Suhtes või vallaline

Ühest arutelust inspireerituna lugesin ma mingi hetk kokku, et olin oma täiskasvanueast vaheldumisi umbes täpselt poole ajast olnud kooselus ja poole vallaline (nüüdseks olen siiski suhtes kauem olnud, sh kihlatud ja abielus). Vallaline on minu puhul tähendanud muidugi enamasti seda, et ma olen olnud samal ajal siiski ka ühte või mitmesse inimesse korraga armunud. :)

Esimene kiire järeldus tagasivaatest neile eluperioodidele: vallaliseelu on lõbusam ja spontaansem. Maitse asi muidugi, inimesed on erinevad, aga minusugusele vabaduse ja vahelduse idealiseerijale on kooselu rutiin (ÕS piltlikustab viimast sõnadega "üksluine korduvus") üsna väheatraktiivne tundunud. Seda enam, et on neid paare, kes koos tõeliselt säravad, aga ka neid, kes kooselus halvemal juhul lihtsalt külma sõja seisukorras kõrvuti eksisteerivad. Seda on ikka kurb vaadata, kui 1+1 ägedat inimest võrdub kõvasti vähem kui kaks ägedat inimest, samas kui koos säravad paarid on muidugi tõeliselt inspireerivad (ja värskelt armunud ei loe, nendega ei tohi end võrrelda! :)).

Mainitud arvamistest hoolimata on mitu mu suurt armumist siiski ka kooseluni viinud, kaks lausa kihluseni ja üks abieluni. Ja need juhtumid, kui ma olen plehku pannud, tagasi vallaliseellu, ja siis eriti süvitsi oma kogemusi analüüsinud, on mind pannud mõtlema, et ideaalis võiks olla nii, et hea suhe lubab teha kõike, mida inimene tahab. Et heas suhtes on kogu vabadus, aga ka kogu armastus - see üks armas, lähedane ja lojaalne inimene, kes on alati olemas. Et hea suhe on nagu kirss niigi suurepärasel vahukooretordil. Sellega seoses on mulle nii mõnigi kord tundunud kõige täiuslikum suhtevorm sõprus - kõige lähemal tingimusteta armastusele koos vabadusega.

Teoorias kõlab imeilusasti, aga praktikas pole ma kooselus seda ideaali muidugi päriselt täiuslikkuseni lihvituna rakendada suutnud. Visiitsuhtes küll - siis on mõlemal oma aeg ja ruum ning koos oldud ajale pühendutakse ja seda nauditakse 100%. Kooselus kipub sisse sõitma see kaaslase mingil hetkel iseenesestmõistetava koduse mööbliesemena võtmine, mis on tegelikult lõpu algus. Keegi ei ole kohustatud kellegagi olema, inimene on oma valikutes vaba.

Suhted on lõpuks lihtsalt peeglid. Üks saladus, mida teavad koos säravad paarid, on see, et sisuliselt kõik sõltub iseendast ja mõlema panusest, et hoida suhtes alles värskus ja flirt. Ka see, kas te elate halli argipäeva või mahub igasse päeva päikesekiiri, vikerkaari ja ükssarvikuid. Igasse nädalasse, kas või, Margus Vaher ütles selle kohta kunagi päris tabavalt, ta keskendus selles loos küll mehe panusele, aga naisest sõltub vähemalt sama palju. 

“Mees, mis oleks kui Sa võtaksid suhet, kui ühte ägedat pikaajalist projekti, mille edukus ja lõplik õnnestumine sõltub Sinu osavusest. Juhatuse koosolek on mõnes firmas täitsa iganädalane, eks? Ja Sa tahad öelda, et Sa ei suuda iga nädal enda naise jaoks välja mõelda kasvõi ühte väikest armast žesti, mis paneks Su naise tundma maailma hoitumana ja õnnelikumana. Küsige naiste endi käest, see ei pea olema midagi üüratut - ühel nädalal viid naisele üllatuseks tema lemmik trühvleid, teisel ulatad koos lillede ja šokolaadikarbiga koos piletid kontserdile, kolmandal korral lased enda naisele teha cooli T-särgi… Tundub raske ja mittetehtav? Ei tundu ju! Kui Sult tööl koosolekul küsitakse, kas jõudsid viimased joonised üle vaadata, siis Sa ju ei vasta eitavalt ja ei hakka kolm nädalat järjest erinevaid vabandusi välja mõtlema, sest siis Sa saaksid lihtsalt kinga!"

