Naine võidab lõõgastudes

Mind on nais- ja meesenergia tants juba kaua huvitanud. Et mitte liiga müstikuks ära triivida, on lihtsam mõnikord nende asjade üle nalja teha, nii on see kunagi sündinud "naine võidab lõõgastudes" lause meil sõpradega üheks lõbusaks parooliks kujunenud, ehkki tegelikult on selles minu meelest sügav tõde peidus.

Olles ise olnud kahekümnendates sisimas pigem aktiivne poisstüdruk ning tegelikult jätkuvalt väga seda usku, et eneseteostus on õnneliku elu võti, siis ma igaks juhuks täpsustan, et mu eesmärk ei ole selle naisenergia jutuga kedagi pliidi ette seelikus koduhaldjaks või muidu traditsioonilistesse soorollidesse suruda. Pigem mõtiskleda naisena õnnelik olemisest ja üldse õnneliku elu loomisest.

Meeste ja meesenergia kohta kirjutas David Deida "Tõelise mehe tee" raamatus, et tegutse kirega, tee seda, mida armastad, naudi suhteid ja seksi ning oledki äge mees ja elad õnnelikult. Nii lihtne ju?! Ma olin kunagi seda lugedes parasjagu puntras lisakohustustega, mis mind pisut valesse energiasse tõmbasid, aga seda enam tundus mulle, et sel eluperioodil, kui ma raamatute kirjutamisele pühendusin, oli mul äge mees olemisega kõik hästi. :) 

Kõlab naljakalt, aga sellest aspektist jällegi täitsa loogiliselt, et meis kõigis ongi olemas nii mees- kui ka naispoolus, mõlemad energiad - ja sel eluetapil oli mul meesenergiaga tõeline harmoonia. Enda sees ja see peegeldus ka mu suhetes meestega. Mis on ilmselt üks põhjus, miks see kõik mind kunagi ammu üldse huvitama hakkas - kunagi ise liialt meesenergias olles oli mul meestega küll suurepäraseid sõprussuhteid, romantilisi suhteid ka, aga midagi kippus ikkagi nagu puudu jääma. Tagantjärele on lihtne aru saada, miks: kõige võimsam kirg ja tulevärk tekib väga meheliku mehe ja väga naiseliku naise vahel.

Naisenergia on olemine, kohaolu, ilu, küllus. Nagu Emake Maa, mis lihtsalt on, võtab vastu, mis Taevas annab... ja samas loob kõike eluks vajalikku. Ja see on huvitav, et need eluperioodid, kui mul on olnud aega ja võimalust lihtsalt olla, võtta aega enda jaoks, lõõgastuda, enda eest hoolitseda, ongi olnud kõige külluslikumad. Esimest korda tundsin ma seda küllusetunnet, kui mind oli 2012. aastal töölt ära koondatud. Täiesti loogikavastane justkui: tööl käies ja palka saades nappis alati nii aega kui ka raha, vabakutselisena jätkus aga äkki kõike. Aega enda jaoks ja raha kõigeks, mida ma tõeliselt tahtsin. See anomaalia köitis mu tähelepanu ning umbes sealt edasi ma uurisingi seda edasi, sest ma ei saanud märkamata jätta ka seda, et hiljem paar korda kuskile raha pärast (mitte kirest ja vaimustusest) tööle minnes läksid iga kord lappama nii rahaasjad kui ka suhted. Kõik on omavahel seotud.

Sõbraga eile jalutades nentisime, et kogu naisenergia imelisusest hoolimata tundubki kohati lihtsam olla äge mees, sest me ühiskond on nii tegutsemisele keskendunud. Eile hommikul ette jäänud Fred Jüssi kolm imeilusat tsitaati haakusid nende mõtetega ka: "Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita. /.../ 

Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti. /.../

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb."

