud eriti just arhitektuurile oma jälje. Kohe Trieste lähedal on muide ka väike Prosecco linnake, mis on andnud kuulsale vahuveinile nime. :) Trieste rannapromenaad pakkus kauneid vaateid, muu hulgas vees hõljuvatele suurtele meduusidele, Piazza Unità d'Italia kullasäras lossidele ja merele. Jõime klaasi mulli Eatalys, kust sai imetleda jahisadamat ja majakat, õhtuks sõime valget kala ja krevette armsas merevaatega Pep's Fish House restos, ööbisime kohe Sant'Antonio Nuovo kiriku ja kohaliku Grand Canali kõrval.

Järgmisel päeval seiklesime edasi vaid paarikümne kilomeetri kaugusele Sloveenia rannikulinna Koperisse. See oli minu idee, kuna ma tahtsin oma isiklikule reisikaardile uut riiki, ning algul Sloveenia suuruselt viiendasse linna sisse sõites kukkus mul süda saapasäärde ja ma mõtlesin, kuhu ma meid nüüd vedasin. :) Aga kui me olime rannapromenaadile oma Grand Koper hotelli ette jõudnud, hakkas juba palju parem, sest nii rannapromenaad (vaatega palmidele ja jahisadamale) kui ka pastelsetes toonides vanalinn osutusid üliilusaks ja mõnusaks! Sõbralike teenindajatega hotell ja elegantne restoran Capra ka, sealsed kitsejuustuga täidetud sardiinid väärivad eraldi äramärkimist ning Sloveenia kohalik mull jättis ka väga hea mulje. Ühele või teisele poole vanalinna kaugemale jalutades saabus muidugi kerge üllatus sealsamas nurga taga asuva Sloveenia suurima sadama ja kõikide nende kraanade näol. :) Keset vanalinna Tito väljaku ääres väärivad vaatamist Veneetsia gooti stiilis 15. sajandist pärit Pretoria palee, Loggia palee ja efektse torniga Koperi katedraal. Soe ja päikeseline ilm ning uskumatult madalad hinnad nii söögikohtades (Kavarna Kapitanija oli veel üks tore, kapteni kohvik, samuti Kalypso seal kõrval ja Cappuccino linna ranna juures) kui ka poodides tegid selle kõik muidugi veel meeldivamaks. Hvala, Koper!

Järgmine päev viis meid tagasi Triestesse ja sealt rongiga Veneetsiasse, mis osutus üsna müstiliseks kogemuseks - kes meist poleks näinud efektseid maale ja fotosid sellest ainulaadsest 118 saarele ehitatud linnast! Kuidagi sürreaalne tunne oli äkki päriselt selle kõige keskel olla - ja see ka, et mõni pooljuhuslikult telefoniga klõpsatud foto meenutab suurte meistrite maale, sest valgus ja vaatenurk on sama. Esimesel päeval Cannaregio piirkonnast jalgsi läbi kahe keskmise sestieri (Santa Croce ja San Polo) kitsaste tänavate ja üle kuulsa Rialto silla Püha Markuse (San Marco) väljaku poole ja pärast tagasi seigeldes oli lõpuks küll natuke labürindis lippava valge hiire tunne, aga põnev ka. Teisel päeval liikusime rohkem vaporettodega ja põikasime ka Dorsodurosse, seal oli palju vaiksem, rahulikum ja turistivabam atmosfäär, lisaks lummav Basilica di Santa Maria della Salute. Sest jaa, Veneetsia turism tundub olevat pärast paariaastast madalseisu kenasti taastunud, Canal Grande, Rialto sild, Doodžide palee, Püha Markuse väljak, kellatorn ja basiilika (mille rõdult avanes päris hea vaade) olid kõik üsna rahvarohked, viimasesse lookles ka korralik järjekord, mis läks õnneks siiski kiiresti.

Põikasime sisse veel nii mõnessegi kirikusse küünlaid süütama ja näitustele ka, aga kõiki sealt labürintidest vist täpselt meenutada ja nimetada ei oskagi. Põnevaid sildu (mida peaks olema kokku üle 400) ja väljakuid, söögikohti ja poode jätkus ka külluslikult, võttis üsna pea ringi käima. Ohjeldamatult pastat, pitsat, pistaatsiajäätist ja proseccot mahtus neisse päevadesse muidugi ka. Šoppamiseks on Põhja-Itaalia kõvasti etem koht kui lõunapoolsed alad. Ja sinna rannikule purjetama läheks ka rõõmuga, ilusat suurt valget purjekat (minu jaoks päris tähendusliku nimega Kairos) nägime nii Triestes kui ka Veneetsias. 