Viis naiselikku aastat

Kõigi nende ilusate naistepäevasoovide ja lillede keskel tuli mulle äkki meelde, et mul on täna üks isiklik tähtpäev ka. Nimelt 8. märtsil viis aastat tagasi müüsin ma maha oma ettevõtte ja otsustasin pühenduda raamatute kirjutamisele. Teha ainult meeldivaid asju ja vaadata, kaugele nii jõuab. :)

See tundub päris uskumatu, et sellest on märkamatult juba viis aastat möödas. Esimesed mitu aastat lendlesin päris vabalt, paar aastat tagasi alustatud kirjanduse doktorantuur on toonud siiski ka mõned tähtajad mu ellu.

Vaatasin aastate jooksul kirjutatud #inspiratsiooniblogi sildiga postitusi ja see "Õnneliku elu disainimisest"... ma olin siis veel nii selle tee alguses, elasin veel Tallinnas, aga tunne näitas õiget teed. Kõik mu suuremad ja olulisemad unistused on täitunud, ootamatu hulk pisemaid ka.

Mu silme eest vilksatas millalgi läbi suurepärane lause "naine võidab lõõgastudes" ja miski teooria selle kohta, kuidas meesenergia loomulik element on aktiivne tegutsemine ja pingutus, naisenergial aga lihtsalt olemine ja lõõgastumine. Tundub tore teooria, jätkan testimist. :) Head naistepäeva!

Kuidas ennetada suitsiide

Ma nüüd rikun pisut sellise morbiidse teemaga siin blogis mu enda kehtestatud reeglit kirjutada eelkõige helgetest asjadest, mis teevad rõõmu, aga mulle tundus (juba kunagi ammu), et ma võiksin jagada oma aastatetagust lugu - ehk see ka rõõmustab kedagi ja iga päästetud elu pikas perspektiivis paljusid. Selle postituse mustand on kaua oma aega oodanud (ja pandeemiaga läks see statistika veel vist kehvemakski), algne impulss tuli kunagi Liina Kersna arvamusloost ja sellest lausest: "Kui süsteemse ennetustöö tulemusel on meil viimase kümne aastaga tule-, vee- ja liiklussurmade arv vähenenud pea kolm korda (2006. aasta 443 hukkunult 160le 2018. aastal), siis enesetappude arv ei ole olulist muutust näidanud."

Ühesõnaga. See oli juba hea hulk aastaid tagasi, kui ma ühel tatisel märtsiõhtul tundsin, et nii, mina enam ei jaksa, istusin autosse ja sõitsin Tallinnast välja mere äärde, päris kindla plaaniga end ära uputada. Miks ma sel hetkel väga endast väljas olin ja nii sinna läksin - peamisteks põhjusteks olid ilmselt mõned mu tollased mitte kõige õnnestunumad karjäärivalikud ja raskused suhetes, mille kõige tulemusena ma tundsin end põhjalikult läbikukkununa. Ja tagantjärele vaadates, eriti oma praeguseks aastaid kestnud "ma olen nii õnnelik" mätta otsast tunduvad need loomulikult liiga tühised põhjused oma elu lõpetada, aga see ongi see asi, mida ilmselt need, kes pole sarnases olukorras olnud, ei mõista lõpuni iialgi. Ma oletan, et mu biokeemia oli ka mõnevõrra sassis, ebakorrapärane toitumine jne - see soovitus, et võta magneesiumi, pole ka laest võetud, see tõesti aitab paremini magada ja teeb muud head mu (hilisema) kogemuse kohaselt.