Jaanuarirõõmud

Jaanuar on muidu ikka natuke selline talveune kuu ning seda vaikset sihtide seadmise, kirjutamise, mõtisklemise ja lugemise aega on siia mahtunud ka. Eriti mõnus oli üks pühapäev Tallinnas, kui olin pärastlõunani voodis, vahepeal woltisin endale Ristikheina kohvikust hommikusöögi, hiljem käisin Viru Keskuse Rahva Raamatus jõulukingiks saadud kinkekaarte realiseerimas ja siis Café Operas hilisel lõunal. Minuga tulid raamatupoest kaasa Sei Shonagoni "Padjamärkmed" ja Tsitsi Dangarembga "Närvilised olud" (seda fantastilist naist, 20. sajandi ühte olulisemat Aafrika autorit intervjueerisin ma Postimehe Arteri jaoks 2014. aastal, oli väga tore ja mälestusväärne kohtumine; raamatut soovitan ka!).

Samas kuu esimese reede õhtul läksime sõbraga Võrus Stedingu kohvikusse, ma tahtsin üle kõige temaga natuke kahekesi lobiseda ja klaasikese veini juua, aga ühes lauas olid ühed sõbrad, teises lauas teine, lõpuks istusime kõik koos ühes suures lauas, rahvast tuli veel juurde, mulli ka ja tantsisime dj-puldi ees, kuni meid millalgi 23 paiku välja visati - ning jah, see kell 23 pidude lõpetamise piirang on mu meelest jätkuvalt übernõme.

Nagu ka see, kuidas see mu armsatele lemmiksöögikohtadele on mõjunud - detsembris tuli hüvasti jätta Kohalikuga Uues Maailmas, jaanuari keskel käisime sõbra sünnipäeval legendaarses Ö restoranis, mille peakokk juhatas õhtu sisse sõnadega: "Ma ei tea, kas te olete siin täna esimest või mitmendat korda, aga igal juhul olete te siin täna viimast korda." Kõik road olid imelised, muusika hea ja pidu kena, aga üldine foon siiski natuke kurb. Seda enam on mul hea meel, et Ö vilksatab lausa mitmes mu romaanis ja et ma olen sellega andnud oma väikese panuse selle imelise restorani surematuks muutmisse!

Mu enda ootamatult ümmarguse numbriga sünnipäevapidustused neljapäevast pühapäevani kujunesid nii vaimustavateks, et ma olen üleni üks suur tänutunne! Õigel päeval laulsid mehed ja koerad mind suure punase roosikimbu ja šokolaaditordiga juba keskööl üles (et ikka esimesed õnnitlejad olla), hommikuks oli lauaservale ilmunud ka üks tõeliselt rõõmu valmistav kingitus. Õhtut alustasime perekondliku õhtusöögiga jaanuarikuu sünnipäevalaste auks, edasi viidi mind 180 Degrees by Matthias Diether restorani Noblessneris, mis oli üdini super!

Reedel saabusid esimesed sõbrad Võrru külla, nendega sumisesime Pubi17s. Laupäeva hommikul kogunesid vähesed vaprad Suure Muna kohvikus, kust läksime Alar Siku juhtimisel mu sünnipäevamatka raames Baltikumi kahte kõrgemat tippu vallutama, Suur Munamägi tuli lihtsalt, Vällamäe tõus võttis (kombineerituna ligi 10 kilomeetri põlvini lumes sumpamisega) südame kiiremini lööma ja laskumine oli eriti lõbus, umbes nagu lumelauatamine ilma lumelauata. :)

Õhtusele koosviibimisele Stedingu kohvikus jõudis õnneks rohkem rahvast, vaatasin kõike seda ilu ja armastust enda ümber ning hingel oli hea. Viimased vaprad lõpetasid afterparty kell 8 hommikul, ma andsin siiski veidi varem alla. :) Suured tänud kõigile, kes kohale tulid, lilli saatsid, helistasid ja kirjutasid! Love you! 