Metsik märts

Kui eelmisest märtsis meenub vaid painav kevadeootus, siis see märts vihises väga hoogsalt mööda. Paljuski ehitustööde tähe all (võib-olla see oli ka natuke eskapism), lisaks paistis peaaegu kogu aeg päike (need paar lumist hommikut unustame parem ära ja vaikime maha). Üle kümne küündinud plusskraadidega oli terrassil juba väga mõnus kohvi juua ja nurru lüüa, päike suudles põski. Mitu toredaid kohtumisi täis Tallinna põiget mahtus sellesse kuusse, lisaks südamlik Võru nädalavahetus kunagiste klassiõdedega, vastlapäev vahukooreste kuklite ja naistepäev roosidega.

Raamatuelamused: olen natuke laisk lugeja olnud praegu, aga ma olen väga tänulik, et Silja Kuusk kirjutas "Üle ajasilla Muhu Linnuse külla", kust sain infot ja mõtlemisainet oma esivanemate kohta peaaegu vana hea Rootsi ajani välja; teine tänutunnet tekitav lugemiselamus oli Jaanika Eliase tehtud intervjuu minuga raamatute, kirjutamise, lugemise ja Võru teemal, mis ilmus LõunaLehes.
Filmielamused: "Soo" ja "Kõrb", üks on väga Eesti film ja teine üldse mitte, aga mul on hea meel, et mõlemad ära nägin.
Muusikaelamused: Võru Jazziklubi Erki & Anna Pärnoja kontsert Stedingus oli ilus, plaadipoe Terminal Jazz Jam Tallinnas pakkus ka huvitavaid leide; lisaks toimus mu elu esimene vaimustav ukuleletund LA Klaverikoolis ning lõbutsesin Laitse Graniitvillas ekstaatilise tantsu peol, kus dj Rain Tunger valis väga sütitavat muusikat.
Kunstielamused: Fotografiska kolm näitust olid kõik lummavad: "The Pet Show", Hassan Hajjaj "Vogue, araabia erinumber" ja Kaupo Kikkase "Sisekosmos".

Kohvikuelamused: neid oli muidugi rohkem, aga eriti meeldivad mälestused armsate kaaslastega on Literaadist, Café Operast, Suurest Munast, Wernerist, Pegasusest ja lõpuks ära proovitud Mantel & Korsten restost.
Looduselamused: ühel pühapäeval oli väga sulnis armsa sõbraga Verijärve ääres metsas lonkida ja kõiki neid kollaseid liblikaid mööda lehvimas näha.

Muutunud maailm

Jaanuaris ümmarguse sünnipäeva paiku meenutasin eelmist nulliga sünnipäeva kümme aastat tagasi, kui olin keset töölt koondamise protsessi ja just lahku läinud. Seekord jaanuaris... tuli peaaegu tunne, nagu oleksin saavutanud elamises teatava meisterlikkuse: unelmate töö ja eneseteostus, küllus, lähisuhetes nii õnnelik.

Ma ei ole muidugi nii naiivne, et ma oleksin päriselt arvanud, et I have mastered life, eks ma ju teadsin, et alati tuleb järgmine väljakutse ja uus tasand. 24.02 muutunud maailm võttis tükiks ajaks üsna vaikseks ja mõtlikuks. Ja pani endalt küsima, mida ma saan teha, kuidas aidata, toeks olla, how can I serve. Ilus on näha, et selles muutunud maailmas on kõigest hoolimata nii palju headust, soojust, abivalmidust, ühtehoidmist. Vaprust ja kangelaslikkust.

Kui ma mõtlen möödunud kahe aasta kogemusele, siis... 2020. märtsis valmistusime me sprindiks, aga sellest kujunes maraton. Annaks taevas, et seekord oleks vastupidi, valmistume maratoniks, aga piisab sprindist! Tagasi vaadates... ma usun, et kergem oli neil, kes võtsid ka siis ikkagi hoiaku, et elu on siin ja praegu. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb (jah, Jonas Jonassoni raamatut "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" soovitan lõbustava ja teraapilise lugemisena ka seekord). 

Praegu... tasub vist ka võtta elu nii, nagu see parasjagu on, ja anda endast parim. Ärevusse, hirmu, kurbusse, süütundesse uppumisest ei hakka ei siin ega seal kellelgi parem, nii et ma usun, et parim, mida teha saab, on olla rahulik ja loota parimat, hoida enda sisemine ja väline elu korras ning aidata ja toetada nii palju kui võimalik.