Aga et siis. Ma istusin seal märtsikuiste lumejäänuste keskel kiviklibuses rannas suure kivi taga, vahtisin hämarduva taeva all tinahalli vaikselt loksuvat jäist merd ja võtsin väikese mõttepausi enne sinna tormamist. Kõigepealt luges mu aju mulle ette kokkuvõtte mu ebaõnnestumistest. Lisades, et elust lahkumine oleks neist viimane. Selle koha peal tulid mulle meelde mu lähedased - ja ma teadsin ka sel hetkel ju tegelikult, et ma olen armastatud oma pere, sõprade ja tegelikult võib-olla isegi rohkem kui ühe mehe poolt samuti. :) Aga kas see oli see sassis biokeemia või miski muu, mis ei lasknud mul sel hetkel selgelt asjadest aru saada, igatahes tundusin ma sel hetkel endale ainult koormana neile, nii et mu käsi ei tõusnud kellelegi helistama ja abi küsima.

Aga. Siis tuli mulle meelde infokilluke ühest loengust - ma oletan, et see võis olla ühe mu ülikooliaegse suure lemmiku Salli Põldvere antud suhtlemispsühholoogia, kus ta rääkis, et kui keegi tahab elust lahkuda, siis peaks tal paluma mõelda, kas on veel midagigi, mida ta tahaks selles elus teha. Sest suitsiid on lõplik, nii et kuni on veel MIDAGIGI muud, mida tahaks teha, võiks hoopis seda muud teha ja enesetapu edasi lükata, sest seda jõuab alati teha.

Ja siis ma mõtlesin, kas ma tahaksin midagi teha veel enne. Ja need on maailma kõige absurdsemad kaks asja, mis mulle esimestena pähe tulid, aga igatahes oli mul sel hetkel tunne, et ma loeksin meelsasti lõpuni selle raamatu, mis oli mul parasjagu pooleli ja päris põnev, nii et ma tahtsin tegelikult teada saada, kuidas see lõpeb (täna ma seda kusjuures enam ei mäleta :)). Ja lisaks oli kinos üks Veiko Õunpuu film, mille ma tahtsin ka ära vaadata (kes oleks osanud arvata, et kultuur tõesti päästab elusid?!).

Selle koha peal hakkas mul iseendaga suhteliselt lõbus, mis enda ära uputamise plaani seisukohalt oli muidugi väga halb. Sest milleks, kui iseendaga on täitsa tore olla?

Igatahes ma mõtlesin seal natuke edasi ja siis läks juba kõik paika. Sest üks asi, mis oli mind pahupidi pööranud, oli see, et ma jälestasin selleks hetkeks neid sotsiaalmeediaturundustöid, mida ma tegin ja milles ma olin pealtnäha väga edukas. Ma ei julgenud neist loobuda ja raamatute kirjutamisele pühenduda, sest mul oli hirm, kuidas ma ära elan oma unistuste teed minnes. Sel hetkel seal mere ääres sain ma siis muidugi aru, et kui ma olen nii julge, et olen valmis sinna merre minema end uputama, siis võiks ju ka olla nii julge, et riskida sellega, et pühenduda raamatute kirjutamisele ja muudele ainult meeldivatele tegevustele ning vaadata, mis välja tuleb.

Ja seda ma siis tegingi. Ja arvake, mis - need sellele mere ääres istutud õhtule järgnevad aastad on olnud kogu mu elu kõige ilusamad ja õnnelikumad. Külluslikud ja armastuseküllased ka. Praktiliselt kõik mu suurimad unistused on täitunud ja ma olen väga tänulik iseendale, et ma ennast kõigest sellest heast ilma ei jätnud, vaid sealt tagasi tulin.

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et kui keegi teie lähikonnast selliseid mõtteid haub või suhtlusradarilt ära kaob, siis võtke telefon ja helistage, küsige, kuidas tal läheb, öelge, et ta on oluline, saage kokku, näidake, et ta ei ole üksi, vedage ta loodusse (sest see teeb imesid), tunnustage teda ja tema tegemisi - igaühe kohta on võimalik leida häid sõnu. Ja võimalusel jagage seda infokildu ka, et suitsiid on kõige viimane lahendus ja kuni on MIDAGIGI, mida ta on alati tahtnud teha või tahaks enne seda veel teha, võiks teha neid toredaid asju, sest need võivad viia järgmiste toredate asjadeni, mis võivad viia lõppkokkuvõttes pika ja õnneliku eluni.