2021/2022

Mul on novembri-detsembri elamused veel puha jagamata, nii et kõigepealt need. Novembris oli armsaid õhtusööke (Operas, Pärises) ja koduseid (perekonna)pidusid, üks ekstaatilist tantsu täis õhtu ja üks meditatiivne teerännak. Muusikast Võru Jazziklubis TamTam ja Pariisist tulles jõudsin viimasel hetkel veel PÖFFile ka, "Pariis, 13. linnaosa" oli väga erootiline, stiilselt mustvalge ja hea film, sobis Pariisi nädala lõpetuseks imehästi.

Seebiooperlikke situatsioone ja mõtlemisainet enda väärtustamise teemal mahtus novembrisse ka, aga oli hea ruumi teha, et suurema kergusega lendu tõusta. :) Hinge areng pidavat ka füüsilises ruumis peegelduma, ma suutsin remondi- ja sisustusteemadega tegeleda lausa kolmes korteris paralleelselt, kõik said kaunimaks.

Ja siis hakkaski juba jõuluootus. Ma pole varem näinud nii ideaalseid detsembriilmu - täpselt 1. advendiks tuli lumi, pööripäeva, jõulude ja aastavahetuse ajaks tõeline muinasjututalv, jõulu 1. pühal ja 1. jaanuaril kombineerituna selge sinitaeva ja vapustavates värvides päikesetõusude-loojangutega (aga nüüd võiks minu poolest muidugi kevad tulla :)). Tegin oma traditsioonilisi tiire, imetlesin Tallinna ja Tartu Raekoja platsi jõuluturgusid, Võru keskväljaku jõuluilu ja Piparkoogimaania: Muusika näituse taieseid.

Kodas resto Võru lähedal pakkus häid elamusi ühel lumisel talveõhtul, Taju resto jõuluõhtusöök sõpruskonnaga oli väga hõrk ja hoogne. "Kupee nr 6" osutus väga toredaks filmiks, Collegium Musicale jõulukontsert Põlvas oli lihtsalt lummavalt ilus. Öösorriga oli Pubis 17 väga lõbus jõulueelne pidu, Võru Jazziklubi Kanter/Maar/Rei trio meeldis mulle ka väga, kolm väga säravat ja mahedahäälset naist! Paar südamlikku ja õdusat Võru sünnipäevapidu, hulk jõulufilme ja -muusikat, jõuluistumisi pere ja sõpradega ning läinud see detsember oligi.

Aastavahetuseks sõitsime Kuressaarde Gospasse, kus oli ülimõnus. Hõrgud õhtusöögid sõpradega Hafenis ja Gospa restos, suurepäraselt korraldatud aastavahetuspidu Kalle Sepa, Marvi Vallaste & bändi ning dj Tom Lilienthaliga. Vaatasime ilutulestikku ja vihtusime kella viieni hommikul tantsu, 1. jaanuaril ulpisime spaas ja nautisime massaaži, tervitasime uut aastat väikese pärastlõunase vastuvõtuga sõpradele meie pool, traditsiooniliste kalamarjaampsude ja šampanjaga.

Eks see 2021 oli üks segane ja pöörane üles-alla aasta, aga palju head mahtus sinna ikkagi ka ning seda tahakski mäletada. Mu kolm kõige-kõigemat ajalises järjestuses... doktorantuuri ainete tehtud saamine, mu uue romaani ilmumine ja aasta teise poole neli toredat reisi (Norra, Hispaania, Iirimaa ja Prantsusmaa). Head uut aastat!!! 

Love, actually

Ajad on ikka veel sellised, et panevad tavapärasest rohkem mõtlema, kui habras võib olla inimelu. Mis paneb seda enam suure armastuse ja tänutundega vaatama neid armsaid nägusid mu ümber, kellega saab nii palju nalja, kel leidub alati häid sõnu, kellega ka vaikides kõrvuti olles on südamel soe ja hea.