Veebruar

Vastakad tunded on - ühelt poolt tahaks midagi teha, kirjutada, väljendada, luua, toetust avaldada, aidata, teisalt tundub igasugune tilulilu tühine meist mitte kuigi kaugel toimuva kõrval. Ja samas tasub ilmselt ainuüksi oma terve mõistuse nimel olla looduses, olla koos lähedastega, lugeda vahepeal (uudiste ja sotsiaalmeediaga liialdamise asemel) raamatuid ja vaadata filme, minna kontserdile ja peole. Leida igas päevas väikseid rõõme ja tänutunnet, et hoida oma vaimset tervist ja sisemist rahu.

Seda kõike ma olen ka teinud, aga veebruari algul oli keskendumisvõimega muidugi paremini. Tähistasime sõpradega nende uut kööki ja Tiigri aasta algust (hm, 2010 oli eelmine, see oli üsna raju, aga lõpuks väga edukas aasta), käisime Kubija spaas ja Kütiorus lumelauatamas, toredatel kodustel sünnipäevapidudel ja sõbrapäeval Paju Villas söömas. Vahepeal oli nädal aega kevadet Itaalias ja siis iseseisvuspäeva pidustused - mul on hea meel, et alustasime juba 23. veebruari õhtul kontserdiga Pubi17s, siis oli veel peotuju ka. Õige päeva kiluleivad ja mustikakook sõprade juures olid muidugi samuti head, aga siis oli juba süda raske, reede õhtul lipsasin samal põhjusel Stedingu kohvikust Võru Jazziklubi muidu suurepäraselt Lonitseera kontserdilt enne lõppu ära ja uitasin üksi natuke. Laupäeval oli Pubi17s Hetero, sealne melu mõjus mulle kuidagi hästi, mööda lehvivad Ukraina lipuvärvides shotid ka.

Napoli-Sorrento-Positano

Hilissügisel enne Pariisi lendamist istusime sõbrannaga mu köögilaua taga ja ausõna, täiesti kogemata ostsime veebruariks lennupiletid Napolisse. Seltskond suurenes vahepeal veidi, nii et lõpuks lendasime kevadele vastu kolmekesi. Ja milline mõnus naistereis sellest kujunes! Kõik sujus esimesest hetkest peale nii hästi, et paremini poleks osanud soovidagi! Kolme tunniga olime Tallinnast Napolis ja lennujaamast siuhti ülisõbraliku teenindusega hotellis Piazza Dantel. Seiklesime vanalinnas, nautisime pitsat selle sünnilinnas ja veini sinna juurde muidugi ka. 

Järgmisel hommikul leidsime Beverello sadamast õige laeva ja 40 minutit vaateid Napolile, Vesuuvile ja kauguses kumavale Capri saarele hiljem olime juba teisel pool lahte Sorrentos, umbes Võru mõõtu linnakeses, kust siirdusime bussiga edasi üle mägede Positanosse, mis on elanike arvult veel mitu korda väiksem koht. Veebruari peavad itaallased talveks, nii et mõlemas linnakeses oli pigem vaikne, Positanos enamik kohti päris suletud, aga leidsime siiski all rannas kena merevaatega resto, kus pitsat, veini ja päikesepaistet nautida. Sest eestlaste jaoks kvalifitseerub selline 17kraadine ilm, kus päikese käes on ilmselt soojemgi, kui mitte just suveks, siis kevadeks kindlasti. Santa Maria Assunta kirikusse piilusime ja tagasiteel ülespoole astusime sisse kunstigaleriisse, kus vaimustusime kõik Giacinto Bosco "Kuu" sarja skulptuuridest. 

Bussisõit tagasi Sorrentosse pakkus taas vapustavaid vaateid. Sireenide järgi nime saanud Sorrento üks ilusamaid kohti on kõrgel kaljuserval asuv linnapark, kohe seal kõrval asub San Francesco klooster. Ühest ööst Sorrentos piisas täiesti, ehkki meil oli merevaatega rõduga hotell kesklinnas mainitud kloostri ja keskväljaku vahel ning Aurora Light Ristorantes sai õhtusöögiks tõesti maitsvat lasanjet, veinikaart oli samuti muljetavaldav. Tagasi Napolisse otsustasime järgmisel päeval sõita vana logu rongiga (suvehooajal peaks sõitma ka kiirem ja mugavam ekspressrong), mis oli üsna eksootiline elamus. Ei pidanud alati väga turvaline olema, nagu ka keskvaksal, meil vedas.