Ja siis see ka veel, et ehkki ma usun, et rohkem ravimite keskne psühhiaatria teeb tänuväärset tööd ja mõnikord on antidepressandid jõu andmiseks vajalik lahendus, siis esimesena soovitaksin ma pigem alati psühholoogide/terapeutide/sõpradega rääkimist ja endasse vaatamist, et jõuda depressiooni põhjusteni ja nende põhjustega tegeleda, muuta oma elu. Hoiame üksteist.

Vabana võid

Oh-oh-hoo, need jaanuar ja veebruar on olnud päris pöörased. Kõigepealt jaanuaris ligi 10 päeva sünnipäevapidustusi erinevates väikestes ja turvalistes kooslustes - Tallinnas kodustes tingimustes, sest restod olid siis pealinnas kinni, Võrus supervaatega Tamula Sunset Apartmendis, Tartus Hõlmas & Lydias ning Wagenküll spaas & restos.

Seejärel oli üks imearmas käsitöökinoõhtu Suures Munas, ägedate naiste ja Taani filmiga “Õnnelik lõpp” (sama pealkirjaga filme on segadust tekitavalt palju, arvasingi algul, et lähen ühte teist vaatama, aga õnneks tuli näitamisele just see mõnusalt lõbus ja head tunnet tekitav film - soovitan, väga, kui ette jääb).

Aga varsti pärast seda toodi koju kätte võimalus lähikontaktsena 10 päeva eneseisolatsioonis istuda. Lugesin kevadsemestri kohustuslikku kirjandust ja arvasin juba, et mulle ei hakkagi see viirus külge, kuni jäin nohusse, sõitsin igaks juhuks testima ja läks nii, nagu juba eelmises postituses mainitud. 

Esialgu just ei rõõmustanud, aga pärast sõbrapäeva terveks tunnistatuna esimest korda koos suure vabanemistundega kohvikusse pääsedes sain aru, et pole aasta aega kõrvallauas köhiva naise kuulamisse nii suure rahuga suhtunud. Komeedi koogid & kohv olid ka jätkuvalt imelised.

Lilled ja šokolaadikommid tulid sõbrapäeval õnneks koju kätte, kuklijahil käisin vastlapäeval juba ise. Seejärel armsasse Noa restosse sööma saada oli nirvaanalähedane elamus (läbipõdenute ja vaktsineeritute hulga jätkuvat kasvu arvestades oleksid mu meelest restod võinud ikka 21ni edasi avatud olla, erilist tunglemist seal ju polnud nagunii). Ja kuna enamik sõpru on ka läbi põdenud, pidasime ühel reede õhtul Võrus uues nunnus järveäärses majas soolaleivapidu.

Vabariigi aastapäeva veetsin Tallinnas perega, sinimustvalge laud oli kaunis ja kõik väga hõrk. Õnneks taipasin ka kultuuri nautida nii palju, kui jaksasin - käisin kinos "Tom & Jerry" filmi vaatamas (joonistatud on ainult loomad, NY, hotell ja näitlejad päris, nii et ehkki natuke lastekas, oli ikka tore), "Keegi, kes hoolib" oli hoopis teisest ooperist, raputav ja mõtlemapanev, aga hästi tehtud, Ellen von Unwerthi näitus Fotografiskas meeldis mulle samuti väga (palju ilusaid inimesi ja andekaid ideid, paljast pinda ja kauneid kurve ka).

Värsked märgilood

Mu märgilugude raamat ilmus küll juba üle kahe aasta tagasi, aga et neid juhtub minuga ikka, tegin eraldi märgilugude blogi, kus hiljem juhtunuid jagan: https://readtsigns.blogspot.com. Aga otsustasin 2021. aasta alguse kaks kõige kummalisemat kokkusattumust ka siia üles kirjutada.

Esimene. See oli jaanuaris, kui olin Tallinnas ja mõtlesin hommikul pealinna kodus, et võiks vanaema juures käia - jalutan koeraga õues ära ja siis vaatan äpist, kas läheduses vedeleb mõni CityBee rendiauto. Läksin õue... ja kõrvalmaja ees seisis türkiissinine CityBee Mini. Mõtlesin, et oo, eriti kiire küsi ja Sulle antakse lugu, teen koeraga tiiru ära ja siis vaatan, kas see on saadaval. 