Pilgrimil oli kunagi nunnu valge nirgiga kaart, kus oli kirjas umbes sedasorti lause, et kõige ilusam pole mitte see, kui Sind armastatakse Sinu enda pärast, vaid sellest hoolimata. (Leidsin täpse tsitaadi ka: "Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata." Victor Hugo) 

Ma olin kunagi sellega esmakohtudes veel palju noorem ja muretsesin palju rohkem inimestele meeldimise pärast. Kirjanikuelu on selles mõttes väga meeldivalt karastavalt mõjunud, et täna luban ma endal olla nii pöörane, ohjeldamatu ja ehe, kui parasjagu tahan. Nagunii arvavad inimesed, mida tahavad, nagunii oled Sa alati kellegi jaoks too much ja kellegi jaoks not enough. Aga ilus on see, et need, kes Sind armastavad, armastavad igal juhul, läbi kõige, kõigest hoolimata - ja nemad ongi ainsad, kes on päriselt olulised.

Üks teine mu ammune lemmikmõte pärineb Gunnar Aarmalt, kes ütles umbes midagi sellist, et armastus on see, et meil on kellegi energiaväljas, tema lähedal hea olla. See meenus mulle, kui nägin külmkapimagnetit tekstiga "A kiss cures everything." - kallistus on ilmselt veel parem. Sest ülemõtlemise ja sõnadega võib end vahel kerida kuskile, kuhu üldse ei tahtnud sattuda, samas kui tegelikult tahaks lihtsalt panna teisele inimesele käed ümber ja kallistada... ja kui seda teha, siis ongi kõik äkki jälle hästi.

Pealkirjaks laenasin ammuse lemmik-jõulufilmi pealkirja, ehkki minu esmakohtumine sellega toimus kunagi vist hoopis sõbrapäeva paiku.

Teine pealkirjavariant oli sõbra lapse storys nähtud sõnapaar Christmas crush - nii nunnu, ma polnudki kunagi mõelnud, et üsna levinud suveromansside kõrval võiks juhtuda ka jõuluromansse. :)

Mon Paris

Ma ei tea just palju inimesi, kes kokku 15€ maksvaid edasi-tagasi Tallinna-Pariisi otselennupileteid nähes neile kiiresti käppa peale ei paneks. :) Seda enam, et tegu on ühe mu lemmiklinnaga kogu maailmas, kuhu ma polnud hulk aega sattunud. Armas sõbranna tuli ka ja nii me ühel pimedal novembriõhtul sinna lendasimegi. 

Kuna me mõlemad olime Pariisis varem käinud, oli eesmärk lihtsalt kulgeda ja nautida. Seda me ka tegime, aga sattusime ikkagi nii hoogu, et ühe päeva sammuskooriks kujunes lõpuks üle 25 000. Väga südamlikud olid kõik need taaskohtumised: Triumfikaare ja Champs-Élysées'ga (pluss kõikide vaimustavate vaateakendega, Diori oma oli eriti kaunis!), Monet ja teiste vaimustavate maalide ja skulptuuridega Petit Palais's, Seine'i ja Pont Alexandre III ja Pont des Artsi ja Pont Neufiga, Place de la Concorde'i, Tuileries aia, Louvre'i, kogu Cité saare ja põlengust taastuva Notre-Dame'i katedraaliga.

Meil oli Ladina kvartalis mõnus hotell Abbatial Saint-Germain, kus vahepeal hinge tõmmata. Shakespeare and Company vaimustavast raamatupoest sain ammu igatsetud Pablo Neruda luulekogu (nojah, korrektsem oleks olnud muidugi mõne Prantsuse poeedi looming valida, aga seekord läks nii). Galeries Lafayette'i katuseterrassivaateid ja jõulukaunistusi imetlesime ning natuke šoppasime ka. Õhtune kokkusaamine (Marais's Le Progresis) Pariisis elava sõbra ja kunagise kolleegiga oli ka väga südantsoojendav.

Kuna Pariis on mu jaoks nii eriline ja seal on nii palju teha, ei kavatsenud ma end mingite checklistidega seekord absoluutselt vaevata. Aga hiljem kokkuvõtteid tehes selgus, et siiski-siiski: linna vee pealt vaatasime (kõik need sillad, noh), kõrgemalt ka (see katuseterrass), kohalik toit ja pidu olid täiesti esindatud (Le Caveau de la Huchette on legendaarne džässiklubi 1949. aastast, kus esines sel õhtul, kui me seal olime, Swing'it Dixieband Norrast) ning kadripäeva hommikul astusime pooljuhuslikult sisse Saint-Gervais kirikusse, kust leidsime juhtumisi ka Püha Katariina kabeli.