Viimased kaks ööd peatusime Napolis mere, suure Piazza del Plebiscito ja Castel Nuovo lähedal. Mitmest Napoli kirikust jalutasime läbi, aga see trend mulle väga ei meeldi, et kirikutes on elektrilised küünlad - nende süütamiseks mündi kasti laskmine ei paku ikka seda emotsiooni, mida päriselt millegi põlema panemine. :) Šoppamisele ma ka selles linnas ülemäära suuri lootusi ei paneks, ehkki mõnel meist siiski näkkas Via Chiaia kandis. :)

Castel dell'Ovo kõrval jahisadamas Zi Teresa restos sõin lõunaks suurepärast Caprese salatit, A Taverna Do Re Di Francesco Parrella frititud kalmaarid, krevetid, limoncello ja atmosfäär meeldisid mulle ka. Quartieri Spagnolis ehk Hispaania kvartalis saime imelist pastat, Via Toledol pistaatsiajäätist ja küpsetisi, aga kõikide nende kohtade nimed pole enam meeles. Reedene eredaim elamus oli mäe otsas Capodimonte lossis asuv avar kunstimuuseum, kus saab näha Caravaggio, El Greco, Rafaeli, Tiziani ja paljude teiste maalikunstnike ja skulptorite vapustavaid töid 13.-18. sajandist, boonusena linnavaadet ülevalt ja pargis jalutada. Õhtul käisime Barrio Botanicos ühel kokteilil, see on väga äge baar, hõrgud kokteilid ja ilusad inimesed. 

Kokkuvõttes oligi eelkõige gurmee- ja kunstireis, väga tore selline igatahes. Minu varasem suhe Itaaliaga piirdus seni vaid ühe põgusa ja mitte eriti õnnestunud Rooma-külastusega kümme aastat tagasi, aga omanäolist Napolit ja selle ümbrust olen valmis teinekordki avastama minema. Ah jaa, reisi soundtrackiks kujunesid sujuvalt Dean Martini "That's Amore" ja Becky G "Bella Ciao", lugeda oleks võinud ehk Elena Ferrante Napoli-sarja, aga mul oli kaasas hoopis Michelle Marly "Diiva. Maria Callas - oma aja suurim laulja ja tema armastuse lugu".

Ood Võrule

Jagan paari lõiku romaanist "Võr(g)utamine", mis tundusid imehästi selle pildi juurde sobivat, kui vaid aastaajaga seotud ebatäpsused välja arvata. :) Ma olen seda vist juba öelnud, et Võru linnast rääkivad osad ongi mu lemmikkohad sellest raamatust.

"Muide, siia korteri leidmine oli arvatust suurem väljakutse – väikese Võru kinnisvaraturg on vaikne ja üüriturg peaaegu olematu. Ausalt öeldes see üllatas mind, näiteks Haapsalus on elanikke vähem, aga pakkumisi palju rohkem ja korterite-majade müügihindadel üks null lõpus rohkem kui Võrus. Peamiselt tänu soomlastele ja suvitajatele, ma loomulikult mõistan seda, aga minu jaoks teeb Võru ka puhkusepaigana Haapsalule silmad ette! Parem rand, ujumiseks sobivaid sooje järvi iga künka taga, kohvikuid sama palju, pidu ja elu palju rohkem! 

Mu uus ilus üürikodu asub Võru vanimas linnaosas, kus on palju muinsuskaitse all olevaid armsaid puumaju. Minugi oma ümber rohetab kena aed, kääksuva värava ja lilleklumpidega.

 
Ümbritsevatel väikestel tänavatel särab palju värve – majad on punased, kollased, helerohelised, heleroosad, helesinised, mõni oranž ka sekka. Lisaks aeglaselt kolletuv pargirohelus ja järvesina. See on veel üks asi, mis mind siin võlub. Värvid. Ma ei ole seda otseselt varem teadvustanud, aga Tallinna suured tänavad – Pärnu, Tartu, Narva maantee – on kõik natuke liiga hallide-beežide-pruunide klotsidega ääristatud. Nõukaaja taak siiani? See värvide puudus. Pealinna nunnudes puitasumites – Kadriorus, Kalamajas, Kassisabas, Uues Maailmas – on pilt muidugi palju helgem ja mõnes neist ongi tunne, nagu oleks Tallinna sees mõnda väikelinna sattunud."