Tegime tiiru pargis ja mu tähelepanu köitis just selleks hommikuks ühele prügikastile ilmunud number - sinna oli sama värvi türkiissinisega, nagu see Mini, maalitud number 126. Vaatasin, et ahah... ja siis tagasi koju jalutades vaatasin selle Mini registreerimisnumbrit. See oli ka 126... Selle koha peal hakkas natuke kummaline ja lõbus ühekorraga, aga võtsin seda kokkusattumust hea märgina, avasin CityBee äpi, broneerisin endale selle Mini ja hästi veetsime koos aega, oli rõõmuküllane tee tõesti.

Teine lugu. Tragikoomilisem. Olin ligi 10 päeva lähikontaktsena sümptomiteta eneseisolatsioonis ära istunud, kui tekkis nohu ja läksin igaks juhuks testi tegema. Sealt tulles nägin punast autot Pesakonna koomiksiga, tekstiga "Ole paigal, ma lasen Su Pekingisse". Vaatasin seda ja nentisin, et nii väga kui ma ka vastupidist ei tahaks, siis see märk paistab küll kangesti seda nägu, et tuleb positiivne vastus, sest noh, alguse sai see viirus ju Hiinast. 

Ja tuligi. Tuju rikkus algul ikkagi, aga nüüd olen juba terve ja on vist põhjust tänulik olla, et asi piirduski vaid umbes neli päeva kestnud nohuga.

"Küsi ja Sulle antakse" raamatut on ka mõned eksemplarid Pilgrimi lehel veel täitsa alles, hea hinnaga pealegi. Mind on armsad sünkroonsused õnnelikuma eluni ja rohkemate soovide täitumiseni juhatanud, kui kunagi oodata või loota oleksin osanud, nii et soovitan südamest märke märgata ja järgida teistelgi.

Mängime valitsemist

Lugesin uue valitsuse ministrite nimekirja ja sattusin mõtlema, millele mina valitsuse liikmena (või miks mitte siis juba valgustatud monarhina, inspirerituna Võru asutanud Katariina Suurest :)) rõhku paneksin. Mõned tagasihoidlikud ettepanekud siit Eesti kagunurgast, kust asjad paistavad vist vahel teise nurga alt kui Toompealt.

- Kõigepealt loomulikult (samuti üsna katariinalikult, muide) mu armas "rongiühendus kõikidele mandri maakonnakeskustele" algatus. Tõele au andes on mul muidugi nt Paide saatusest selles küsimuses üsna ükskõik, aga ma usun jätkuvalt, et Võru elanikel ja külalistel oleks Põlvast tulevast 25 kilomeetri pikkusest lisaraudteeharust ja sellega kolmetunniseks lühenevast ühistranspordi sõiduajast väga palju võita. Rohuküla saab rongiühenduse ja nt Hiiumaal on elanikke alla 10 000, nii et ehk ikkagi kiire ja keskkonnasõbralik rongiühendus ka rohkem kui 12 000 elanikuga Võrule (+ümbrus+külalised+turistid)?! Suur samm regionaalarengus ja kaugemate nurkade järele aitamises. Mis arvate, lugupeetud majandus- ja taristuminister, riigihalduse minister ning keskkonnaminister? Muide, veel üks tähelepanek: meil on peagi Rail Baltic, aga ehkki värskelt loodud transpordiametisse pandi kokku lennuamet, maanteeamet ja veeteede amet, siis miks ei ole seal all olemas raudteeametit??? Kas see võib olla põhjus, miks Eestis on rongiühendustega lood kehvad, ehkki inimestele väga meeldib rongiga sõita, looge vaid rohkem võimalusi?!

- See on väga tore, et tänu kriisile avastas kultuuriministeerium vabakutseliste loovisikute olemasolu ning neile mõeldud sotsiaalsete garantiide nappuse, millega hakati kohe tegelema ja loojaid toetama. Järgmise kultuuriministri üheks südameteemaks soovitaksin kindlasti laenutushüvitiste väärikale tasemele tõstmist (senise 100 000-200 000€ pealt 500 000-1 000 000€ peale oleks väike samm riigieelarvele, aga suur samm kirjanikele - kord aastas mõnekümne euro asemel sada või mõnesaja asemel tuhat oleks väärikam tasu). Jätkuvalt vääriks ka Eesti Ajakirjanike Liit mu meelest loomeliidu staatust.