Võr(g)utamine

Ma olen üldiselt pigem seda meelt, et kirjanik ei peaks oma teoseid väga lahti seletama (kui üldse), sest nagunii tajub igaüks maailma isemoodi ning loeb läbi isiklike kogemuste ja uskumuste filtri. Mõni nopib oma laia silmaringi ja tajuga raamatust välja rohkem tähendusi kui kirjanik sinna tahtis panna, teine tajub vaid mõnda õhukest kihti - ja mõlemat moodi on okei. Ning kui mõni raamat või tegelane väga närvi ajab, on ilmselt ka põhjust pigem endal peeglisse vaadata ja mõelda, miks nii. Kas puudutas mõnda valusat kohta endas või ei kõneta lihtsalt sel eluetapil?

Sellegipoolest või seda enam tahaksin ma tänutundega ära märkida Daki rajuvõitu arvustuse Postimehe raamatuportaalis "Triin Katariina Tammerti «Võr(g)utamine»: kapitalistlik muinasjutt ühest vägivaldsest suhtest". (Mille meeldiva kõrvalmõjuna sain ma mitu toredat lõunakutset ja kirja vanadelt sõpradelt, kes arvustust - aga raamatut veel mitte - lugenuna ja mind tundes hakkasid pisut muretsema, kas minuga on kõik korras, et ma selliseid teemasid puudutava raamatu olen kirjutanud. :)) 

Ning jah, mulle endale meeldib ka sealt raamatust armastuslugu Võruga kõige rohkem, üks esialgseid alapealkirju oligi "Ood Võrule".

Mu algne plaan oligi kirjutada midagi hoopis teistsugust (kas just päris "Söö, palveta, armasta" stiilis Võru uueks Baliks turundava versiooni, kuid midagi sinna suunda küll :)), aga mu raamatute kirjutamisprotsess on alati olnud nii palju juhustest ja õhus olevatest teemadest kantud, et tuli selline. Kuskil trükieelse toimetamise ja korrektuuri lugemise protsessi käigus hakkasin ma ise ka juba üsna muretsema, et mis siis, kui... noh, kui lugeja loebki seda kui kerget inspireerivat ajaviiteromaani (mille elemendid on seal ka olemas) ega hammusta üldse läbi neid asju, mida ma allhoovustes näidata tahtsin? 

Lugesin umbes samal ajal Anna Gavalda raamatut "Ma armastasin teda" ja see rahustas mind natuke, sest seal kirjeldas üks tegelane ka, kuidas ta tegi elus nn "vale valiku" ning tema kahetsusest lugemine tekitas palju võimsamaid emotsioone, kui oleks ilmselt tekitanud nn "õige valik" ja happy end. Aga Daki arvustust lugedes langes mul kivi südamelt, kui ma nägin, et jah, jõudsid kohale kõik need teemad, mille ma selle sädeleva glamuuri varju peitsin - armastus vs vabadus, romantika ja pulmadega seotud ootused, kultuurilised koodid, sh juba väikeste tüdrukute programmeerimine, liigsed kompromissid, säravate fassaadide tagant nii mõnigi kord avanevad hoopis teistsugused vaated, korraliku hariduse ja eneseteostuse tähtsus jne.

Lõbusaim lugu juhtus hiljuti, kui mulle kirjutas üks võõras naine Võrust ning uuris, et kuna Villa Olga tundub tühi ja pime ning ta sõbranna otsib üürikodu, siis kas oleks ehk võimalik seda rentida. Nentisin, et minu meelest on ka kurb, et see imeilus maja niisuguses metsistunud seisus on ja soovitasin omanikult uurida. Mille peale oli teisel pool hämming, et aga ma ju lugesin raamatut ja see peaks teile kuuluma? Mille peale ma naersin südamest ja kinnitasin, et tegemist on siiski ilukirjandusega.

