Mon Paris

Ma ei tea just palju inimesi, kes kokku 15€ maksvaid edasi-tagasi Tallinna-Pariisi otselennupileteid nähes neile kiiresti käppa peale ei paneks. :) Seda enam, et tegu on ühe mu lemmiklinnaga kogu maailmas, kuhu ma polnud hulk aega sattunud. Armas sõbranna tuli ka ja nii me ühel pimedal novembriõhtul sinna lendasimegi. 

Kuna me mõlemad olime Pariisis varem käinud, oli eesmärk lihtsalt kulgeda ja nautida. Seda me ka tegime, aga sattusime ikkagi nii hoogu, et ühe päeva sammuskooriks kujunes lõpuks üle 25 000. Väga südamlikud olid kõik need taaskohtumised: Triumfikaare ja Champs-Élysées'ga (pluss kõikide vaimustavate vaateakendega, Diori oma oli eriti kaunis!), Monet ja teiste vaimustavate maalide ja skulptuuridega Petit Palais's, Seine'i ja Pont Alexandre III ja Pont des Artsi ja Pont Neufiga, Place de la Concorde'i, Tuileries aia, Louvre'i, kogu Cité saare ja põlengust taastuva Notre-Dame'i katedraaliga.

Meil oli Ladina kvartalis mõnus hotell Abbatial Saint-Germain, kus vahepeal hinge tõmmata. Shakespeare and Company vaimustavast raamatupoest sain ammu igatsetud Pablo Neruda luulekogu (nojah, korrektsem oleks olnud muidugi mõne Prantsuse poeedi looming valida, aga seekord läks nii). Galeries Lafayette'i katuseterrassivaateid ja jõulukaunistusi imetlesime ning natuke šoppasime ka. Õhtune kokkusaamine (Marais's Le Progresis) Pariisis elava sõbra ja kunagise kolleegiga oli ka väga südantsoojendav.

Kuna Pariis on mu jaoks nii eriline ja seal on nii palju teha, ei kavatsenud ma end mingite checklistidega seekord absoluutselt vaevata. Aga hiljem kokkuvõtteid tehes selgus, et siiski-siiski: linna vee pealt vaatasime (kõik need sillad, noh), kõrgemalt ka (see katuseterrass), kohalik toit ja pidu olid täiesti esindatud (Le Caveau de la Huchette on legendaarne džässiklubi 1949. aastast, kus esines sel õhtul, kui me seal olime, Swing'it Dixieband Norrast) ning kadripäeva hommikul astusime pooljuhuslikult sisse Saint-Gervais kirikusse, kust leidsime juhtumisi ka Püha Katariina kabeli.