- Maksusüsteemi lihtsustamiseks meeldiks mulle muidugi selle ammu välja pakutud lihtsa maksunõksu teostamine ka - kui sisuliselt mitte midagi muutes hakata brutopalgana arvestama praegust brutopalka pluss sotsiaalmaksu, oleks Eesti tulu- ja sotsiaalmaksumäär hoobilt mõlemad väiksemad ja kõlaks atraktiivsemalt, ehkki absoluutsummadena jääksid tulud ja kulud ikka samaks.

Mis veel? Eesti looduse, metsade ja pühapaikade hoidmine ja kaitsmine on üks kõlama jäänud teema, piiri väljaehitamine, hoolduskindlustuse küsimus, eestikeelsele haridusele üleminek (mis küll praegu edasi lükati). Riigikogu kuluhüvitised kaotaksin ka ära otsekohe - sõbrakesed, teil on kindlasti raske töö ja suur vastutus, aga enamiku eestlastega võrreldes on palk siiski nii korralik, et normaalne oleks sellega hakkama saada.

Paraku puuduvad mul igasugused poliitilised ambitsioonid, nii et oma panuse nende ideede teostamisse annangi ma ilmselt eelkõige kirjutamise ja valimas käimisega. Ja unistamise ja aeg-ajalt kirglike sõnavõttudega selle kõige teemal.

2020/2021

Panin aastavahetuse eel - nagu traditsiooniks on saanud - ritta oma 2020. aasta kolm kõige-kõigemat: abiellumine & pulmad, mu uus Võru aed & väike arendusprojekt... ning Tenerife & La Gomera reis aasta alguses oli ka väga mõnus (+Läti-Leedu suvel). Üldisest foonist hoolimata oleks isiklikus plaanis patt nuriseda, mulle tundub.

Detsembri teine pool tõi ikkagi ka hulga toredaid jõuluhõngulisi koosviibimisi nii minu kui ka abikaasa sõprade ja perega, mitu rabamatka heas seltskonnas Meenikunno ja Luhasoo radadel ning ehkki algul plaanisime olla Gospas, siis lõpuks hoopis väikese aastavahetuspeo peaaegu kella kuueni hommikul siin Võrus, mille eest ma olen eriti tänulik, seda oli palju rohkem, kui oleks julgenud selle 2020. aasta lõpetuseks loota.

Tegelikult mõtlesin detsembris mitu korda, et kirjutan oma jõuluvaimustusest ja -tegevustest eraldi postituse, aga mõtteks see jäigi. Igatahes oli Võru, Tartu ja Tallinna keskväljakute jõuluilu lummav ning moeteemaline 15. Piparkoogimaania näitus samuti vaimustav. Star FM mängis autos jõulukontsertide-pidude aseaineks jõululaule ja jõulufilmiks sattusin vaatama Netflixist üsna napakat, aga siiski omamoodi nunnut jõulufantaasiat "The Knight Before Christmas". Lugesin läbi "Eia seikluse Tondikakul", nii et tundub, et checklisti lisandus jõuluraamatu kategooria. :) Piparkooke küpsetasin, traditsiooniline romantiline jõuluõhtusöök toimus seekord Tallinnas kodustes tingimustes Wolti toodud Villa Thai toidu ja Lallier' šampanjaga. Jõuluõhtul sadas Võrumaal paks lumi maha, nii et nautisime maalt kirikusse ja surnuaeda ning tagasi sõites tõelist talvemuinasjuttu. 

Seda kõike üle lugedes tundub mulle, et mu elukunstniku kalduvused on juba mitmendat aastat just detsembris eriti heas vormis ja hoos?! :)

Uue aasta esimesed paar päeva on olnud meeldivalt hedonistlikud: 1. jaanuaril Mimosad & kalamarjasaiad (rasked ajad muidugi, sibul oli kodust otsas) ning pikk brunch armsate sõpradega pubis, 2. jaanuaril veel üks tiir lumises Meenikunno rabas, hõõgveini ja hiljem tule ümber istumisega (need rabarajad on muidugi ka siinkandis väga populaarseks saanud, aga vedas, mahtusime ikka parklasse).

Head uut aastat, armsad lugejad ja sõbrad!