Vastukaaluks sellele arvamusele leidis ühes FB grupis keegi, et väga ebatõepäraselt kokku fantaseeritud lugu, nii et... saa siis aru. :) Muidugi on mõned päris elu inimesed ja olukorrad mind ka inspireerinud ning neil on põhjust võtta seda komplimendina, sest ma kirjutan ainult ilusatest ja ägedatest asjadest ja inimestest. Mu ümber on aegade jooksul tilbendanud ka tüüpe, kes on olnud sõna otseses mõttes okse ja selliseid ma kuskile sisse ei kirjuta, sest nad ei vääri seda.

Mulle meeldib Paulo Coelho blogist kunagi loetud mõte, et kui ma elaksin oma elu uuesti, siis ma julgeksin teha rohkem vigu (sest need panevad end elusana tundma ja läbi nende arenetakse). Ja mulle meeldib see mõte, et hea kirjandus annab võimaluse mõned tunnid või päevad elada kellegi teise elu (ja õppida tema vigadest, sest teadagi, tark õpib ka teiste vigadest, loll mitte enda omadestki).

Kuldne oktoober

Oktoober on juba kuskile kuldsesse hämusse vajunud, aga meenutan veel... asju, mis tegid rõõmu:

- Tallinn Music Week ja TMW Jazz Stage, kõik viis esinejat olid ägedad, aga mu suurimad lemmikud esimesena üles astunud Isabel Bermejo & Trio Maag ning hilisõhtune The Free Musketeers Jan Kausiga, väga lõbustav!

- Tallinn Fashion Week, jõudsin ainult Alexanderlingi & Mammu Couture'i show'le, aga ikkagi: palju ilu ja lõbusaid kohtumisi ammuste ja uuemate armsatega.

- Üks õdus hea muusikaga sünnipäevapidu kamina ees Noarootsis ja toredad taaskohtumised.

- Õhtusöök Andri-Peedo talukohvikus Missos. Tallinnast vist üks kaugemaid võimalikke kohti Eesti piires, aga väga külastust väärt, toit, veinivalik ja teenindus olid kõik suurepärased!

- Uma Meki suurlaat Võru keskväljakul - sel aastal kuu aega varem kui eelmisel, aga jälle ülimõnus värskes õhus, nii palju südamlikke vestlusi ja kohalikke hõrgutisi (Ilumäe talu imeilusaid värvilisi köögivilju, trühvlikitsejuustu jne).

- Lõbus lõunasöök sõpradega Moostes, üks hilisõhtune külaskäik samade sõprade juurde Võrus ja mõnusad hetked lõõmava kamina ees... ning veel hulk kenasid lõuna- ja õhtusööke ilusate ja inspireerivate inimestega Võrus ja Tallinnas (Mon Reposes oli eriti super!).

- Elu esimene valimis(õhtu)pidu, kuhu juhuslikult sattusin, ja ühe teise erakonna esindaja lause, et kaalusid mulle Võrus oma valimisnimekirja esinumbri ning linnapeakandidaadi koha pakkumist - aga keegi abivalmis inimene oli öelnud, et ma ei viitsiks. Mis on tõsi. :)

- Stedingu kohvikus Võru Jazziklubi Aleksandra Kremenetski Trio kontsert.

- Ja lõpuks muidugi see hoogne Halloweeni-pidu, mis algas sõprade juures ning jätkus hiljem hommikuni Manna La Roosas, Butterflys, Nümfis, Venuses (ma kuulsin uksest sisse astudes Nancyt laulmas ja tundsin end KOHE nagu oleksin uuesti 13, väga teraapiline!) ja D3s (kus oli väga hea muusikaga Disco Tallinn + Must Mesi: Twisted Halloween). Selle peo emotsioonist sündis hiljem arvamuslugu "Pidu on püha".